Thursday, December 9, 2010

Jätkuvalt uisutamisest suusatamises

Et alustada uuesti 2008. aasta. kevadel pooleli jäänud filosofeerimist suusatamises, ei saa ma üle ega ümber inimeste mõtte maailmast ja selle kujunemisest.
Niisiis – natukene kannatust enne suusatamist,
Loen, vaatlen, mõtisklen, analüüsin, targutan ( filosofeerin), vaidlen!
Umbes – täpselt niimoodi käib minu tegevus enne kirjatööle asumist.
Kui ma esimese poole oma eeltööst teostan üksinda, siis teise poole ehk targutamise ja vaidluse jaoks on vaja juba kaaslast.
Ja mul on väga kahju, et siiani olen enamuses kohanud inimesi, kes fikseerivad meedias loetud – nähtut ega analüüsi. Võin kindlalt öelda, et see on 50 aastase ajuloputuse tulemus, kus inimeselt võeti mõtlemine ja otsuse tegid alati KP ja esimehed – direktorid. Selline olukord soodustas kahtlemata läbi viia Eestis erastamist vastavalt läbi viijate soovile ja avaldab oma mõju tänaseni kahe vanema põlvkonna inimese juures. Natukene parem on olukord noorema põlvkonnaga. Näiteks peavad enamus praeguseid keskkooli õpilasi Andrus Värniku oda Helsingi MMil kergemaks kaasvõistlejate odadest tänu tugevale vihmale ja Andrus Värniku teravamale viske nurgale. Täiskasvanud näevad ainult seda, et ekstreemsed ilmastiku tingimused olid võrdsed kõigile. Tooks siin veel näiteks Osaka kergejõustiku MM kettaheite finaali, kus ainult Eshan Hadadi heidetud ketas lendas lõpuni filigraanselt.Teistel finalistidel kaotas ketas heite lõppfaasis nagu pidurdusele üle minnes 3-5 meetrit. Spordi huvilised ja veteranid sellest aru saada ei taha, kuna kõige olulisim täitus – Kanter tuli ju maailmameistriks. Minu nägemus ütleb aga, et Kanter oleks selle vea kõrvaldamisel võinud juba mitu aastat olla maailma rekordi omanik.
Et „Sporditäht“ minu artiklit 2008. aasta. jaanuaris avaldada ei suutnud, pean siis oma tausta natuke avama. Koolipoisina Viljandis tegelesin ma mitmete spordi aladega, nagu tennis, kergejõustik, poks, tõstmine, jalgratas, kiiruisutamine. Esimest korda seisin ma uiskudel 6 klassis. Uisutamine edenes aga suhteliselt kiiresti. Olen siin juures tänulik oma esimestele treeneritele kiiruisutamises – Kalju Jaanholdile ja Uno Petersile. Põhiosa oma tehnilisest pagasist omandasin aga eesti parimatelt tehnikameestelt, neid võistlustel tähelepanelikult jälgides. Kuna minu kehalised eeldused olid suhteliselt tagasi hoidlikud saavutasin ma edu piisavalt heale tehnikale. Suurt osa minu tulemustest omasid veel armastus kiiruisutamise vastu, võidutahe, suur enese analüüsi võime. Tõenäoliselt alustasin ma uisutamist enda jaoks ülimalt optimaalsel ajal.
Kolme-nelja aasta jooksul (1853-1956) kuni KK lõpuni ei olnud mul Viljandis kiiruisutamises vastast. 1953. aastal 15 aastasena tulin Pärnu oblasti koolinoorte meistriks kiiruisutamises absoluutselt parimate tulemustega.
1954. aastal 16 aastasena võitsin Eesti ainukordsed kuue linna – Haapsalu, Pärnu, Kohtla-Järve, Viljandi, Rakvere ja Narva – kiiruisutajate matskohtumise täiskasvanutele Nelijärvel ja andsin sellega oma panuse Viljandi üldvõidule.
1953. aastal lõpetasin Viljandi Laste Spordikooli kõige madalama treeneri kutstega kiiruisutamises, kuid ega Eestis enamat saada ei olnudki võimalik, sest meie kesk ja kõrgemad õppeasutused kiiruisutamisega ei tegelenud.
1954 ja 1955. aastal töötasin Viljandis õppetöö kõrval kiiruisutamise treenerina. Tõenäoliselt polnud sel ajal Viljandi tingimustes minu nooruses rohkem võimalik saavutada. Omasin tol ajal kiiruisutamises Viljandis ainsana kolmandat spordi järku, kus juures eesti parimad küündisid teise spordi järguni Eesti territooriumil.
Minu sportlase tee lõpetasid traumad, mis olid tingitud inimese anatoomia ja füsioloogia liiga vähesest tundmisest. Minu mure on rajatud põhimõttele, et oma rahvuslikuks spordialaks kujunenud suusatamist päris ära kaduda ei laseks(nagu kiiruisutamine pärast Antsoni olümpia võitu).
Ma saan aru, et hr Kaarel Zilmer tahaks minu targutamised suusatamises lõpetada. Aga mina ei ole sellega nõus. Minu elu on läbinud põhimõte, et vaidluses peitub tõde. Et suusatamine on praegu madalseisus, selle üle pole mõtet vaielda. Ja läheb kindlasti mitu (et mitte öelda palju) aastat, enne kui ilmuvad uued Šmigunid ja Veerpalud.
Lisaks sellele hakkab meil vähenema kardinaalselt noorte hulk, kellest võiks tipptegijaid saada. Oskaks ainult aru saada oma vigadest ja leida õige treeningmetoodika ilma meie peale kadedate välismaalaste abita.
Täna võin ma juba asuda uisusammu olemuse avamisele suusatamises. See on muidugi minu isiklik versioon, kuid usun, et olen tõele väga lähedal. Ja kuigi hr Kaarel Zilmeril on kindlasti kasutada Eesti parim ülevaateline materjal suusatamises, ei näe ma neist tulevaid järeldusi, uisusammu olemuse avamisest suusatamises rääkimata.
Esmalt tuleb asuda ajaloo kallale suusatamises.
Põhiküsimusteks, mille ümber kogu aeg on diskuteeritud, on:
- Miks ikkagi Bill Koch esimesena ja veel Ameerika?
- Miks just uisutehnika suusatamises hakkas hoogsamalt arenema Kesk-Euroopas?
- Mis eelised-erinevused on uisusammul suusatamises klassikalise suusasammuga võrreldes?
Kuni II Maailmasõjani teati maailmas ainult ühte suusatamist – klassikalist. Sinna maani oli see skandinaavlaste pärusmaa. Peale sõda näitasid oma taset ka juba venelased.
1976.aastal Innsbruckis tegi ilma erilise suusasammuga Bill Koch Ameerikast – maalt, kus suusatamine oli võib-olla Eesti tasemel. Edasi ei saa me aga enam üle ega ümber tegelikust uisutamisest. Olen veendunud, et uisusammul suusatamises on ühine alus uisutamisega (ei ole vahet, kas kiiruisutamine või hoki). Ja Bill Koch oli kas varem või paralleelselt olnud kiiruisutaja või hokimängija.
Tegelikult on uisusammul suusatamises omad eelised klassikalise suusatamise ees. Vähe sellest, et ta on kiirem. Minu arvates on kõige olulisem asi suuskade määrimises. Suuskade määrimine on terve teadus. Põhiline suusataja kaaskond võistlustel on määrdetiim lisaks treeneritele. Ja ikkagi on meie Kristiina kõige rohkem hädas olnud suuskade kinni määrimisega. Uisusammu puhul on oluline ainult libisemine, mis ei ole ka loomulikult kerge ülesanne määrdemeistritele.
Suuskade määrimine on tänapäevani suur saladus ja teadus. Kuni II Maailmasõjani hoidsid skandinaavlased seda kiivalt ainult enda teada. Teiste maade suusatajad aga tegelesid rohkem määrete leiutamisega – mäletame Karl Londi kuulsat kliistri sula ilma korral.
Tõenäoliselt arenes uisusamm suusatamises sama skeemi järgi. Aluseks oli siin tunduvalt lihtsam suuskade määrimine, kiirem edasiliikumine klassikalise suusatamisega võrreldes ja tunduvalt lihtsam tehnika. Vajalik oli ainult varasem uisutamise oskus, st polnudki vaja hakata uisusammu leiutama.
Siin lähebki minu teooria lahku hr Kaarel Zilmeri teadmistest ja õppimisest kuulsate skandinaavlastega nagu uisutehnika „isa“ Pauli Siitonen, vennad Hassised ja teised. Kesk-Euroopa suusatajad ei vaevanud end erilise õppimise ja kohanemisega. Nemad tulid, sõitsid ja tihti ka võitsid. Igatahes sellist õppimist ja arenemist uisutehnikas, nagu skandinaavlased seda kogesid, polnud vajagi. Oli vaja ainult ümber kohaneda uisutamiselt suusatamisele.
Muide, skandinaavlaste uisusammu õppimine on väga sarnane meie parimate klassika sõitjatega. Nemad muudkui õpivad ja õpivad, aga mahajäämus „uisutamises“ mitte ei kahane. Tundub, et rolli mängivad siin uisutehnika õppimise alustamise iga, praegune iga ja vastavate uisutamiseks vajalike jalalihaste vähene välja arendamine.
Meie suusatajatest rääkides jätab soovida veel suusatamise oskus-kindlus võistlustel – eriti ühisstartides ja kõigil sprindidistantsidel. Oli muljet avaldav, kui Mati Alaver oli sunnitud tunnistama 24.novembri 2008.aasta Postimehes „eestlased vajavad väga hästi ettevalmistatud radu, et oma paremus maksma panna – nad pole ju iseloomult nahaalsed trügijad.“
Minu mõte oma kirjatöödega suusatamisest oli ja on dialoogi (vaidluste) avamine, vigade leidmine ja parandamine, noorte talentide juurde meelitamine, parema treeningmetoodika leidmine ja rahvusliku spordialana suusatamise üldine tugevdamine.
Kas vaidlustes peitub tõde?
Miks hr Kaarel Zilmer nimetab seda nutulauluks?
Minu arvates näitab see teatud rahulolu endaga ja see on arengu suhtes väga ohtlik märk. Ma ei ole paljuski hr Kaarel Zilmeriga nõus. Lihaste mehhaanika on ikka inimese eriseisundite puhul midagi muud, kui hr Kaarel Zilmer tahab meile tõestada.
Endise kiiruisutajana on mul piisavalt palju kogemusi, kus väsimuse saabudes, eriti lõpuosas, hakkab keha raskuskese liialt ette vajuma ja takistab libisemist.
Mõni talv tagasi oli väga perfektselt televiisorist näha Kristiina Šmiguni uisusammuga distantsi lõpetades liigselt ette vajunud keha ja tuntav libisemise aeglustumine. Sama seisundit kurdavad ka suusatajad ise.
Kas me saame pidada iga suusataja poolt sooritatud „uisutamist“ selle erinevateks arengu variantideks? Arvan, et mitte.
Klassikat on sõidetud üle 100 aasta. Ometi sõidab iga suusataja mingil määral oma moodi nii, kuidas tema sellest aru saab, ratsionaalsemaks peab ja igaühe enda anatoomia võimaldab. Nii, et me vaidleme tähtsusetuid asju, millest suusatamine midagi ei võida.
Ma ei saa aru, miks meie suusakorüfeed ja treenerid vait on. Just kui kardaks oma mõtteid avaldada või kardaks kedagi.
Kui meie väike rahvas tahab mingitki edu saavutada, peaks iga mõte olema teretulnud. Ärme surume kedagi maha. Vaidleme, sest vaidluses peitub tõde.
Võib-olla on hr Kaarel Zilmeril olemas omad Jaagud, Andrused, Kristiinad. Mina neid kahjuks oma vaimusilmas ei näe. Peame kutsuma eesti rahva appi oma rahvuslikku spordiala suusatamist päästma enne, kui mõni spordijuht (või riigijuht) seda ära ei kaota.
Minu poolt pole sellega uisutamine suusatamises veel lõppenud.
Annan sõnajärje üle ja jõudu tööle!

