SPORT MEDITSIINIS ehk MEDITSIIN SPORDIS

Kui inimene tundub praeguse meditsiini korralduse juures olema meditsiini jaoks – sellele viitab piisavalt keeruline, et mitte öelda raske või kohati võimatu, ligipääsetavus meditsiinile, siis sportlaste puhul peaks olema küll vastupidi. Aga võta näpust! Mäng käib ikka ühte väravasse.
Masendava mulje jättis televaatajale meditsiini korüfee Peeter Mardna esinemine 14. 12. 07. ETV saates „Vabariigi kodanikud“, kus ta väitis olukorra nii meditsiini kui arstide poole pealt ülimas korras olevat. Juba selline rahulolu meditsiini poole pealt on murettekitav, sest meedia andmetel rahva tervislik seisund on halb ja halveneb edasi. Sama rahulolu näib olevat tabanud ka Mihkel Mardnat, kes juhib ja peaks vastutama sportlaste tervise eest.
Ja kuigi meditsiini tehniline baas, aparatuur ja arstide meditsiinilised teadmised-oskused peaksid olema viimaste aastakümnete jooksul tunduvalt paranenud (suurenenud), ei anna see rahva tervisliku seisundi juures tunda.
Tundub, et viga on meditsiini juhtimises, kus meditsiin ja meditsiiniline personal ei kasuta maksimaalselt ära talle antud ja usaldatud võimalusi ning vahendeid. Oma osa mängib siin kahtlemata piisavalt külm suhtumine oma patsientidesse, liigne analüüside usaldamine, mis tihti ei vii õige diagnoosini ja usaldusliku vestluse puudumine patsiendiga – patsiendile tema haiguse olemuse selgitamine koos soovitustega edasiseks eluks. Või on siin põhjus selles, et me lollile ikka räägime ja aega raiskame, aru ta ikka ei saa!
Võin öelda oma kogemustest, et olen selle kõik läbi elanud. Olen piisavalt pidanud olema patsiendiks arstidele, kes on tõenäoliselt taotlenud ainult arsti kutset ja valget kitlit, haige vastu huvi tundmata. Ja kõigest hoolimata – olen ellu jäänud!
Tänutundega meenutan aga siinjuures Tartu Maarjamõisa kliiniku arste – neurokirurg professor Ruth Paimret, veresoonkonna professor Kalju Põderit ja professor Henno Tikkot, kes omakasupüüdmatult on aidanud mind ja minu töökaaslasi.
Meeldejäävad on minu kokkupuuted kirurgiaga üldse.
1962. a. opereeris mind Pärnu Haiglas kirurg Kõre, kusjuures teda assisteeris tol ajal Pärnu sõjaväeosas arstiks olnud Lembit Roostar –praegu emeriitprofessor. Nende meeldiva koostöö osalisena tundsin end minagi – väga hoolivad ja inimlikud kirurgid.
1971. a. tegi mulle uue Achilluse kõõluse kirurg Benno Änilane Tallinna Keskhaiglas. Operatsiooni tegi kirurg nagu noorele neiule – ilma komplikatsioonideta ja nähtavat jälge jätmata. Enne seda operatsiooni aga ravisid kolm Rapla kirurgi sama kõõluse venitust neli kuud. Siis sai mulle enne Rapla kirurge selgeks, et seda kannakõõlust, mida mul raviti, pole olemaski. Anekdoot! Aga tõsi!
19981. a. suvel olin uuringutel Tartu Maarjamõisa Kliinukus gastroentroloogia osakonnas professor Ants Peetsalu juures. Nädalane analüüside andmine haigust ei tuvastanud. Ka gastroskoopiline uuring tunnistas mind terveks. Tõde selgus aga tunniajalises vestluses professor Ants Peetsaluga enne kliinikust lahkumist, kus sain ka soovitused edasiseks eluks. Olen viimaseid jälginud ja väga tänulik professor Ants Peetsalule, kes minust niivõrd palju hoolis. Kaks nädalat varem olin sama haigusega uuringul Tartus Toomel gastroentroloogias. Gastroskoopilist uuringut ei tehtud. Diagnoosiks pandi aga – mao ülitundlikus – st. peaaegu terve – simulant!? JA kuigi Tartu Toomel gastroentroloogia oli tol ajal uuringute ja ravi keskuseks, jäi neil minu jaoks midagi puudu –võib olla ainult heast tahtest.
Nii ma siis arvan, et mul on mõningaid kogemusi meditsiinilisest abist kirjutamiseks.
Sportlaskonnas hakkab silma traumade rohkus viimaste aastate jooksul – eriti kiirjooksjate, mitmevõistlejate ja iluuisutajate hulgas.
