Olen meeldivalt üllatatud ühe meie suusaõppejõu Kaarel Zilmeri tähelepanust minu tagasihoidlikule arvamusele suusatamisest.
Tunnen, et minu arvamus suusatamisest on täitmas eesmärki, alustada diskussiooni meie jaoks praegu nii populaarse ala suhtes, nagu suusatamine.
Ütleksin, et eesmärk pühendab abinõu.
Loodan ühtlasi, et hr Kaarel Zilmeri ja ka teiste suusaspetsialistide ning huviliste etteasted jätkuvad.
Minu elu on läbinud põhimõte, et vaidluses ja filosofeerimises (targutamises) peitub tõde.
Pean ennast niipalju avama, et olen sotsialismiehituse perioodil kokku puutunud piisavalt paljude inimestega, kes ei ole kannatanud targutamist ja pidanud enda otuseid ainuõigeks. Eriti on selles osas meeles pedagooge koolipõlves. Arvan, et sellised inimesed ongi aidanud õpetajate autoriteeti ja mentaliteeti alla viia ja on nüüd sellega ise hädas.
Kahjuks kohtan praegu endiseid sportlasi ja spordihuvilisi, kes kohtudes meediaga ainult fikseerivad selle, ise asjasse süvenemata või oma järeldusi tegemata. Oleme nagu harjunud sellega, et teised meie eest otsustavad ja otsustavad õigesti.
Võib olla minu kooliaeg sellepärast mööduski suhteliselt kergelt, et mulle meeldis mõtlemine süviti ja filosofeerimine. Kui aga midagi tegin, püüdsin teha põhjalikult.
„Uisusammu avastamise“ võimendamisega pakub oponent küll üle. Mina ainult fikseerisin selle, mis mõned spordijuhid ja suusatajad ise on arvanud. Ma saan nii aru, et Bill Koch jääb ikka esimeseks võistlustel põhisammuna uisusammu kasutajaks. Teiste uisutajate suhtes maailma ulatuses pean ütlema, et olen meedia saamatuse ohver. Mitte kõigil ei ole maailma ulatuses sellist informatsiooni kasutada, kui hr Kaarel Zilmeril ja ei peagi olema.
Uisusammu eestlaste avastuseks pidajate nimesid ma ei avalda. Vaevalt et nad peale hr Kaarel Zilmeri avaldatud professionaalset artiklit enam niimoodi avaliklult arvavad. Mind nad aga ei uskunud ja see ajendaski mind uisustiilist suusatamises kirjutama lootuses, et see laialdase diskussiooni avaks.
Hr Kaarel Zilmeri kirjatöö üle on mul väga hea meel, eriti tema kriitika üle. Sain seeläbi uisustiili arengus palju targemaks, mida ma ju soovisingi. Minule kättesaadavas meedias aga see puudus. Ei saa jätte märkimata, et praegu on saanud spordiajakirjanike meelisteemaks sportlase vanuse toonitamine. Ma võin juba une pealt öelda, kui vana või noor on Piret Pormeister või Timo Simonlatser. Ei ole nagu enam huvitav! Milleks siis meedia on? Kui ta huvitavaid asju spordialade, võistluste ja sportlaste kohta välja ei too, pole võimalik ka õigeid järeldusi teha. Aga nagu kogu elus loodame ka siin edasiminekut ja parimat.
Kui ma oma kirjutisega uisustiilist kedagi solvasin, palun siiralt vabandust ja pakun koostööd.
Minu oponent süüdistab mind uisutehnika olemuse mitteavamises. Kahjuks pole ka oponent ise seda teha suutnud. Või on see suur saladus suusatamises, mida üksnes Tema teab.
Ma saan väga hästi aru, et Kaarel Zilmer suusatamise spetsialistina peab seda kaitsma „sissetungijate“ eest. Kui me aga nimetame suusatamist rahvuslikuks spordialaks, siis peab sellega leppima. Seega on minu siiras soov diskussiooni ja arvamuste jätkumine.
Enda kogemustest võin öelda, et solvumine ja sarkasm ei ole kunagi edasi ja tõeni viinud. Viimane aga minu siiras soov oligi.
Mul on kahju, et hr Kaarel Zilmer kas ei tahtnud või ei jõudnud anda oma hinnangut kogu minu kirjatööle suusatamisest.
Diskussiooni jätkumisel on ka minul veel ühtteist varuks, muidugi kui hr Kaarel Zilmer seda ära ei keela.
Minu mõtteavaldus suusatamisest ei ole mingi dogma. Ja kui lugeja seda niimoodi ikkagi aru saab, siis palub kirjutaja siin väga vabandust.
Niipalju, kui on inimesi, on ka eriarvamusi. Kui meil ei oleks parteide süsteemi, siis toimuks meie Riigikogus iga päev võimuvõitlus, kuni 101 saadiku vahel, nüüd aga ...
On vist vajalik, et jätame keelemeestele nende osa – sõna „stiil“ lahtimõtestamiseks ja kasutamiseks, kuigi suusatamise arengule vaevalt eriti mõju avaldab.
Mida rohkem ma aga oma oponendi kirjatööd loen, seda enam hakkab silma teatud rahulolu saavutatuga. Edasise suusatamise arengu suhtes on see väga ohtlik, et mitte öelda pidurdav.
Lisaks tänasele loole veel mõned tähelepanekud. Suusatajatel on vaja suurendada kindlust suuskadel püsimisel, eriti ühisstartides, mägedes ja ekstreemolukordades. Nagu me näeme on sport tihti halastamatu ja enda eest tuleb võidelda ikka ise. Suhteliselt nõrgad jalad seda kõike ei soodusta. Nii et lisaks oskusele suusatada vajame ikka tugevaid jalgu. Ja ärme unustame – tugevaid soosib alati õnn!
Endel Laidoner
Märts 2008
Monday, May 31, 2010
Suusatamine – vaba- ehk uisustiil
Meie kõrgemates spordiringkondades ja suusatajate hulgas leviv teadmine, et suusatamise vabastiil ehk nn uisustiil on eestlaste leiutatud.
Tuletab aga vägisi meelde „vene fenomeni“, kus kõik uus maailmas on venelaste leiutatud, kusjuures tõeline suurmees oli Mihhail Lomonossov. Veduri aga leiutas Polzunov.
Jaa! Eks suuskadel mäkke ronimine käärsammul ole ka uisustiili meenutav. Et aga Eestis oleks keegi suuskadel kogu võistlusmaa uisustiilis läbinud enne 1976.aastat – ei ole kuulnud. Aga just sel aastal, Innsbrucki taliolümpiamängudel tuli ameeriklane William Koch 30km suusatamises teiseks. On teada, et Koch sõitis kogi distantsi uudses stiilis, mis oli teistele sportlastele vastuvõtmatu ja tekitas protstilaine. Tulemust aga ei tühistatud ja William Koch sai hõbemedali. Läks veel aega, enne kui see stiil võistlustel omaks võeti ja eraldi arvestama hakati. See oligi vaba-ehk uisustiil.