14.detsember 2008

Thursday, July 8, 2010

SPORT MEDITSIINIS ehk MEDITSIIN SPORDIS

Kui inimene tundub praeguse meditsiini korralduse juures olema meditsiini jaoks – sellele viitab piisavalt keeruline, et mitte öelda raske või kohati võimatu, ligipääsetavus meditsiinile, siis sportlaste puhul peaks olema küll vastupidi. Aga võta näpust! Mäng käib ikka ühte väravasse.
Masendava mulje jättis televaatajale meditsiini korüfee Peeter Mardna esinemine 14. 12. 07. ETV saates „Vabariigi kodanikud“, kus ta väitis olukorra nii meditsiini kui arstide poole pealt ülimas korras olevat. Juba selline rahulolu meditsiini poole pealt on murettekitav, sest meedia andmetel rahva tervislik seisund on halb ja halveneb edasi. Sama rahulolu näib olevat tabanud ka Mihkel Mardnat, kes juhib ja peaks vastutama sportlaste tervise eest.
Ja kuigi meditsiini tehniline baas, aparatuur ja arstide meditsiinilised teadmised-oskused peaksid olema viimaste aastakümnete jooksul tunduvalt paranenud (suurenenud), ei anna see rahva tervisliku seisundi juures tunda.
Tundub, et viga on meditsiini juhtimises, kus meditsiin ja meditsiiniline personal ei kasuta maksimaalselt ära talle antud ja usaldatud võimalusi ning vahendeid. Oma osa mängib siin kahtlemata piisavalt külm suhtumine oma patsientidesse, liigne analüüside usaldamine, mis tihti ei vii õige diagnoosini ja usaldusliku vestluse puudumine patsiendiga – patsiendile tema haiguse olemuse selgitamine koos soovitustega edasiseks eluks. Või on siin põhjus selles, et me lollile ikka räägime ja aega raiskame, aru ta ikka ei saa!
Võin öelda oma kogemustest, et olen selle kõik läbi elanud. Olen piisavalt pidanud olema patsiendiks arstidele, kes on tõenäoliselt taotlenud ainult arsti kutset ja valget kitlit, haige vastu huvi tundmata. Ja kõigest hoolimata – olen ellu jäänud!
Tänutundega meenutan aga siinjuures Tartu Maarjamõisa kliiniku arste – neurokirurg professor Ruth Paimret, veresoonkonna professor Kalju Põderit ja professor Henno Tikkot, kes omakasupüüdmatult on aidanud mind ja minu töökaaslasi.
Meeldejäävad on minu kokkupuuted kirurgiaga üldse.
1962. a. opereeris mind Pärnu Haiglas kirurg Kõre, kusjuures teda assisteeris tol ajal Pärnu sõjaväeosas arstiks olnud Lembit Roostar –praegu emeriitprofessor. Nende meeldiva koostöö osalisena tundsin end minagi – väga hoolivad ja inimlikud kirurgid.
1971. a. tegi mulle uue Achilluse kõõluse kirurg Benno Änilane Tallinna Keskhaiglas. Operatsiooni tegi kirurg nagu noorele neiule – ilma komplikatsioonideta ja nähtavat jälge jätmata. Enne seda operatsiooni aga ravisid kolm Rapla kirurgi sama kõõluse venitust neli kuud. Siis sai mulle enne Rapla kirurge selgeks, et seda kannakõõlust, mida mul raviti, pole olemaski. Anekdoot! Aga tõsi!
19981. a. suvel olin uuringutel Tartu Maarjamõisa Kliinukus gastroentroloogia osakonnas professor Ants Peetsalu juures. Nädalane analüüside andmine haigust ei tuvastanud. Ka gastroskoopiline uuring tunnistas mind terveks. Tõde selgus aga tunniajalises vestluses professor Ants Peetsaluga enne kliinikust lahkumist, kus sain ka soovitused edasiseks eluks. Olen viimaseid jälginud ja väga tänulik professor Ants Peetsalule, kes minust niivõrd palju hoolis. Kaks nädalat varem olin sama haigusega uuringul Tartus Toomel gastroentroloogias. Gastroskoopilist uuringut ei tehtud. Diagnoosiks pandi aga – mao ülitundlikus – st. peaaegu terve – simulant!? JA kuigi Tartu Toomel gastroentroloogia oli tol ajal uuringute ja ravi keskuseks, jäi neil minu jaoks midagi puudu –võib olla ainult heast tahtest.
Nii ma siis arvan, et mul on mõningaid kogemusi meditsiinilisest abist kirjutamiseks.
Sportlaskonnas hakkab silma traumade rohkus viimaste aastate jooksul – eriti kiirjooksjate, mitmevõistlejate ja iluuisutajate hulgas.
Meedia võimaldab mul loetleda vaid vabariigi paremaid – kiirjooksjad Ksenja Balta, Marek Niit, Henri Sool, Martin Vihman, Argo Goldberg, praktiliselt kõik mitmevõistlejad, iluuisutajad Grethe Grünberg, Jelena Glebova. Seejuures paneb imestama meedias kajastamist leidnud Mihkel Mardna täiesti ebaprofessionaalne suhtumine Jelena Glebova vigastusse.
Kuid need on ainult tipud. Kui palju on aga teistel traumasid!?
Jääb mulje, et traumad on suuresti tingitud koostöö puudumisest arstidega. Ehk ütleme – meditsiin tuleb tuua sportlastele ligemale – meditsiin peab olema sportlaste jaoks, mitte nii nagu ma oma kirjatööd alustasin. Ei teeks paha, kui ka treenerite teadmised inimese anatoomiast ja füsioloogiast oleksid paremad. Tundub, et ka sportlaste vastavad teadmised on samal tasemel kui minul 50-aastat tagasi. Ideaalilähedase tulemuse annaks koostöö –sportlane – treener – meditsiin. Tõenäoliselt rikkus sama koostöö puudumine meie sportlaste osavõtu Osaka MM-ist ja kui poleks olnud Gerd Kanteri esikohta – maailmameistri tiitlit, tuleks terve 2007. a. kergejõustiku hooaeg koos Osaka MM-ga ebaõnnestunuks lugeda.
Siinjuures on kohane ära tuua ka sportlaste ettevalmistamise psühholoogilist külge, ehk ütleme – seda polnudki. Selgem näide on siin Gerd Kanteri pidevalt võidulainel hoidmine, mis ei andnud talle mingit motivatsiooni või lihtsalt põletas läbi. Järelikult Kanterile see metoodika ei sobi. Sellisel tasemel sportlasele oleks vaja kindlasti individuaalset psühholoogi.
Viimastel talvedel on hakanud häirivalt silma Kristiina Šmiguni 3-5 korda esinev nohu ühe talve jooksul, mida Kristiina meedia vahendusel kergelt võtab – aga ravi doktor Kulli vahendusel siiski ühe nädala ehk 7 päeva võtab nagu igal lihtsurelikul. Ma arvan, et ega nohu sellise treenituse juures positiivselt ei mõju. Ma ei saa aru, miks doktor Kullile on vaja nii kallist patsienti või on ka siin asi milleski muus. Siinjuures ei saa jätta ütlemata oma kogemustest – olin nooruses tänu kiiruisutamisele tihti nohune. Ja kui Kristiina oma nohuga
seda meelde ei tuletaks, võiksin öelda, et viimased kuus aastat ma nohu enam ei tunnista.
Peab ütlema, et meie tervishoiu juhtide ja haigekassa poolt vaadatuna on rahva meditsiiniline teenindamine ülimas korras.
Rahva poolt vaadatuna on asi kardinaalselt vastupidi. Tundub, et rahva meditsiiniline teenindamine võrreldes sotsialismi ehitamise ajaga ei ole paranenud. Seda näitab kõige ilmekamalt rahva tervise halvenemine.
Meditsiinialast korrasolekut meie rahva tervises ei näita ka tuberkuloosi ja soolenakkuste leviku suurenemine. See ei ole kuidagi loomulik ja loogiline seoses rahva üldise olukorra heaolu tõusuga. Vägisi tuleb meelde vana tõde –kala hakkab haisema peast!
Arusaamatu ja vähe läbipaistev on Ravimiameti töö. Ära on jäetud täielikult India päritolu suhteliselt odavad ravimid, looduslikest taimsetest produktidest toodetavad praktiliselt samad ravimid, mida toodavad suured ravimifirmad kemikaalidest. Tihti kasutavad isegi suured ravimifirmad India ravimifirmade looduslikke preparaate. Alati pole ka suurtel ravimifirmadel vastavat ravimit india ravimile. Toon siinjuures näiteks ainult Himalaya firma neerukivide vastase ravimi – tsiston.
Võib vist öelda, et nii kõrgetasemelised meditsiinilised juhtorganid – Haigekassa, Ravimiamet ja kindlasti veel keegi, istuvad oma suhteliselt kõrge palga otsas ja ennem segavad – takistavad kui soodustavad üksteise tööd.
Kui arste pidi olema meie väikese rahva arvu jaoks vähe, siis tundub, et meditsiini juhte on liiga palju.
On täiesti võimalik, et viimane takistabki meditsiinil olemast rahva jaoks ja samas on ka takistuseks teel rahva tervise näitajate paranemisele.

August, 2008. a.
Endel Laidoner

Wednesday, June 30, 2010

Jalgrattasport 1954 – 1955

Ajajärku 1954.a sügisest kuni 1955.a sügiseni, s.o. ühe aasta jooksul, võib nimetada Viljandimaa noorte jalgrattaspordis Viljandi II Keskkooli 11.klassi õpilase Endel Laidoneri tähelennuks.

1954.a oktoobris tuli Endel Laidoner kooli sügisestel võistlustel 20km jalgrattasõidus esikohale. See võit tuli praktiliselt külasepa poolt tehtud jalgrattaga, mis on ka näha juuresoleval pildil, kus Endel Laidoner on kodumaja ees Uus tn 7.

1955.a kevadel ostis spordiühing Kalev Endel Laidonerile tänavasõidu jalgratta. Jalgratast võistlusteks ette valmistades puudus aeg ja ka oskused selle ümberehituseks – parendamiseks Endel Laidoner vahetas ainult juhtraua, laagritesse uue määrde, reguleeris jalgratta veeremid vabamaks ja konstrueeris pedaalidele nahkrihmad. Ülekanne jäi aga kahjuks samaks – 2,66(6). Kahjuks puudus tol ajal Viljandis eestvedaja jalgrattaspordis.

Selle rattaga tegi Endel Laidoner 1955.aastal Viljandis noorte võistlustel puhta töö. Ta tegi seda ilma eritreeninguteta, tänu mitmekülgsusele spordis (tennis, kergejõustik, tõstmine, uisutamine).

1955.a Viljandi rajooni koolinoorte suvespartakiaadil võitis ta kõigepealt noormeeste 25 km sõidu eraldistardist. Teise päeva 50 km sõitu ühisstardist laseme kommenteerida asjaosalisel endal: „Võistlus toimus Viljandi-Tallinna maanteel algusega Jämejala teeristist pöördepunktiga Navesti sillal. Distantsi esimene pool oli vastu tuult ja kuna ma kaasvõistlejate võimeid ei tundnud, nägin ainult, et keegi ei tahtnud vedada, ei kippunud ka mina nende võimeid proovile panema. Lisaks pudusid mul ka vastavad kogemused. Peale pöördepunkti aga tuli kohe pikast ja järsust Navesti mäest üles sõita. Võtsime pöördepunkti kogu grupiga praktiliselt koos. Mäest ülessõitu alustades nägin aga, et kõik ronisid jalgaratstelt maha ja kõnnivad või jooksevad oma ratast lükates. Tuli välja, et mina ainukesena ületan Navesti mäe jalgrattal sõites. Tegin endamisi otsuse, et nüüd on paras aeg minna. Ka tuul puhus nüüd tagant ja ilm oli igati soodne soolosõiduks. Nii lõpetasingi esimesena. Võistluse lõppedes öeldi mulle, et olen järgmist võistlejat võitnud üle 4 minuti, so vähemalt 2 kilomeetriga ja seda ainult 25 kilomeetrisel lõigul.“

Kuigi Endel Laidoner oli ainuke Viljandi II Keskkooli võistleja, tõid need tulemused kooli esikohale jalgratturite maanteesõidus. Sellega seoses oli Endel Laidoner osaline ka Viljandi II Keskkooli üldvõidus 1955.a Viljandi rajooni Koolinoorte suvespartakiaadil.

Eesti vabariiklikel koolinoorte spartakiaadil 1955.a sõitis Endel Laidoner sama rattaga. Jalgrattasõidu võistlused toimusid Tallinnas Tallinn-Leningras maanteel. Laseme jälle rääkida Endel Laidoneril endal: „Suvise treeninguga olin jõudnud päris heasse vormi. 25 km distantsil olles kuulsin tagantpoolt tulevat rattakummide sahinat ja varsti möödus minust nagu postist Võru poiss Husgvarnaga – ikka 2 pedaaliringi väntas ja kohe puhkas vabajooksul. Püüdsin temaga sammu pidada ja pedaalisin nagu hullumeelne, kuid kätte ma teda enam ei saanud. Minul ei olnud distantsi jooksul ühtegi puhkepausi pedaalimisel. Jäin selle enda arvates hullumeelse sõiduga 14-kohale, 2 ja pool minutit parema ajaga, kui kuu aega varem Viljandis.
50 km oli meeskonna sõit neljakesi meeskonnas. Meeskonnakaaslasi ma ei tundnud, kõik olid väljaspool Viljandit. Mingit tarka juttu ja taktikat meile keegi ei rääkinud. Teadsin ainult seda, et peame sõitma neljakesi koos ja aeg võetakse kolmanda võistleja lõpetamisel. Alustasime minu vedamisel ja kogu distantsi jooksul keegi teine vedama kas ei jõudnud või ei tahtnud minna. Finišeerimisel oli aga ühel poisil niipalju jõudu järel, et tuiskas minu selja tagant välja ja finišeeris paarkümmend meetrit enne oma kaaslasi. See totter etteaste tegi meid pärast teiste pilkealusteks. Jäime 50 km maanteesõidus kuuendaks. Tegi nõrdinuks, et Viljandis oli mitu vabariigi tasemel meesratturit, kes oleks võinud meiesuguseid kollanokki natukenegi koolitada, siis seda ei pidanud noorte spordinõukogu vajalikuks, ja arvas, et me oleme niigi targad ja tugevad. Kahjuks olid ka koolide kehalise kasvatuse õpetajad ainult nende spordialade patrioodid, mida nad ise harrastasid. Näiteks II Keskkooli Raimond Ranna – tennis ja suusatamine. Jäi mulje, et ega nad ülikooliski teadmisi teiste spordialade kohta eriti juurde ei saanud.
Keskpärastest tulemustest hoolimata arvati mind Eesti koolinoorte jalgratta võistkonna kandidaadiks üleliidulisteks võistlusteks ja mulle saadeti kutse treeninglaagrisse augustikuul, mina aga tegin samal ajal sisseastumiseksameid Kaliningradis.
Kõik eelpool mainitud tulemused ületasid tol ajal kehtinud II spordijärgu nõudeid.“

