Viljandi uisutamine 1947 - 1964

Peale II Maailmasõda ärkas kiiruisutamine Viljandis otsekui lapsekingadest, just nagu polekski Viljandit väisanud Eesti paremad uisutajad – Aleksander Mitiga eesotsas. Nii peeti esimesed võsitlused 1947.aastal harilikel uiskudel lühidistantsidel – 100, 200 ja 500 m. Vanematest tütarlastest võitis Silvi Roosna, noorematest M. Kivistik. Poiste klassis tuli võitjaks Raimond Muinaste ja noorematest Endel Kohlap.
1948.a võitis Eesti koolinoorte meistritiitli Endel Riitsalu noormeeste 100 m ja oli kolmas 500 m, poiste klassis oli Jüri Kessa teine nii 100 m, kui ka 500 m. Kahjuks esines Viljandi 1948.a Eesti koolinoorte meistrivõistlustel pooliku võistkonnaga, kuna I KK direktor Peiker ja võimlemisõpetaja Rosenberg keeldusid Viljandi parimaid tütarlapsi-uisutajaid Tallinna saatmast.
1949.a tulid Viljandi koolinoorte meistriteks noormeestest harilikel uiskudel Endel Riitsalu 100m ja 500m ning kiiruiskudel Ülo Maiste 500m ja 1500m. Poiste klassis sai harilikel uiskudel kaks esikohta Aldo Tuuksam – 100m ja 500m ning kiiruiskudel Jüri Kessa 500m ja Hardi Siitam 1500m. Tütarlaste vanemas vanuseklassis harilikel uiskudel tuli esikohale L.Aaso 100m ja 500m, nooremas vanuseklassis aga võitis 15-aastane Elvi Kimmel mõlemad distantsid.
1949.a märtsis tulid Viljandi koolinoored Tallinnas toimunud Eesti koolinoorte esivõistlustel kiiruisutamises üldvõitjaks. Eesti koolinoorte meistriteks tulid noormeestest harilikel uiskudel Endel Riitsalu 100m ja 500m, poiste klassis harilikel uiskudel Aldo Tuuksam 500m ja kiiruiskudel Jüri Kessa 3000m. Tütarlaste nooremas vanuseklassis saavutas Elvi Kimmel harilike uiskudega 500m kolmanda koha ja oli teine kiiruiskudega nii 1500m kui ka 3000m. Siit algas Elvi Kimmeli valitsemine naiste kiiruisutamises Viljandis. Elvi Kimmel oli erakordne isiksus naiste kiiruisutamises 15-eluaastast alates.
Seni võisteldi harilikel uiskudel, kusjuures Muinaste, Kohlap ja Riitsalu olid tegelikult hokimängijad. 1949. ja 1950.a toimusid võistlused nii harilikel, kui kiiruiskudel.
1950.a Eesti koolinoorte meistrivõsitlustel saavutas Elvi Kimmel kiiruiskudel 15-16.a vanusegrupis II koha (500 + 1000 m). Harilikel uiskudel oli noormeestest Aldo Tuuksam kolmas.
1951.a Eesti koolinoorte meistrivõsitlustel saavutas Elvi Kimmel kiiruiskudel 17-18.a vanusegrupis III koha (500 + 1000 + 1500 + 3000 m).
1953.a tuli Elvi Kimmel Pärnu oblasti meistriks võites kõik neli distantsi (500, 1000, 1500 ja 3000m).
Tundub, et 1951.a (k.a.) arenesid Viljandi noored kiiruisutajad võrdselt Tallinna, Tartu jt noortega.
1952.a alates toimus kiiruisutamises noorte tasemel Eestis areng, mida võiks võrrelda jooksuga, kus stardis on kõik võrdsed, finišis aga - ?
Tallinna ja Tartu noored kasutasid lõpuks ära oma eelised – massilisus, baasid, tehnilised vahendid, treenerid jne – jõudes ülejäänud Eesti noortest kaugele ette (?).
