Endel Laidoner

Olen Endel Laidoner ja annan enda lühitutvustuse allpool.
Sündisin Viljandis 14.aprill 1937.a.
Lõpetasin Viljandi II Keskkooli 1955.a.
Eesti Põllumajanduse Akadeemia lõpetasin 1961.a zootehnikuna.
Lõpetasin Viljandi Laste Spordikooli kiiruisutamises 1953.a.
Viljandi Laste Spordikooli kiiruisutamise treener 1955.a.
Viljandi Spordiselts „Kalev” kiiruisutamise treener 1956.a.
Omandasin juba 14-aastasena hea tehnika kiiruisutamises, täiendasin ennast pidevalt, omasin suurt võidutahet ja head eneseanalüüsi võimet.
Olin alates 1953.a. – nelja aasta jooksul – kuni 1956.a. meeste kiiruisutamises Viljandis suveräänne liider üheaegselt alguses poiste, noormeeste ja meeste klassis. Eelnevat arvestades usaldatigi mulle samaaegselt keskkooli lõpuklassiga Viljandi Laste Spordikoolis kiiruisutajate treenimine. Minu teada on Viljandi Laste Spordikoolis keskkooli õpilastest treenerina töötanud veel ainult Atko Viru korvpalli erialal.
Omasin kiiruisutamises III spordijärku (Eesti kõrgeim oli II spordijärk 1955-1956.a.).
Kuulusin õppeedukuselt keskkooli lõpuni paremate hulka ja nii ei olnud kunagi probleeme spordiga tegelemisel.
Nooruses tegelesin veel kergejõustiku, tennise ja jalgrattaspordiga.
Minu sportlastee lõpetasid sporditraumad.
Töötades 41 aastat majandi zootehnikuna, on mul pidevalt olnud üle 100 alluva, kellest vähemalt 90% on olnud naised. Põhitegevus seisnes tööde organiseerimises ja inimestega suhtlemises.

Kõigepealt valutan ma südant meie tippsportlaste või potentsiaalsete tippsportlaste pärast, kusjuures rahast ja nende tegevuse väärtustamisest ma ei räägiks.
Ma nimetan neid sportlasi meie rahvuslikuks rikkuseks.
Aga kuidas me nendega ringi käime ja nende tegevust kõrvalt vaatame?
Näiteks: Erki Nool – potentsiaalne 9000 punkti mees. Oleks huvitav kuulda just Soku suu kaudu, miks Nool treenerite vahetamist alustas. Minu arvates kasu asemel Nool tegi endale ainult muret juurde. Uutest treeneritest ei õpetanud Noolt keegi tõkkeid jooksma (kiireim 100m mees jäi kõige viletsamaks tõkkejooksjaks) ja kuuli tõukama (kõige atleetlikumal kümnevõistlejal oli raskusi 14m tõukamisega), küll aga halvenesid tulemused 100m, kaugushüppes ja odaviskes.
Jüri Jaanson – potentsiaalne olümpiavõitja Torino olümpial. Tahaks teada, kes andis talle õiguse raisata ennast enne finaalsõitu (Jaanson ise õigustas – näitasin neile, konkurentidele, koha kätte). Mind antud juhul tema hõbemedal ei rahuldanud ja tema nõuandjate peale olen tõeliselt nördinud. Ka musta mandri jooksjad on targemad.
Kas meedias kiideti Jaansoni treenerit põhimõttel, et kiida lolli, siis... (PS. Pean oma mõtteid siin konfidentsiaalseteks)

Tehtud vead peame saama selgeks ja leidma teed vigade vältimiseks tulevikus. Mainitud juhtudel tuleb inimestele muidugi läheneda väga targalt ja tasakaalukalt, lastes rohkem rääkida asjaosalistel.
Väga suur töö on kahtlemata praeguste ja tulevikus potentsiaalsete sporditippudega.

Lugupidamisega,


Endel Laidoner