Endel Laidoner

Olen Endel Laidoner ja annan enda lühitutvustuse allpool.
Sündisin Viljandis 14.aprill 1937.a.
Lõpetasin Viljandi II Keskkooli 1955.a.
Eesti Põllumajanduse Akadeemia lõpetasin 1961.a zootehnikuna.
Lõpetasin Viljandi Laste Spordikooli kiiruisutamises 1953.a.
Viljandi Laste Spordikooli kiiruisutamise treener 1955.a.
Viljandi Spordiselts „Kalev” kiiruisutamise treener 1956.a.
Omandasin juba 14-aastasena hea tehnika kiiruisutamises, täiendasin ennast pidevalt, omasin suurt võidutahet ja head eneseanalüüsi võimet.
Olin alates 1953.a. – nelja aasta jooksul – kuni 1956.a. meeste kiiruisutamises Viljandis suveräänne liider üheaegselt alguses poiste, noormeeste ja meeste klassis. Eelnevat arvestades usaldatigi mulle samaaegselt keskkooli lõpuklassiga Viljandi Laste Spordikoolis kiiruisutajate treenimine. Minu teada on Viljandi Laste Spordikoolis keskkooli õpilastest treenerina töötanud veel ainult Atko Viru korvpalli erialal.
Omasin kiiruisutamises III spordijärku (Eesti kõrgeim oli II spordijärk 1955-1956.a.).
Kuulusin õppeedukuselt keskkooli lõpuni paremate hulka ja nii ei olnud kunagi probleeme spordiga tegelemisel.
Nooruses tegelesin veel kergejõustiku, tennise ja jalgrattaspordiga.
Minu sportlastee lõpetasid sporditraumad.
Töötades 41 aastat majandi zootehnikuna, on mul pidevalt olnud üle 100 alluva, kellest vähemalt 90% on olnud naised. Põhitegevus seisnes tööde organiseerimises ja inimestega suhtlemises.

Kõigepealt valutan ma südant meie tippsportlaste või potentsiaalsete tippsportlaste pärast, kusjuures rahast ja nende tegevuse väärtustamisest ma ei räägiks.
Ma nimetan neid sportlasi meie rahvuslikuks rikkuseks.
Aga kuidas me nendega ringi käime ja nende tegevust kõrvalt vaatame?
Näiteks: Erki Nool – potentsiaalne 9000 punkti mees. Oleks huvitav kuulda just Soku suu kaudu, miks Nool treenerite vahetamist alustas. Minu arvates kasu asemel Nool tegi endale ainult muret juurde. Uutest treeneritest ei õpetanud Noolt keegi tõkkeid jooksma (kiireim 100m mees jäi kõige viletsamaks tõkkejooksjaks) ja kuuli tõukama (kõige atleetlikumal kümnevõistlejal oli raskusi 14m tõukamisega), küll aga halvenesid tulemused 100m, kaugushüppes ja odaviskes.
Jüri Jaanson – potentsiaalne olümpiavõitja Torino olümpial. Tahaks teada, kes andis talle õiguse raisata ennast enne finaalsõitu (Jaanson ise õigustas – näitasin neile, konkurentidele, koha kätte). Mind antud juhul tema hõbemedal ei rahuldanud ja tema nõuandjate peale olen tõeliselt nördinud. Ka musta mandri jooksjad on targemad.
Kas meedias kiideti Jaansoni treenerit põhimõttel, et kiida lolli, siis... (PS. Pean oma mõtteid siin konfidentsiaalseteks)

Tehtud vead peame saama selgeks ja leidma teed vigade vältimiseks tulevikus. Mainitud juhtudel tuleb inimestele muidugi läheneda väga targalt ja tasakaalukalt, lastes rohkem rääkida asjaosalistel.
Väga suur töö on kahtlemata praeguste ja tulevikus potentsiaalsete sporditippudega.

Lugupidamisega,


Endel Laidoner

Väike Eesti ja kallis eesti rahvas!

Kuigi meie (eesti) rahvas on vaid tolmukübeme suurune maailma rahvastikus, võib vist öelda, et juba kolmandat sajandit on keegi eestlastest jätnud oma jälje maailma. Erialade ja elukutsete poolest on siin esirinnas sport ja sportlased.
Kirjutama sundis mind suhtumine sporti üldse. Halb on suhtumine (tippsportlastes ja eriti) potentsiaalsetesse noorsportlastesse. Ma nimetan meie noori tippsportlasi meie rahvuslikuks rikkuseks ja niimoodi tuleks neid ka käsitleda.
Juba mõnda aega olen mõelnud sellest kirjutada. Nüüd on see siis käes.
Oma tausta avades pean ütlema, et nooruses olin ma tavaline poiss kõigi oma rõõmude ja muredega. Sündisin, elasin ja keskkooli lõpetasin Viljandis. Koolis käia tahtsin ma hirmsasti, õppimise vajadust aga eriti ei tundnud. Koolis olin ma pidevalt paremate hulgas, mis soodustas minu koolivälist elu. Koolivägivalda pole ma tundnud ega ka kaasõpilasi represseerinud. Tihti oli aga kaasõpilaste hulgas neid, kes ei suutnud ennast kaitsta tugevamate ja ülbitsejate ees. Mulle tuletati aga tihti meelde minu päritolu – kas Sa tead kes Sa oled? Sa pead olema madalam, kui muru, muidu saadetakse Sind Siberisse. Võib olla viimasest tingitult jõudsin ma spordi juurde suhteliselt hilja.
Et minu edasine jutt oleks arusaadavam ja et keegi ei tuleks mõttele, et ma päris kuupealt tulnud ei ole, pean ma enda sporditeed minimaalseltki avama. Algas see põrandavõimlemisest ja kergejõustikust, viiendas klassis alustasin tennisega. Alles kuuendas klassis õppisin uisutama. Olen harrastanud veel poksi ja tõstmist (üldfüüsilise arendajana). Jalgratast olen sõitnud ainult ühel aastal, keskkooli lõpuklassis, kus võitsin mõlemad kavasolnud distantsid rajooni koolinoorte spartakiaadil ja jõudsin Eesti koolinoorte koondise kandidaadiks. Minu hing ja süda kuulusid aga kiiruisutamisele.
Hindan väga oma lastetuba, kus arenesid välja minu iseloomuomadused – kohusetunne, hoolivus ja abivalmidus. Ma pole eluaeg, mitte kunagi, kellegi peale kaebamas käinud. Kõrge eneseanalüüsivõime pärisin ma geenidega oma isalt-emalt. Ma olen alati vihanud ülekohut ja valet. Ma ei säädinud unistuste latti kunagi nii kõrgele, et ma selleni ei ole ks jõudnud. Ega see latt liiga madal ka ei olnud. Selline ellusuhtumine ei lasknud mul tekkida kadedust mind ümbritseva suhtes.
Kiiruisutamises olin ma juba neljateistaastasena Viljandi võistkonnas Eesti esivõistlustel Tartus Raadi tiigil võistlemas.
1953.aastal viieteistaastasena tulin Pärnu oblasti koolinoorte meistriks kiiruisutamises absoluutselt parimate tulemustega.
1954.aastal toimusid Eestis ainukordsed kuue linna – Haapsalu, Pärnu, Kohtla-Järve, Viljandi, Rakvere ja Narva – kiiruisutajate matskohtumine täiskasvanutele Nelijärvel. Kuueteistaastasena võitsin ka need võistlused ning andsin sellega oma panuse Viljandi üldvõidule.
Lõpetasin 1953.a Viljandi Laste Spordikooli kõige madalama treeneri kutsega kiiruisutamises, kuid ega Eestis enamat saada ei olnudki võimalik, sest meie kesk- ja kõrgemadõppeasutused kiiruisutamisega ei tegelenud.
Töötasin Viljandis kiiruisutamise treenerina 1955. ja 1956.aastatel.
Tõenäoliselt polnud Viljandi tingimustes minu nooruses eriti rohkem võimalik saavutada. Ka avanesid Venemaa paremad uisurajad (Alma-Ata) meie uisutajatele alles 1960.a alguses.
Minu sportlastee lõpetasid traumad, mis olid tingitud inimese anatoomia ja füsioloogia liiga vähesest tundmisest. Konsulteerida on mul olnud võimalus Eesti parimate sportlastega, nagu keskmaajooksja Erich Veetõusme, suusataja Helmuth Meier jne.
Algtõed kiiruisutamises sain ma selgeks Kalju Jaanholdilt, järgmised kolm aastat õpetas mind Uno Peters. Põhiosa oma tehnilisest pagasist omandasin aga Eesti parimatelt tehnikameestelt neid võistlustel tähelepanelikult jälgides. Selles olen ma tänulik tallinlastele Leo Raudverele, Villi Lombile, Rein Renkele ja tartlasele Rein Kirsipuule.
Kuna minu kehalised eeldused olid suhteliselt tagasihoidlikud saavutasin ma edu piisavalt heale tehnikale. Suurt osa minu tulemustes omasid veel armastus oma ala vastu, võidutahe ja suur eneseanalüüsi võime.
Kuigi kiiruisutamine on ilus, väga tehniline ja atraktiivne spordiala, on see Eestis alati omanud suhteliselt ahtakest kandepinda. Piiri on siin pannud põhiliselt spordibaaside puudumine või nende vilets olukord, ka suhteliselt kapriissed talved.
Meid, eestlasi, on alati vaimustanud kaasmaalaste edukad esinemised väljaspool kodumaad, Euroopas ja maailmas. Mind ja enamikke eestlasi vaimustas eriti Ants Antsoni esiletõus kiiruisutamises. Oleme Antsoniga eakaaslased. Ants Antson oli tolajal väljapaistev sportlane – pikk, füüsiliselt hästi arenenud, väga hea tehnikaga, hea eneseanalüüsivõime ja võidutahtega, ääretult tagasihoidlik inimene. Tulles 1964.a Euroopa meistriks ja olümpiavõitjaks arvasid paljud eestimaalased, et nüüd läheb kiiruisutamine Eestis käima. Mis juhtus aga tegelikult? Pärast Antsoni lõpetamist kadus kiiruisutamine Eestis hoopiski. Ei peetud perspektiivseks spordialaks tollaste spordijuhtide poolt kuigi oli esile kerkimas rida andekaid noori kiiruisutajaid Jüri Laglega eesotsas.
Praegu on esile kerkimas uus plejaad noori Eesti kiiruisutajaid Erik Idarannaga eesotsas. Eestis toetust leidmata treenivad ja võistlevad nad raja taga. Ma ei taha nende saavutusi põrmugi alahinnata. Nad on väga tublid. Kohatu on aga nende saavutusi võrrelda Ants Antsoni omadega. Üldse on rekordite tagaajamine kiiruisutamises Eestis suhteliselt mõttetu (meedia). Alates 1963.a kinnitatakse vabariiklikeks rekorditeks kiiruisutamises ainult Eesti territooriumil saavutatud tulemused. Maailma mastaabis on kiiruisutamine aga üks kiiremini arenevaid spordialasid üldse. Nimetagem vaid – sisehallid, superlibisemiseks saadud jää koostis, varustuse pidev täiustumine, tehnika ja kindlasti veel palju muudki. Antsoni tulemused on saavutatud looduslikes tingimustes, Idarannal hallis, väljaspool Eestit mõlemad. Idaranna tulemusi võiks nimetada parimaiks eestlaste poolt saavutatud aegadeks kiiruisutamises.
Minul on tunne, et spordialade ja selle järgi ka sportlaste jagamine perspektiivseiks ja perspektiivituiks jätkub sotsialismiehitamise perioodi eeskujul ka praegu. Kas me nimetame Erik Idaranda perspektiivituks? Kas sama põhjus on juba tabanud meie iluuisutajaid? Kusjuures ei saa jätta märkimata, et praegu on meie iluuisutajate saavutused maailma mastaabis tunduvalt kõrgemad meie suusatajate saavutustest. Ärgu suusatajad sellest võrdlusest solvugu. Kuid nii see paraku on.
Mulle tundub, et inimesed, kes spordialasid ja sportlasi niimoodi paika panevad, on oma aja ära elanud ja tuleb välja vahetada selgema nägemusega ja tolerantsemate inimestega.
Nii perspektiivikate noorte sportlaste – nagu Erik Idarand ja treener Anna Levandi koos Grethe Grünbergi ja Kristjan Ranna, Jelena Glebova ja Svetlana Issakova – jätmine ilma riikliku toetuseta on julm ja halastamatu käitumine meie rahvusliku rikkusega. Nii kõrgete tulemuste saavutamine enda eakaaslaste hulgas ja võrreldes, näitab, et neil noortel sportlastel on vajalikke omadusi, mis vajavad tunnustust ja toetust, et pürgida edasi kõige kõrgemate tippude poole. Tahtmist ja võimeid näib neil olevat.
Spordi ja sportlaste, eriti perspektiivikate noorsportlaste rahastamist riiklikest vahenditest alustan ma peaministri sõnadega: „Tule taevas appi!“. Arvestades Eesti praegust elatustaset ja majanduslikku olukorda ütlen ma, et see toetus on mannetu, et mitte öelda kuritahtlik.
Võtan endale Eesti spordisõprade volituse ja kutsun Eesti Vabariigi Valitsust ja Riigikogu aastaeelarvet vastu võttes arvestama tunduvalt rohkem spordi ja sportlaste toetamisega riiklikest vahenditest. Väga tihti on sportlased tõestanud, et nad tutvustavad Eestit välismaal rohkem, kui diplomaadid.
Sporti ja spordi rahastamist peaksid juhtima inimesed, kes seda tõesti omakasupüüdmatult, ausalt ja kogu hingest suure kohusetundega teha soovivad. Neile omadustele näib praegu kõige paremini vastavat Aivar Pohlak ja treeneritest Mati Alaver ja Anna Levandi. Andku mulle need inimesed andeks, kes tunnevad ennast puudutatuna. Ju siis on meedia nende tegevusi või tegevusetust vähe valgustanud.
Oma kirjutisega tahan ma esile kutsuda laialdast diskussiooni spordisõprade hulgas.
Kui selline diskussioon huvi pakub vestleksime edasi näiteks teemade:
· Sportlane ja meditsiin (kumb kumma jaoks?)
· Sport ja meedia
· Sportlaste spetsialiseerumine
· Probleemsed spordialad (suusatamine vabastiilis)

Lugupidamisega,

Endel Laidoner
Spordihuviline

Friday, June 25, 2010

Ohu tunnetamine. Mis on "oht"?

