Ohu tunnetamine. Mis on "oht"?

Oma nägemuses nimetaksin ma ohuks kõike, mis on kahjulik inimesele, tema olemusele, tegevusele, kuni selleni välja, mis võib lõpetada tema elutegevuse.
Kahtlemata on „oht“ väga lai mõiste. Siia alla tuleb paigutada kõik – alates lapseeas noaga sõrme lõikamisest kuni vägistamisteni, uppumisteni ja surmaga lõppemisteni välja.
Ma mõtlesin pealkirjastada oma loo ohust tõdemusega – „tark õpib teiste, rumal enda vigadest“. Aga mida sa enam õpid, kui sind elavate kirjas enam ei ole.
Meie, eestlased, oleme ohu tunnetamist ja eriti selle õpetamist süviti alati alahinnanud. Oleme lootnud nagu mingile kaasasündinud imele. Tegelik elu – õnnetuste rohkus kuni nende arvu suurenemiseni ja kuni surmaga lõppemisteni välja, räägib aga midagi muud. Kahjuks pole siiani aidanud liikluses, kui õnnetuste rohkeimas valdkonnas, ka kontrolli tõhustamine ja trahvide suurendamine ohu tekitanute suhtes. Mida sa surnut enam trahvid?
Usun, et kõik-võimalikud ohud on meid ümbritsenud juba maast-madalast alates. Ohte tajunud ja üle elanud on aga iga inimene vägagi erinevalt, mida näitavad ka tagajärjed.
Olen viimased kümmekond aastat järjest enam sellel teemal mõtisklenud. Ja järjest enam esitan ma endale küsimuse – miks ohu tunnetamist ei õpetata juba maast-madalast, algul kodus-lasteaias, edasi koolis nagu täpisteadusi? Miks ohutunnetamist pole seni õpetatud? See on jäetud nagu lapse-inimese intelligentsi hooleks, mille inimene nagu peaks omandama geenidega oma vanematelt, kellel seda tihti endalgi ei ole.
Kui me ohtudest läbi- ja üleelamise seostame intelligentsitasemega, siis lähen ma siin surmaga lõppenud õnnetuste lahtimõtestamise juurde. Kui nii, siis ütlen ma kindlalt, et inimesel, kes põhjustab teiste inimeste ja tihti ka iseenda surma, on tegemist kas täieliku või osalise intelligentsi puudumise või puudulikkusega. Ja kui intelligentsi taset oleks võimalik mõõta, tuleks sellised inimesed jätta ilma autojuhi õigustest. Loomulikult on intelligentsi mõiste tunduvalt laiem.
See kõik on toimunud minu nägemusel tänaseni. Ma usun aga, et me keegi ei taha, et meie ühiskond niimoodi rumalasti jätkab.
Tõenäoliselt seoses üliliberaalse kapitalismiga on meie koolikorralduses ilmnenud üliohtlikud tendentsid – nimetame seda koolivägivallaks või kuidas tahes.
Ja SMS-laenud! Kas inimvaenulikumat ohtu-olukorda saab veel olla?
Nii et seni, kuni ohtude olemust ja õpetamist sellest hoidumisest pole, loome me neid veel juurde. On üpris tõenäoline, et kellelegi on see väga kasulik, kaasa arvatud meie rahvaesindus, kes sügavalt mõtlemata seda kõike oma määrustega ja seadustega toetab.
Ja siis tegeleme me tulekahju kustutamisega selle asemel, et asjad juba eos paika panna.
Ja lõpuks oleme me hädas oma väikese rahvaarvuga! Ma ei usu, et selline olukord ja suhtumine meie rahvaarvu tõstab, ennem on olukord vastupidine.
Mulle on jäänud mulje, et kui inimene ei omanda ohutunnetamist geenidega oma vanematelt ja ei saa ka vastavaid teadmisi koolist ja on ise seejuures kuni keskmise intelligentsusega, jääb talle üle ohutunnetamist omandada ainult oma ihu peal katsetades.
Tegelik elu aga toob välja sellise suhtumise kurvad tagajärjed. Me tegeleme tulekahju kustutamisega. Siiani kasutusele võetud meetmed ei ole olukorda karvavõrdki parandanud.
Küsiks, kas see ohutunnetuse õppimine enda peal või intelligentsi ilmnemise ootamine ei ole siiani läinud liiga kalliks meie ühiskonnale – surmad, invaliidistumised või ka vägistajate ajuvaba ja karistamatu tegutsemine.
Tundub, et ka minginegi ohutunnetamise õpetamine oleks tänaseks kordades vähendanud õnnetusjuhtumeid ja sellega koos ka surmasi.
Mulle tundub ka, et enamikus autojuhte hindavad komisjonid ei ole vajalikul ettenähtud tasemel. Kui see nii poleks, oleks ka surmadega lõppevaid liiklusõnnetusi tunduvalt vähem.
Tõenäoliselt on ka autojuhtide õpetamise metoodika puudulik.
Minule tundub selline olukord ja suhtumine lühidalt öeldes inimvaenulik.
On kindlasti veel palju ohuilminguid. Ma vabandan nende inimeste ees, kes tunnetavad, et ma väga olulisi ohtusi ei ole puudutanud.
Võib-olla on ka paljud nii erudeeritud, et tunnevad selle kõik ülearusena.
Tegelikult loodan ma oma kirjutisega avada laialdast dialoogi, kus kõik saaksid oma arvamusega välja tulla. Ma arvan, et iga sõnavõtt on teretulnud.

8. juuni 2009
Endel Laidoner