On kahju, et Toomas Uba, kes kirjutas Innsbruck 1976. Taliolümpiamängud (1977) suusatamise osa, ei maini sellest sõnagi. Nii huvitavad hetked jagas meedia jälle maha.
Aga nüüd on jälle huvitav vaielda ja võib olla isegi patenti taodelda. Täiesti eestlaste moodi. Ainult leiutajatena ei taha me ise seda stiili endale selgeks teha ja õppida, sörgime rohkem teiste sabas ja palkame treenerid riikidest, kes on piisavalt kadedust ilmutanud Eesti suhtes meie suusatajate edu puhul koos takistuste veeretamisega meie edu teele, meie edukate sportlaste teele, näiteks Kristiina Smiguni dopinguskandaal, mis tuleks säilitada spordimuuseumis, koos skandaali algatajate ja läbiviijate jäädvustamisega. Kardeti ju meie Kristiina esiletõusu ja tehti kõik selleks, et seda nurjata või vähemalt edasi lükata. Ja tuldi toime!
Ma tean, et suusatajatele ei meeldi minu filosofeerimine nende kapsaaias. Olen vähemalt kümmekond aastat nende probleemidega endamisi tegelenud. Kuid tihti olen end tabanud sellelt, et isegi meie paremad suusatajad ei saa õieti aru vabastiili suusatamisest, eriti asjatundmatud on aga telereporterid vabastiili suusatamise ülekandeid tehes – nii mainiti möödunud talvel vaid möödaminnes skandinaavia suusatajate kõrgemat jalaasendit suusa suhtes (nagu uisutajad), aga kes kasutas, miks, eelised jne.on tänini teadmata.
Masendava mulje jättis eelmisel talvel pärast üht MK-etappi vabastiilis Jaak Mae kommentaar Aivar Rehemaa tulemuse kohta (kes oli temast taga pool) – Aivar, pikk poiss, oleks pidanud küll uisku hästi sõitma. Jah, pikad võivad uisustiili suusatada küll paremini, kui neil on lisaks suur võimsus – nagu oli Thomas Alsgaardil ja on Axel Teichmannil. Aga ülejäänud Saksamaa suusatajad on kõik lühikesekasvulised, aga tugevad „uisutajad“. Üldse hakkasid Kesk-Euroopa suusatajad maailma mastaabis tõusma vabastiilis, nüüd aga on nad universaalid. Meie aga jahime ainult klassikalise suusastiiliga ja teeme „uisku“ nagu muuseas ja ise peame end selle stiili leiutajateks. Meil on ju suur klassikalise suusatamise teoreetik Gross ja maailma parim tehnikamees Andrus Veerpalu. Ei tohiks aga olla teadmata treeneritel jt., et uisustiilis sõites rakenduvad hoopis teised jalalihased, kui klassikalises suusatamises. Ilmselge näide on siin Andrus Veerpalu jalakrambid uisustiilile minnes. Uisustiil nõuab aga suhteliselt tugevamaid jalgu ja just see on meie suusatajatel unarusse jäänud (välja arvatud ehk Anti Saarepuu, kui ta ainult vastu peaks). Ja kui me juba nooruses tugevaid jalgu alla ei saa, siis tundub, et Aivar Rehemaa eas on juba hilja.
Kuigi keha õige asend mõjutab mõlema suusastiili tulemust, siis tundub, et uisustiilis väsinult hakkab keha ette suuskadele vajuma, takistades niimoodi libisemist.
Minu arvates omavad uisustiilis eelise pikemad, võimsamad püstisema asendiga sõitjad, kelle keha raskuskese ette ei vaju j apõlvedest alla lastes sooritavad pikema ja võimsama tõuke (Alsgaard, Teichmann, Crawford). Muidugi mängib alati rolli üldfüüsiline ettevalmistus ja vormisolek.
Kui juba, siis räägiks veel suusatamisest. Ei tahaks olla praegu Alaveri nahas. Treeningutel on valatud higi rohkem kui varem, laagrid on sujunud hästi. Tulemused oleks aga nagu vastupidised. Unustame aga ära, et ega konkurendid samal ajal maganud. Ei ole meil sel talvel olnud Kristiinat ega Andrust. On jäänud vaid Jaak, kes ka siiani üle oma varju ei ole suutnud hüpata. Peame arvestama ka sellega, et Eesti suusatamises ei ole maailma mastaabis mitte kunagi olnud selliseid tähti, tippsuusatajaid nagu Kristiina Smigun, Andrus Veerpalu ja Jaak Mae. Tagala on aga praktiliselt tühi. Ja võib jäädagi tühjaks. Siin ei aita ainult Alaverist ja suvalisest suusatajast. Tippu maailma tasemele jõuavad ikka erilised inimesed, kel on enamik vajalikke omadusi kokku kogunenud – hea tervis, suur tahe suusatada, loov suhtumine, hea eneseanalüüsi võime, valu kannatamise oskus, suur võidutahe.
Siiski oleks vaja rohkem õppida ka rajatagustelt parimatelt, nende tulemusi analüüsida ja parim sobivatest omaks võtta. Ei saa siinjuures jätta meenutamata Bente Skari viimast võistlusaastat. Temaga võrreldes hakkas siis silma veel meie Kristiina paremus tõusudel ja distantsi viimasel kolmandikul, Bente aga lihtsalt libises eest ära. Ka Bente ise ei teinud sellest saladust. Ta ütles, et ma olen harjunud tõusudel kannatama (tagaasiandev suusk) ja lõpptulemuseks on alati õigustanud.
Kristiina Smigun oli nagu Bente Skari vari. Kõik lootsid ja arvasid, et pärast Skari loobumist on Smigun suveräänne liider, kuna tagapool oli tükk tühja maad. Kahjuks pole me tänaseni teinud Bente Skari suusatamisest ja taktikast omi järeldusi.
Meie Kristiina suusad on olnud ennem kinni määritud, kui libisevad. Möödunud talvel olid Kristiina suusad vaid üks kord rahuldavalt määritud. Rajatagused suusatajad aga tegid omad järeldused nii Bente Skarist kui ka Kristiina Smigunist. Ja nii jäigi Kristiina loodetud suur edu tulemata ja tema trumbid kadusid näiliselt. Ma ei saa aru, kuidas rajatagused suusatajad olid võimelised õppima Bente Skarilt, meie aga mitte? Suur ime, et Kristiina Smigun oma võimed Torina olümpial maksma suutis panna ja kaks kuldmedalit võita. Super!
Mis siis meie suusatamisest saab? Kui meie suusatamise tagala ennast näitama ei hakka, siis halvima stsenaariumi järgi võib keegi spordijuhtidest otsustada nagu kiiruisutamises pärast Ants Antsoni olümpiavõitu – ei ole perspektiivne spordiala, saab harrastada ainult raja taga.