Oma nägemuses nimetaksin ma ohuks kõike, mis on kahjulik inimesele, tema olemusele, tegevusele, kuni selleni välja, mis võib lõpetada tema elutegevuse.
Kahtlemata on „oht“ väga lai mõiste. Siia alla tuleb paigutada kõik – alates lapseeas noaga sõrme lõikamisest kuni vägistamisteni, uppumisteni ja surmaga lõppemisteni välja.
Ma mõtlesin pealkirjastada oma loo ohust tõdemusega – „tark õpib teiste, rumal enda vigadest“. Aga mida sa enam õpid, kui sind elavate kirjas enam ei ole.
Meie, eestlased, oleme ohu tunnetamist ja eriti selle õpetamist süviti alati alahinnanud. Oleme lootnud nagu mingile kaasasündinud imele. Tegelik elu – õnnetuste rohkus kuni nende arvu suurenemiseni ja kuni surmaga lõppemisteni välja, räägib aga midagi muud. Kahjuks pole siiani aidanud liikluses, kui õnnetuste rohkeimas valdkonnas, ka kontrolli tõhustamine ja trahvide suurendamine ohu tekitanute suhtes. Mida sa surnut enam trahvid?
Usun, et kõik-võimalikud ohud on meid ümbritsenud juba maast-madalast alates. Ohte tajunud ja üle elanud on aga iga inimene vägagi erinevalt, mida näitavad ka tagajärjed.
Olen viimased kümmekond aastat järjest enam sellel teemal mõtisklenud. Ja järjest enam esitan ma endale küsimuse – miks ohu tunnetamist ei õpetata juba maast-madalast, algul kodus-lasteaias, edasi koolis nagu täpisteadusi? Miks ohutunnetamist pole seni õpetatud? See on jäetud nagu lapse-inimese intelligentsi hooleks, mille inimene nagu peaks omandama geenidega oma vanematelt, kellel seda tihti endalgi ei ole.
Kui me ohtudest läbi- ja üleelamise seostame intelligentsitasemega, siis lähen ma siin surmaga lõppenud õnnetuste lahtimõtestamise juurde. Kui nii, siis ütlen ma kindlalt, et inimesel, kes põhjustab teiste inimeste ja tihti ka iseenda surma, on tegemist kas täieliku või osalise intelligentsi puudumise või puudulikkusega. Ja kui intelligentsi taset oleks võimalik mõõta, tuleks sellised inimesed jätta ilma autojuhi õigustest. Loomulikult on intelligentsi mõiste tunduvalt laiem.
See kõik on toimunud minu nägemusel tänaseni. Ma usun aga, et me keegi ei taha, et meie ühiskond niimoodi rumalasti jätkab.
Tõenäoliselt seoses üliliberaalse kapitalismiga on meie koolikorralduses ilmnenud üliohtlikud tendentsid – nimetame seda koolivägivallaks või kuidas tahes.
Ja SMS-laenud! Kas inimvaenulikumat ohtu-olukorda saab veel olla?
Nii et seni, kuni ohtude olemust ja õpetamist sellest hoidumisest pole, loome me neid veel juurde. On üpris tõenäoline, et kellelegi on see väga kasulik, kaasa arvatud meie rahvaesindus, kes sügavalt mõtlemata seda kõike oma määrustega ja seadustega toetab.
Ja siis tegeleme me tulekahju kustutamisega selle asemel, et asjad juba eos paika panna.
Ja lõpuks oleme me hädas oma väikese rahvaarvuga! Ma ei usu, et selline olukord ja suhtumine meie rahvaarvu tõstab, ennem on olukord vastupidine.
Mulle on jäänud mulje, et kui inimene ei omanda ohutunnetamist geenidega oma vanematelt ja ei saa ka vastavaid teadmisi koolist ja on ise seejuures kuni keskmise intelligentsusega, jääb talle üle ohutunnetamist omandada ainult oma ihu peal katsetades.
Tegelik elu aga toob välja sellise suhtumise kurvad tagajärjed. Me tegeleme tulekahju kustutamisega. Siiani kasutusele võetud meetmed ei ole olukorda karvavõrdki parandanud.
Küsiks, kas see ohutunnetuse õppimine enda peal või intelligentsi ilmnemise ootamine ei ole siiani läinud liiga kalliks meie ühiskonnale – surmad, invaliidistumised või ka vägistajate ajuvaba ja karistamatu tegutsemine.
Tundub, et ka minginegi ohutunnetamise õpetamine oleks tänaseks kordades vähendanud õnnetusjuhtumeid ja sellega koos ka surmasi.
Mulle tundub ka, et enamikus autojuhte hindavad komisjonid ei ole vajalikul ettenähtud tasemel. Kui see nii poleks, oleks ka surmadega lõppevaid liiklusõnnetusi tunduvalt vähem.
Tõenäoliselt on ka autojuhtide õpetamise metoodika puudulik.
Minule tundub selline olukord ja suhtumine lühidalt öeldes inimvaenulik.
On kindlasti veel palju ohuilminguid. Ma vabandan nende inimeste ees, kes tunnetavad, et ma väga olulisi ohtusi ei ole puudutanud.
Võib-olla on ka paljud nii erudeeritud, et tunnevad selle kõik ülearusena.
Tegelikult loodan ma oma kirjutisega avada laialdast dialoogi, kus kõik saaksid oma arvamusega välja tulla. Ma arvan, et iga sõnavõtt on teretulnud.

8. juuni 2009
Endel Laidoner

Odavise - á la Andrus Värnik

Olen ennast „Sporditähe“ sõpradele juba mõnevõrra tutvustanud. Targutasin teie ees uisu- ehk vabastiilis suusatamisest, mis lõppes küll kevade saabumisega, kuid ega tali taeva jää.
Mõni sõna veel minu tähelepanekust Iraani kettaheitjast Eshan Hadadist. Kaugel sellest, et ma oleks Hadadi fänn. Otse loomulikult ootan ma kolkapatrioodina meie Gerdi võitu. Murelikuks teeb mind Hadadi juures aga tema tulemuste tõusu joon ja suur stabiilsus just Pekingi olümpia-mängude künnisel.
Loodan väga, et meie tarkadest targemad psühholoogid ja kindlasti meedia teevad siin oma soodsad etteasted Kanteri vaimu ja võimu säilitamiseks Pekingi olümpiani ja edasi veel paljudeks aastateks.
Minu arvates oleks Gert Kanteril vaja ennast treeningute ja võistluste vaheaegadel sellest miljööst ja melust täielikult välja lülitada. Igatahes tundub, et praegu see ei toimi. Emotsioonid on kõik negatiivsed, alates meediast ja lõpetades...
Nüüd aga Andrus Värnikust, 2005. a Helsingi MM maailmameister meeste odaviskes. Tahan kõigepealt öelda, et oma teooriaga ei pretendeeri ma millelegi, samuti ei taha ma vähendada põrmugi Andrus Värniku tulemust ja MM tiitlit.
Tõenäoliselt õigustas Värniku tehnika - pilvedesse kanduv oda - sellel tugeva vihmaga toimunud odaviske finaalis Andrust igati. Lisaks juba meedias ilmunud põhjustele, miks Värniku konkurendid oma tasemel oda visata ei suutnud, paneksin ühe plussi Andruse peaaegu mitte kedagi imponeeriva tehnika arvele tugeva vihma korral, nagu see oli 2005. a Helsingi MM odaviske finaali ajal.
Oda lennul Värniku viskel katab vihm oda 1/5- ¼ võrra lühemalt konkurentide odadega võrreldes, tänu suuremale viskenurgale. Puhtalt loomingulisest intelligentsist arvan, et Värniku konkurentide odad olid siis vähemalt 5% (35 grammi) raskemad. Mida selline lisaraskus tähendab, teavad kõige paremini odaviskajad ise.
See minu teooria ei vähenda põrmugi Värniku maailmameistriks tulekut vaid teeb ainult au tema võimekusele. On ainult kahju, et me ei suuda selliseid tingimusi Andrusele alati tiitlivõistlustel pakkuda. Tegelik elu on siiani näidanud, et sellise tehnikaga normaalsete ilmade korral ei ole Andrus Värnikut edu saatnud.
Tundub, et meil on vaja teadlaste abi selle teooria tõesuse kinnita-miseks või on see utoopia vallast. Huvitav oleks ka Värniku viske tegeliku potentsiaali määramine tema tegeliku odalennu pikkuse mõõtmine ja tema konkurentide vastavate näitajatega võrdlemine. Mida see annab, jääb lugejate otsustada.
Meedia valgusel on meie teadlaste osa olematu meil sportlaste tehniliste oskuste omandamisel. Viimati jõudis meieni Grossi panus klassikalise suusatamise tehnika täiustamisel ja õpetamisel, kuid see on juba ajalugu.