1953.a 5.-6.veebruaril toimusid Viljandis II KK pargis Pärnu oblasti esivõsitlused kiiruisutamises. Tol ajal oli Eesti jagatud kolmeks oblastiks. Ilm võistluste läbiviimise ajal oli karm. Külma oli 21-24°C. Võistlused siiski toimusid. Noormeeste vanuseklassis 17-18 aastat said Viljandi noormehed kaksikvõidu kõigil distantsidel. Kõik neli distantsi võitis Ülo Mallene, kusjuures kaksivõidu kindlustas kõigil distantsidel Heinar Koll. Omades head sõidutehnikat ja füüsilist ettevalmistust võitis 15.aastane Endel Laidoner kõik esikohad poiste 15-16.a vanuseklassis. Mati Mürk oli 500m teine ja 1500m kolmas. Väärib märkimist, et Endel Laidoneri tulemused vastavail distantsidel ületasid 17-18.a vanuseklassi võitja Ülo Mallene tulemusi.
15-16.a tütarlaste vanuseklassis võitis Linda Järvsoo esikohad 500m ja 1500m ja oli teine 1000m distantsil.
Üldkokkuvõttes saavutas ülekaalukalt esikoha Viljandi koolinoorte võistkond (treener Uno Peters) Haapsalu ja Pärnu ees.
Naistest tuli Pärnu oblasti meistriks Elvi Kimmel, kes võitis kõik neli distantsi (500, 1000, 1500 ja 3000m). Meeste klassis tuli teiseks A.Lättemäe.
Sellega algas Endel Laidoneri valitsemine meeste kiiruisutamises Viljandi tasandil. Endel Laidoner ei kaotanud nelja aasta jooksul ühtki võistlust kiiruisutamise mitmevõistluses Viljandis, s.o. nelja distantsi kokkuvõttes, mis oli ja on põhiline alus võitja selgitamisel kiiruisutamises (v.a. olümpiamängud).
1953-56 kuulus Endel Laidoner Viljandi võistkonda üheaegselt nii koolinoorte kui ka täiskasvanute võistlustel kiiruisutamises esinumbrina. Sel ajajärgul omas ainsana Viljandi meeskiiruisutajatest III spordijärku (kusjuures Eesti parimad küündisid II spordijärguni). Võitis 1955 ja 1956 ETKVLi talispartakiaadidel kõik distantsid meeste kiiruisutamises.
1954.a peeti Viljandi koolinoorte meistrivõsitlused 16.veebruaril nii harilikel kui ka kiiruiskudel kolmes vanuseklassis. Harilikel uiskudel tulid Viljandi meistriteks alates nooremast vanuseklassist: tütarlastest – T.Tuka, A.Ronk ja M.Veljaminov, poeglastest – J.Purik, A.Arak ja J.Ruuse, H.Rebane ja E.Toom. kiiruiskudel tulid Viljandi meistriteks tütarlastest – Milvi Teplenkov, Maie Masso ja Linda Järvsoo, poeglastest – M.Kapet, Aare Kitsing, Heinar Koll (võitis 1500 m ja 3000 m) ja Endel Laidoner (võitis 500 m, 5000 m ja mitmevõistluse). Koolidest võitis uisutamise Viljandi I Keskkool II Keskkooli ees,
Viljandi lahtistel võistlustel kiiruisutamises üksikutel distantsidel võitsid 500 m Arne Visnap, 3000 m Ülo Mallene ja 5000 m Endel Laidoner.
1956.a veebruari alul toimusid Viljandi rajooni noorsoo talispartakiaadi sarjas kiiruisutamise võistlused rohkem kui 40 võistlejaga 10st kehakultuurikollektiivist. Naistest võitis kõik distantsid (500 m, 1000 m ja 1500 m) Maie Masso ja tuli üldvõitjaks. Tublilt esinesid veel V.Roosi, Laine Tölp ja Milvi Teplenkov.