Möödunud on nüüd ka Otepää selleaastane MK etapp. Meestest olid tasemel peale me põhitegijate ka veel Kaspar Kokk, Peeter Kümmel ja Timo Simonlatser. Kuid kus on teised meie tegijad, keda ei olnudki nii vähe rajal? Ülejäänud suusatajate tulemused jäävad nagu mingi barjääri taha kinni – enamikel veab alt tervis, teisi veab alt valu läve ületamise suutmatus (tahtejõu puudumine), puudub loov suhtumine suusatamisesse ja eneseanalüüsi võime, nõrk võidutahe, vale taktika (eriti suusasprindis). Suuskade määrimisega altminekut ma ei toonitaks – siin on kõigil võrdsed võimalused. Elukutseliste suusatajate ja määrdetiimide puhul on minuarvates seda mõtetu toonitada.
Nii et peale nimetatud suusatajate tuleb ikka tükk tühja maad. Kas ei teki aga ka mõte, et meie suusatajate tulemus on väga maksimaalsele lähedal. See on loomulik, et me tahaks paremini. Kas aga on see eriti võimalik meie rahvaarvu, eriti elukutseliste suusatajate arvu arvestades. On ehk palju tahta, et kõik tippsportlasele vajalikud omadused oleksid igas, ka elukutselises suusatajas olemas.
Endel Laidoner
Veebruar 2008
Tuletab aga vägisi meelde „vene fenomeni“, kus kõik uus maailmas on venelaste leiutatud, kusjuures tõeline suurmees oli Mihhail Lomonossov. Veduri aga leiutas Polzunov.
Jaa! Eks suuskadel mäkke ronimine käärsammul ole ka uisustiili meenutav. Et aga Eestis oleks keegi suuskadel kogu võistlusmaa uisustiilis läbinud enne 1976.aastat – ei ole kuulnud. Aga just sel aastal, Innsbrucki taliolümpiamängudel tuli ameeriklane William Koch 30km suusatamises teiseks. On teada, et Koch sõitis kogi distantsi uudses stiilis, mis oli teistele sportlastele vastuvõtmatu ja tekitas protstilaine. Tulemust aga ei tühistatud ja William Koch sai hõbemedali. Läks veel aega, enne kui see stiil võistlustel omaks võeti ja eraldi arvestama hakati. See oligi vaba-ehk uisustiil.
On kahju, et Toomas Uba, kes kirjutas Innsbruck 1976. Taliolümpiamängud (1977) suusatamise osa, ei maini sellest sõnagi. Nii huvitavad hetked jagas meedia jälle maha.
Aga nüüd on jälle huvitav vaielda ja võib olla isegi patenti taodelda. Täiesti eestlaste moodi. Ainult leiutajatena ei taha me ise seda stiili endale selgeks teha ja õppida, sörgime rohkem teiste sabas ja palkame treenerid riikidest, kes on piisavalt kadedust ilmutanud Eesti suhtes meie suusatajate edu puhul koos takistuste veeretamisega meie edu teele, meie edukate sportlaste teele, näiteks Kristiina Smiguni dopinguskandaal, mis tuleks säilitada spordimuuseumis, koos skandaali algatajate ja läbiviijate jäädvustamisega. Kardeti ju meie Kristiina esiletõusu ja tehti kõik selleks, et seda nurjata või vähemalt edasi lükata. Ja tuldi toime!
Ma tean, et suusatajatele ei meeldi minu filosofeerimine nende kapsaaias. Olen vähemalt kümmekond aastat nende probleemidega endamisi tegelenud. Kuid tihti olen end tabanud sellelt, et isegi meie paremad suusatajad ei saa õieti aru vabastiili suusatamisest, eriti asjatundmatud on aga telereporterid vabastiili suusatamise ülekandeid tehes – nii mainiti möödunud talvel vaid möödaminnes skandinaavia suusatajate kõrgemat jalaasendit suusa suhtes (nagu uisutajad), aga kes kasutas, miks, eelised jne.on tänini teadmata.
Masendava mulje jättis eelmisel talvel pärast üht MK-etappi vabastiilis Jaak Mae kommentaar Aivar Rehemaa tulemuse kohta (kes oli temast taga pool) – Aivar, pikk poiss, oleks pidanud küll uisku hästi sõitma. Jah, pikad võivad uisustiili suusatada küll paremini, kui neil on lisaks suur võimsus – nagu oli Thomas Alsgaardil ja on Axel Teichmannil. Aga ülejäänud Saksamaa suusatajad on kõik lühikesekasvulised, aga tugevad „uisutajad“. Üldse hakkasid Kesk-Euroopa suusatajad maailma mastaabis tõusma vabastiilis, nüüd aga on nad universaalid. Meie aga jahime ainult klassikalise suusastiiliga ja teeme „uisku“ nagu muuseas ja ise peame end selle stiili leiutajateks. Meil on ju suur klassikalise suusatamise teoreetik Gross ja maailma parim tehnikamees Andrus Veerpalu. Ei tohiks aga olla teadmata treeneritel jt., et uisustiilis sõites rakenduvad hoopis teised jalalihased, kui klassikalises suusatamises. Ilmselge näide on siin Andrus Veerpalu jalakrambid uisustiilile minnes. Uisustiil nõuab aga suhteliselt tugevamaid jalgu ja just see on meie suusatajatel unarusse jäänud (välja arvatud ehk Anti Saarepuu, kui ta ainult vastu peaks). Ja kui me juba nooruses tugevaid jalgu alla ei saa, siis tundub, et Aivar Rehemaa eas on juba hilja.
Kuigi keha õige asend mõjutab mõlema suusastiili tulemust, siis tundub, et uisustiilis väsinult hakkab keha ette suuskadele vajuma, takistades niimoodi libisemist.
Minu arvates omavad uisustiilis eelise pikemad, võimsamad püstisema asendiga sõitjad, kelle keha raskuskese ette ei vaju j apõlvedest alla lastes sooritavad pikema ja võimsama tõuke (Alsgaard, Teichmann, Crawford). Muidugi mängib alati rolli üldfüüsiline ettevalmistus ja vormisolek.
Kui juba, siis räägiks veel suusatamisest. Ei tahaks olla praegu Alaveri nahas. Treeningutel on valatud higi rohkem kui varem, laagrid on sujunud hästi. Tulemused oleks aga nagu vastupidised. Unustame aga ära, et ega konkurendid samal ajal maganud. Ei ole meil sel talvel olnud Kristiinat ega Andrust. On jäänud vaid Jaak, kes ka siiani üle oma varju ei ole suutnud hüpata. Peame arvestama ka sellega, et Eesti suusatamises ei ole maailma mastaabis mitte kunagi olnud selliseid tähti, tippsuusatajaid nagu Kristiina Smigun, Andrus Veerpalu ja Jaak Mae. Tagala on aga praktiliselt tühi. Ja võib jäädagi tühjaks. Siin ei aita ainult Alaverist ja suvalisest suusatajast. Tippu maailma tasemele jõuavad ikka erilised inimesed, kel on enamik vajalikke omadusi kokku kogunenud – hea tervis, suur tahe suusatada, loov suhtumine, hea eneseanalüüsi võime, valu kannatamise oskus, suur võidutahe.
