Monday, May 31, 2010

Teel uisusammu (tehnika) avamisele suusatamises

Olen meeldivalt üllatatud ühe meie suusaõppejõu Kaarel Zilmeri tähelepanust minu tagasihoidlikule arvamusele suusatamisest.
Tunnen, et minu arvamus suusatamisest on täitmas eesmärki, alustada diskussiooni meie jaoks praegu nii populaarse ala suhtes, nagu suusatamine.
Ütleksin, et eesmärk pühendab abinõu.
Loodan ühtlasi, et hr Kaarel Zilmeri ja ka teiste suusaspetsialistide ning huviliste etteasted jätkuvad.
Minu elu on läbinud põhimõte, et vaidluses ja filosofeerimises (targutamises) peitub tõde.
Pean ennast niipalju avama, et olen sotsialismiehituse perioodil kokku puutunud piisavalt paljude inimestega, kes ei ole kannatanud targutamist ja pidanud enda otuseid ainuõigeks. Eriti on selles osas meeles pedagooge koolipõlves. Arvan, et sellised inimesed ongi aidanud õpetajate autoriteeti ja mentaliteeti alla viia ja on nüüd sellega ise hädas.
Kahjuks kohtan praegu endiseid sportlasi ja spordihuvilisi, kes kohtudes meediaga ainult fikseerivad selle, ise asjasse süvenemata või oma järeldusi tegemata. Oleme nagu harjunud sellega, et teised meie eest otsustavad ja otsustavad õigesti.
Võib olla minu kooliaeg sellepärast mööduski suhteliselt kergelt, et mulle meeldis mõtlemine süviti ja filosofeerimine. Kui aga midagi tegin, püüdsin teha põhjalikult.
„Uisusammu avastamise“ võimendamisega pakub oponent küll üle. Mina ainult fikseerisin selle, mis mõned spordijuhid ja suusatajad ise on arvanud. Ma saan nii aru, et Bill Koch jääb ikka esimeseks võistlustel põhisammuna uisusammu kasutajaks. Teiste uisutajate suhtes maailma ulatuses pean ütlema, et olen meedia saamatuse ohver. Mitte kõigil ei ole maailma ulatuses sellist informatsiooni kasutada, kui hr Kaarel Zilmeril ja ei peagi olema.
Uisusammu eestlaste avastuseks pidajate nimesid ma ei avalda. Vaevalt et nad peale hr Kaarel Zilmeri avaldatud professionaalset artiklit enam niimoodi avaliklult arvavad. Mind nad aga ei uskunud ja see ajendaski mind uisustiilist suusatamises kirjutama lootuses, et see laialdase diskussiooni avaks.
Hr Kaarel Zilmeri kirjatöö üle on mul väga hea meel, eriti tema kriitika üle. Sain seeläbi uisustiili arengus palju targemaks, mida ma ju soovisingi. Minule kättesaadavas meedias aga see puudus. Ei saa jätte märkimata, et praegu on saanud spordiajakirjanike meelisteemaks sportlase vanuse toonitamine. Ma võin juba une pealt öelda, kui vana või noor on Piret Pormeister või Timo Simonlatser. Ei ole nagu enam huvitav! Milleks siis meedia on? Kui ta huvitavaid asju spordialade, võistluste ja sportlaste kohta välja ei too, pole võimalik ka õigeid järeldusi teha. Aga nagu kogu elus loodame ka siin edasiminekut ja parimat.
Kui ma oma kirjutisega uisustiilist kedagi solvasin, palun siiralt vabandust ja pakun koostööd.
Minu oponent süüdistab mind uisutehnika olemuse mitteavamises. Kahjuks pole ka oponent ise seda teha suutnud. Või on see suur saladus suusatamises, mida üksnes Tema teab.
Ma saan väga hästi aru, et Kaarel Zilmer suusatamise spetsialistina peab seda kaitsma „sissetungijate“ eest. Kui me aga nimetame suusatamist rahvuslikuks spordialaks, siis peab sellega leppima. Seega on minu siiras soov diskussiooni ja arvamuste jätkumine.
Enda kogemustest võin öelda, et solvumine ja sarkasm ei ole kunagi edasi ja tõeni viinud. Viimane aga minu siiras soov oligi.
Mul on kahju, et hr Kaarel Zilmer kas ei tahtnud või ei jõudnud anda oma hinnangut kogu minu kirjatööle suusatamisest.
Diskussiooni jätkumisel on ka minul veel ühtteist varuks, muidugi kui hr Kaarel Zilmer seda ära ei keela.
Minu mõtteavaldus suusatamisest ei ole mingi dogma. Ja kui lugeja seda niimoodi ikkagi aru saab, siis palub kirjutaja siin väga vabandust.
Niipalju, kui on inimesi, on ka eriarvamusi. Kui meil ei oleks parteide süsteemi, siis toimuks meie Riigikogus iga päev võimuvõitlus, kuni 101 saadiku vahel, nüüd aga ...
On vist vajalik, et jätame keelemeestele nende osa – sõna „stiil“ lahtimõtestamiseks ja kasutamiseks, kuigi suusatamise arengule vaevalt eriti mõju avaldab.
Mida rohkem ma aga oma oponendi kirjatööd loen, seda enam hakkab silma teatud rahulolu saavutatuga. Edasise suusatamise arengu suhtes on see väga ohtlik, et mitte öelda pidurdav.
Lisaks tänasele loole veel mõned tähelepanekud. Suusatajatel on vaja suurendada kindlust suuskadel püsimisel, eriti ühisstartides, mägedes ja ekstreemolukordades. Nagu me näeme on sport tihti halastamatu ja enda eest tuleb võidelda ikka ise. Suhteliselt nõrgad jalad seda kõike ei soodusta. Nii et lisaks oskusele suusatada vajame ikka tugevaid jalgu. Ja ärme unustame – tugevaid soosib alati õnn!

Endel Laidoner
Märts 2008

No comments:

Post a Comment