Endel Laidoner
8.juuni 2008

Viljandi uisutamine 1947 - 1964

Peale II Maailmasõda ärkas kiiruisutamine Viljandis otsekui lapsekingadest, just nagu polekski Viljandit väisanud Eesti paremad uisutajad – Aleksander Mitiga eesotsas. Nii peeti esimesed võsitlused 1947.aastal harilikel uiskudel lühidistantsidel – 100, 200 ja 500 m. Vanematest tütarlastest võitis Silvi Roosna, noorematest M. Kivistik. Poiste klassis tuli võitjaks Raimond Muinaste ja noorematest Endel Kohlap.
1948.a võitis Eesti koolinoorte meistritiitli Endel Riitsalu noormeeste 100 m ja oli kolmas 500 m, poiste klassis oli Jüri Kessa teine nii 100 m, kui ka 500 m. Kahjuks esines Viljandi 1948.a Eesti koolinoorte meistrivõistlustel pooliku võistkonnaga, kuna I KK direktor Peiker ja võimlemisõpetaja Rosenberg keeldusid Viljandi parimaid tütarlapsi-uisutajaid Tallinna saatmast.
1949.a tulid Viljandi koolinoorte meistriteks noormeestest harilikel uiskudel Endel Riitsalu 100m ja 500m ning kiiruiskudel Ülo Maiste 500m ja 1500m. Poiste klassis sai harilikel uiskudel kaks esikohta Aldo Tuuksam – 100m ja 500m ning kiiruiskudel Jüri Kessa 500m ja Hardi Siitam 1500m. Tütarlaste vanemas vanuseklassis harilikel uiskudel tuli esikohale L.Aaso 100m ja 500m, nooremas vanuseklassis aga võitis 15-aastane Elvi Kimmel mõlemad distantsid.
1949.a märtsis tulid Viljandi koolinoored Tallinnas toimunud Eesti koolinoorte esivõistlustel kiiruisutamises üldvõitjaks. Eesti koolinoorte meistriteks tulid noormeestest harilikel uiskudel Endel Riitsalu 100m ja 500m, poiste klassis harilikel uiskudel Aldo Tuuksam 500m ja kiiruiskudel Jüri Kessa 3000m. Tütarlaste nooremas vanuseklassis saavutas Elvi Kimmel harilike uiskudega 500m kolmanda koha ja oli teine kiiruiskudega nii 1500m kui ka 3000m. Siit algas Elvi Kimmeli valitsemine naiste kiiruisutamises Viljandis. Elvi Kimmel oli erakordne isiksus naiste kiiruisutamises 15-eluaastast alates.
Seni võisteldi harilikel uiskudel, kusjuures Muinaste, Kohlap ja Riitsalu olid tegelikult hokimängijad. 1949. ja 1950.a toimusid võistlused nii harilikel, kui kiiruiskudel.
1950.a Eesti koolinoorte meistrivõsitlustel saavutas Elvi Kimmel kiiruiskudel 15-16.a vanusegrupis II koha (500 + 1000 m). Harilikel uiskudel oli noormeestest Aldo Tuuksam kolmas.
1951.a Eesti koolinoorte meistrivõsitlustel saavutas Elvi Kimmel kiiruiskudel 17-18.a vanusegrupis III koha (500 + 1000 + 1500 + 3000 m).
1953.a tuli Elvi Kimmel Pärnu oblasti meistriks võites kõik neli distantsi (500, 1000, 1500 ja 3000m).
Tundub, et 1951.a (k.a.) arenesid Viljandi noored kiiruisutajad võrdselt Tallinna, Tartu jt noortega.
1952.a alates toimus kiiruisutamises noorte tasemel Eestis areng, mida võiks võrrelda jooksuga, kus stardis on kõik võrdsed, finišis aga - ?
Tallinna ja Tartu noored kasutasid lõpuks ära oma eelised – massilisus, baasid, tehnilised vahendid, treenerid jne – jõudes ülejäänud Eesti noortest kaugele ette (?).
1953.a 5.-6.veebruaril toimusid Viljandis II KK pargis Pärnu oblasti esivõsitlused kiiruisutamises. Tol ajal oli Eesti jagatud kolmeks oblastiks. Ilm võistluste läbiviimise ajal oli karm. Külma oli 21-24°C. Võistlused siiski toimusid. Noormeeste vanuseklassis 17-18 aastat said Viljandi noormehed kaksikvõidu kõigil distantsidel. Kõik neli distantsi võitis Ülo Mallene, kusjuures kaksivõidu kindlustas kõigil distantsidel Heinar Koll. Omades head sõidutehnikat ja füüsilist ettevalmistust võitis 15.aastane Endel Laidoner kõik esikohad poiste 15-16.a vanuseklassis. Mati Mürk oli 500m teine ja 1500m kolmas. Väärib märkimist, et Endel Laidoneri tulemused vastavail distantsidel ületasid 17-18.a vanuseklassi võitja Ülo Mallene tulemusi.
15-16.a tütarlaste vanuseklassis võitis Linda Järvsoo esikohad 500m ja 1500m ja oli teine 1000m distantsil.
Üldkokkuvõttes saavutas ülekaalukalt esikoha Viljandi koolinoorte võistkond (treener Uno Peters) Haapsalu ja Pärnu ees.
Naistest tuli Pärnu oblasti meistriks Elvi Kimmel, kes võitis kõik neli distantsi (500, 1000, 1500 ja 3000m). Meeste klassis tuli teiseks A.Lättemäe.
Sellega algas Endel Laidoneri valitsemine meeste kiiruisutamises Viljandi tasandil. Endel Laidoner ei kaotanud nelja aasta jooksul ühtki võistlust kiiruisutamise mitmevõistluses Viljandis, s.o. nelja distantsi kokkuvõttes, mis oli ja on põhiline alus võitja selgitamisel kiiruisutamises (v.a. olümpiamängud).
1953-56 kuulus Endel Laidoner Viljandi võistkonda üheaegselt nii koolinoorte kui ka täiskasvanute võistlustel kiiruisutamises esinumbrina. Sel ajajärgul omas ainsana Viljandi meeskiiruisutajatest III spordijärku (kusjuures Eesti parimad küündisid II spordijärguni). Võitis 1955 ja 1956 ETKVLi talispartakiaadidel kõik distantsid meeste kiiruisutamises.
1954.a peeti Viljandi koolinoorte meistrivõsitlused 16.veebruaril nii harilikel kui ka kiiruiskudel kolmes vanuseklassis. Harilikel uiskudel tulid Viljandi meistriteks alates nooremast vanuseklassist: tütarlastest – T.Tuka, A.Ronk ja M.Veljaminov, poeglastest – J.Purik, A.Arak ja J.Ruuse, H.Rebane ja E.Toom. kiiruiskudel tulid Viljandi meistriteks tütarlastest – Milvi Teplenkov, Maie Masso ja Linda Järvsoo, poeglastest – M.Kapet, Aare Kitsing, Heinar Koll (võitis 1500 m ja 3000 m) ja Endel Laidoner (võitis 500 m, 5000 m ja mitmevõistluse). Koolidest võitis uisutamise Viljandi I Keskkool II Keskkooli ees,
Viljandi lahtistel võistlustel kiiruisutamises üksikutel distantsidel võitsid 500 m Arne Visnap, 3000 m Ülo Mallene ja 5000 m Endel Laidoner.
1956.a veebruari alul toimusid Viljandi rajooni noorsoo talispartakiaadi sarjas kiiruisutamise võistlused rohkem kui 40 võistlejaga 10st kehakultuurikollektiivist. Naistest võitis kõik distantsid (500 m, 1000 m ja 1500 m) Maie Masso ja tuli üldvõitjaks. Tublilt esinesid veel V.Roosi, Laine Tölp ja Milvi Teplenkov.
Meestest võitis 1500 m Vello Volmer, ülejäänud distantsid (500 m, 3000 m ja 5000 m) võitis ja päris üldvõidu Endel Laidoner. Kehakultuurikollektiividest võitis tööstuskombinaat tarbijate kooperatiivi ja konservitehase ees.
1953-56 olid tüdrukutest parimad (võistlesid vajadusel ka naiste klassis) ja pidevalt pjedestaalil Linda Järvsoo, Maie Masso, Virve Orav (Sapožnin), Laine Tölp ja Milvi Teplenkov.
Viljandi noored kiiruisutajad tunnistasid pikka aega ainult Tallinna ja Tartu kiiruisutajate paremust olles nende järel ja teiste linnade ees kolmandad.
1957.a alates hakkasid Viljandi uisutajaid edestama ka Elva (1959), Jõgeva (1964), Räpina (1957). 1958. ja 1960.a parandasid Viljandi kiiruisutajad oma positsiooni võites nii ETKVL’i, kui ka maanoorte üle-Eestilised meistrivõistlused.
Kiiruisutamine on Eestis alati omanud suhteliselt ahtakest kandepinda. Kiiruisutamine, kui spordiala on ilus, väga tehniline ja piisavalt atraktiivne, mida on näidanud ka pealtvaatajate arvukus nii jäätreeningutel, kui võistluste ajal.
Ala massilisusele on siin piiri pannud nii varustuse kui ka spordibaaside vilets olukord. Nii olid Eestis normaalmõõtudega kiiruisurajad – 400 m ja 333 m – ettevalmistatud vaid Tallinnas, Tartus, Elvas ja Nelijärvel, hiljem ka Sillamäel.
Viljandis treeniti ja võisteldi toonases II keskkooli pargis ümber hokiväljaku rajatud 260 m ringrajal, mida hoidsid korras kiiruisutajad ise. Püüti rajada normaalmõõtmetes ringrada ka Viljandi järvele, kuid mitmetel põhjustel see ei õnnestunud.
Eelnevast lähtudes peaks ära tooma ka kõigi Viljandi kiiruisutajate nimed. Kõik, kes endale kiiruisud alla said ja treenisid, need ka mingitel võistlustel osalesid – rajooni-linna, spordiühingu või kehakultuuri-kollektiivi omadel. Lisaks eelnimetatutele siis Maimu Oissaar, Aime Rätsep, Viive Põldra, Tio Tikko, Nadežda Lindmaa, Milvi Kaasik, Reet Sõrmus, Imma Rass, Ulvi Luht, Toomas Puuraid, Jaan Krabi, Ants Haas, Toivo Rande, Mati Mürk, Enno Käärik. Kõik nad on osa võtnud Viljandi kiiruisutamise arengust ja nende teeneid selles on raske alahinnata (või hindamata jätta). Vabandan märkimata jäänud uisutajate ees.
Viljandi linna kiiruisutajate parimaks saavutuseks võib pidada Eesti kuue linna-rajooni – Haapsalu, Pärnu, Kohtla-Järve, Viljandi, Rakvere ja Narva – täiskasvanute matškohtumist Nelijärvel – 30.-31. jaanuaril 1954.a. Selle võsitluse võistis Viljandi noortest koostatud võsitkond. Arvestatavas mitmevõsitluses sai esikoha 16-aastane Endel Laidoner, Heinar Koll oli teine. Neid toetasid vääriliselt ja aitasid üldvõitu sepistada Vello Volmer ja naiste klassis võistelnud 14-aastane Virve Orav (Sapožnina), 15-aastane Maie Masso ja 16-aastane Linda Järvsoo. Võit tuli suhteliselt tugeva Narva ja Rakvere ees. Sellel kõrghetkel treenis uisutajaid Viljandis Uno Peters.
Viljandi kiiruisutamise keskuseks ja kasvulavaks oli Viljandi Laste Spordikool, kus kiiruisutamise osakond töötas. 1946-48 ja 1950-56 aastal. Selle ajajärgu kiiruisutamise varustus oli kõik Spordikooli päritolu.
Viljandi Laste Spordikooli kiiruisutamise osakonna on lõpetanud:
Vaike Volmer - 1952
Elvi Kimmel - 1952
Ülo Mallene - 1953
Endel Laidoner - 1953
Vello Volmer - 1954
Spordikooli lõpetaja sai kõige madalama treeneri kutse kiiruisutamise erialal. Kuid ega Eestis enamat saada polnudki võimalik. Meie kesk- ja kõrgemad õppeasutused kiiruisutamisega ei ole tegelenud.
Ei saa alahinnata koosseisuliste (palgaliste) treenerite osa kiiruisutamise arengule Viljandis ja ikka Laste Spordikooli juures.
Nii treenis kiiruisutajaid Viljandis
Ülo Maiste – jaanuarist 1950 kuni märtsini 1951,
Kalju Jaanhold – juunist 1951 veebruarini 1952,
Uno Peters – 1952 kuni 1954,
Endel Laidoner – 1955 kuni 1956.
Maiste, Jaanholdi ja Petersi treeneritöö lõpetas mobilisatsioon Nõukogude Armeesse, Laidoner aga siirdus õppima EPA’sse, kus olmetingimused ei võimaldanud jätkata. Mingil määral soikus ka kiiruisutamine Viljandis.
50-ndate aastate alul pääses kiiruisutamine nagu paisu tagant valla. Jaanholdi ja Petersi treeneritöö kandis siis vilja. Korralikult omandasid kiiruisutamise tehnika Elvi Kimmel, Vello Volmer ja Endel Laidoner, kes omasid kõik head eneseanalüüsi võimet. Treeningutesse suhtusid tõsisemalt tüdrukud, kes ka siin näitasi poistest kiiremat arengut. Nii suhtusid tõsiselt reeningusse ja omandasid paremini kiiruisutamise tehnika Linda Järvsoo, Maie Masso, Laine Tölp (Pent), Virve Orav (Sapožnin), Milvi Teplenkov.
Viljandi kiiruisutamisele aitas kaasa ka kohalike spordijuhtide soosiv suhtumine.
Kes nad siis olid?
Heinrich Blumberg – Viljandi rajooni Spordikomitee esimees,
Ellen Järvekülg – Viljandi Laste Spordikooli direktor,
Vaike Kõressaar – Spordiühing „Kalev” esinaine,
Aldo Kõressaar – Spordiühing „Spartak” esimees,
Jaan Raandi – II Keskkooli matemaatika õpetaja, majandusjuhataja ja talvise uisuväljaku rajamise hing.
Sellest Viljandi kiiruisutajate plejaadist jätkasid pärast 1957.a vaid Laine Pent, Ülo Mallene, Vello Volmer ja Vello Tuhk.
Seoses varustuse paranemisega ja Venemaa uisuradade avanemisega Eesti kiiruisutajatele, paranesid ka tulemused tunduvalt. Kõige rohkem parandasid meie kiiruisutajad tulemusi Alma-Ata kõrgmäestiku uisuradadel, mida kutsuti rekordite vabrikuks. Olid ju Ülo Mallese ja Vello Volmeri tulemused Alma-Atas rekordihõngulised Viljandi ulatuses. Kuid?
Alates 1960.aastast kinnitatakse rekorditeks ainult kuni 500 m kõrgusel merepinnast sõidetud tulemused. Ja et sellest veel küll pole! Alates 1963.a kinnitatakse vabariiklikeks rekorditeks ainult Eesti territooriumil uisutatud tulemused. See on paika pandud Eesti spordi seadustes. Üldse on rekordite tagaajamine kiiruisutamises Eestis suhteliselt mõtetu. Ka Medeo (Alma-Ata) kõrgmäestiku rekordid on maailma mastaabis juba kauge ajalugu. Maailma mastaabis on kiiruisutamine üks kiiremini arenevaid spordialasid üldse. Nimetagem vaid – sisehallid, superlibisemiseks saadud jää koostis, uisutaja varustuse pidev täisutamine, tehnika täiustamine ja kindlasti veel palju muudki. Eestis praegu vastavad võimalused tunduvad olema rohkem kui ahtakesed.
Varases nooruses omandatud korralik tehnika võimaldas Vello Volmeril hõivata mitmevõistluses Eesti kõigi aegade edetabelis seitsmenda koha (1961.a Alma-Ata), Ülo Mallene oli kaheteistkümnes 6,3 punkti nõrgema tulemusega. Neid võib ka pidada parimateks tulemusteks Viljandist sirgunud noorte osas.
Meedias kajastamise järgi võib järeldada, et otseselt Viljandis enam kiiruisutamisega ei tegeldud. Initsiaatorid olid lahkunud ja kahjuks ka Viljandi koolide kehalise kasvatuse õpetajad (Raimond Ranna jt) olid suusatamise profiiliga. Ja ega uisutamine viimaseid eriti ei huvitanudki.
1957.a alates Viljandis otseselt võistlusi ei peetud. Sellest hoolimata võistlesid viljandlased ETKVL’i ja maanoorte spordiühingu „Jõud” vabariiklikel võistlustel, kus saavutasid häid tulemusi.
Nii tuli Laine Tölp (Pent) neli aastat järjest (1957, 1958, 1959, 1960) ETKVL’i meistriks kõigil distantsidel. Ka „Jõud” talispartakiaadidel oli ta pidevalt pjedestaalil.
Meestest oli kindlalt parim Vello Volmer, tulles aastatel 1957 - 1962 „Jõud” meistriks kiiruisutamise mitmevõsitluses, nendest aastatel 1957 ja 1958 viljandlasena.
Peale Laine Tölbi ja Vello Volmeri jõudsid viljandlastest ETKVL’i ja „Jõud”i talispartakiaadidel kiiruisutamises pjedestaalile veel Reet Mallene, Aini Sukk, Vello Tuhk, Boris Kull, A. Paavelts, Ülo Mallene, 1962. ja 1964. a viljandlastena esinenud Vello Heamägi ja Aleksander Keerov.
Seoses taseme tõusuga kiiruisutamises maanoorte hulgas valmistati uisurajad 1963.a Vana-Võidus ja Olustveres. 1964.a korraldati Olustveres ka rajooni meistrivõistlused, kus kiiruiskudel tulid Viljandis rajooni meistriteks Aini Sukk (Vana-Võidu) ja Aleksander Keerov (Gagarini nim. sovhoos) ning harilikel uiskudel Maia Pottsepp ja Arne Surva ja Jaan Jakobson (Gagarini nim. sovhoos).
Hakates lõpetama pealesõjaaegset Viljandimaa kiiruisutamise (aja)lugu, ei saa me üle ega ümber parima(te) kiiruisutajate väljatoomisest, nagu ka tänapäeval kombeks.
Naistest on peaaegu võrdsel kaalukausil Elvi Kimmel (Kõresaar) ja Laine Tölp (Pent).
Meestest on üksmeelselt parimaks kiiruisutajaks Vello Volmer. Kuigi Vello Volmer oma parimad tulemused tegi peale 1959.a Tartu värvides, möödus tema noorus ja sportlaseks kujunemine Viljandis. Arvestasime tema andumust spordile üldse, mitmekülgsust, kõrget eneseanalüüsi võimet ja suhtumist kiiruisutamisse.
Vello Volmeri elulugu ja sporditee - sportlaseks kujunemine väärivad avaldamist.

