Wednesday, June 30, 2010

Jalgrattasport 1954 – 1955

Ajajärku 1954.a sügisest kuni 1955.a sügiseni, s.o. ühe aasta jooksul, võib nimetada Viljandimaa noorte jalgrattaspordis Viljandi II Keskkooli 11.klassi õpilase Endel Laidoneri tähelennuks.

1954.a oktoobris tuli Endel Laidoner kooli sügisestel võistlustel 20km jalgrattasõidus esikohale. See võit tuli praktiliselt külasepa poolt tehtud jalgrattaga, mis on ka näha juuresoleval pildil, kus Endel Laidoner on kodumaja ees Uus tn 7.

1955.a kevadel ostis spordiühing Kalev Endel Laidonerile tänavasõidu jalgratta. Jalgratast võistlusteks ette valmistades puudus aeg ja ka oskused selle ümberehituseks – parendamiseks Endel Laidoner vahetas ainult juhtraua, laagritesse uue määrde, reguleeris jalgratta veeremid vabamaks ja konstrueeris pedaalidele nahkrihmad. Ülekanne jäi aga kahjuks samaks – 2,66(6). Kahjuks puudus tol ajal Viljandis eestvedaja jalgrattaspordis.

Selle rattaga tegi Endel Laidoner 1955.aastal Viljandis noorte võistlustel puhta töö. Ta tegi seda ilma eritreeninguteta, tänu mitmekülgsusele spordis (tennis, kergejõustik, tõstmine, uisutamine).

1955.a Viljandi rajooni koolinoorte suvespartakiaadil võitis ta kõigepealt noormeeste 25 km sõidu eraldistardist. Teise päeva 50 km sõitu ühisstardist laseme kommenteerida asjaosalisel endal: „Võistlus toimus Viljandi-Tallinna maanteel algusega Jämejala teeristist pöördepunktiga Navesti sillal. Distantsi esimene pool oli vastu tuult ja kuna ma kaasvõistlejate võimeid ei tundnud, nägin ainult, et keegi ei tahtnud vedada, ei kippunud ka mina nende võimeid proovile panema. Lisaks pudusid mul ka vastavad kogemused. Peale pöördepunkti aga tuli kohe pikast ja järsust Navesti mäest üles sõita. Võtsime pöördepunkti kogu grupiga praktiliselt koos. Mäest ülessõitu alustades nägin aga, et kõik ronisid jalgaratstelt maha ja kõnnivad või jooksevad oma ratast lükates. Tuli välja, et mina ainukesena ületan Navesti mäe jalgrattal sõites. Tegin endamisi otsuse, et nüüd on paras aeg minna. Ka tuul puhus nüüd tagant ja ilm oli igati soodne soolosõiduks. Nii lõpetasingi esimesena. Võistluse lõppedes öeldi mulle, et olen järgmist võistlejat võitnud üle 4 minuti, so vähemalt 2 kilomeetriga ja seda ainult 25 kilomeetrisel lõigul.“

Kuigi Endel Laidoner oli ainuke Viljandi II Keskkooli võistleja, tõid need tulemused kooli esikohale jalgratturite maanteesõidus. Sellega seoses oli Endel Laidoner osaline ka Viljandi II Keskkooli üldvõidus 1955.a Viljandi rajooni Koolinoorte suvespartakiaadil.

Eesti vabariiklikel koolinoorte spartakiaadil 1955.a sõitis Endel Laidoner sama rattaga. Jalgrattasõidu võistlused toimusid Tallinnas Tallinn-Leningras maanteel. Laseme jälle rääkida Endel Laidoneril endal: „Suvise treeninguga olin jõudnud päris heasse vormi. 25 km distantsil olles kuulsin tagantpoolt tulevat rattakummide sahinat ja varsti möödus minust nagu postist Võru poiss Husgvarnaga – ikka 2 pedaaliringi väntas ja kohe puhkas vabajooksul. Püüdsin temaga sammu pidada ja pedaalisin nagu hullumeelne, kuid kätte ma teda enam ei saanud. Minul ei olnud distantsi jooksul ühtegi puhkepausi pedaalimisel. Jäin selle enda arvates hullumeelse sõiduga 14-kohale, 2 ja pool minutit parema ajaga, kui kuu aega varem Viljandis.
50 km oli meeskonna sõit neljakesi meeskonnas. Meeskonnakaaslasi ma ei tundnud, kõik olid väljaspool Viljandit. Mingit tarka juttu ja taktikat meile keegi ei rääkinud. Teadsin ainult seda, et peame sõitma neljakesi koos ja aeg võetakse kolmanda võistleja lõpetamisel. Alustasime minu vedamisel ja kogu distantsi jooksul keegi teine vedama kas ei jõudnud või ei tahtnud minna. Finišeerimisel oli aga ühel poisil niipalju jõudu järel, et tuiskas minu selja tagant välja ja finišeeris paarkümmend meetrit enne oma kaaslasi. See totter etteaste tegi meid pärast teiste pilkealusteks. Jäime 50 km maanteesõidus kuuendaks. Tegi nõrdinuks, et Viljandis oli mitu vabariigi tasemel meesratturit, kes oleks võinud meiesuguseid kollanokki natukenegi koolitada, siis seda ei pidanud noorte spordinõukogu vajalikuks, ja arvas, et me oleme niigi targad ja tugevad. Kahjuks olid ka koolide kehalise kasvatuse õpetajad ainult nende spordialade patrioodid, mida nad ise harrastasid. Näiteks II Keskkooli Raimond Ranna – tennis ja suusatamine. Jäi mulje, et ega nad ülikooliski teadmisi teiste spordialade kohta eriti juurde ei saanud.
Keskpärastest tulemustest hoolimata arvati mind Eesti koolinoorte jalgratta võistkonna kandidaadiks üleliidulisteks võistlusteks ja mulle saadeti kutse treeninglaagrisse augustikuul, mina aga tegin samal ajal sisseastumiseksameid Kaliningradis.
Kõik eelpool mainitud tulemused ületasid tol ajal kehtinud II spordijärgu nõudeid.“