Siiski oleks vaja rohkem õppida ka rajatagustelt parimatelt, nende tulemusi analüüsida ja parim sobivatest omaks võtta. Ei saa siinjuures jätta meenutamata Bente Skari viimast võistlusaastat. Temaga võrreldes hakkas siis silma veel meie Kristiina paremus tõusudel ja distantsi viimasel kolmandikul, Bente aga lihtsalt libises eest ära. Ka Bente ise ei teinud sellest saladust. Ta ütles, et ma olen harjunud tõusudel kannatama (tagaasiandev suusk) ja lõpptulemuseks on alati õigustanud.
Kristiina Smigun oli nagu Bente Skari vari. Kõik lootsid ja arvasid, et pärast Skari loobumist on Smigun suveräänne liider, kuna tagapool oli tükk tühja maad. Kahjuks pole me tänaseni teinud Bente Skari suusatamisest ja taktikast omi järeldusi.
Meie Kristiina suusad on olnud ennem kinni määritud, kui libisevad. Möödunud talvel olid Kristiina suusad vaid üks kord rahuldavalt määritud. Rajatagused suusatajad aga tegid omad järeldused nii Bente Skarist kui ka Kristiina Smigunist. Ja nii jäigi Kristiina loodetud suur edu tulemata ja tema trumbid kadusid näiliselt. Ma ei saa aru, kuidas rajatagused suusatajad olid võimelised õppima Bente Skarilt, meie aga mitte? Suur ime, et Kristiina Smigun oma võimed Torina olümpial maksma suutis panna ja kaks kuldmedalit võita. Super!
Mis siis meie suusatamisest saab? Kui meie suusatamise tagala ennast näitama ei hakka, siis halvima stsenaariumi järgi võib keegi spordijuhtidest otsustada nagu kiiruisutamises pärast Ants Antsoni olümpiavõitu – ei ole perspektiivne spordiala, saab harrastada ainult raja taga.
Möödunud on nüüd ka Otepää selleaastane MK etapp. Meestest olid tasemel peale me põhitegijate ka veel Kaspar Kokk, Peeter Kümmel ja Timo Simonlatser. Kuid kus on teised meie tegijad, keda ei olnudki nii vähe rajal? Ülejäänud suusatajate tulemused jäävad nagu mingi barjääri taha kinni – enamikel veab alt tervis, teisi veab alt valu läve ületamise suutmatus (tahtejõu puudumine), puudub loov suhtumine suusatamisesse ja eneseanalüüsi võime, nõrk võidutahe, vale taktika (eriti suusasprindis). Suuskade määrimisega altminekut ma ei toonitaks – siin on kõigil võrdsed võimalused. Elukutseliste suusatajate ja määrdetiimide puhul on minuarvates seda mõtetu toonitada.
Nii et peale nimetatud suusatajate tuleb ikka tükk tühja maad. Kas ei teki aga ka mõte, et meie suusatajate tulemus on väga maksimaalsele lähedal. See on loomulik, et me tahaks paremini. Kas aga on see eriti võimalik meie rahvaarvu, eriti elukutseliste suusatajate arvu arvestades. On ehk palju tahta, et kõik tippsportlasele vajalikud omadused oleksid igas, ka elukutselises suusatajas olemas.
Endel Laidoner
Veebruar 2008
Wednesday, May 26, 2010
Tark õpib teiste, rumal enda vigadest
Minu kirjutis hõlmab põhiliselt meie noori talendikaid sportlasi, nende rõõme ja muresid, õnnestumisi ja ebaõnne. Olen palju aastaid jälginud meie noorte talentide arengut ja tegutsemisi, neid analüüsinud, otsinud vasteid spordiajaloost ja jõudnud järeldusele, et paljud talendid on jäänud pidama oma juhendajate egoismi ja küündimatuse taha õige spordiala valikul oma õpilase jaoks.
Minu arvamus ei ole mingi dogma, vaid rangelt isiklik eelnevale tuginedes, mitte „kohvipaksult“ lugedes.
Palun kohe alguses vabandust, kui keegi tunneb ennast solvatuna. Võib süüdistada ka meedia asjatundmatut kajastust, kui ma midagi väga viltu panen.
Võib küsida, et miks ma kõiki noori talente ei kajasta – analüüsi. Tuleb välja, et ka mina olen ainult inimene kõigi oma nõrkustega. Ka minul on oma lemmikspordialad ja lemmik sportlased, keda olen jälginud ja kellele kaasa elanud. Nördimusega olen jälginud, kui mitme noore talendi tulemuste seiskumist, juhendaja poolt vale spordiala tõttu tingitud mõtetutest traumadest ja meditsiini suhtumisest traumadesse ja sportlastesse üldse. Sportlane on tänaseni meditsiini jaoks nagu tavakodanik. Meditsiin peab aga olema sportlase jaoks. Kuid see on juba omaette lugu.
Meedia kaudu on levinud arvamus, et eestlased, kui põhjamaine rahvas arenevad teistest rahvustest füüsiliselt aeglasemalt, ega oma võimet suhteliselt noorelt tõusta maailma spordiareenile. Kõik on aga suhteline ja ülimalt individuaalne. Kas meie, eestlased, oleme siis põhjamaisem rahvus, kui skandinaavlased ja kanadalased, kes tihti juba enne kahekümnendat eluaastat, näiteks suusatamises, on juba täiskasvanute tiitlivõistlustel poodiumitel. Meie noored sportlased aga ei võta osagi neist tiitlivõistlustest ja siis vaevlevad veel mitu aastat „üleminekuperioodil“ ja enamikus jäävadki sellele tasemele.
Siin teen ma ainukese järelduse – õige tippujõudmise aeg on maha magatud.
On muidugi spordialasid, mida ei tohigi liiga noorelt tipptasemel harrastada. Mõtlen siin kõigepealt tõstmist, mis eeldab inimese konstitutsioonilist valmisolekut. Terve rida spordialasid – nagu korvpall, jalgpall, tennis, võimlemine, uisutamine – vajavad aga väga varast alustamist ja ka tippu tõustakse juba 15-16 aasta vanuselt. Eriti ei tohi maha magada teatud vanuses möödalaskmist tehniliste nüansside omandamisel. On spordialasid, kus õige vanusepiiri ületamisel ei ole enam reaalne tehnika omandamine vajalikul tasemel. Mäletan, et viiskuuskümmend aastat tagasi öeldi Brasiilia jalgpalli fenomeni kohta „brasiilia poisikie sünnib juba palliga jala küljes“ ja soomlane sünnib suuskadel. Nende üleolek teistest oli sel ajal ilmne.
