Olen ennast „Sporditähe“ sõpradele juba mõnevõrra tutvustanud. Targutasin teie ees uisu- ehk vabastiilis suusatamisest, mis lõppes küll kevade saabumisega, kuid ega tali taeva jää.
Mõni sõna veel minu tähelepanekust Iraani kettaheitjast Eshan Hadadist. Kaugel sellest, et ma oleks Hadadi fänn. Otse loomulikult ootan ma kolkapatrioodina meie Gerdi võitu. Murelikuks teeb mind Hadadi juures aga tema tulemuste tõusu joon ja suur stabiilsus just Pekingi olümpia-mängude künnisel.
Loodan väga, et meie tarkadest targemad psühholoogid ja kindlasti meedia teevad siin oma soodsad etteasted Kanteri vaimu ja võimu säilitamiseks Pekingi olümpiani ja edasi veel paljudeks aastateks.
Minu arvates oleks Gert Kanteril vaja ennast treeningute ja võistluste vaheaegadel sellest miljööst ja melust täielikult välja lülitada. Igatahes tundub, et praegu see ei toimi. Emotsioonid on kõik negatiivsed, alates meediast ja lõpetades...
Nüüd aga Andrus Värnikust, 2005. a Helsingi MM maailmameister meeste odaviskes. Tahan kõigepealt öelda, et oma teooriaga ei pretendeeri ma millelegi, samuti ei taha ma vähendada põrmugi Andrus Värniku tulemust ja MM tiitlit.
Tõenäoliselt õigustas Värniku tehnika - pilvedesse kanduv oda - sellel tugeva vihmaga toimunud odaviske finaalis Andrust igati. Lisaks juba meedias ilmunud põhjustele, miks Värniku konkurendid oma tasemel oda visata ei suutnud, paneksin ühe plussi Andruse peaaegu mitte kedagi imponeeriva tehnika arvele tugeva vihma korral, nagu see oli 2005. a Helsingi MM odaviske finaali ajal.
Oda lennul Värniku viskel katab vihm oda 1/5- ¼ võrra lühemalt konkurentide odadega võrreldes, tänu suuremale viskenurgale. Puhtalt loomingulisest intelligentsist arvan, et Värniku konkurentide odad olid siis vähemalt 5% (35 grammi) raskemad. Mida selline lisaraskus tähendab, teavad kõige paremini odaviskajad ise.
See minu teooria ei vähenda põrmugi Värniku maailmameistriks tulekut vaid teeb ainult au tema võimekusele. On ainult kahju, et me ei suuda selliseid tingimusi Andrusele alati tiitlivõistlustel pakkuda. Tegelik elu on siiani näidanud, et sellise tehnikaga normaalsete ilmade korral ei ole Andrus Värnikut edu saatnud.
Tundub, et meil on vaja teadlaste abi selle teooria tõesuse kinnita-miseks või on see utoopia vallast. Huvitav oleks ka Värniku viske tegeliku potentsiaali määramine tema tegeliku odalennu pikkuse mõõtmine ja tema konkurentide vastavate näitajatega võrdlemine. Mida see annab, jääb lugejate otsustada.
Meedia valgusel on meie teadlaste osa olematu meil sportlaste tehniliste oskuste omandamisel. Viimati jõudis meieni Grossi panus klassikalise suusatamise tehnika täiustamisel ja õpetamisel, kuid see on juba ajalugu.
Endel Laidoner
8.juuni 2008
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment