Thursday, December 9, 2010

Jätkuvalt uisutamisest suusatamises

Et alustada uuesti 2008. aasta. kevadel pooleli jäänud filosofeerimist suusatamises, ei saa ma üle ega ümber inimeste mõtte maailmast ja selle kujunemisest.
Niisiis – natukene kannatust enne suusatamist,
Loen, vaatlen, mõtisklen, analüüsin, targutan ( filosofeerin), vaidlen!
Umbes – täpselt niimoodi käib minu tegevus enne kirjatööle asumist.
Kui ma esimese poole oma eeltööst teostan üksinda, siis teise poole ehk targutamise ja vaidluse jaoks on vaja juba kaaslast.
Ja mul on väga kahju, et siiani olen enamuses kohanud inimesi, kes fikseerivad meedias loetud – nähtut ega analüüsi. Võin kindlalt öelda, et see on 50 aastase ajuloputuse tulemus, kus inimeselt võeti mõtlemine ja otsuse tegid alati KP ja esimehed – direktorid. Selline olukord soodustas kahtlemata läbi viia Eestis erastamist vastavalt läbi viijate soovile ja avaldab oma mõju tänaseni kahe vanema põlvkonna inimese juures. Natukene parem on olukord noorema põlvkonnaga. Näiteks peavad enamus praeguseid keskkooli õpilasi Andrus Värniku oda Helsingi MMil kergemaks kaasvõistlejate odadest tänu tugevale vihmale ja Andrus Värniku teravamale viske nurgale. Täiskasvanud näevad ainult seda, et ekstreemsed ilmastiku tingimused olid võrdsed kõigile. Tooks siin veel näiteks Osaka kergejõustiku MM kettaheite finaali, kus ainult Eshan Hadadi heidetud ketas lendas lõpuni filigraanselt.Teistel finalistidel kaotas ketas heite lõppfaasis nagu pidurdusele üle minnes 3-5 meetrit. Spordi huvilised ja veteranid sellest aru saada ei taha, kuna kõige olulisim täitus – Kanter tuli ju maailmameistriks. Minu nägemus ütleb aga, et Kanter oleks selle vea kõrvaldamisel võinud juba mitu aastat olla maailma rekordi omanik.
Et „Sporditäht“ minu artiklit 2008. aasta. jaanuaris avaldada ei suutnud, pean siis oma tausta natuke avama. Koolipoisina Viljandis tegelesin ma mitmete spordi aladega, nagu tennis, kergejõustik, poks, tõstmine, jalgratas, kiiruisutamine. Esimest korda seisin ma uiskudel 6 klassis. Uisutamine edenes aga suhteliselt kiiresti. Olen siin juures tänulik oma esimestele treeneritele kiiruisutamises – Kalju Jaanholdile ja Uno Petersile. Põhiosa oma tehnilisest pagasist omandasin aga eesti parimatelt tehnikameestelt, neid võistlustel tähelepanelikult jälgides. Kuna minu kehalised eeldused olid suhteliselt tagasi hoidlikud saavutasin ma edu piisavalt heale tehnikale. Suurt osa minu tulemustest omasid veel armastus kiiruisutamise vastu, võidutahe, suur enese analüüsi võime. Tõenäoliselt alustasin ma uisutamist enda jaoks ülimalt optimaalsel ajal.
Kolme-nelja aasta jooksul (1853-1956) kuni KK lõpuni ei olnud mul Viljandis kiiruisutamises vastast. 1953. aastal 15 aastasena tulin Pärnu oblasti koolinoorte meistriks kiiruisutamises absoluutselt parimate tulemustega.
1954. aastal 16 aastasena võitsin Eesti ainukordsed kuue linna – Haapsalu, Pärnu, Kohtla-Järve, Viljandi, Rakvere ja Narva – kiiruisutajate matskohtumise täiskasvanutele Nelijärvel ja andsin sellega oma panuse Viljandi üldvõidule.
1953. aastal lõpetasin Viljandi Laste Spordikooli kõige madalama treeneri kutstega kiiruisutamises, kuid ega Eestis enamat saada ei olnudki võimalik, sest meie kesk ja kõrgemad õppeasutused kiiruisutamisega ei tegelenud.