Kindlasti oleks ka Margus Metstakist sirhunud maailma tasemel korvpallur, kui t aoleks hakanud korvpalliga tegelema juba varajases nooruses.
Nüüd meie praegustest noortest talentidest spordiareenil.
Kettaheitest – peaaegu, et meie rahvusspordiala, nagu suusatamine.
Margus Hundist. Kaheksateist aastaselt heitis pooleteise kilogrammilist ketast tihti üle 70 meetri, tuli noorte maailmameistriks 2006.aastal. Tammert juunior ütles, et pooleteist kilogrammist ketast ei ole keegi nii hästi lendama saanud, on suhteliselt kapriisne riist. 2007.aastal kahekilogrammilist ketast enam korralikult lendama ei saanud, ei tulnud loodetud edasiminekut. Meedias väljendatud arvamuste järgi – tagasiminek. Hundi esimene treener Nuia päevilt püüdis lohutada – sellist olukorda juhtub paljudel. Minu arvates on aga siin midagi väga viltu. Margus Hunt jäeti lihtsalt omapead selles eas, kus igasugune abi on hädavajalik. Margus Hunt on üks paremaid kehalisi eeldusi (kui mitte kõigeparem) omav noormees meie kettaheitjate arsenalis ja nüüd me lihtsalt magasime maha võibolla kõige magusma aja kettaheite tehnika omandamisel ja kinnistamisel.
Jätkan siin meie viimase maailmameistri Gerd Kanteriga. Ei meeldi mulle põrmugi tema ebastabiilsus tehnikas ja just tiitlivõistlustel. Minu arvates võiks sellise taseme ja staažiga kettaheitja nagu unepealt tulles vajaliku tulemuse ära teha. Ja kuigi kettaheidet on peetud vanade meeste spordialaks ei ole neid vanakesi eriti palju, kes siin on läbi löönud. Ideaalsena on silma ees neljakordne olümpiavõitja (1956, 1960, 1964, 1968) Alfred Oerter, kes juba kahekümne aastaselt tuli olümpiavõitjaks, kuid vahepealsetel aastatel eriti silma ei paistnud. Oerteri treener ütles tema iseloomustamiseks „tal on tugevam konsentratsioonivõime, kui kellegil teisel. Ta ei lase end millestki häirida“. Vajadusel suutis ta muuta heitetehnikat, mis viis võidule.
Mulle tundub, et Kanteri juures on parim kettaheite tehnika omandamise aeg kasutamata jäänud. Pealegi mõjuvad Kanteri esitusele negatiivselt ääretult vale psühholoogiline häälestatus, pidev võidulainele häälestamine ja see, et oled maailma parim – ei ole siiani midagi positiivset toonud, enamikes on olnud pettumused.
Võibolla keegi arvab, et mis sa loll maailmameistri üle targutad. Tehtud vigu aga ei tohi häbeneda ka mitte maailmameister. Neist tuleb õppida. Praegu on Margus Hundi omapead jätmine iseloomulik näide, jääb mulje, et see ei huvita kedagi.
Ka tasuks Kanteri tiimil ja kõigil huvilistel üle vaadata Osaka MM kettaheite finaal, mis muide oli üldse parim spordirežissöri töö, mida ma näinud olen. Jälgida tasub siin igat finalisti üksikult. Kuna kogu kettaheite finaali näidati niivõrd perfektselt, siis pange paika kettaheite isiksus, tagajärg ja kettaheite lõppfaas. Ja ainult ühel finalistil, kõige tagasihoidlikumate kehaliste eeldustega finalistil – iraanlasel – lendas ketas lõpuni filigraanselt. Nii Kanteri, kui ka teiste finalistide ketas kaotab lennu lõppfaasis nagu pidurdusele üle minnes 3-5 meetrit. On mida vaadata ja võrrelda. Aga kas ka õppida?
Samas ei näidanud Helsingborgi maailmarekordi võistlus ketta lendu üldse.
Arvan, et kuna Kanteri puhul on meil tegemist ühe kindlama olümpiamedali kandidaadiga, siis oleks vaja Kanteril individuaalset psühholoogi, kes tegeleks ainult temaga, kes soovitavana oleks talle sõbra eest ja saaks kergejõustiku liidu poolt selle eest väärilist tasu.
Et üks asi kutsub esile teise, siis ei saa mee psühholoogiast rääkides üle ega ümber Andrus Värnikust. Maailmameister, kahtlemata isiksus omaette, kellest suurel määral tänu meediale ja ka temale endale on tänaseks saanud see, kes ta on. Kui sellisest meedipoolsest tähelepanust loodeti kasu, siis näeme ise, kuspoole asjad on liikunud. Ma ei mataks Andrus Värnikut siiski veel maha. Kuid Puustest talle vaevalt enam kasu on. Staadionil võib olla viis Puustet, kuid oda viskab ikkagi Värnik ise. Tagatjärgi tarkusena võib öelda, et kaotanud on sellest kõigest Eesti rahvas. Tõenäoliselt ei omandanud ka Andrus Värnik odaviske tehnilisi nüansse optimaalses eas. Praegu tundub, et Andrus Värnik võib küll oma tehnilise pagasiga võistelda maailma paremikuga tugeva vihmasaju korral (kui konkurentide odad muutuvad raskemaks). Sellise staaži ja tasemega sportlane peaks aga suutma oma tehnikat muuta ka kuiva ja normaalse ilma tarvis. Igatahes füüsilised eeldused on Värnikul piisavad, et mitte öelda perfektsed. Ka ei ole teda tabanud odaviskajatele iseloomulikud vigastused. Vaja on tugevalt süvendada eneseanalüüsi. Vaja on treenerit-sõpra ja psühholoogi, keda Andrus sisemas jäägitult usaldaks.
Nii Kanteri kui ka Värnika lood näitavad, kuigi nad ei ole võrreldavad, mis juhtub potensiaalsete sportlastega, kui neid õigel ajal ei märgata ja asjatundlikult ei suunata. On harv juhus, kui noor inimene jätkab oma arengut iseenese tarkusest õigesti. Võibolla tegi seda Alfred Oerter.