Monday, May 31, 2010

Teel uisusammu (tehnika) avamisele suusatamises

Olen meeldivalt üllatatud ühe meie suusaõppejõu Kaarel Zilmeri tähelepanust minu tagasihoidlikule arvamusele suusatamisest.
Tunnen, et minu arvamus suusatamisest on täitmas eesmärki, alustada diskussiooni meie jaoks praegu nii populaarse ala suhtes, nagu suusatamine.
Ütleksin, et eesmärk pühendab abinõu.
Loodan ühtlasi, et hr Kaarel Zilmeri ja ka teiste suusaspetsialistide ning huviliste etteasted jätkuvad.
Minu elu on läbinud põhimõte, et vaidluses ja filosofeerimises (targutamises) peitub tõde.
Pean ennast niipalju avama, et olen sotsialismiehituse perioodil kokku puutunud piisavalt paljude inimestega, kes ei ole kannatanud targutamist ja pidanud enda otuseid ainuõigeks. Eriti on selles osas meeles pedagooge koolipõlves. Arvan, et sellised inimesed ongi aidanud õpetajate autoriteeti ja mentaliteeti alla viia ja on nüüd sellega ise hädas.
Kahjuks kohtan praegu endiseid sportlasi ja spordihuvilisi, kes kohtudes meediaga ainult fikseerivad selle, ise asjasse süvenemata või oma järeldusi tegemata. Oleme nagu harjunud sellega, et teised meie eest otsustavad ja otsustavad õigesti.
Võib olla minu kooliaeg sellepärast mööduski suhteliselt kergelt, et mulle meeldis mõtlemine süviti ja filosofeerimine. Kui aga midagi tegin, püüdsin teha põhjalikult.
„Uisusammu avastamise“ võimendamisega pakub oponent küll üle. Mina ainult fikseerisin selle, mis mõned spordijuhid ja suusatajad ise on arvanud. Ma saan nii aru, et Bill Koch jääb ikka esimeseks võistlustel põhisammuna uisusammu kasutajaks. Teiste uisutajate suhtes maailma ulatuses pean ütlema, et olen meedia saamatuse ohver. Mitte kõigil ei ole maailma ulatuses sellist informatsiooni kasutada, kui hr Kaarel Zilmeril ja ei peagi olema.
Uisusammu eestlaste avastuseks pidajate nimesid ma ei avalda. Vaevalt et nad peale hr Kaarel Zilmeri avaldatud professionaalset artiklit enam niimoodi avaliklult arvavad. Mind nad aga ei uskunud ja see ajendaski mind uisustiilist suusatamises kirjutama lootuses, et see laialdase diskussiooni avaks.
Hr Kaarel Zilmeri kirjatöö üle on mul väga hea meel, eriti tema kriitika üle. Sain seeläbi uisustiili arengus palju targemaks, mida ma ju soovisingi. Minule kättesaadavas meedias aga see puudus. Ei saa jätte märkimata, et praegu on saanud spordiajakirjanike meelisteemaks sportlase vanuse toonitamine. Ma võin juba une pealt öelda, kui vana või noor on Piret Pormeister või Timo Simonlatser. Ei ole nagu enam huvitav! Milleks siis meedia on? Kui ta huvitavaid asju spordialade, võistluste ja sportlaste kohta välja ei too, pole võimalik ka õigeid järeldusi teha. Aga nagu kogu elus loodame ka siin edasiminekut ja parimat.
Kui ma oma kirjutisega uisustiilist kedagi solvasin, palun siiralt vabandust ja pakun koostööd.
Minu oponent süüdistab mind uisutehnika olemuse mitteavamises. Kahjuks pole ka oponent ise seda teha suutnud. Või on see suur saladus suusatamises, mida üksnes Tema teab.
Ma saan väga hästi aru, et Kaarel Zilmer suusatamise spetsialistina peab seda kaitsma „sissetungijate“ eest. Kui me aga nimetame suusatamist rahvuslikuks spordialaks, siis peab sellega leppima. Seega on minu siiras soov diskussiooni ja arvamuste jätkumine.
Enda kogemustest võin öelda, et solvumine ja sarkasm ei ole kunagi edasi ja tõeni viinud. Viimane aga minu siiras soov oligi.
Mul on kahju, et hr Kaarel Zilmer kas ei tahtnud või ei jõudnud anda oma hinnangut kogu minu kirjatööle suusatamisest.
Diskussiooni jätkumisel on ka minul veel ühtteist varuks, muidugi kui hr Kaarel Zilmer seda ära ei keela.
Minu mõtteavaldus suusatamisest ei ole mingi dogma. Ja kui lugeja seda niimoodi ikkagi aru saab, siis palub kirjutaja siin väga vabandust.
Niipalju, kui on inimesi, on ka eriarvamusi. Kui meil ei oleks parteide süsteemi, siis toimuks meie Riigikogus iga päev võimuvõitlus, kuni 101 saadiku vahel, nüüd aga ...
On vist vajalik, et jätame keelemeestele nende osa – sõna „stiil“ lahtimõtestamiseks ja kasutamiseks, kuigi suusatamise arengule vaevalt eriti mõju avaldab.
Mida rohkem ma aga oma oponendi kirjatööd loen, seda enam hakkab silma teatud rahulolu saavutatuga. Edasise suusatamise arengu suhtes on see väga ohtlik, et mitte öelda pidurdav.
Lisaks tänasele loole veel mõned tähelepanekud. Suusatajatel on vaja suurendada kindlust suuskadel püsimisel, eriti ühisstartides, mägedes ja ekstreemolukordades. Nagu me näeme on sport tihti halastamatu ja enda eest tuleb võidelda ikka ise. Suhteliselt nõrgad jalad seda kõike ei soodusta. Nii et lisaks oskusele suusatada vajame ikka tugevaid jalgu. Ja ärme unustame – tugevaid soosib alati õnn!

Endel Laidoner
Märts 2008

Suusatamine – vaba- ehk uisustiil

Meie kõrgemates spordiringkondades ja suusatajate hulgas leviv teadmine, et suusatamise vabastiil ehk nn uisustiil on eestlaste leiutatud.
Tuletab aga vägisi meelde „vene fenomeni“, kus kõik uus maailmas on venelaste leiutatud, kusjuures tõeline suurmees oli Mihhail Lomonossov. Veduri aga leiutas Polzunov.
Jaa! Eks suuskadel mäkke ronimine käärsammul ole ka uisustiili meenutav. Et aga Eestis oleks keegi suuskadel kogu võistlusmaa uisustiilis läbinud enne 1976.aastat – ei ole kuulnud. Aga just sel aastal, Innsbrucki taliolümpiamängudel tuli ameeriklane William Koch 30km suusatamises teiseks. On teada, et Koch sõitis kogi distantsi uudses stiilis, mis oli teistele sportlastele vastuvõtmatu ja tekitas protstilaine. Tulemust aga ei tühistatud ja William Koch sai hõbemedali. Läks veel aega, enne kui see stiil võistlustel omaks võeti ja eraldi arvestama hakati. See oligi vaba-ehk uisustiil.
On kahju, et Toomas Uba, kes kirjutas Innsbruck 1976. Taliolümpiamängud (1977) suusatamise osa, ei maini sellest sõnagi. Nii huvitavad hetked jagas meedia jälle maha.
Aga nüüd on jälle huvitav vaielda ja võib olla isegi patenti taodelda. Täiesti eestlaste moodi. Ainult leiutajatena ei taha me ise seda stiili endale selgeks teha ja õppida, sörgime rohkem teiste sabas ja palkame treenerid riikidest, kes on piisavalt kadedust ilmutanud Eesti suhtes meie suusatajate edu puhul koos takistuste veeretamisega meie edu teele, meie edukate sportlaste teele, näiteks Kristiina Smiguni dopinguskandaal, mis tuleks säilitada spordimuuseumis, koos skandaali algatajate ja läbiviijate jäädvustamisega. Kardeti ju meie Kristiina esiletõusu ja tehti kõik selleks, et seda nurjata või vähemalt edasi lükata. Ja tuldi toime!
Ma tean, et suusatajatele ei meeldi minu filosofeerimine nende kapsaaias. Olen vähemalt kümmekond aastat nende probleemidega endamisi tegelenud. Kuid tihti olen end tabanud sellelt, et isegi meie paremad suusatajad ei saa õieti aru vabastiili suusatamisest, eriti asjatundmatud on aga telereporterid vabastiili suusatamise ülekandeid tehes – nii mainiti möödunud talvel vaid möödaminnes skandinaavia suusatajate kõrgemat jalaasendit suusa suhtes (nagu uisutajad), aga kes kasutas, miks, eelised jne.on tänini teadmata.
Masendava mulje jättis eelmisel talvel pärast üht MK-etappi vabastiilis Jaak Mae kommentaar Aivar Rehemaa tulemuse kohta (kes oli temast taga pool) – Aivar, pikk poiss, oleks pidanud küll uisku hästi sõitma. Jah, pikad võivad uisustiili suusatada küll paremini, kui neil on lisaks suur võimsus – nagu oli Thomas Alsgaardil ja on Axel Teichmannil. Aga ülejäänud Saksamaa suusatajad on kõik lühikesekasvulised, aga tugevad „uisutajad“. Üldse hakkasid Kesk-Euroopa suusatajad maailma mastaabis tõusma vabastiilis, nüüd aga on nad universaalid. Meie aga jahime ainult klassikalise suusastiiliga ja teeme „uisku“ nagu muuseas ja ise peame end selle stiili leiutajateks. Meil on ju suur klassikalise suusatamise teoreetik Gross ja maailma parim tehnikamees Andrus Veerpalu. Ei tohiks aga olla teadmata treeneritel jt., et uisustiilis sõites rakenduvad hoopis teised jalalihased, kui klassikalises suusatamises. Ilmselge näide on siin Andrus Veerpalu jalakrambid uisustiilile minnes. Uisustiil nõuab aga suhteliselt tugevamaid jalgu ja just see on meie suusatajatel unarusse jäänud (välja arvatud ehk Anti Saarepuu, kui ta ainult vastu peaks). Ja kui me juba nooruses tugevaid jalgu alla ei saa, siis tundub, et Aivar Rehemaa eas on juba hilja.
Kuigi keha õige asend mõjutab mõlema suusastiili tulemust, siis tundub, et uisustiilis väsinult hakkab keha ette suuskadele vajuma, takistades niimoodi libisemist.
Minu arvates omavad uisustiilis eelise pikemad, võimsamad püstisema asendiga sõitjad, kelle keha raskuskese ette ei vaju j apõlvedest alla lastes sooritavad pikema ja võimsama tõuke (Alsgaard, Teichmann, Crawford). Muidugi mängib alati rolli üldfüüsiline ettevalmistus ja vormisolek.
Kui juba, siis räägiks veel suusatamisest. Ei tahaks olla praegu Alaveri nahas. Treeningutel on valatud higi rohkem kui varem, laagrid on sujunud hästi. Tulemused oleks aga nagu vastupidised. Unustame aga ära, et ega konkurendid samal ajal maganud. Ei ole meil sel talvel olnud Kristiinat ega Andrust. On jäänud vaid Jaak, kes ka siiani üle oma varju ei ole suutnud hüpata. Peame arvestama ka sellega, et Eesti suusatamises ei ole maailma mastaabis mitte kunagi olnud selliseid tähti, tippsuusatajaid nagu Kristiina Smigun, Andrus Veerpalu ja Jaak Mae. Tagala on aga praktiliselt tühi. Ja võib jäädagi tühjaks. Siin ei aita ainult Alaverist ja suvalisest suusatajast. Tippu maailma tasemele jõuavad ikka erilised inimesed, kel on enamik vajalikke omadusi kokku kogunenud – hea tervis, suur tahe suusatada, loov suhtumine, hea eneseanalüüsi võime, valu kannatamise oskus, suur võidutahe.
Siiski oleks vaja rohkem õppida ka rajatagustelt parimatelt, nende tulemusi analüüsida ja parim sobivatest omaks võtta. Ei saa siinjuures jätta meenutamata Bente Skari viimast võistlusaastat. Temaga võrreldes hakkas siis silma veel meie Kristiina paremus tõusudel ja distantsi viimasel kolmandikul, Bente aga lihtsalt libises eest ära. Ka Bente ise ei teinud sellest saladust. Ta ütles, et ma olen harjunud tõusudel kannatama (tagaasiandev suusk) ja lõpptulemuseks on alati õigustanud.
Kristiina Smigun oli nagu Bente Skari vari. Kõik lootsid ja arvasid, et pärast Skari loobumist on Smigun suveräänne liider, kuna tagapool oli tükk tühja maad. Kahjuks pole me tänaseni teinud Bente Skari suusatamisest ja taktikast omi järeldusi.
Meie Kristiina suusad on olnud ennem kinni määritud, kui libisevad. Möödunud talvel olid Kristiina suusad vaid üks kord rahuldavalt määritud. Rajatagused suusatajad aga tegid omad järeldused nii Bente Skarist kui ka Kristiina Smigunist. Ja nii jäigi Kristiina loodetud suur edu tulemata ja tema trumbid kadusid näiliselt. Ma ei saa aru, kuidas rajatagused suusatajad olid võimelised õppima Bente Skarilt, meie aga mitte? Suur ime, et Kristiina Smigun oma võimed Torina olümpial maksma suutis panna ja kaks kuldmedalit võita. Super!
Mis siis meie suusatamisest saab? Kui meie suusatamise tagala ennast näitama ei hakka, siis halvima stsenaariumi järgi võib keegi spordijuhtidest otsustada nagu kiiruisutamises pärast Ants Antsoni olümpiavõitu – ei ole perspektiivne spordiala, saab harrastada ainult raja taga.
Möödunud on nüüd ka Otepää selleaastane MK etapp. Meestest olid tasemel peale me põhitegijate ka veel Kaspar Kokk, Peeter Kümmel ja Timo Simonlatser. Kuid kus on teised meie tegijad, keda ei olnudki nii vähe rajal? Ülejäänud suusatajate tulemused jäävad nagu mingi barjääri taha kinni – enamikel veab alt tervis, teisi veab alt valu läve ületamise suutmatus (tahtejõu puudumine), puudub loov suhtumine suusatamisesse ja eneseanalüüsi võime, nõrk võidutahe, vale taktika (eriti suusasprindis). Suuskade määrimisega altminekut ma ei toonitaks – siin on kõigil võrdsed võimalused. Elukutseliste suusatajate ja määrdetiimide puhul on minuarvates seda mõtetu toonitada.
Nii et peale nimetatud suusatajate tuleb ikka tükk tühja maad. Kas ei teki aga ka mõte, et meie suusatajate tulemus on väga maksimaalsele lähedal. See on loomulik, et me tahaks paremini. Kas aga on see eriti võimalik meie rahvaarvu, eriti elukutseliste suusatajate arvu arvestades. On ehk palju tahta, et kõik tippsportlasele vajalikud omadused oleksid igas, ka elukutselises suusatajas olemas.