Endel Laidoner

Olen Endel Laidoner ja annan enda lühitutvustuse allpool.
Sündisin Viljandis 14.aprill 1937.a.
Lõpetasin Viljandi II Keskkooli 1955.a.
Eesti Põllumajanduse Akadeemia lõpetasin 1961.a zootehnikuna.
Lõpetasin Viljandi Laste Spordikooli kiiruisutamises 1953.a.
Viljandi Laste Spordikooli kiiruisutamise treener 1955.a.
Viljandi Spordiselts „Kalev” kiiruisutamise treener 1956.a.
Omandasin juba 14-aastasena hea tehnika kiiruisutamises, täiendasin ennast pidevalt, omasin suurt võidutahet ja head eneseanalüüsi võimet.
Olin alates 1953.a. – nelja aasta jooksul – kuni 1956.a. meeste kiiruisutamises Viljandis suveräänne liider üheaegselt alguses poiste, noormeeste ja meeste klassis. Eelnevat arvestades usaldatigi mulle samaaegselt keskkooli lõpuklassiga Viljandi Laste Spordikoolis kiiruisutajate treenimine. Minu teada on Viljandi Laste Spordikoolis keskkooli õpilastest treenerina töötanud veel ainult Atko Viru korvpalli erialal.
Omasin kiiruisutamises III spordijärku (Eesti kõrgeim oli II spordijärk 1955-1956.a.).
Kuulusin õppeedukuselt keskkooli lõpuni paremate hulka ja nii ei olnud kunagi probleeme spordiga tegelemisel.
Nooruses tegelesin veel kergejõustiku, tennise ja jalgrattaspordiga.
Minu sportlastee lõpetasid sporditraumad.
Töötades 41 aastat majandi zootehnikuna, on mul pidevalt olnud üle 100 alluva, kellest vähemalt 90% on olnud naised. Põhitegevus seisnes tööde organiseerimises ja inimestega suhtlemises.

Kõigepealt valutan ma südant meie tippsportlaste või potentsiaalsete tippsportlaste pärast, kusjuures rahast ja nende tegevuse väärtustamisest ma ei räägiks.
Ma nimetan neid sportlasi meie rahvuslikuks rikkuseks.
Aga kuidas me nendega ringi käime ja nende tegevust kõrvalt vaatame?
Näiteks: Erki Nool – potentsiaalne 9000 punkti mees. Oleks huvitav kuulda just Soku suu kaudu, miks Nool treenerite vahetamist alustas. Minu arvates kasu asemel Nool tegi endale ainult muret juurde. Uutest treeneritest ei õpetanud Noolt keegi tõkkeid jooksma (kiireim 100m mees jäi kõige viletsamaks tõkkejooksjaks) ja kuuli tõukama (kõige atleetlikumal kümnevõistlejal oli raskusi 14m tõukamisega), küll aga halvenesid tulemused 100m, kaugushüppes ja odaviskes.
Jüri Jaanson – potentsiaalne olümpiavõitja Torino olümpial. Tahaks teada, kes andis talle õiguse raisata ennast enne finaalsõitu (Jaanson ise õigustas – näitasin neile, konkurentidele, koha kätte). Mind antud juhul tema hõbemedal ei rahuldanud ja tema nõuandjate peale olen tõeliselt nördinud. Ka musta mandri jooksjad on targemad.
Kas meedias kiideti Jaansoni treenerit põhimõttel, et kiida lolli, siis... (PS. Pean oma mõtteid siin konfidentsiaalseteks)

Tehtud vead peame saama selgeks ja leidma teed vigade vältimiseks tulevikus. Mainitud juhtudel tuleb inimestele muidugi läheneda väga targalt ja tasakaalukalt, lastes rohkem rääkida asjaosalistel.
Väga suur töö on kahtlemata praeguste ja tulevikus potentsiaalsete sporditippudega.

Lugupidamisega,


Endel Laidoner

Väike Eesti ja kallis eesti rahvas!