Meedia võimaldab mul loetleda vaid vabariigi paremaid – kiirjooksjad Ksenja Balta, Marek Niit, Henri Sool, Martin Vihman, Argo Goldberg, praktiliselt kõik mitmevõistlejad, iluuisutajad Grethe Grünberg, Jelena Glebova. Seejuures paneb imestama meedias kajastamist leidnud Mihkel Mardna täiesti ebaprofessionaalne suhtumine Jelena Glebova vigastusse.
Kuid need on ainult tipud. Kui palju on aga teistel traumasid!?
Jääb mulje, et traumad on suuresti tingitud koostöö puudumisest arstidega. Ehk ütleme – meditsiin tuleb tuua sportlastele ligemale – meditsiin peab olema sportlaste jaoks, mitte nii nagu ma oma kirjatööd alustasin. Ei teeks paha, kui ka treenerite teadmised inimese anatoomiast ja füsioloogiast oleksid paremad. Tundub, et ka sportlaste vastavad teadmised on samal tasemel kui minul 50-aastat tagasi. Ideaalilähedase tulemuse annaks koostöö –sportlane – treener – meditsiin. Tõenäoliselt rikkus sama koostöö puudumine meie sportlaste osavõtu Osaka MM-ist ja kui poleks olnud Gerd Kanteri esikohta – maailmameistri tiitlit, tuleks terve 2007. a. kergejõustiku hooaeg koos Osaka MM-ga ebaõnnestunuks lugeda.
Siinjuures on kohane ära tuua ka sportlaste ettevalmistamise psühholoogilist külge, ehk ütleme – seda polnudki. Selgem näide on siin Gerd Kanteri pidevalt võidulainel hoidmine, mis ei andnud talle mingit motivatsiooni või lihtsalt põletas läbi. Järelikult Kanterile see metoodika ei sobi. Sellisel tasemel sportlasele oleks vaja kindlasti individuaalset psühholoogi.
Viimastel talvedel on hakanud häirivalt silma Kristiina Šmiguni 3-5 korda esinev nohu ühe talve jooksul, mida Kristiina meedia vahendusel kergelt võtab – aga ravi doktor Kulli vahendusel siiski ühe nädala ehk 7 päeva võtab nagu igal lihtsurelikul. Ma arvan, et ega nohu sellise treenituse juures positiivselt ei mõju. Ma ei saa aru, miks doktor Kullile on vaja nii kallist patsienti või on ka siin asi milleski muus. Siinjuures ei saa jätta ütlemata oma kogemustest – olin nooruses tänu kiiruisutamisele tihti nohune. Ja kui Kristiina oma nohuga
seda meelde ei tuletaks, võiksin öelda, et viimased kuus aastat ma nohu enam ei tunnista.
Peab ütlema, et meie tervishoiu juhtide ja haigekassa poolt vaadatuna on rahva meditsiiniline teenindamine ülimas korras.
Rahva poolt vaadatuna on asi kardinaalselt vastupidi. Tundub, et rahva meditsiiniline teenindamine võrreldes sotsialismi ehitamise ajaga ei ole paranenud. Seda näitab kõige ilmekamalt rahva tervise halvenemine.
Meditsiinialast korrasolekut meie rahva tervises ei näita ka tuberkuloosi ja soolenakkuste leviku suurenemine. See ei ole kuidagi loomulik ja loogiline seoses rahva üldise olukorra heaolu tõusuga. Vägisi tuleb meelde vana tõde –kala hakkab haisema peast!
Arusaamatu ja vähe läbipaistev on Ravimiameti töö. Ära on jäetud täielikult India päritolu suhteliselt odavad ravimid, looduslikest taimsetest produktidest toodetavad praktiliselt samad ravimid, mida toodavad suured ravimifirmad kemikaalidest. Tihti kasutavad isegi suured ravimifirmad India ravimifirmade looduslikke preparaate. Alati pole ka suurtel ravimifirmadel vastavat ravimit india ravimile. Toon siinjuures näiteks ainult Himalaya firma neerukivide vastase ravimi – tsiston.
Võib vist öelda, et nii kõrgetasemelised meditsiinilised juhtorganid – Haigekassa, Ravimiamet ja kindlasti veel keegi, istuvad oma suhteliselt kõrge palga otsas ja ennem segavad – takistavad kui soodustavad üksteise tööd.
Kui arste pidi olema meie väikese rahva arvu jaoks vähe, siis tundub, et meditsiini juhte on liiga palju.
On täiesti võimalik, et viimane takistabki meditsiinil olemast rahva jaoks ja samas on ka takistuseks teel rahva tervise näitajate paranemisele.

August, 2008. a.
Endel Laidoner