Endel Laidoner
Veebruar 2008

Wednesday, May 26, 2010

Tark õpib teiste, rumal enda vigadest

Minu kirjutis hõlmab põhiliselt meie noori talendikaid sportlasi, nende rõõme ja muresid, õnnestumisi ja ebaõnne. Olen palju aastaid jälginud meie noorte talentide arengut ja tegutsemisi, neid analüüsinud, otsinud vasteid spordiajaloost ja jõudnud järeldusele, et paljud talendid on jäänud pidama oma juhendajate egoismi ja küündimatuse taha õige spordiala valikul oma õpilase jaoks.
Minu arvamus ei ole mingi dogma, vaid rangelt isiklik eelnevale tuginedes, mitte „kohvipaksult“ lugedes.
Palun kohe alguses vabandust, kui keegi tunneb ennast solvatuna. Võib süüdistada ka meedia asjatundmatut kajastust, kui ma midagi väga viltu panen.
Võib küsida, et miks ma kõiki noori talente ei kajasta – analüüsi. Tuleb välja, et ka mina olen ainult inimene kõigi oma nõrkustega. Ka minul on oma lemmikspordialad ja lemmik sportlased, keda olen jälginud ja kellele kaasa elanud. Nördimusega olen jälginud, kui mitme noore talendi tulemuste seiskumist, juhendaja poolt vale spordiala tõttu tingitud mõtetutest traumadest ja meditsiini suhtumisest traumadesse ja sportlastesse üldse. Sportlane on tänaseni meditsiini jaoks nagu tavakodanik. Meditsiin peab aga olema sportlase jaoks. Kuid see on juba omaette lugu.
Meedia kaudu on levinud arvamus, et eestlased, kui põhjamaine rahvas arenevad teistest rahvustest füüsiliselt aeglasemalt, ega oma võimet suhteliselt noorelt tõusta maailma spordiareenile. Kõik on aga suhteline ja ülimalt individuaalne. Kas meie, eestlased, oleme siis põhjamaisem rahvus, kui skandinaavlased ja kanadalased, kes tihti juba enne kahekümnendat eluaastat, näiteks suusatamises, on juba täiskasvanute tiitlivõistlustel poodiumitel. Meie noored sportlased aga ei võta osagi neist tiitlivõistlustest ja siis vaevlevad veel mitu aastat „üleminekuperioodil“ ja enamikus jäävadki sellele tasemele.
Siin teen ma ainukese järelduse – õige tippujõudmise aeg on maha magatud.
On muidugi spordialasid, mida ei tohigi liiga noorelt tipptasemel harrastada. Mõtlen siin kõigepealt tõstmist, mis eeldab inimese konstitutsioonilist valmisolekut. Terve rida spordialasid – nagu korvpall, jalgpall, tennis, võimlemine, uisutamine – vajavad aga väga varast alustamist ja ka tippu tõustakse juba 15-16 aasta vanuselt. Eriti ei tohi maha magada teatud vanuses möödalaskmist tehniliste nüansside omandamisel. On spordialasid, kus õige vanusepiiri ületamisel ei ole enam reaalne tehnika omandamine vajalikul tasemel. Mäletan, et viiskuuskümmend aastat tagasi öeldi Brasiilia jalgpalli fenomeni kohta „brasiilia poisikie sünnib juba palliga jala küljes“ ja soomlane sünnib suuskadel. Nende üleolek teistest oli sel ajal ilmne.
Kindlasti oleks ka Margus Metstakist sirhunud maailma tasemel korvpallur, kui t aoleks hakanud korvpalliga tegelema juba varajases nooruses.
Nüüd meie praegustest noortest talentidest spordiareenil.
Kettaheitest – peaaegu, et meie rahvusspordiala, nagu suusatamine.
Margus Hundist. Kaheksateist aastaselt heitis pooleteise kilogrammilist ketast tihti üle 70 meetri, tuli noorte maailmameistriks 2006.aastal. Tammert juunior ütles, et pooleteist kilogrammist ketast ei ole keegi nii hästi lendama saanud, on suhteliselt kapriisne riist. 2007.aastal kahekilogrammilist ketast enam korralikult lendama ei saanud, ei tulnud loodetud edasiminekut. Meedias väljendatud arvamuste järgi – tagasiminek. Hundi esimene treener Nuia päevilt püüdis lohutada – sellist olukorda juhtub paljudel. Minu arvates on aga siin midagi väga viltu. Margus Hunt jäeti lihtsalt omapead selles eas, kus igasugune abi on hädavajalik. Margus Hunt on üks paremaid kehalisi eeldusi (kui mitte kõigeparem) omav noormees meie kettaheitjate arsenalis ja nüüd me lihtsalt magasime maha võibolla kõige magusma aja kettaheite tehnika omandamisel ja kinnistamisel.
Jätkan siin meie viimase maailmameistri Gerd Kanteriga. Ei meeldi mulle põrmugi tema ebastabiilsus tehnikas ja just tiitlivõistlustel. Minu arvates võiks sellise taseme ja staažiga kettaheitja nagu unepealt tulles vajaliku tulemuse ära teha. Ja kuigi kettaheidet on peetud vanade meeste spordialaks ei ole neid vanakesi eriti palju, kes siin on läbi löönud. Ideaalsena on silma ees neljakordne olümpiavõitja (1956, 1960, 1964, 1968) Alfred Oerter, kes juba kahekümne aastaselt tuli olümpiavõitjaks, kuid vahepealsetel aastatel eriti silma ei paistnud. Oerteri treener ütles tema iseloomustamiseks „tal on tugevam konsentratsioonivõime, kui kellegil teisel. Ta ei lase end millestki häirida“. Vajadusel suutis ta muuta heitetehnikat, mis viis võidule.
Mulle tundub, et Kanteri juures on parim kettaheite tehnika omandamise aeg kasutamata jäänud. Pealegi mõjuvad Kanteri esitusele negatiivselt ääretult vale psühholoogiline häälestatus, pidev võidulainele häälestamine ja see, et oled maailma parim – ei ole siiani midagi positiivset toonud, enamikes on olnud pettumused.
Võibolla keegi arvab, et mis sa loll maailmameistri üle targutad. Tehtud vigu aga ei tohi häbeneda ka mitte maailmameister. Neist tuleb õppida. Praegu on Margus Hundi omapead jätmine iseloomulik näide, jääb mulje, et see ei huvita kedagi.
Ka tasuks Kanteri tiimil ja kõigil huvilistel üle vaadata Osaka MM kettaheite finaal, mis muide oli üldse parim spordirežissöri töö, mida ma näinud olen. Jälgida tasub siin igat finalisti üksikult. Kuna kogu kettaheite finaali näidati niivõrd perfektselt, siis pange paika kettaheite isiksus, tagajärg ja kettaheite lõppfaas. Ja ainult ühel finalistil, kõige tagasihoidlikumate kehaliste eeldustega finalistil – iraanlasel – lendas ketas lõpuni filigraanselt. Nii Kanteri, kui ka teiste finalistide ketas kaotab lennu lõppfaasis nagu pidurdusele üle minnes 3-5 meetrit. On mida vaadata ja võrrelda. Aga kas ka õppida?
Samas ei näidanud Helsingborgi maailmarekordi võistlus ketta lendu üldse.
Arvan, et kuna Kanteri puhul on meil tegemist ühe kindlama olümpiamedali kandidaadiga, siis oleks vaja Kanteril individuaalset psühholoogi, kes tegeleks ainult temaga, kes soovitavana oleks talle sõbra eest ja saaks kergejõustiku liidu poolt selle eest väärilist tasu.
Et üks asi kutsub esile teise, siis ei saa mee psühholoogiast rääkides üle ega ümber Andrus Värnikust. Maailmameister, kahtlemata isiksus omaette, kellest suurel määral tänu meediale ja ka temale endale on tänaseks saanud see, kes ta on. Kui sellisest meedipoolsest tähelepanust loodeti kasu, siis näeme ise, kuspoole asjad on liikunud. Ma ei mataks Andrus Värnikut siiski veel maha. Kuid Puustest talle vaevalt enam kasu on. Staadionil võib olla viis Puustet, kuid oda viskab ikkagi Värnik ise. Tagatjärgi tarkusena võib öelda, et kaotanud on sellest kõigest Eesti rahvas. Tõenäoliselt ei omandanud ka Andrus Värnik odaviske tehnilisi nüansse optimaalses eas. Praegu tundub, et Andrus Värnik võib küll oma tehnilise pagasiga võistelda maailma paremikuga tugeva vihmasaju korral (kui konkurentide odad muutuvad raskemaks). Sellise staaži ja tasemega sportlane peaks aga suutma oma tehnikat muuta ka kuiva ja normaalse ilma tarvis. Igatahes füüsilised eeldused on Värnikul piisavad, et mitte öelda perfektsed. Ka ei ole teda tabanud odaviskajatele iseloomulikud vigastused. Vaja on tugevalt süvendada eneseanalüüsi. Vaja on treenerit-sõpra ja psühholoogi, keda Andrus sisemas jäägitult usaldaks.
Nii Kanteri kui ka Värnika lood näitavad, kuigi nad ei ole võrreldavad, mis juhtub potensiaalsete sportlastega, kui neid õigel ajal ei märgata ja asjatundlikult ei suunata. On harv juhus, kui noor inimene jätkab oma arengut iseenese tarkusest õigesti. Võibolla tegi seda Alfred Oerter.
On hädast vaja tunda spordiajalugu, analüüsida tehtud vigu, nii sportlaste kui ka treenerite poolt ja õppida neid mitte kordama. Olen jälginud Erki Noolt terve tema karjääri jooksul, talle kaasa elanud, rõõmustanud ja kurvastanud ebaõnne korral. Minu silmis oli Erki Nool potensiaalne 9000 punkti mees ja võiks olla praegugi kehtiva MR omanik, kui oleks õigel ajal ära õppinud kolm ala kümnest. Ma ei saa aru, kuidas omaaegsetega võrreldes peaaegu kõige atleetlikum kümnevõistleja „maadles“ kuulitõukes 14 meetriga ja kettaheites 42 meetriga, kuidas kõige kiirem 100 meetri mees oli kõige aeglasem 110 meetri tõkkejooksja. Tundub ikka olevat nende alade tehniliste nüansside mitteõigeaegne omandamine. Tugeva isiksusena Nool vaevalt psühholoogi abi vajas.
Huvitav oleks siiski teada, mida ütlevad Erki Nool ja tema esimene treener Sokk ise treenerite vahetuse kasulikkusest. Kõrvaltvaataja sellest küll mingit kasu Erki Noolele välja lugeda ei osanud.
Tehtud vigade häbenemata avalikustamine on aga väga vajalik noorte tippsportlaste kasvatamisel ja varem tehtud vigade vältimisel. Ei ole ju vaja iga noore sportlase juures hakata jalgratast leiutama. Sellega magame maha kõige magusamad arengumomendid. Oma vigade avalikustamist ei tohi k aendised tippsportlased häbeneda, vaid peaksid tundma hoopis enda abistavat osa kogemuste edasi andmisel.
Muret tekitav on olukord spetsialiseerumisel ja spordialade vahetamisel sportlaste poolt kõige magusamas arengueas. Ma ei saa aru, misk Egle Uljas vahetas 400 meetri jooksu 800 meetri vastu. Usun, et Uljas oleks tänaseks 400 meetri jooksnud vähemalt 51 sekundi sisse, 800 meetris on aga loodetud edu tulemata, või polegi enamt loodetud.
Minu meelest ei ole Eesti kergejõustikul olnud kunagi sellist noortest kiirjooksjate paari, kui Ksenja Balta ja Marek Niit.
Ksenja Balta ilmumine spordipubliku ette toimuski algul mitmevõistlejana, kus lõpptulemuse headusest tema puhul mängisid otsustavat osa jooksud ja kaugushüpe. Ksenja Baltat võistlustel jälguides võib öelda – ideaalne kiirjooksja, temast ei saa iialgi kuulitõukajat ja odaviskajat. Ja kui me jõuharjutustega viimaseid alasid arendada tahame, siis kannatab kiirjooks. Ka kaugushüpe, kui küllaltki kapriisne ala, kus tulemus sõltub suurest paku tabamisest, tuleb unustada. Ka kaugushüppes saadud kaks traumat, millest esimest raviti ligi aasta, peaks kutsuma meid mõsitusele. Sellisel juhul tekib sportlasel kartus ala sooritamiseks maksimaalselt pingutada. Balta puhul ei tohiks me kasutada jõutreeninguid. Minu arvates on jõutreeningud kõigile meie kiirjooksjatele teatud hetkel piiri pannud – lihased on muutunud küll tugevamaks, reied on jämedad, aga kiirust juurde ei tule. Eriti kahju on vaadata just naisi kiirjooksjaid. Vale treeningu tulemusena on kadunud just elastsus ja kiirus jalalihastes. Ksenja Baltal oleks vaja arendada just loomulikuna tunduvat kiirust ja elastsust, mitte jõudu ja sellega kaasnevat tuimust. Kahju, et asjatundmatusest alade valikul, soov mitmevõistlejat teha ja ka kaugushüpe ei sobi enam, on üks otsustav arenguaasta aia taha läinud. Tagantjärgi tarkusena oleksin näinud Ksenja Baltat Pekingi Olümpiamängude finaalis mõlemal sprindidistantsil (11,00 ja 22,00).
Peaaegu samad sõnad kehtivad Marek Niidu kohta.
Tänapäeva jõu ja spordisaalid on treeningvahendeid täis. Neid peab oskama valida. Tõstekang tuleb aga kiirjooksail ja paljudel teistel, ära unustada. Viimase kasutaja võib saada küll tugevad, aga tuimad ja elastsuse kaotanud lihased. Tõenäoliselt on ka Erki Nool tõstekangi treeningvahendina liialdanud.
Need on ainult üksikud juhtumid meie kõige silmapaistvamate noorte tippsportlastega. Kuipalju aga taolisi olukordi veel on? Meedia kajastab ju ainult tippe.
Kas on meil õigust niimoodi ringi käia oma rahvusliku rikkusega? Kannatavad siin kõigepealt noored sportlased ise ja muidugi kogu eesti rahvas.
Tundub, et midagi on vaja muute või vähemalt täiustada meie noorte tippsportlaste ettevalmistuses. Me ei saa jätta sellist noorte suunamist ja ettevalmistamist ainult ühe inimese otsustada. Ka elu ise näitab, et see on talle liiga koormav.
Minu arvates võiks meil olla mingi kogu väga autoriteetsetest inimestest, asjatundjatest, kes tõesti tahavad seda tööd teha (mitte ainult kohvitada), lisaks olemasolevaile organeile, kes aastas näiteks kaks kuni kolm korda kuulaks ära meie noorte sportlaste (näiteks edetabeli 10 esimest) mured-rõõmud, eluolu, tervise, meditsiinilise abi kontrolli ja kindlasti soovitud lõppsihi. Koos sportlastega ka kindlasti nende treenerid.
Mainitud kogu omaks rohkem nõuandvat häält, kusjuures määravaks peaks jääma rohkem selle koosseisu autoriteetsus ja asjatundlikkus, kusjuures tõde peaks tulema välja ülimalt sõbraliku diskussiooni käigus.

