Jalgrattasport 1954 – 1955

Ajajärku 1954.a sügisest kuni 1955.a sügiseni, s.o. ühe aasta jooksul, võib nimetada Viljandimaa noorte jalgrattaspordis Viljandi II Keskkooli 11.klassi õpilase Endel Laidoneri tähelennuks.

1954.a oktoobris tuli Endel Laidoner kooli sügisestel võistlustel 20km jalgrattasõidus esikohale. See võit tuli praktiliselt külasepa poolt tehtud jalgrattaga, mis on ka näha juuresoleval pildil, kus Endel Laidoner on kodumaja ees Uus tn 7.

1955.a kevadel ostis spordiühing Kalev Endel Laidonerile tänavasõidu jalgratta. Jalgratast võistlusteks ette valmistades puudus aeg ja ka oskused selle ümberehituseks – parendamiseks Endel Laidoner vahetas ainult juhtraua, laagritesse uue määrde, reguleeris jalgratta veeremid vabamaks ja konstrueeris pedaalidele nahkrihmad. Ülekanne jäi aga kahjuks samaks – 2,66(6). Kahjuks puudus tol ajal Viljandis eestvedaja jalgrattaspordis.

Selle rattaga tegi Endel Laidoner 1955.aastal Viljandis noorte võistlustel puhta töö. Ta tegi seda ilma eritreeninguteta, tänu mitmekülgsusele spordis (tennis, kergejõustik, tõstmine, uisutamine).

1955.a Viljandi rajooni koolinoorte suvespartakiaadil võitis ta kõigepealt noormeeste 25 km sõidu eraldistardist. Teise päeva 50 km sõitu ühisstardist laseme kommenteerida asjaosalisel endal: „Võistlus toimus Viljandi-Tallinna maanteel algusega Jämejala teeristist pöördepunktiga Navesti sillal. Distantsi esimene pool oli vastu tuult ja kuna ma kaasvõistlejate võimeid ei tundnud, nägin ainult, et keegi ei tahtnud vedada, ei kippunud ka mina nende võimeid proovile panema. Lisaks pudusid mul ka vastavad kogemused. Peale pöördepunkti aga tuli kohe pikast ja järsust Navesti mäest üles sõita. Võtsime pöördepunkti kogu grupiga praktiliselt koos. Mäest ülessõitu alustades nägin aga, et kõik ronisid jalgaratstelt maha ja kõnnivad või jooksevad oma ratast lükates. Tuli välja, et mina ainukesena ületan Navesti mäe jalgrattal sõites. Tegin endamisi otsuse, et nüüd on paras aeg minna. Ka tuul puhus nüüd tagant ja ilm oli igati soodne soolosõiduks. Nii lõpetasingi esimesena. Võistluse lõppedes öeldi mulle, et olen järgmist võistlejat võitnud üle 4 minuti, so vähemalt 2 kilomeetriga ja seda ainult 25 kilomeetrisel lõigul.“

Kuigi Endel Laidoner oli ainuke Viljandi II Keskkooli võistleja, tõid need tulemused kooli esikohale jalgratturite maanteesõidus. Sellega seoses oli Endel Laidoner osaline ka Viljandi II Keskkooli üldvõidus 1955.a Viljandi rajooni Koolinoorte suvespartakiaadil.

Eesti vabariiklikel koolinoorte spartakiaadil 1955.a sõitis Endel Laidoner sama rattaga. Jalgrattasõidu võistlused toimusid Tallinnas Tallinn-Leningras maanteel. Laseme jälle rääkida Endel Laidoneril endal: „Suvise treeninguga olin jõudnud päris heasse vormi. 25 km distantsil olles kuulsin tagantpoolt tulevat rattakummide sahinat ja varsti möödus minust nagu postist Võru poiss Husgvarnaga – ikka 2 pedaaliringi väntas ja kohe puhkas vabajooksul. Püüdsin temaga sammu pidada ja pedaalisin nagu hullumeelne, kuid kätte ma teda enam ei saanud. Minul ei olnud distantsi jooksul ühtegi puhkepausi pedaalimisel. Jäin selle enda arvates hullumeelse sõiduga 14-kohale, 2 ja pool minutit parema ajaga, kui kuu aega varem Viljandis.
50 km oli meeskonna sõit neljakesi meeskonnas. Meeskonnakaaslasi ma ei tundnud, kõik olid väljaspool Viljandit. Mingit tarka juttu ja taktikat meile keegi ei rääkinud. Teadsin ainult seda, et peame sõitma neljakesi koos ja aeg võetakse kolmanda võistleja lõpetamisel. Alustasime minu vedamisel ja kogu distantsi jooksul keegi teine vedama kas ei jõudnud või ei tahtnud minna. Finišeerimisel oli aga ühel poisil niipalju jõudu järel, et tuiskas minu selja tagant välja ja finišeeris paarkümmend meetrit enne oma kaaslasi. See totter etteaste tegi meid pärast teiste pilkealusteks. Jäime 50 km maanteesõidus kuuendaks. Tegi nõrdinuks, et Viljandis oli mitu vabariigi tasemel meesratturit, kes oleks võinud meiesuguseid kollanokki natukenegi koolitada, siis seda ei pidanud noorte spordinõukogu vajalikuks, ja arvas, et me oleme niigi targad ja tugevad. Kahjuks olid ka koolide kehalise kasvatuse õpetajad ainult nende spordialade patrioodid, mida nad ise harrastasid. Näiteks II Keskkooli Raimond Ranna – tennis ja suusatamine. Jäi mulje, et ega nad ülikooliski teadmisi teiste spordialade kohta eriti juurde ei saanud.
Keskpärastest tulemustest hoolimata arvati mind Eesti koolinoorte jalgratta võistkonna kandidaadiks üleliidulisteks võistlusteks ja mulle saadeti kutse treeninglaagrisse augustikuul, mina aga tegin samal ajal sisseastumiseksameid Kaliningradis.
Kõik eelpool mainitud tulemused ületasid tol ajal kehtinud II spordijärgu nõudeid.“