On hädast vaja tunda spordiajalugu, analüüsida tehtud vigu, nii sportlaste kui ka treenerite poolt ja õppida neid mitte kordama. Olen jälginud Erki Noolt terve tema karjääri jooksul, talle kaasa elanud, rõõmustanud ja kurvastanud ebaõnne korral. Minu silmis oli Erki Nool potensiaalne 9000 punkti mees ja võiks olla praegugi kehtiva MR omanik, kui oleks õigel ajal ära õppinud kolm ala kümnest. Ma ei saa aru, kuidas omaaegsetega võrreldes peaaegu kõige atleetlikum kümnevõistleja „maadles“ kuulitõukes 14 meetriga ja kettaheites 42 meetriga, kuidas kõige kiirem 100 meetri mees oli kõige aeglasem 110 meetri tõkkejooksja. Tundub ikka olevat nende alade tehniliste nüansside mitteõigeaegne omandamine. Tugeva isiksusena Nool vaevalt psühholoogi abi vajas.
Huvitav oleks siiski teada, mida ütlevad Erki Nool ja tema esimene treener Sokk ise treenerite vahetuse kasulikkusest. Kõrvaltvaataja sellest küll mingit kasu Erki Noolele välja lugeda ei osanud.
Tehtud vigade häbenemata avalikustamine on aga väga vajalik noorte tippsportlaste kasvatamisel ja varem tehtud vigade vältimisel. Ei ole ju vaja iga noore sportlase juures hakata jalgratast leiutama. Sellega magame maha kõige magusamad arengumomendid. Oma vigade avalikustamist ei tohi k aendised tippsportlased häbeneda, vaid peaksid tundma hoopis enda abistavat osa kogemuste edasi andmisel.
Muret tekitav on olukord spetsialiseerumisel ja spordialade vahetamisel sportlaste poolt kõige magusamas arengueas. Ma ei saa aru, misk Egle Uljas vahetas 400 meetri jooksu 800 meetri vastu. Usun, et Uljas oleks tänaseks 400 meetri jooksnud vähemalt 51 sekundi sisse, 800 meetris on aga loodetud edu tulemata, või polegi enamt loodetud.
Minu meelest ei ole Eesti kergejõustikul olnud kunagi sellist noortest kiirjooksjate paari, kui Ksenja Balta ja Marek Niit.
Ksenja Balta ilmumine spordipubliku ette toimuski algul mitmevõistlejana, kus lõpptulemuse headusest tema puhul mängisid otsustavat osa jooksud ja kaugushüpe. Ksenja Baltat võistlustel jälguides võib öelda – ideaalne kiirjooksja, temast ei saa iialgi kuulitõukajat ja odaviskajat. Ja kui me jõuharjutustega viimaseid alasid arendada tahame, siis kannatab kiirjooks. Ka kaugushüpe, kui küllaltki kapriisne ala, kus tulemus sõltub suurest paku tabamisest, tuleb unustada. Ka kaugushüppes saadud kaks traumat, millest esimest raviti ligi aasta, peaks kutsuma meid mõsitusele. Sellisel juhul tekib sportlasel kartus ala sooritamiseks maksimaalselt pingutada. Balta puhul ei tohiks me kasutada jõutreeninguid. Minu arvates on jõutreeningud kõigile meie kiirjooksjatele teatud hetkel piiri pannud – lihased on muutunud küll tugevamaks, reied on jämedad, aga kiirust juurde ei tule. Eriti kahju on vaadata just naisi kiirjooksjaid. Vale treeningu tulemusena on kadunud just elastsus ja kiirus jalalihastes. Ksenja Baltal oleks vaja arendada just loomulikuna tunduvat kiirust ja elastsust, mitte jõudu ja sellega kaasnevat tuimust. Kahju, et asjatundmatusest alade valikul, soov mitmevõistlejat teha ja ka kaugushüpe ei sobi enam, on üks otsustav arenguaasta aia taha läinud. Tagantjärgi tarkusena oleksin näinud Ksenja Baltat Pekingi Olümpiamängude finaalis mõlemal sprindidistantsil (11,00 ja 22,00).
Peaaegu samad sõnad kehtivad Marek Niidu kohta.
Tänapäeva jõu ja spordisaalid on treeningvahendeid täis. Neid peab oskama valida. Tõstekang tuleb aga kiirjooksail ja paljudel teistel, ära unustada. Viimase kasutaja võib saada küll tugevad, aga tuimad ja elastsuse kaotanud lihased. Tõenäoliselt on ka Erki Nool tõstekangi treeningvahendina liialdanud.
Need on ainult üksikud juhtumid meie kõige silmapaistvamate noorte tippsportlastega. Kuipalju aga taolisi olukordi veel on? Meedia kajastab ju ainult tippe.
Kas on meil õigust niimoodi ringi käia oma rahvusliku rikkusega? Kannatavad siin kõigepealt noored sportlased ise ja muidugi kogu eesti rahvas.
Tundub, et midagi on vaja muute või vähemalt täiustada meie noorte tippsportlaste ettevalmistuses. Me ei saa jätta sellist noorte suunamist ja ettevalmistamist ainult ühe inimese otsustada. Ka elu ise näitab, et see on talle liiga koormav.
Minu arvates võiks meil olla mingi kogu väga autoriteetsetest inimestest, asjatundjatest, kes tõesti tahavad seda tööd teha (mitte ainult kohvitada), lisaks olemasolevaile organeile, kes aastas näiteks kaks kuni kolm korda kuulaks ära meie noorte sportlaste (näiteks edetabeli 10 esimest) mured-rõõmud, eluolu, tervise, meditsiinilise abi kontrolli ja kindlasti soovitud lõppsihi. Koos sportlastega ka kindlasti nende treenerid.
Mainitud kogu omaks rohkem nõuandvat häält, kusjuures määravaks peaks jääma rohkem selle koosseisu autoriteetsus ja asjatundlikkus, kusjuures tõde peaks tulema välja ülimalt sõbraliku diskussiooni käigus.
Endel Laidoner
Aprill 2008
Minu arvamus ei ole mingi dogma, vaid rangelt isiklik eelnevale tuginedes, mitte „kohvipaksult“ lugedes.
Palun kohe alguses vabandust, kui keegi tunneb ennast solvatuna. Võib süüdistada ka meedia asjatundmatut kajastust, kui ma midagi väga viltu panen.
Võib küsida, et miks ma kõiki noori talente ei kajasta – analüüsi. Tuleb välja, et ka mina olen ainult inimene kõigi oma nõrkustega. Ka minul on oma lemmikspordialad ja lemmik sportlased, keda olen jälginud ja kellele kaasa elanud. Nördimusega olen jälginud, kui mitme noore talendi tulemuste seiskumist, juhendaja poolt vale spordiala tõttu tingitud mõtetutest traumadest ja meditsiini suhtumisest traumadesse ja sportlastesse üldse. Sportlane on tänaseni meditsiini jaoks nagu tavakodanik. Meditsiin peab aga olema sportlase jaoks. Kuid see on juba omaette lugu.