Kuigi meie (eesti) rahvas on vaid tolmukübeme suurune maailma rahvastikus, võib vist öelda, et juba kolmandat sajandit on keegi eestlastest jätnud oma jälje maailma. Erialade ja elukutsete poolest on siin esirinnas sport ja sportlased.
Kirjutama sundis mind suhtumine sporti üldse. Halb on suhtumine (tippsportlastes ja eriti) potentsiaalsetesse noorsportlastesse. Ma nimetan meie noori tippsportlasi meie rahvuslikuks rikkuseks ja niimoodi tuleks neid ka käsitleda.
Juba mõnda aega olen mõelnud sellest kirjutada. Nüüd on see siis käes.
Oma tausta avades pean ütlema, et nooruses olin ma tavaline poiss kõigi oma rõõmude ja muredega. Sündisin, elasin ja keskkooli lõpetasin Viljandis. Koolis käia tahtsin ma hirmsasti, õppimise vajadust aga eriti ei tundnud. Koolis olin ma pidevalt paremate hulgas, mis soodustas minu koolivälist elu. Koolivägivalda pole ma tundnud ega ka kaasõpilasi represseerinud. Tihti oli aga kaasõpilaste hulgas neid, kes ei suutnud ennast kaitsta tugevamate ja ülbitsejate ees. Mulle tuletati aga tihti meelde minu päritolu – kas Sa tead kes Sa oled? Sa pead olema madalam, kui muru, muidu saadetakse Sind Siberisse. Võib olla viimasest tingitult jõudsin ma spordi juurde suhteliselt hilja.
Et minu edasine jutt oleks arusaadavam ja et keegi ei tuleks mõttele, et ma päris kuupealt tulnud ei ole, pean ma enda sporditeed minimaalseltki avama. Algas see põrandavõimlemisest ja kergejõustikust, viiendas klassis alustasin tennisega. Alles kuuendas klassis õppisin uisutama. Olen harrastanud veel poksi ja tõstmist (üldfüüsilise arendajana). Jalgratast olen sõitnud ainult ühel aastal, keskkooli lõpuklassis, kus võitsin mõlemad kavasolnud distantsid rajooni koolinoorte spartakiaadil ja jõudsin Eesti koolinoorte koondise kandidaadiks. Minu hing ja süda kuulusid aga kiiruisutamisele.
Hindan väga oma lastetuba, kus arenesid välja minu iseloomuomadused – kohusetunne, hoolivus ja abivalmidus. Ma pole eluaeg, mitte kunagi, kellegi peale kaebamas käinud. Kõrge eneseanalüüsivõime pärisin ma geenidega oma isalt-emalt. Ma olen alati vihanud ülekohut ja valet. Ma ei säädinud unistuste latti kunagi nii kõrgele, et ma selleni ei ole ks jõudnud. Ega see latt liiga madal ka ei olnud. Selline ellusuhtumine ei lasknud mul tekkida kadedust mind ümbritseva suhtes.
Kiiruisutamises olin ma juba neljateistaastasena Viljandi võistkonnas Eesti esivõistlustel Tartus Raadi tiigil võistlemas.
1953.aastal viieteistaastasena tulin Pärnu oblasti koolinoorte meistriks kiiruisutamises absoluutselt parimate tulemustega.
1954.aastal toimusid Eestis ainukordsed kuue linna – Haapsalu, Pärnu, Kohtla-Järve, Viljandi, Rakvere ja Narva – kiiruisutajate matskohtumine täiskasvanutele Nelijärvel. Kuueteistaastasena võitsin ka need võistlused ning andsin sellega oma panuse Viljandi üldvõidule.
Lõpetasin 1953.a Viljandi Laste Spordikooli kõige madalama treeneri kutsega kiiruisutamises, kuid ega Eestis enamat saada ei olnudki võimalik, sest meie kesk- ja kõrgemadõppeasutused kiiruisutamisega ei tegelenud.
Töötasin Viljandis kiiruisutamise treenerina 1955. ja 1956.aastatel.
Tõenäoliselt polnud Viljandi tingimustes minu nooruses eriti rohkem võimalik saavutada. Ka avanesid Venemaa paremad uisurajad (Alma-Ata) meie uisutajatele alles 1960.a alguses.
Minu sportlastee lõpetasid traumad, mis olid tingitud inimese anatoomia ja füsioloogia liiga vähesest tundmisest. Konsulteerida on mul olnud võimalus Eesti parimate sportlastega, nagu keskmaajooksja Erich Veetõusme, suusataja Helmuth Meier jne.
Algtõed kiiruisutamises sain ma selgeks Kalju Jaanholdilt, järgmised kolm aastat õpetas mind Uno Peters. Põhiosa oma tehnilisest pagasist omandasin aga Eesti parimatelt tehnikameestelt neid võistlustel tähelepanelikult jälgides. Selles olen ma tänulik tallinlastele Leo Raudverele, Villi Lombile, Rein Renkele ja tartlasele Rein Kirsipuule.
Kuna minu kehalised eeldused olid suhteliselt tagasihoidlikud saavutasin ma edu piisavalt heale tehnikale. Suurt osa minu tulemustes omasid veel armastus oma ala vastu, võidutahe ja suur eneseanalüüsi võime.
Kuigi kiiruisutamine on ilus, väga tehniline ja atraktiivne spordiala, on see Eestis alati omanud suhteliselt ahtakest kandepinda. Piiri on siin pannud põhiliselt spordibaaside puudumine või nende vilets olukord, ka suhteliselt kapriissed talved.
Meid, eestlasi, on alati vaimustanud kaasmaalaste edukad esinemised väljaspool kodumaad, Euroopas ja maailmas. Mind ja enamikke eestlasi vaimustas eriti Ants Antsoni esiletõus kiiruisutamises. Oleme Antsoniga eakaaslased. Ants Antson oli tolajal väljapaistev sportlane – pikk, füüsiliselt hästi arenenud, väga hea tehnikaga, hea eneseanalüüsivõime ja võidutahtega, ääretult tagasihoidlik inimene. Tulles 1964.a Euroopa meistriks ja olümpiavõitjaks arvasid paljud eestimaalased, et nüüd läheb kiiruisutamine Eestis käima. Mis juhtus aga tegelikult? Pärast Antsoni lõpetamist kadus kiiruisutamine Eestis hoopiski. Ei peetud perspektiivseks spordialaks tollaste spordijuhtide poolt kuigi oli esile kerkimas rida andekaid noori kiiruisutajaid Jüri Laglega eesotsas.
Praegu on esile kerkimas uus plejaad noori Eesti kiiruisutajaid Erik Idarannaga eesotsas. Eestis toetust leidmata treenivad ja võistlevad nad raja taga. Ma ei taha nende saavutusi põrmugi alahinnata. Nad on väga tublid. Kohatu on aga nende saavutusi võrrelda Ants Antsoni omadega. Üldse on rekordite tagaajamine kiiruisutamises Eestis suhteliselt mõttetu (meedia). Alates 1963.a kinnitatakse vabariiklikeks rekorditeks kiiruisutamises ainult Eesti territooriumil saavutatud tulemused. Maailma mastaabis on kiiruisutamine aga üks kiiremini arenevaid spordialasid üldse. Nimetagem vaid – sisehallid, superlibisemiseks saadud jää koostis, varustuse pidev täiustumine, tehnika ja kindlasti veel palju muudki. Antsoni tulemused on saavutatud looduslikes tingimustes, Idarannal hallis, väljaspool Eestit mõlemad. Idaranna tulemusi võiks nimetada parimaiks eestlaste poolt saavutatud aegadeks kiiruisutamises.
Minul on tunne, et spordialade ja selle järgi ka sportlaste jagamine perspektiivseiks ja perspektiivituiks jätkub sotsialismiehitamise perioodi eeskujul ka praegu. Kas me nimetame Erik Idaranda perspektiivituks? Kas sama põhjus on juba tabanud meie iluuisutajaid? Kusjuures ei saa jätta märkimata, et praegu on meie iluuisutajate saavutused maailma mastaabis tunduvalt kõrgemad meie suusatajate saavutustest. Ärgu suusatajad sellest võrdlusest solvugu. Kuid nii see paraku on.
Mulle tundub, et inimesed, kes spordialasid ja sportlasi niimoodi paika panevad, on oma aja ära elanud ja tuleb välja vahetada selgema nägemusega ja tolerantsemate inimestega.
Nii perspektiivikate noorte sportlaste – nagu Erik Idarand ja treener Anna Levandi koos Grethe Grünbergi ja Kristjan Ranna, Jelena Glebova ja Svetlana Issakova – jätmine ilma riikliku toetuseta on julm ja halastamatu käitumine meie rahvusliku rikkusega. Nii kõrgete tulemuste saavutamine enda eakaaslaste hulgas ja võrreldes, näitab, et neil noortel sportlastel on vajalikke omadusi, mis vajavad tunnustust ja toetust, et pürgida edasi kõige kõrgemate tippude poole. Tahtmist ja võimeid näib neil olevat.
Spordi ja sportlaste, eriti perspektiivikate noorsportlaste rahastamist riiklikest vahenditest alustan ma peaministri sõnadega: „Tule taevas appi!“. Arvestades Eesti praegust elatustaset ja majanduslikku olukorda ütlen ma, et see toetus on mannetu, et mitte öelda kuritahtlik.
Võtan endale Eesti spordisõprade volituse ja kutsun Eesti Vabariigi Valitsust ja Riigikogu aastaeelarvet vastu võttes arvestama tunduvalt rohkem spordi ja sportlaste toetamisega riiklikest vahenditest. Väga tihti on sportlased tõestanud, et nad tutvustavad Eestit välismaal rohkem, kui diplomaadid.
Sporti ja spordi rahastamist peaksid juhtima inimesed, kes seda tõesti omakasupüüdmatult, ausalt ja kogu hingest suure kohusetundega teha soovivad. Neile omadustele näib praegu kõige paremini vastavat Aivar Pohlak ja treeneritest Mati Alaver ja Anna Levandi. Andku mulle need inimesed andeks, kes tunnevad ennast puudutatuna. Ju siis on meedia nende tegevusi või tegevusetust vähe valgustanud.
Oma kirjutisega tahan ma esile kutsuda laialdast diskussiooni spordisõprade hulgas.
Kui selline diskussioon huvi pakub vestleksime edasi näiteks teemade:
· Sportlane ja meditsiin (kumb kumma jaoks?)
· Sport ja meedia
· Sportlaste spetsialiseerumine
· Probleemsed spordialad (suusatamine vabastiilis)

