Väike Eesti ja kallis eesti rahvas!

Kuigi meie (eesti) rahvas on vaid tolmukübeme suurune maailma rahvastikus, võib vist öelda, et juba kolmandat sajandit on keegi eestlastest jätnud oma jälje maailma. Erialade ja elukutsete poolest on siin esirinnas sport ja sportlased.
Kirjutama sundis mind suhtumine sporti üldse. Halb on suhtumine (tippsportlastes ja eriti) potentsiaalsetesse noorsportlastesse. Ma nimetan meie noori tippsportlasi meie rahvuslikuks rikkuseks ja niimoodi tuleks neid ka käsitleda.
Juba mõnda aega olen mõelnud sellest kirjutada. Nüüd on see siis käes.
Oma tausta avades pean ütlema, et nooruses olin ma tavaline poiss kõigi oma rõõmude ja muredega. Sündisin, elasin ja keskkooli lõpetasin Viljandis. Koolis käia tahtsin ma hirmsasti, õppimise vajadust aga eriti ei tundnud. Koolis olin ma pidevalt paremate hulgas, mis soodustas minu koolivälist elu. Koolivägivalda pole ma tundnud ega ka kaasõpilasi represseerinud. Tihti oli aga kaasõpilaste hulgas neid, kes ei suutnud ennast kaitsta tugevamate ja ülbitsejate ees. Mulle tuletati aga tihti meelde minu päritolu – kas Sa tead kes Sa oled? Sa pead olema madalam, kui muru, muidu saadetakse Sind Siberisse. Võib olla viimasest tingitult jõudsin ma spordi juurde suhteliselt hilja.
Et minu edasine jutt oleks arusaadavam ja et keegi ei tuleks mõttele, et ma päris kuupealt tulnud ei ole, pean ma enda sporditeed minimaalseltki avama. Algas see põrandavõimlemisest ja kergejõustikust, viiendas klassis alustasin tennisega. Alles kuuendas klassis õppisin uisutama. Olen harrastanud veel poksi ja tõstmist (üldfüüsilise arendajana). Jalgratast olen sõitnud ainult ühel aastal, keskkooli lõpuklassis, kus võitsin mõlemad kavasolnud distantsid rajooni koolinoorte spartakiaadil ja jõudsin Eesti koolinoorte koondise kandidaadiks. Minu hing ja süda kuulusid aga kiiruisutamisele.
Hindan väga oma lastetuba, kus arenesid välja minu iseloomuomadused – kohusetunne, hoolivus ja abivalmidus. Ma pole eluaeg, mitte kunagi, kellegi peale kaebamas käinud. Kõrge eneseanalüüsivõime pärisin ma geenidega oma isalt-emalt. Ma olen alati vihanud ülekohut ja valet. Ma ei säädinud unistuste latti kunagi nii kõrgele, et ma selleni ei ole ks jõudnud. Ega see latt liiga madal ka ei olnud. Selline ellusuhtumine ei lasknud mul tekkida kadedust mind ümbritseva suhtes.
Kiiruisutamises olin ma juba neljateistaastasena Viljandi võistkonnas Eesti esivõistlustel Tartus Raadi tiigil võistlemas.
1953.aastal viieteistaastasena tulin Pärnu oblasti koolinoorte meistriks kiiruisutamises absoluutselt parimate tulemustega.
1954.aastal toimusid Eestis ainukordsed kuue linna – Haapsalu, Pärnu, Kohtla-Järve, Viljandi, Rakvere ja Narva – kiiruisutajate matskohtumine täiskasvanutele Nelijärvel. Kuueteistaastasena võitsin ka need võistlused ning andsin sellega oma panuse Viljandi üldvõidule.
Lõpetasin 1953.a Viljandi Laste Spordikooli kõige madalama treeneri kutsega kiiruisutamises, kuid ega Eestis enamat saada ei olnudki võimalik, sest meie kesk- ja kõrgemadõppeasutused kiiruisutamisega ei tegelenud.
Töötasin Viljandis kiiruisutamise treenerina 1955. ja 1956.aastatel.
Tõenäoliselt polnud Viljandi tingimustes minu nooruses eriti rohkem võimalik saavutada. Ka avanesid Venemaa paremad uisurajad (Alma-Ata) meie uisutajatele alles 1960.a alguses.
Minu sportlastee lõpetasid traumad, mis olid tingitud inimese anatoomia ja füsioloogia liiga vähesest tundmisest. Konsulteerida on mul olnud võimalus Eesti parimate sportlastega, nagu keskmaajooksja Erich Veetõusme, suusataja Helmuth Meier jne.
Algtõed kiiruisutamises sain ma selgeks Kalju Jaanholdilt, järgmised kolm aastat õpetas mind Uno Peters. Põhiosa oma tehnilisest pagasist omandasin aga Eesti parimatelt tehnikameestelt neid võistlustel tähelepanelikult jälgides. Selles olen ma tänulik tallinlastele Leo Raudverele, Villi Lombile, Rein Renkele ja tartlasele Rein Kirsipuule.
Kuna minu kehalised eeldused olid suhteliselt tagasihoidlikud saavutasin ma edu piisavalt heale tehnikale. Suurt osa minu tulemustes omasid veel armastus oma ala vastu, võidutahe ja suur eneseanalüüsi võime.
Kuigi kiiruisutamine on ilus, väga tehniline ja atraktiivne spordiala, on see Eestis alati omanud suhteliselt ahtakest kandepinda. Piiri on siin pannud põhiliselt spordibaaside puudumine või nende vilets olukord, ka suhteliselt kapriissed talved.