Meedia kaudu on levinud arvamus, et eestlased, kui põhjamaine rahvas arenevad teistest rahvustest füüsiliselt aeglasemalt, ega oma võimet suhteliselt noorelt tõusta maailma spordiareenile. Kõik on aga suhteline ja ülimalt individuaalne. Kas meie, eestlased, oleme siis põhjamaisem rahvus, kui skandinaavlased ja kanadalased, kes tihti juba enne kahekümnendat eluaastat, näiteks suusatamises, on juba täiskasvanute tiitlivõistlustel poodiumitel. Meie noored sportlased aga ei võta osagi neist tiitlivõistlustest ja siis vaevlevad veel mitu aastat „üleminekuperioodil“ ja enamikus jäävadki sellele tasemele.
Siin teen ma ainukese järelduse – õige tippujõudmise aeg on maha magatud.
On muidugi spordialasid, mida ei tohigi liiga noorelt tipptasemel harrastada. Mõtlen siin kõigepealt tõstmist, mis eeldab inimese konstitutsioonilist valmisolekut. Terve rida spordialasid – nagu korvpall, jalgpall, tennis, võimlemine, uisutamine – vajavad aga väga varast alustamist ja ka tippu tõustakse juba 15-16 aasta vanuselt. Eriti ei tohi maha magada teatud vanuses möödalaskmist tehniliste nüansside omandamisel. On spordialasid, kus õige vanusepiiri ületamisel ei ole enam reaalne tehnika omandamine vajalikul tasemel. Mäletan, et viiskuuskümmend aastat tagasi öeldi Brasiilia jalgpalli fenomeni kohta „brasiilia poisikie sünnib juba palliga jala küljes“ ja soomlane sünnib suuskadel. Nende üleolek teistest oli sel ajal ilmne.
Kindlasti oleks ka Margus Metstakist sirhunud maailma tasemel korvpallur, kui t aoleks hakanud korvpalliga tegelema juba varajases nooruses.
Nüüd meie praegustest noortest talentidest spordiareenil.
Kettaheitest – peaaegu, et meie rahvusspordiala, nagu suusatamine.
Margus Hundist. Kaheksateist aastaselt heitis pooleteise kilogrammilist ketast tihti üle 70 meetri, tuli noorte maailmameistriks 2006.aastal. Tammert juunior ütles, et pooleteist kilogrammist ketast ei ole keegi nii hästi lendama saanud, on suhteliselt kapriisne riist. 2007.aastal kahekilogrammilist ketast enam korralikult lendama ei saanud, ei tulnud loodetud edasiminekut. Meedias väljendatud arvamuste järgi – tagasiminek. Hundi esimene treener Nuia päevilt püüdis lohutada – sellist olukorda juhtub paljudel. Minu arvates on aga siin midagi väga viltu. Margus Hunt jäeti lihtsalt omapead selles eas, kus igasugune abi on hädavajalik. Margus Hunt on üks paremaid kehalisi eeldusi (kui mitte kõigeparem) omav noormees meie kettaheitjate arsenalis ja nüüd me lihtsalt magasime maha võibolla kõige magusma aja kettaheite tehnika omandamisel ja kinnistamisel.
Jätkan siin meie viimase maailmameistri Gerd Kanteriga. Ei meeldi mulle põrmugi tema ebastabiilsus tehnikas ja just tiitlivõistlustel. Minu arvates võiks sellise taseme ja staažiga kettaheitja nagu unepealt tulles vajaliku tulemuse ära teha. Ja kuigi kettaheidet on peetud vanade meeste spordialaks ei ole neid vanakesi eriti palju, kes siin on läbi löönud. Ideaalsena on silma ees neljakordne olümpiavõitja (1956, 1960, 1964, 1968) Alfred Oerter, kes juba kahekümne aastaselt tuli olümpiavõitjaks, kuid vahepealsetel aastatel eriti silma ei paistnud. Oerteri treener ütles tema iseloomustamiseks „tal on tugevam konsentratsioonivõime, kui kellegil teisel. Ta ei lase end millestki häirida“. Vajadusel suutis ta muuta heitetehnikat, mis viis võidule.
Mulle tundub, et Kanteri juures on parim kettaheite tehnika omandamise aeg kasutamata jäänud. Pealegi mõjuvad Kanteri esitusele negatiivselt ääretult vale psühholoogiline häälestatus, pidev võidulainele häälestamine ja see, et oled maailma parim – ei ole siiani midagi positiivset toonud, enamikes on olnud pettumused.
Võibolla keegi arvab, et mis sa loll maailmameistri üle targutad. Tehtud vigu aga ei tohi häbeneda ka mitte maailmameister. Neist tuleb õppida. Praegu on Margus Hundi omapead jätmine iseloomulik näide, jääb mulje, et see ei huvita kedagi.
Ka tasuks Kanteri tiimil ja kõigil huvilistel üle vaadata Osaka MM kettaheite finaal, mis muide oli üldse parim spordirežissöri töö, mida ma näinud olen. Jälgida tasub siin igat finalisti üksikult. Kuna kogu kettaheite finaali näidati niivõrd perfektselt, siis pange paika kettaheite isiksus, tagajärg ja kettaheite lõppfaas. Ja ainult ühel finalistil, kõige tagasihoidlikumate kehaliste eeldustega finalistil – iraanlasel – lendas ketas lõpuni filigraanselt. Nii Kanteri, kui ka teiste finalistide ketas kaotab lennu lõppfaasis nagu pidurdusele üle minnes 3-5 meetrit. On mida vaadata ja võrrelda. Aga kas ka õppida?
Samas ei näidanud Helsingborgi maailmarekordi võistlus ketta lendu üldse.
Arvan, et kuna Kanteri puhul on meil tegemist ühe kindlama olümpiamedali kandidaadiga, siis oleks vaja Kanteril individuaalset psühholoogi, kes tegeleks ainult temaga, kes soovitavana oleks talle sõbra eest ja saaks kergejõustiku liidu poolt selle eest väärilist tasu.
Et üks asi kutsub esile teise, siis ei saa mee psühholoogiast rääkides üle ega ümber Andrus Värnikust. Maailmameister, kahtlemata isiksus omaette, kellest suurel määral tänu meediale ja ka temale endale on tänaseks saanud see, kes ta on. Kui sellisest meedipoolsest tähelepanust loodeti kasu, siis näeme ise, kuspoole asjad on liikunud. Ma ei mataks Andrus Värnikut siiski veel maha. Kuid Puustest talle vaevalt enam kasu on. Staadionil võib olla viis Puustet, kuid oda viskab ikkagi Värnik ise. Tagatjärgi tarkusena võib öelda, et kaotanud on sellest kõigest Eesti rahvas. Tõenäoliselt ei omandanud ka Andrus Värnik odaviske tehnilisi nüansse optimaalses eas. Praegu tundub, et Andrus Värnik võib küll oma tehnilise pagasiga võistelda maailma paremikuga tugeva vihmasaju korral (kui konkurentide odad muutuvad raskemaks). Sellise staaži ja tasemega sportlane peaks aga suutma oma tehnikat muuta ka kuiva ja normaalse ilma tarvis. Igatahes füüsilised eeldused on Värnikul piisavad, et mitte öelda perfektsed. Ka ei ole teda tabanud odaviskajatele iseloomulikud vigastused. Vaja on tugevalt süvendada eneseanalüüsi. Vaja on treenerit-sõpra ja psühholoogi, keda Andrus sisemas jäägitult usaldaks.