Lugupidamisega,

Endel Laidoner
Spordihuviline

Friday, June 25, 2010

Ohu tunnetamine. Mis on "oht"?

Oma nägemuses nimetaksin ma ohuks kõike, mis on kahjulik inimesele, tema olemusele, tegevusele, kuni selleni välja, mis võib lõpetada tema elutegevuse.
Kahtlemata on „oht“ väga lai mõiste. Siia alla tuleb paigutada kõik – alates lapseeas noaga sõrme lõikamisest kuni vägistamisteni, uppumisteni ja surmaga lõppemisteni välja.
Ma mõtlesin pealkirjastada oma loo ohust tõdemusega – „tark õpib teiste, rumal enda vigadest“. Aga mida sa enam õpid, kui sind elavate kirjas enam ei ole.
Meie, eestlased, oleme ohu tunnetamist ja eriti selle õpetamist süviti alati alahinnanud. Oleme lootnud nagu mingile kaasasündinud imele. Tegelik elu – õnnetuste rohkus kuni nende arvu suurenemiseni ja kuni surmaga lõppemisteni välja, räägib aga midagi muud. Kahjuks pole siiani aidanud liikluses, kui õnnetuste rohkeimas valdkonnas, ka kontrolli tõhustamine ja trahvide suurendamine ohu tekitanute suhtes. Mida sa surnut enam trahvid?
Usun, et kõik-võimalikud ohud on meid ümbritsenud juba maast-madalast alates. Ohte tajunud ja üle elanud on aga iga inimene vägagi erinevalt, mida näitavad ka tagajärjed.
Olen viimased kümmekond aastat järjest enam sellel teemal mõtisklenud. Ja järjest enam esitan ma endale küsimuse – miks ohu tunnetamist ei õpetata juba maast-madalast, algul kodus-lasteaias, edasi koolis nagu täpisteadusi? Miks ohutunnetamist pole seni õpetatud? See on jäetud nagu lapse-inimese intelligentsi hooleks, mille inimene nagu peaks omandama geenidega oma vanematelt, kellel seda tihti endalgi ei ole.
Kui me ohtudest läbi- ja üleelamise seostame intelligentsitasemega, siis lähen ma siin surmaga lõppenud õnnetuste lahtimõtestamise juurde. Kui nii, siis ütlen ma kindlalt, et inimesel, kes põhjustab teiste inimeste ja tihti ka iseenda surma, on tegemist kas täieliku või osalise intelligentsi puudumise või puudulikkusega. Ja kui intelligentsi taset oleks võimalik mõõta, tuleks sellised inimesed jätta ilma autojuhi õigustest. Loomulikult on intelligentsi mõiste tunduvalt laiem.
See kõik on toimunud minu nägemusel tänaseni. Ma usun aga, et me keegi ei taha, et meie ühiskond niimoodi rumalasti jätkab.
Tõenäoliselt seoses üliliberaalse kapitalismiga on meie koolikorralduses ilmnenud üliohtlikud tendentsid – nimetame seda koolivägivallaks või kuidas tahes.
Ja SMS-laenud! Kas inimvaenulikumat ohtu-olukorda saab veel olla?
Nii et seni, kuni ohtude olemust ja õpetamist sellest hoidumisest pole, loome me neid veel juurde. On üpris tõenäoline, et kellelegi on see väga kasulik, kaasa arvatud meie rahvaesindus, kes sügavalt mõtlemata seda kõike oma määrustega ja seadustega toetab.
Ja siis tegeleme me tulekahju kustutamisega selle asemel, et asjad juba eos paika panna.
Ja lõpuks oleme me hädas oma väikese rahvaarvuga! Ma ei usu, et selline olukord ja suhtumine meie rahvaarvu tõstab, ennem on olukord vastupidine.
Mulle on jäänud mulje, et kui inimene ei omanda ohutunnetamist geenidega oma vanematelt ja ei saa ka vastavaid teadmisi koolist ja on ise seejuures kuni keskmise intelligentsusega, jääb talle üle ohutunnetamist omandada ainult oma ihu peal katsetades.
Tegelik elu aga toob välja sellise suhtumise kurvad tagajärjed. Me tegeleme tulekahju kustutamisega. Siiani kasutusele võetud meetmed ei ole olukorda karvavõrdki parandanud.
Küsiks, kas see ohutunnetuse õppimine enda peal või intelligentsi ilmnemise ootamine ei ole siiani läinud liiga kalliks meie ühiskonnale – surmad, invaliidistumised või ka vägistajate ajuvaba ja karistamatu tegutsemine.
Tundub, et ka minginegi ohutunnetamise õpetamine oleks tänaseks kordades vähendanud õnnetusjuhtumeid ja sellega koos ka surmasi.
Mulle tundub ka, et enamikus autojuhte hindavad komisjonid ei ole vajalikul ettenähtud tasemel. Kui see nii poleks, oleks ka surmadega lõppevaid liiklusõnnetusi tunduvalt vähem.
Tõenäoliselt on ka autojuhtide õpetamise metoodika puudulik.
Minule tundub selline olukord ja suhtumine lühidalt öeldes inimvaenulik.
On kindlasti veel palju ohuilminguid. Ma vabandan nende inimeste ees, kes tunnetavad, et ma väga olulisi ohtusi ei ole puudutanud.
Võib-olla on ka paljud nii erudeeritud, et tunnevad selle kõik ülearusena.
Tegelikult loodan ma oma kirjutisega avada laialdast dialoogi, kus kõik saaksid oma arvamusega välja tulla. Ma arvan, et iga sõnavõtt on teretulnud.