1954 ja 1955. aastal töötasin Viljandis õppetöö kõrval kiiruisutamise treenerina. Tõenäoliselt polnud sel ajal Viljandi tingimustes minu nooruses rohkem võimalik saavutada. Omasin tol ajal kiiruisutamises Viljandis ainsana kolmandat spordi järku, kus juures eesti parimad küündisid teise spordi järguni Eesti territooriumil.
Minu sportlase tee lõpetasid traumad, mis olid tingitud inimese anatoomia ja füsioloogia liiga vähesest tundmisest. Minu mure on rajatud põhimõttele, et oma rahvuslikuks spordialaks kujunenud suusatamist päris ära kaduda ei laseks(nagu kiiruisutamine pärast Antsoni olümpia võitu).
Ma saan aru, et hr Kaarel Zilmer tahaks minu targutamised suusatamises lõpetada. Aga mina ei ole sellega nõus. Minu elu on läbinud põhimõte, et vaidluses peitub tõde. Et suusatamine on praegu madalseisus, selle üle pole mõtet vaielda. Ja läheb kindlasti mitu (et mitte öelda palju) aastat, enne kui ilmuvad uued Šmigunid ja Veerpalud.
Lisaks sellele hakkab meil vähenema kardinaalselt noorte hulk, kellest võiks tipptegijaid saada. Oskaks ainult aru saada oma vigadest ja leida õige treeningmetoodika ilma meie peale kadedate välismaalaste abita.
Täna võin ma juba asuda uisusammu olemuse avamisele suusatamises. See on muidugi minu isiklik versioon, kuid usun, et olen tõele väga lähedal. Ja kuigi hr Kaarel Zilmeril on kindlasti kasutada Eesti parim ülevaateline materjal suusatamises, ei näe ma neist tulevaid järeldusi, uisusammu olemuse avamisest suusatamises rääkimata.
Esmalt tuleb asuda ajaloo kallale suusatamises.
Põhiküsimusteks, mille ümber kogu aeg on diskuteeritud, on:
- Miks ikkagi Bill Koch esimesena ja veel Ameerika?
- Miks just uisutehnika suusatamises hakkas hoogsamalt arenema Kesk-Euroopas?
- Mis eelised-erinevused on uisusammul suusatamises klassikalise suusasammuga võrreldes?
Kuni II Maailmasõjani teati maailmas ainult ühte suusatamist – klassikalist. Sinna maani oli see skandinaavlaste pärusmaa. Peale sõda näitasid oma taset ka juba venelased.
1976.aastal Innsbruckis tegi ilma erilise suusasammuga Bill Koch Ameerikast – maalt, kus suusatamine oli võib-olla Eesti tasemel. Edasi ei saa me aga enam üle ega ümber tegelikust uisutamisest. Olen veendunud, et uisusammul suusatamises on ühine alus uisutamisega (ei ole vahet, kas kiiruisutamine või hoki). Ja Bill Koch oli kas varem või paralleelselt olnud kiiruisutaja või hokimängija.
Tegelikult on uisusammul suusatamises omad eelised klassikalise suusatamise ees. Vähe sellest, et ta on kiirem. Minu arvates on kõige olulisem asi suuskade määrimises. Suuskade määrimine on terve teadus. Põhiline suusataja kaaskond võistlustel on määrdetiim lisaks treeneritele. Ja ikkagi on meie Kristiina kõige rohkem hädas olnud suuskade kinni määrimisega. Uisusammu puhul on oluline ainult libisemine, mis ei ole ka loomulikult kerge ülesanne määrdemeistritele.
Suuskade määrimine on tänapäevani suur saladus ja teadus. Kuni II Maailmasõjani hoidsid skandinaavlased seda kiivalt ainult enda teada. Teiste maade suusatajad aga tegelesid rohkem määrete leiutamisega – mäletame Karl Londi kuulsat kliistri sula ilma korral.