Endel Laidoner
Aprill 2008

Monday, April 12, 2010

TRIANGEL KAIA ÜMBER

Tennis on ilus; emotsionaalne, atraktiivne ja kindlasti ka aristokraatne mäng – spordiala..
Olen ise koolipoisina mänginud tennist seitse aastat. Selle aja jooksul jõudsin omandada mingil määral löökide arsenali ja võistlusmäärused. Saanud palju sõpru juurde.
Üle 30-aasta olen olnud otseses suhtluses rohkem kui 100 inimesega, kellest suur enamus olid naised ning kelle tegevust ma pidin suunama ja juhtima.
Eelnevast lähtudes leian, et võin kaasa rääkida põhiprobleemiks tõstatu üle tänapäeva eesti tennises.
Ütlen kõigepealt, et ma ei ole Kaia Kanepi fänn.
Tennises osalenuna olen aga pidevalt jälginud kogu maailma tennise, eesti tennise ja muidugi Kaia Kanepi arengut.
Internetti lugedes jääb mulje, et see on nagu elukutseliste ilkujate tallermaa. Ja kõik ühte väravasse. Jääb mulje, et nii mõnigi ilkujaist ei ole tennisereketit käeski hoidnud. Kõik nad aga arvavad tundvat tennist ja Kaiat hästi ning püüavad teda „õpetada“.
Me teame Kaiast palju, tema iseloomust samuti, aga me ei tea, kas tal peikat on ja kas ta meestega üldse suhtleb.
Enamikus see ei meeldi meile – ei tema iseloom, ega teadmatus meeste osas tema elus. Me ei taha jätta Kaiale tema privaatsust.
Kui palju me teame aga Kaia treeneritest? Treenerid nagu ei huvitakski meid!
Jääb mulje, et treener oleks nagu Jumal!
Kaia oleks nagu vahetanud neid palju. Meie aga süüdistame siinjuures ainult Kaiat ja tema „võimatut“ iseloomu.
Jääb vaid imestada, miks meedia sõidab ühes rees ilkujatega?
Kuna ma Kaia treeneritest midagi olulist ei tea, peale Künnapi, kes on kodukootud ja treenerina täiesti algaja, siis ütleks, et need mehed kõik on olnud Kaia tasemest allpool.
Võib olla oleks Künnap Kaiale sobinud treeningupartneriks, kuid ka siin tuleb Kaia otsust austada. Ainult Kaia oskab öelda, kes talle sobib ja kes mitte.
Pant, Randpere jt. võivad olla managerid ja rahastajad, kuid Kaia tasemel tennise spetsialistid
mitte iialgi.
Intellektuaalselt tasemelt tennises jäävad kõik Kaja treenerid ja eelnimetatud Kaiale tunduvalt alla.
Kindlasti on Kaia iseloomuomadused, mis praeguseks on juba nii väljakujunenud, aidanud tal tennises tõusta tänase tasemeni.
Meie oma ilkumiste, hirmutamiste ja targutamistega Kaiale midagi juurde ei anna ja head ei tee. Selle kõigega oleme me Kaiale juba palju halba teinud. Kas me seda tahtsimegi?
Vägisi hakkad niimoodi mõtlema!
Olen oma elu jooksul kokku puutunud piisavalt paljude inimestega ja võin öelda, et suhtlemine on minu tugevam külg. Nii palju kui on inimesi, on erinevaid iseloome – iga inimene on omaette indiviid, igale inimesele tuleb läheneda isemoodi.
Kahjuks lööb enamikes eesti inimestes läbi kadedus ümbritseva suhtes. Selle asemel, et ise saavutatuga rahulduda või siis paremini püüda, on ju lihtsam teisi kadestada, kaikaid kodarasse loopida, ehk esimesel võimalusel kaebama minna.
Sama kadeduse joon hakkab mulle silma ka eesti tennisemaastikul. Tõenäoliselt on see idanenud juba aastaid. Meeste tennist nagu polekski Eestis olemas. Maailma edetabelis esimese tuhande mehe hulgas figureerivad praegu ainult Jürgen Zopp viiendas sajas ja Mait Künnap kaheksandas sajas. Kahju muidugi!
Naiste tennises on aga juba aastaid kolm eesti naist maailma esimese neljasaja hulgas.
Seejuures ei saa rääkida, nagu tennis ei oleks poiste hulgas popp. Järelikult on jäänud puudu neist iseloomuomadustest, mille kallal me Kaia juures ilgume. Lihtsalt – ei seatud kõrgeid eesmärke. Ega Kaiatki keegi käekõrval tennises maailma edetabeli tippu ole viinud.
See aga, millega said hakkama Pant ja Künnap vaevalt nädal enne FedCap-i kohtumist Argentiinaga Kaia Kanepi suhtes, tundub küll ettekavatsetuna ja pikema aja ettevalmistusena.
Küllap Pant Künnapit treeneriks kaubeldes tegi talle ülesandeks Kaia kõikuvat vormi veelgi
alandada. Selgeks näiteks on siin see, et novembris ja detsembris – ettevalmistaval perioodil –
tennist eriti ei mängitud. See on minu arvates ennekuulmatu.
Kuna tundus, et Kaia vormi allaviimiseks sellest veel ei piisanud, viis Künnap oma soovidega
Kaia niikaugele, et see Künnapist treenerina loobus. Tundub, et siiani Pandi plaan õnnestus.
Sellega loodeti Kaiat psühholoogiliselt nii palju mõjutada, et ta ka mänguliselt oleks mõlemad matsid Argentiina vastu kaotanud ja koos sellega oleks lõppenud Eesti tennisenaiskonna küllaltki edukas esinemine Tennise Maailmaliiga mängudel.
Kahjuks vedas Kanepi siin Panti alt.
Kanepi „s---„ iseloom kaalus siin Pandi rahakoti üles.
Kaia osutus siin tugevamaks, kui Kristiina dopinguafääri järel, mis fabritseerijatel igati õnnestus.
Võib olla oli Pandil Kanepi vastu teisigi pretensioone. Jäägu need ajakirjanduse uurida.
Tundub aga, et Pandi soov-unelm keerab bumerangina talle endale tagasi -- täiskassvanu
ks peab saama hoopis Pant ning suhtumise ja puändi pärast vabandama Kaia Kanepi ees.
Randperel ja teistel „tarkadel“ oleks aga aeg jõuda arusaamiseni, millised iseloomuomadused viivad spordis maailma paremikku ja aitavad seal püsida.
Asjatundmatu ilkumine siin kindlasti kasuks ei tule!
ETV spordireporter Anu Säärits küsis Argentiinaga matsi ajal Urmas Sõõrumaalt – kuidas meil on olukord tennises järelkasvuga?
Ja kujutage ette -- ainult üks 13-aastane lootustandev tütarlaps!
Jah! Mõned aastad tagasi läbis meediat Indrek Neiveldi dialoog oma pojaga, kelle saamine spordis vabariigi koondisse temal täiskasvanuna on vähemalt kaks korda kergem, kuna noori lihtsalt ei tule peale.
Tuleb au anda Indrek Neiveldi ettenägelikkusele, mis puudub aga meie spordijuhtidel, valitsusel ja riigikogul täielikult.
Ju siis ostetakse hädaga sisse mõned mustad ja mõned moslemid.
Meie enda tuleviku jaoks aga raha puudub…
Meie tagala veedab aega tänavatel, rikkamate vanemate võsukesed on aga maanteedel potentsiaalsed mõrvarid – lihtsalt sõidavad iseendeid ja süütuid inimesi surnuks


Veebruar 2010 Endel Laidoner