8. juuni 2009
Endel Laidoner

Odavise - á la Andrus Värnik

Olen ennast „Sporditähe“ sõpradele juba mõnevõrra tutvustanud. Targutasin teie ees uisu- ehk vabastiilis suusatamisest, mis lõppes küll kevade saabumisega, kuid ega tali taeva jää.
Mõni sõna veel minu tähelepanekust Iraani kettaheitjast Eshan Hadadist. Kaugel sellest, et ma oleks Hadadi fänn. Otse loomulikult ootan ma kolkapatrioodina meie Gerdi võitu. Murelikuks teeb mind Hadadi juures aga tema tulemuste tõusu joon ja suur stabiilsus just Pekingi olümpia-mängude künnisel.
Loodan väga, et meie tarkadest targemad psühholoogid ja kindlasti meedia teevad siin oma soodsad etteasted Kanteri vaimu ja võimu säilitamiseks Pekingi olümpiani ja edasi veel paljudeks aastateks.
Minu arvates oleks Gert Kanteril vaja ennast treeningute ja võistluste vaheaegadel sellest miljööst ja melust täielikult välja lülitada. Igatahes tundub, et praegu see ei toimi. Emotsioonid on kõik negatiivsed, alates meediast ja lõpetades...
Nüüd aga Andrus Värnikust, 2005. a Helsingi MM maailmameister meeste odaviskes. Tahan kõigepealt öelda, et oma teooriaga ei pretendeeri ma millelegi, samuti ei taha ma vähendada põrmugi Andrus Värniku tulemust ja MM tiitlit.
Tõenäoliselt õigustas Värniku tehnika - pilvedesse kanduv oda - sellel tugeva vihmaga toimunud odaviske finaalis Andrust igati. Lisaks juba meedias ilmunud põhjustele, miks Värniku konkurendid oma tasemel oda visata ei suutnud, paneksin ühe plussi Andruse peaaegu mitte kedagi imponeeriva tehnika arvele tugeva vihma korral, nagu see oli 2005. a Helsingi MM odaviske finaali ajal.
Oda lennul Värniku viskel katab vihm oda 1/5- ¼ võrra lühemalt konkurentide odadega võrreldes, tänu suuremale viskenurgale. Puhtalt loomingulisest intelligentsist arvan, et Värniku konkurentide odad olid siis vähemalt 5% (35 grammi) raskemad. Mida selline lisaraskus tähendab, teavad kõige paremini odaviskajad ise.
See minu teooria ei vähenda põrmugi Värniku maailmameistriks tulekut vaid teeb ainult au tema võimekusele. On ainult kahju, et me ei suuda selliseid tingimusi Andrusele alati tiitlivõistlustel pakkuda. Tegelik elu on siiani näidanud, et sellise tehnikaga normaalsete ilmade korral ei ole Andrus Värnikut edu saatnud.
Tundub, et meil on vaja teadlaste abi selle teooria tõesuse kinnita-miseks või on see utoopia vallast. Huvitav oleks ka Värniku viske tegeliku potentsiaali määramine tema tegeliku odalennu pikkuse mõõtmine ja tema konkurentide vastavate näitajatega võrdlemine. Mida see annab, jääb lugejate otsustada.
Meedia valgusel on meie teadlaste osa olematu meil sportlaste tehniliste oskuste omandamisel. Viimati jõudis meieni Grossi panus klassikalise suusatamise tehnika täiustamisel ja õpetamisel, kuid see on juba ajalugu.