Tõenäoliselt arenes uisusamm suusatamises sama skeemi järgi. Aluseks oli siin tunduvalt lihtsam suuskade määrimine, kiirem edasiliikumine klassikalise suusatamisega võrreldes ja tunduvalt lihtsam tehnika. Vajalik oli ainult varasem uisutamise oskus, st polnudki vaja hakata uisusammu leiutama.
Siin lähebki minu teooria lahku hr Kaarel Zilmeri teadmistest ja õppimisest kuulsate skandinaavlastega nagu uisutehnika „isa“ Pauli Siitonen, vennad Hassised ja teised. Kesk-Euroopa suusatajad ei vaevanud end erilise õppimise ja kohanemisega. Nemad tulid, sõitsid ja tihti ka võitsid. Igatahes sellist õppimist ja arenemist uisutehnikas, nagu skandinaavlased seda kogesid, polnud vajagi. Oli vaja ainult ümber kohaneda uisutamiselt suusatamisele.
Muide, skandinaavlaste uisusammu õppimine on väga sarnane meie parimate klassika sõitjatega. Nemad muudkui õpivad ja õpivad, aga mahajäämus „uisutamises“ mitte ei kahane. Tundub, et rolli mängivad siin uisutehnika õppimise alustamise iga, praegune iga ja vastavate uisutamiseks vajalike jalalihaste vähene välja arendamine.
Meie suusatajatest rääkides jätab soovida veel suusatamise oskus-kindlus võistlustel – eriti ühisstartides ja kõigil sprindidistantsidel. Oli muljet avaldav, kui Mati Alaver oli sunnitud tunnistama 24.novembri 2008.aasta Postimehes „eestlased vajavad väga hästi ettevalmistatud radu, et oma paremus maksma panna – nad pole ju iseloomult nahaalsed trügijad.“
Minu mõte oma kirjatöödega suusatamisest oli ja on dialoogi (vaidluste) avamine, vigade leidmine ja parandamine, noorte talentide juurde meelitamine, parema treeningmetoodika leidmine ja rahvusliku spordialana suusatamise üldine tugevdamine.
Kas vaidlustes peitub tõde?
Miks hr Kaarel Zilmer nimetab seda nutulauluks?
Minu arvates näitab see teatud rahulolu endaga ja see on arengu suhtes väga ohtlik märk. Ma ei ole paljuski hr Kaarel Zilmeriga nõus. Lihaste mehhaanika on ikka inimese eriseisundite puhul midagi muud, kui hr Kaarel Zilmer tahab meile tõestada.
Endise kiiruisutajana on mul piisavalt palju kogemusi, kus väsimuse saabudes, eriti lõpuosas, hakkab keha raskuskese liialt ette vajuma ja takistab libisemist.
Mõni talv tagasi oli väga perfektselt televiisorist näha Kristiina Šmiguni uisusammuga distantsi lõpetades liigselt ette vajunud keha ja tuntav libisemise aeglustumine. Sama seisundit kurdavad ka suusatajad ise.
Kas me saame pidada iga suusataja poolt sooritatud „uisutamist“ selle erinevateks arengu variantideks? Arvan, et mitte.
Klassikat on sõidetud üle 100 aasta. Ometi sõidab iga suusataja mingil määral oma moodi nii, kuidas tema sellest aru saab, ratsionaalsemaks peab ja igaühe enda anatoomia võimaldab. Nii, et me vaidleme tähtsusetuid asju, millest suusatamine midagi ei võida.
Ma ei saa aru, miks meie suusakorüfeed ja treenerid vait on. Just kui kardaks oma mõtteid avaldada või kardaks kedagi.
Kui meie väike rahvas tahab mingitki edu saavutada, peaks iga mõte olema teretulnud. Ärme surume kedagi maha. Vaidleme, sest vaidluses peitub tõde.
Võib-olla on hr Kaarel Zilmeril olemas omad Jaagud, Andrused, Kristiinad. Mina neid kahjuks oma vaimusilmas ei näe. Peame kutsuma eesti rahva appi oma rahvuslikku spordiala suusatamist päästma enne, kui mõni spordijuht (või riigijuht) seda ära ei kaota.
Minu poolt pole sellega uisutamine suusatamises veel lõppenud.
Annan sõnajärje üle ja jõudu tööle!

14.detsember 2008