Meid, eestlasi, on alati vaimustanud kaasmaalaste edukad esinemised väljaspool kodumaad, Euroopas ja maailmas. Mind ja enamikke eestlasi vaimustas eriti Ants Antsoni esiletõus kiiruisutamises. Oleme Antsoniga eakaaslased. Ants Antson oli tolajal väljapaistev sportlane – pikk, füüsiliselt hästi arenenud, väga hea tehnikaga, hea eneseanalüüsivõime ja võidutahtega, ääretult tagasihoidlik inimene. Tulles 1964.a Euroopa meistriks ja olümpiavõitjaks arvasid paljud eestimaalased, et nüüd läheb kiiruisutamine Eestis käima. Mis juhtus aga tegelikult? Pärast Antsoni lõpetamist kadus kiiruisutamine Eestis hoopiski. Ei peetud perspektiivseks spordialaks tollaste spordijuhtide poolt kuigi oli esile kerkimas rida andekaid noori kiiruisutajaid Jüri Laglega eesotsas.
Praegu on esile kerkimas uus plejaad noori Eesti kiiruisutajaid Erik Idarannaga eesotsas. Eestis toetust leidmata treenivad ja võistlevad nad raja taga. Ma ei taha nende saavutusi põrmugi alahinnata. Nad on väga tublid. Kohatu on aga nende saavutusi võrrelda Ants Antsoni omadega. Üldse on rekordite tagaajamine kiiruisutamises Eestis suhteliselt mõttetu (meedia). Alates 1963.a kinnitatakse vabariiklikeks rekorditeks kiiruisutamises ainult Eesti territooriumil saavutatud tulemused. Maailma mastaabis on kiiruisutamine aga üks kiiremini arenevaid spordialasid üldse. Nimetagem vaid – sisehallid, superlibisemiseks saadud jää koostis, varustuse pidev täiustumine, tehnika ja kindlasti veel palju muudki. Antsoni tulemused on saavutatud looduslikes tingimustes, Idarannal hallis, väljaspool Eestit mõlemad. Idaranna tulemusi võiks nimetada parimaiks eestlaste poolt saavutatud aegadeks kiiruisutamises.
Minul on tunne, et spordialade ja selle järgi ka sportlaste jagamine perspektiivseiks ja perspektiivituiks jätkub sotsialismiehitamise perioodi eeskujul ka praegu. Kas me nimetame Erik Idaranda perspektiivituks? Kas sama põhjus on juba tabanud meie iluuisutajaid? Kusjuures ei saa jätta märkimata, et praegu on meie iluuisutajate saavutused maailma mastaabis tunduvalt kõrgemad meie suusatajate saavutustest. Ärgu suusatajad sellest võrdlusest solvugu. Kuid nii see paraku on.
Mulle tundub, et inimesed, kes spordialasid ja sportlasi niimoodi paika panevad, on oma aja ära elanud ja tuleb välja vahetada selgema nägemusega ja tolerantsemate inimestega.
Nii perspektiivikate noorte sportlaste – nagu Erik Idarand ja treener Anna Levandi koos Grethe Grünbergi ja Kristjan Ranna, Jelena Glebova ja Svetlana Issakova – jätmine ilma riikliku toetuseta on julm ja halastamatu käitumine meie rahvusliku rikkusega. Nii kõrgete tulemuste saavutamine enda eakaaslaste hulgas ja võrreldes, näitab, et neil noortel sportlastel on vajalikke omadusi, mis vajavad tunnustust ja toetust, et pürgida edasi kõige kõrgemate tippude poole. Tahtmist ja võimeid näib neil olevat.
Spordi ja sportlaste, eriti perspektiivikate noorsportlaste rahastamist riiklikest vahenditest alustan ma peaministri sõnadega: „Tule taevas appi!“. Arvestades Eesti praegust elatustaset ja majanduslikku olukorda ütlen ma, et see toetus on mannetu, et mitte öelda kuritahtlik.
Võtan endale Eesti spordisõprade volituse ja kutsun Eesti Vabariigi Valitsust ja Riigikogu aastaeelarvet vastu võttes arvestama tunduvalt rohkem spordi ja sportlaste toetamisega riiklikest vahenditest. Väga tihti on sportlased tõestanud, et nad tutvustavad Eestit välismaal rohkem, kui diplomaadid.
Sporti ja spordi rahastamist peaksid juhtima inimesed, kes seda tõesti omakasupüüdmatult, ausalt ja kogu hingest suure kohusetundega teha soovivad. Neile omadustele näib praegu kõige paremini vastavat Aivar Pohlak ja treeneritest Mati Alaver ja Anna Levandi. Andku mulle need inimesed andeks, kes tunnevad ennast puudutatuna. Ju siis on meedia nende tegevusi või tegevusetust vähe valgustanud.
Oma kirjutisega tahan ma esile kutsuda laialdast diskussiooni spordisõprade hulgas.
Kui selline diskussioon huvi pakub vestleksime edasi näiteks teemade:
· Sportlane ja meditsiin (kumb kumma jaoks?)
· Sport ja meedia
· Sportlaste spetsialiseerumine
· Probleemsed spordialad (suusatamine vabastiilis)

Lugupidamisega,

Endel Laidoner
Spordihuviline