Endel Laidoner
8.juuni 2008

Viljandi uisutamine 1947 - 1964

Peale II Maailmasõda ärkas kiiruisutamine Viljandis otsekui lapsekingadest, just nagu polekski Viljandit väisanud Eesti paremad uisutajad – Aleksander Mitiga eesotsas. Nii peeti esimesed võsitlused 1947.aastal harilikel uiskudel lühidistantsidel – 100, 200 ja 500 m. Vanematest tütarlastest võitis Silvi Roosna, noorematest M. Kivistik. Poiste klassis tuli võitjaks Raimond Muinaste ja noorematest Endel Kohlap.
1948.a võitis Eesti koolinoorte meistritiitli Endel Riitsalu noormeeste 100 m ja oli kolmas 500 m, poiste klassis oli Jüri Kessa teine nii 100 m, kui ka 500 m. Kahjuks esines Viljandi 1948.a Eesti koolinoorte meistrivõistlustel pooliku võistkonnaga, kuna I KK direktor Peiker ja võimlemisõpetaja Rosenberg keeldusid Viljandi parimaid tütarlapsi-uisutajaid Tallinna saatmast.
1949.a tulid Viljandi koolinoorte meistriteks noormeestest harilikel uiskudel Endel Riitsalu 100m ja 500m ning kiiruiskudel Ülo Maiste 500m ja 1500m. Poiste klassis sai harilikel uiskudel kaks esikohta Aldo Tuuksam – 100m ja 500m ning kiiruiskudel Jüri Kessa 500m ja Hardi Siitam 1500m. Tütarlaste vanemas vanuseklassis harilikel uiskudel tuli esikohale L.Aaso 100m ja 500m, nooremas vanuseklassis aga võitis 15-aastane Elvi Kimmel mõlemad distantsid.
1949.a märtsis tulid Viljandi koolinoored Tallinnas toimunud Eesti koolinoorte esivõistlustel kiiruisutamises üldvõitjaks. Eesti koolinoorte meistriteks tulid noormeestest harilikel uiskudel Endel Riitsalu 100m ja 500m, poiste klassis harilikel uiskudel Aldo Tuuksam 500m ja kiiruiskudel Jüri Kessa 3000m. Tütarlaste nooremas vanuseklassis saavutas Elvi Kimmel harilike uiskudega 500m kolmanda koha ja oli teine kiiruiskudega nii 1500m kui ka 3000m. Siit algas Elvi Kimmeli valitsemine naiste kiiruisutamises Viljandis. Elvi Kimmel oli erakordne isiksus naiste kiiruisutamises 15-eluaastast alates.
Seni võisteldi harilikel uiskudel, kusjuures Muinaste, Kohlap ja Riitsalu olid tegelikult hokimängijad. 1949. ja 1950.a toimusid võistlused nii harilikel, kui kiiruiskudel.
1950.a Eesti koolinoorte meistrivõsitlustel saavutas Elvi Kimmel kiiruiskudel 15-16.a vanusegrupis II koha (500 + 1000 m). Harilikel uiskudel oli noormeestest Aldo Tuuksam kolmas.
1951.a Eesti koolinoorte meistrivõsitlustel saavutas Elvi Kimmel kiiruiskudel 17-18.a vanusegrupis III koha (500 + 1000 + 1500 + 3000 m).
1953.a tuli Elvi Kimmel Pärnu oblasti meistriks võites kõik neli distantsi (500, 1000, 1500 ja 3000m).
Tundub, et 1951.a (k.a.) arenesid Viljandi noored kiiruisutajad võrdselt Tallinna, Tartu jt noortega.
1952.a alates toimus kiiruisutamises noorte tasemel Eestis areng, mida võiks võrrelda jooksuga, kus stardis on kõik võrdsed, finišis aga - ?
Tallinna ja Tartu noored kasutasid lõpuks ära oma eelised – massilisus, baasid, tehnilised vahendid, treenerid jne – jõudes ülejäänud Eesti noortest kaugele ette (?).
1953.a 5.-6.veebruaril toimusid Viljandis II KK pargis Pärnu oblasti esivõsitlused kiiruisutamises. Tol ajal oli Eesti jagatud kolmeks oblastiks. Ilm võistluste läbiviimise ajal oli karm. Külma oli 21-24°C. Võistlused siiski toimusid. Noormeeste vanuseklassis 17-18 aastat said Viljandi noormehed kaksikvõidu kõigil distantsidel. Kõik neli distantsi võitis Ülo Mallene, kusjuures kaksivõidu kindlustas kõigil distantsidel Heinar Koll. Omades head sõidutehnikat ja füüsilist ettevalmistust võitis 15.aastane Endel Laidoner kõik esikohad poiste 15-16.a vanuseklassis. Mati Mürk oli 500m teine ja 1500m kolmas. Väärib märkimist, et Endel Laidoneri tulemused vastavail distantsidel ületasid 17-18.a vanuseklassi võitja Ülo Mallene tulemusi.
15-16.a tütarlaste vanuseklassis võitis Linda Järvsoo esikohad 500m ja 1500m ja oli teine 1000m distantsil.
Üldkokkuvõttes saavutas ülekaalukalt esikoha Viljandi koolinoorte võistkond (treener Uno Peters) Haapsalu ja Pärnu ees.
Naistest tuli Pärnu oblasti meistriks Elvi Kimmel, kes võitis kõik neli distantsi (500, 1000, 1500 ja 3000m). Meeste klassis tuli teiseks A.Lättemäe.
Sellega algas Endel Laidoneri valitsemine meeste kiiruisutamises Viljandi tasandil. Endel Laidoner ei kaotanud nelja aasta jooksul ühtki võistlust kiiruisutamise mitmevõistluses Viljandis, s.o. nelja distantsi kokkuvõttes, mis oli ja on põhiline alus võitja selgitamisel kiiruisutamises (v.a. olümpiamängud).
1953-56 kuulus Endel Laidoner Viljandi võistkonda üheaegselt nii koolinoorte kui ka täiskasvanute võistlustel kiiruisutamises esinumbrina. Sel ajajärgul omas ainsana Viljandi meeskiiruisutajatest III spordijärku (kusjuures Eesti parimad küündisid II spordijärguni). Võitis 1955 ja 1956 ETKVLi talispartakiaadidel kõik distantsid meeste kiiruisutamises.