Meestest võitis 1500 m Vello Volmer, ülejäänud distantsid (500 m, 3000 m ja 5000 m) võitis ja päris üldvõidu Endel Laidoner. Kehakultuurikollektiividest võitis tööstuskombinaat tarbijate kooperatiivi ja konservitehase ees.
1953-56 olid tüdrukutest parimad (võistlesid vajadusel ka naiste klassis) ja pidevalt pjedestaalil Linda Järvsoo, Maie Masso, Virve Orav (Sapožnin), Laine Tölp ja Milvi Teplenkov.
Viljandi noored kiiruisutajad tunnistasid pikka aega ainult Tallinna ja Tartu kiiruisutajate paremust olles nende järel ja teiste linnade ees kolmandad.
1957.a alates hakkasid Viljandi uisutajaid edestama ka Elva (1959), Jõgeva (1964), Räpina (1957). 1958. ja 1960.a parandasid Viljandi kiiruisutajad oma positsiooni võites nii ETKVL’i, kui ka maanoorte üle-Eestilised meistrivõistlused.
Kiiruisutamine on Eestis alati omanud suhteliselt ahtakest kandepinda. Kiiruisutamine, kui spordiala on ilus, väga tehniline ja piisavalt atraktiivne, mida on näidanud ka pealtvaatajate arvukus nii jäätreeningutel, kui võistluste ajal.
Ala massilisusele on siin piiri pannud nii varustuse kui ka spordibaaside vilets olukord. Nii olid Eestis normaalmõõtudega kiiruisurajad – 400 m ja 333 m – ettevalmistatud vaid Tallinnas, Tartus, Elvas ja Nelijärvel, hiljem ka Sillamäel.
Viljandis treeniti ja võisteldi toonases II keskkooli pargis ümber hokiväljaku rajatud 260 m ringrajal, mida hoidsid korras kiiruisutajad ise. Püüti rajada normaalmõõtmetes ringrada ka Viljandi järvele, kuid mitmetel põhjustel see ei õnnestunud.
Eelnevast lähtudes peaks ära tooma ka kõigi Viljandi kiiruisutajate nimed. Kõik, kes endale kiiruisud alla said ja treenisid, need ka mingitel võistlustel osalesid – rajooni-linna, spordiühingu või kehakultuuri-kollektiivi omadel. Lisaks eelnimetatutele siis Maimu Oissaar, Aime Rätsep, Viive Põldra, Tio Tikko, Nadežda Lindmaa, Milvi Kaasik, Reet Sõrmus, Imma Rass, Ulvi Luht, Toomas Puuraid, Jaan Krabi, Ants Haas, Toivo Rande, Mati Mürk, Enno Käärik. Kõik nad on osa võtnud Viljandi kiiruisutamise arengust ja nende teeneid selles on raske alahinnata (või hindamata jätta). Vabandan märkimata jäänud uisutajate ees.
Viljandi linna kiiruisutajate parimaks saavutuseks võib pidada Eesti kuue linna-rajooni – Haapsalu, Pärnu, Kohtla-Järve, Viljandi, Rakvere ja Narva – täiskasvanute matškohtumist Nelijärvel – 30.-31. jaanuaril 1954.a. Selle võsitluse võistis Viljandi noortest koostatud võsitkond. Arvestatavas mitmevõsitluses sai esikoha 16-aastane Endel Laidoner, Heinar Koll oli teine. Neid toetasid vääriliselt ja aitasid üldvõitu sepistada Vello Volmer ja naiste klassis võistelnud 14-aastane Virve Orav (Sapožnina), 15-aastane Maie Masso ja 16-aastane Linda Järvsoo. Võit tuli suhteliselt tugeva Narva ja Rakvere ees. Sellel kõrghetkel treenis uisutajaid Viljandis Uno Peters.