Nii Kanteri kui ka Värnika lood näitavad, kuigi nad ei ole võrreldavad, mis juhtub potensiaalsete sportlastega, kui neid õigel ajal ei märgata ja asjatundlikult ei suunata. On harv juhus, kui noor inimene jätkab oma arengut iseenese tarkusest õigesti. Võibolla tegi seda Alfred Oerter.
On hädast vaja tunda spordiajalugu, analüüsida tehtud vigu, nii sportlaste kui ka treenerite poolt ja õppida neid mitte kordama. Olen jälginud Erki Noolt terve tema karjääri jooksul, talle kaasa elanud, rõõmustanud ja kurvastanud ebaõnne korral. Minu silmis oli Erki Nool potensiaalne 9000 punkti mees ja võiks olla praegugi kehtiva MR omanik, kui oleks õigel ajal ära õppinud kolm ala kümnest. Ma ei saa aru, kuidas omaaegsetega võrreldes peaaegu kõige atleetlikum kümnevõistleja „maadles“ kuulitõukes 14 meetriga ja kettaheites 42 meetriga, kuidas kõige kiirem 100 meetri mees oli kõige aeglasem 110 meetri tõkkejooksja. Tundub ikka olevat nende alade tehniliste nüansside mitteõigeaegne omandamine. Tugeva isiksusena Nool vaevalt psühholoogi abi vajas.
Huvitav oleks siiski teada, mida ütlevad Erki Nool ja tema esimene treener Sokk ise treenerite vahetuse kasulikkusest. Kõrvaltvaataja sellest küll mingit kasu Erki Noolele välja lugeda ei osanud.
Tehtud vigade häbenemata avalikustamine on aga väga vajalik noorte tippsportlaste kasvatamisel ja varem tehtud vigade vältimisel. Ei ole ju vaja iga noore sportlase juures hakata jalgratast leiutama. Sellega magame maha kõige magusamad arengumomendid. Oma vigade avalikustamist ei tohi k aendised tippsportlased häbeneda, vaid peaksid tundma hoopis enda abistavat osa kogemuste edasi andmisel.
Muret tekitav on olukord spetsialiseerumisel ja spordialade vahetamisel sportlaste poolt kõige magusamas arengueas. Ma ei saa aru, misk Egle Uljas vahetas 400 meetri jooksu 800 meetri vastu. Usun, et Uljas oleks tänaseks 400 meetri jooksnud vähemalt 51 sekundi sisse, 800 meetris on aga loodetud edu tulemata, või polegi enamt loodetud.
Minu meelest ei ole Eesti kergejõustikul olnud kunagi sellist noortest kiirjooksjate paari, kui Ksenja Balta ja Marek Niit.
Ksenja Balta ilmumine spordipubliku ette toimuski algul mitmevõistlejana, kus lõpptulemuse headusest tema puhul mängisid otsustavat osa jooksud ja kaugushüpe. Ksenja Baltat võistlustel jälguides võib öelda – ideaalne kiirjooksja, temast ei saa iialgi kuulitõukajat ja odaviskajat. Ja kui me jõuharjutustega viimaseid alasid arendada tahame, siis kannatab kiirjooks. Ka kaugushüpe, kui küllaltki kapriisne ala, kus tulemus sõltub suurest paku tabamisest, tuleb unustada. Ka kaugushüppes saadud kaks traumat, millest esimest raviti ligi aasta, peaks kutsuma meid mõsitusele. Sellisel juhul tekib sportlasel kartus ala sooritamiseks maksimaalselt pingutada. Balta puhul ei tohiks me kasutada jõutreeninguid. Minu arvates on jõutreeningud kõigile meie kiirjooksjatele teatud hetkel piiri pannud – lihased on muutunud küll tugevamaks, reied on jämedad, aga kiirust juurde ei tule. Eriti kahju on vaadata just naisi kiirjooksjaid. Vale treeningu tulemusena on kadunud just elastsus ja kiirus jalalihastes. Ksenja Baltal oleks vaja arendada just loomulikuna tunduvat kiirust ja elastsust, mitte jõudu ja sellega kaasnevat tuimust. Kahju, et asjatundmatusest alade valikul, soov mitmevõistlejat teha ja ka kaugushüpe ei sobi enam, on üks otsustav arenguaasta aia taha läinud. Tagantjärgi tarkusena oleksin näinud Ksenja Baltat Pekingi Olümpiamängude finaalis mõlemal sprindidistantsil (11,00 ja 22,00).
Peaaegu samad sõnad kehtivad Marek Niidu kohta.
Tänapäeva jõu ja spordisaalid on treeningvahendeid täis. Neid peab oskama valida. Tõstekang tuleb aga kiirjooksail ja paljudel teistel, ära unustada. Viimase kasutaja võib saada küll tugevad, aga tuimad ja elastsuse kaotanud lihased. Tõenäoliselt on ka Erki Nool tõstekangi treeningvahendina liialdanud.
Need on ainult üksikud juhtumid meie kõige silmapaistvamate noorte tippsportlastega. Kuipalju aga taolisi olukordi veel on? Meedia kajastab ju ainult tippe.
Kas on meil õigust niimoodi ringi käia oma rahvusliku rikkusega? Kannatavad siin kõigepealt noored sportlased ise ja muidugi kogu eesti rahvas.
Tundub, et midagi on vaja muute või vähemalt täiustada meie noorte tippsportlaste ettevalmistuses. Me ei saa jätta sellist noorte suunamist ja ettevalmistamist ainult ühe inimese otsustada. Ka elu ise näitab, et see on talle liiga koormav.
Minu arvates võiks meil olla mingi kogu väga autoriteetsetest inimestest, asjatundjatest, kes tõesti tahavad seda tööd teha (mitte ainult kohvitada), lisaks olemasolevaile organeile, kes aastas näiteks kaks kuni kolm korda kuulaks ära meie noorte sportlaste (näiteks edetabeli 10 esimest) mured-rõõmud, eluolu, tervise, meditsiinilise abi kontrolli ja kindlasti soovitud lõppsihi. Koos sportlastega ka kindlasti nende treenerid.
Mainitud kogu omaks rohkem nõuandvat häält, kusjuures määravaks peaks jääma rohkem selle koosseisu autoriteetsus ja asjatundlikkus, kusjuures tõde peaks tulema välja ülimalt sõbraliku diskussiooni käigus.
Endel Laidoner
Aprill 2008
Subscribe to:
Posts (Atom)