1954.a peeti Viljandi koolinoorte meistrivõsitlused 16.veebruaril nii harilikel kui ka kiiruiskudel kolmes vanuseklassis. Harilikel uiskudel tulid Viljandi meistriteks alates nooremast vanuseklassist: tütarlastest – T.Tuka, A.Ronk ja M.Veljaminov, poeglastest – J.Purik, A.Arak ja J.Ruuse, H.Rebane ja E.Toom. kiiruiskudel tulid Viljandi meistriteks tütarlastest – Milvi Teplenkov, Maie Masso ja Linda Järvsoo, poeglastest – M.Kapet, Aare Kitsing, Heinar Koll (võitis 1500 m ja 3000 m) ja Endel Laidoner (võitis 500 m, 5000 m ja mitmevõistluse). Koolidest võitis uisutamise Viljandi I Keskkool II Keskkooli ees,
Viljandi lahtistel võistlustel kiiruisutamises üksikutel distantsidel võitsid 500 m Arne Visnap, 3000 m Ülo Mallene ja 5000 m Endel Laidoner.
1956.a veebruari alul toimusid Viljandi rajooni noorsoo talispartakiaadi sarjas kiiruisutamise võistlused rohkem kui 40 võistlejaga 10st kehakultuurikollektiivist. Naistest võitis kõik distantsid (500 m, 1000 m ja 1500 m) Maie Masso ja tuli üldvõitjaks. Tublilt esinesid veel V.Roosi, Laine Tölp ja Milvi Teplenkov.
Meestest võitis 1500 m Vello Volmer, ülejäänud distantsid (500 m, 3000 m ja 5000 m) võitis ja päris üldvõidu Endel Laidoner. Kehakultuurikollektiividest võitis tööstuskombinaat tarbijate kooperatiivi ja konservitehase ees.
1953-56 olid tüdrukutest parimad (võistlesid vajadusel ka naiste klassis) ja pidevalt pjedestaalil Linda Järvsoo, Maie Masso, Virve Orav (Sapožnin), Laine Tölp ja Milvi Teplenkov.
Viljandi noored kiiruisutajad tunnistasid pikka aega ainult Tallinna ja Tartu kiiruisutajate paremust olles nende järel ja teiste linnade ees kolmandad.
1957.a alates hakkasid Viljandi uisutajaid edestama ka Elva (1959), Jõgeva (1964), Räpina (1957). 1958. ja 1960.a parandasid Viljandi kiiruisutajad oma positsiooni võites nii ETKVL’i, kui ka maanoorte üle-Eestilised meistrivõistlused.
Kiiruisutamine on Eestis alati omanud suhteliselt ahtakest kandepinda. Kiiruisutamine, kui spordiala on ilus, väga tehniline ja piisavalt atraktiivne, mida on näidanud ka pealtvaatajate arvukus nii jäätreeningutel, kui võistluste ajal.
Ala massilisusele on siin piiri pannud nii varustuse kui ka spordibaaside vilets olukord. Nii olid Eestis normaalmõõtudega kiiruisurajad – 400 m ja 333 m – ettevalmistatud vaid Tallinnas, Tartus, Elvas ja Nelijärvel, hiljem ka Sillamäel.
Viljandis treeniti ja võisteldi toonases II keskkooli pargis ümber hokiväljaku rajatud 260 m ringrajal, mida hoidsid korras kiiruisutajad ise. Püüti rajada normaalmõõtmetes ringrada ka Viljandi järvele, kuid mitmetel põhjustel see ei õnnestunud.
Eelnevast lähtudes peaks ära tooma ka kõigi Viljandi kiiruisutajate nimed. Kõik, kes endale kiiruisud alla said ja treenisid, need ka mingitel võistlustel osalesid – rajooni-linna, spordiühingu või kehakultuuri-kollektiivi omadel. Lisaks eelnimetatutele siis Maimu Oissaar, Aime Rätsep, Viive Põldra, Tio Tikko, Nadežda Lindmaa, Milvi Kaasik, Reet Sõrmus, Imma Rass, Ulvi Luht, Toomas Puuraid, Jaan Krabi, Ants Haas, Toivo Rande, Mati Mürk, Enno Käärik. Kõik nad on osa võtnud Viljandi kiiruisutamise arengust ja nende teeneid selles on raske alahinnata (või hindamata jätta). Vabandan märkimata jäänud uisutajate ees.
Viljandi linna kiiruisutajate parimaks saavutuseks võib pidada Eesti kuue linna-rajooni – Haapsalu, Pärnu, Kohtla-Järve, Viljandi, Rakvere ja Narva – täiskasvanute matškohtumist Nelijärvel – 30.-31. jaanuaril 1954.a. Selle võsitluse võistis Viljandi noortest koostatud võsitkond. Arvestatavas mitmevõsitluses sai esikoha 16-aastane Endel Laidoner, Heinar Koll oli teine. Neid toetasid vääriliselt ja aitasid üldvõitu sepistada Vello Volmer ja naiste klassis võistelnud 14-aastane Virve Orav (Sapožnina), 15-aastane Maie Masso ja 16-aastane Linda Järvsoo. Võit tuli suhteliselt tugeva Narva ja Rakvere ees. Sellel kõrghetkel treenis uisutajaid Viljandis Uno Peters.
Viljandi kiiruisutamise keskuseks ja kasvulavaks oli Viljandi Laste Spordikool, kus kiiruisutamise osakond töötas. 1946-48 ja 1950-56 aastal. Selle ajajärgu kiiruisutamise varustus oli kõik Spordikooli päritolu.
Viljandi Laste Spordikooli kiiruisutamise osakonna on lõpetanud:
Vaike Volmer - 1952
Elvi Kimmel - 1952
Ülo Mallene - 1953
Endel Laidoner - 1953
Vello Volmer - 1954
Spordikooli lõpetaja sai kõige madalama treeneri kutse kiiruisutamise erialal. Kuid ega Eestis enamat saada polnudki võimalik. Meie kesk- ja kõrgemad õppeasutused kiiruisutamisega ei ole tegelenud.
Ei saa alahinnata koosseisuliste (palgaliste) treenerite osa kiiruisutamise arengule Viljandis ja ikka Laste Spordikooli juures.
Nii treenis kiiruisutajaid Viljandis
Ülo Maiste – jaanuarist 1950 kuni märtsini 1951,
Kalju Jaanhold – juunist 1951 veebruarini 1952,
Uno Peters – 1952 kuni 1954,
Endel Laidoner – 1955 kuni 1956.