Viljandi kiiruisutamise keskuseks ja kasvulavaks oli Viljandi Laste Spordikool, kus kiiruisutamise osakond töötas. 1946-48 ja 1950-56 aastal. Selle ajajärgu kiiruisutamise varustus oli kõik Spordikooli päritolu.
Viljandi Laste Spordikooli kiiruisutamise osakonna on lõpetanud:
Vaike Volmer - 1952
Elvi Kimmel - 1952
Ülo Mallene - 1953
Endel Laidoner - 1953
Vello Volmer - 1954
Spordikooli lõpetaja sai kõige madalama treeneri kutse kiiruisutamise erialal. Kuid ega Eestis enamat saada polnudki võimalik. Meie kesk- ja kõrgemad õppeasutused kiiruisutamisega ei ole tegelenud.
Ei saa alahinnata koosseisuliste (palgaliste) treenerite osa kiiruisutamise arengule Viljandis ja ikka Laste Spordikooli juures.
Nii treenis kiiruisutajaid Viljandis
Ülo Maiste – jaanuarist 1950 kuni märtsini 1951,
Kalju Jaanhold – juunist 1951 veebruarini 1952,
Uno Peters – 1952 kuni 1954,
Endel Laidoner – 1955 kuni 1956.
Maiste, Jaanholdi ja Petersi treeneritöö lõpetas mobilisatsioon Nõukogude Armeesse, Laidoner aga siirdus õppima EPA’sse, kus olmetingimused ei võimaldanud jätkata. Mingil määral soikus ka kiiruisutamine Viljandis.
50-ndate aastate alul pääses kiiruisutamine nagu paisu tagant valla. Jaanholdi ja Petersi treeneritöö kandis siis vilja. Korralikult omandasid kiiruisutamise tehnika Elvi Kimmel, Vello Volmer ja Endel Laidoner, kes omasid kõik head eneseanalüüsi võimet. Treeningutesse suhtusid tõsisemalt tüdrukud, kes ka siin näitasi poistest kiiremat arengut. Nii suhtusid tõsiselt reeningusse ja omandasid paremini kiiruisutamise tehnika Linda Järvsoo, Maie Masso, Laine Tölp (Pent), Virve Orav (Sapožnin), Milvi Teplenkov.
Viljandi kiiruisutamisele aitas kaasa ka kohalike spordijuhtide soosiv suhtumine.
Kes nad siis olid?
Heinrich Blumberg – Viljandi rajooni Spordikomitee esimees,
Ellen Järvekülg – Viljandi Laste Spordikooli direktor,
Vaike Kõressaar – Spordiühing „Kalev” esinaine,
Aldo Kõressaar – Spordiühing „Spartak” esimees,
Jaan Raandi – II Keskkooli matemaatika õpetaja, majandusjuhataja ja talvise uisuväljaku rajamise hing.
Sellest Viljandi kiiruisutajate plejaadist jätkasid pärast 1957.a vaid Laine Pent, Ülo Mallene, Vello Volmer ja Vello Tuhk.
Seoses varustuse paranemisega ja Venemaa uisuradade avanemisega Eesti kiiruisutajatele, paranesid ka tulemused tunduvalt. Kõige rohkem parandasid meie kiiruisutajad tulemusi Alma-Ata kõrgmäestiku uisuradadel, mida kutsuti rekordite vabrikuks. Olid ju Ülo Mallese ja Vello Volmeri tulemused Alma-Atas rekordihõngulised Viljandi ulatuses. Kuid?