Maiste, Jaanholdi ja Petersi treeneritöö lõpetas mobilisatsioon Nõukogude Armeesse, Laidoner aga siirdus õppima EPA’sse, kus olmetingimused ei võimaldanud jätkata. Mingil määral soikus ka kiiruisutamine Viljandis.
50-ndate aastate alul pääses kiiruisutamine nagu paisu tagant valla. Jaanholdi ja Petersi treeneritöö kandis siis vilja. Korralikult omandasid kiiruisutamise tehnika Elvi Kimmel, Vello Volmer ja Endel Laidoner, kes omasid kõik head eneseanalüüsi võimet. Treeningutesse suhtusid tõsisemalt tüdrukud, kes ka siin näitasi poistest kiiremat arengut. Nii suhtusid tõsiselt reeningusse ja omandasid paremini kiiruisutamise tehnika Linda Järvsoo, Maie Masso, Laine Tölp (Pent), Virve Orav (Sapožnin), Milvi Teplenkov.
Viljandi kiiruisutamisele aitas kaasa ka kohalike spordijuhtide soosiv suhtumine.
Kes nad siis olid?
Heinrich Blumberg – Viljandi rajooni Spordikomitee esimees,
Ellen Järvekülg – Viljandi Laste Spordikooli direktor,
Vaike Kõressaar – Spordiühing „Kalev” esinaine,
Aldo Kõressaar – Spordiühing „Spartak” esimees,
Jaan Raandi – II Keskkooli matemaatika õpetaja, majandusjuhataja ja talvise uisuväljaku rajamise hing.
Sellest Viljandi kiiruisutajate plejaadist jätkasid pärast 1957.a vaid Laine Pent, Ülo Mallene, Vello Volmer ja Vello Tuhk.
Seoses varustuse paranemisega ja Venemaa uisuradade avanemisega Eesti kiiruisutajatele, paranesid ka tulemused tunduvalt. Kõige rohkem parandasid meie kiiruisutajad tulemusi Alma-Ata kõrgmäestiku uisuradadel, mida kutsuti rekordite vabrikuks. Olid ju Ülo Mallese ja Vello Volmeri tulemused Alma-Atas rekordihõngulised Viljandi ulatuses. Kuid?
Alates 1960.aastast kinnitatakse rekorditeks ainult kuni 500 m kõrgusel merepinnast sõidetud tulemused. Ja et sellest veel küll pole! Alates 1963.a kinnitatakse vabariiklikeks rekorditeks ainult Eesti territooriumil uisutatud tulemused. See on paika pandud Eesti spordi seadustes. Üldse on rekordite tagaajamine kiiruisutamises Eestis suhteliselt mõtetu. Ka Medeo (Alma-Ata) kõrgmäestiku rekordid on maailma mastaabis juba kauge ajalugu. Maailma mastaabis on kiiruisutamine üks kiiremini arenevaid spordialasid üldse. Nimetagem vaid – sisehallid, superlibisemiseks saadud jää koostis, uisutaja varustuse pidev täisutamine, tehnika täiustamine ja kindlasti veel palju muudki. Eestis praegu vastavad võimalused tunduvad olema rohkem kui ahtakesed.
Varases nooruses omandatud korralik tehnika võimaldas Vello Volmeril hõivata mitmevõistluses Eesti kõigi aegade edetabelis seitsmenda koha (1961.a Alma-Ata), Ülo Mallene oli kaheteistkümnes 6,3 punkti nõrgema tulemusega. Neid võib ka pidada parimateks tulemusteks Viljandist sirgunud noorte osas.
Meedias kajastamise järgi võib järeldada, et otseselt Viljandis enam kiiruisutamisega ei tegeldud. Initsiaatorid olid lahkunud ja kahjuks ka Viljandi koolide kehalise kasvatuse õpetajad (Raimond Ranna jt) olid suusatamise profiiliga. Ja ega uisutamine viimaseid eriti ei huvitanudki.
1957.a alates Viljandis otseselt võistlusi ei peetud. Sellest hoolimata võistlesid viljandlased ETKVL’i ja maanoorte spordiühingu „Jõud” vabariiklikel võistlustel, kus saavutasid häid tulemusi.
Nii tuli Laine Tölp (Pent) neli aastat järjest (1957, 1958, 1959, 1960) ETKVL’i meistriks kõigil distantsidel. Ka „Jõud” talispartakiaadidel oli ta pidevalt pjedestaalil.
Meestest oli kindlalt parim Vello Volmer, tulles aastatel 1957 - 1962 „Jõud” meistriks kiiruisutamise mitmevõsitluses, nendest aastatel 1957 ja 1958 viljandlasena.
Peale Laine Tölbi ja Vello Volmeri jõudsid viljandlastest ETKVL’i ja „Jõud”i talispartakiaadidel kiiruisutamises pjedestaalile veel Reet Mallene, Aini Sukk, Vello Tuhk, Boris Kull, A. Paavelts, Ülo Mallene, 1962. ja 1964. a viljandlastena esinenud Vello Heamägi ja Aleksander Keerov.
Seoses taseme tõusuga kiiruisutamises maanoorte hulgas valmistati uisurajad 1963.a Vana-Võidus ja Olustveres. 1964.a korraldati Olustveres ka rajooni meistrivõistlused, kus kiiruiskudel tulid Viljandis rajooni meistriteks Aini Sukk (Vana-Võidu) ja Aleksander Keerov (Gagarini nim. sovhoos) ning harilikel uiskudel Maia Pottsepp ja Arne Surva ja Jaan Jakobson (Gagarini nim. sovhoos).
Hakates lõpetama pealesõjaaegset Viljandimaa kiiruisutamise (aja)lugu, ei saa me üle ega ümber parima(te) kiiruisutajate väljatoomisest, nagu ka tänapäeval kombeks.
Naistest on peaaegu võrdsel kaalukausil Elvi Kimmel (Kõresaar) ja Laine Tölp (Pent).
Meestest on üksmeelselt parimaks kiiruisutajaks Vello Volmer. Kuigi Vello Volmer oma parimad tulemused tegi peale 1959.a Tartu värvides, möödus tema noorus ja sportlaseks kujunemine Viljandis. Arvestasime tema andumust spordile üldse, mitmekülgsust, kõrget eneseanalüüsi võimet ja suhtumist kiiruisutamisse.
Vello Volmeri elulugu ja sporditee - sportlaseks kujunemine väärivad avaldamist.