Alates 1960.aastast kinnitatakse rekorditeks ainult kuni 500 m kõrgusel merepinnast sõidetud tulemused. Ja et sellest veel küll pole! Alates 1963.a kinnitatakse vabariiklikeks rekorditeks ainult Eesti territooriumil uisutatud tulemused. See on paika pandud Eesti spordi seadustes. Üldse on rekordite tagaajamine kiiruisutamises Eestis suhteliselt mõtetu. Ka Medeo (Alma-Ata) kõrgmäestiku rekordid on maailma mastaabis juba kauge ajalugu. Maailma mastaabis on kiiruisutamine üks kiiremini arenevaid spordialasid üldse. Nimetagem vaid – sisehallid, superlibisemiseks saadud jää koostis, uisutaja varustuse pidev täisutamine, tehnika täiustamine ja kindlasti veel palju muudki. Eestis praegu vastavad võimalused tunduvad olema rohkem kui ahtakesed.
Varases nooruses omandatud korralik tehnika võimaldas Vello Volmeril hõivata mitmevõistluses Eesti kõigi aegade edetabelis seitsmenda koha (1961.a Alma-Ata), Ülo Mallene oli kaheteistkümnes 6,3 punkti nõrgema tulemusega. Neid võib ka pidada parimateks tulemusteks Viljandist sirgunud noorte osas.
Meedias kajastamise järgi võib järeldada, et otseselt Viljandis enam kiiruisutamisega ei tegeldud. Initsiaatorid olid lahkunud ja kahjuks ka Viljandi koolide kehalise kasvatuse õpetajad (Raimond Ranna jt) olid suusatamise profiiliga. Ja ega uisutamine viimaseid eriti ei huvitanudki.
1957.a alates Viljandis otseselt võistlusi ei peetud. Sellest hoolimata võistlesid viljandlased ETKVL’i ja maanoorte spordiühingu „Jõud” vabariiklikel võistlustel, kus saavutasid häid tulemusi.
Nii tuli Laine Tölp (Pent) neli aastat järjest (1957, 1958, 1959, 1960) ETKVL’i meistriks kõigil distantsidel. Ka „Jõud” talispartakiaadidel oli ta pidevalt pjedestaalil.
Meestest oli kindlalt parim Vello Volmer, tulles aastatel 1957 - 1962 „Jõud” meistriks kiiruisutamise mitmevõsitluses, nendest aastatel 1957 ja 1958 viljandlasena.
Peale Laine Tölbi ja Vello Volmeri jõudsid viljandlastest ETKVL’i ja „Jõud”i talispartakiaadidel kiiruisutamises pjedestaalile veel Reet Mallene, Aini Sukk, Vello Tuhk, Boris Kull, A. Paavelts, Ülo Mallene, 1962. ja 1964. a viljandlastena esinenud Vello Heamägi ja Aleksander Keerov.
Seoses taseme tõusuga kiiruisutamises maanoorte hulgas valmistati uisurajad 1963.a Vana-Võidus ja Olustveres. 1964.a korraldati Olustveres ka rajooni meistrivõistlused, kus kiiruiskudel tulid Viljandis rajooni meistriteks Aini Sukk (Vana-Võidu) ja Aleksander Keerov (Gagarini nim. sovhoos) ning harilikel uiskudel Maia Pottsepp ja Arne Surva ja Jaan Jakobson (Gagarini nim. sovhoos).
Hakates lõpetama pealesõjaaegset Viljandimaa kiiruisutamise (aja)lugu, ei saa me üle ega ümber parima(te) kiiruisutajate väljatoomisest, nagu ka tänapäeval kombeks.
Naistest on peaaegu võrdsel kaalukausil Elvi Kimmel (Kõresaar) ja Laine Tölp (Pent).
Meestest on üksmeelselt parimaks kiiruisutajaks Vello Volmer. Kuigi Vello Volmer oma parimad tulemused tegi peale 1959.a Tartu värvides, möödus tema noorus ja sportlaseks kujunemine Viljandis. Arvestasime tema andumust spordile üldse, mitmekülgsust, kõrget eneseanalüüsi võimet ja suhtumist kiiruisutamisse.
Vello Volmeri elulugu ja sporditee - sportlaseks kujunemine väärivad avaldamist.