William Kochi hõbemedali võit Innsbrucki OM 1976.a 30 km murdmaasuusatamises ebamäärase suusasammuga oli kui taevakingitus FIS-ile – maailma murdmaasuusatamise organisatsioonile. Küllap oli tol ajal selles organisatsioonis ettenägelikke inimesi, kes ei lasknud Bill Kochi tulemust tühistada. Siiani oli murdmaasuusatamine olnud põhiliselt soomlaste, rootslaste, norralaste ja venelaste pärusmaa. Oli siiski veel näpuotsaga sakslasi, prantsalsi, itaallasi, mõned poolakad, šveitslased ja tšehhid. Sissetungijad pole neile kunagi meeldinud – mäletame veel Kristiina Šmigunile lavastatud dopinguafääri.
Viimase kahekümne aasta jooksul on aga murdmaasuusatamine, eeskätt tänu uisusammule, teinud läbi tohutu arengu. Võib öelda, et suusatamine on muutunud atraktiivsemaks, vaatemängulisemaks, isegi silmnähtavalt nahhaalsemaks.
Vähenenud on klassikalise suusatamise osatähtsus. Täiesti uue alana on juurde tulnud suusasprint mõlemas suusaviisis. Täiesti uudne on ka ühisstart. Kuigi viimane on väga nahhaalne ja tihti rikutakse sellest lähtudes head tava ja võistlusmäärusi suusatamises, pole eriti sellepärast kedagi rajalt maha võetud. Kannataks ju FIS-i eesmärk – emotsionaalsus ja vaadatavus. Kõige selle tulemusena on aga suusatamise kandepind maailmas tundmatuseni muutunud. Võib öelda, et murdmaasuusatamine on levinud peaaegu üle kogu maailma. FIS-il on oma töö üle rõõmustamiseks põhjust.
Jah! Murdmaasuusatamine areneb pidevalt. Eriti aga võistluskalendri ja võistluste mitmekesisuse poolest. Alles kolmandat aastat kogub jõudu “Tou de Ski”, mis paljude arvates tundub ebainimlikuna.
Kõike seda teades jääb arusaamatuks meie suusajuhtide ja treenerite konservatiivsus. Ja arvati veel pikka aega, et uisusamm on rohkem nalja tegemine ja ega see maailmas läbi ei löö. Oli aga selgelt nähtav, et uisusamm on inimestele meeldivam, lihtsam, kergemini omastatav ja ka FIS soosis seda. Meie spetsiaalsed suusagrupid olid aga jäigalt kinni klassikalises suusatamises. Samal ajal teiste spordialade noored talvel suusatades proovisid sõita uisusammu. Ja alles viimasel kümnel aastal on uisusamm tõsisemalt suusatajete poolt kätte võetud, aga ikkagi nagu rohkem kõrvalalana. Ja nii meie põhisuusatajad õpivadki uisusammu nagu Pauli Siitonen ja teised skandinaavia klassikamehed.
Oma nägemuses jagan ma praeguse murdmaasuusatamise maailmas kaheks koolkonnaks:
- Skandinaavia koolkond,
- Kesk-Euroopa koolkond.
Skandinaavia koolkonna moodustaksid suusatajad, kes on alustanud ja karjääri teinud klassikalise suusatamisega. Edasi on aga “häda sunnil” uisusammuga pidanud tegelema. Selgeks näiteks on siin Pauli Siitonen ja teised skandinaavlastest uisusammu “arendajad”. Tundub, et see on vaevaline tee. Kahjuks näevad ja tunnistavad ainult seda teed meie suusakorüfeed. Ju siis samal põhjusel ei julge ka meie suusatreenerid sõna võtta. Kesk-Euroopa koolkonda kuuluvad suusatajad alustasid tõsisemalt suusatamist aga uisusammuga. Nii arenesid juba varases nooruses välja uisusammu tarvis vajalikud puusa ja jalalihased. Ideaalseks osutus aga variant, kus noor inimene osaks enne suusatamisele üleminekut enam – vähem korralikult uisutada.
Tegelik elu on näidanud, et uisusammu valdajal on üleminek klassikalisele suusasammule tunduvalt lihtsam ja kergem, kui vastupidi. Tundub, et Eestis selle koolkonna esindajaid praegu ei ole. Skandinaavia koolkonna esindajate kahjuks peab ütlema, et ega neist keegi põhiliselt jääl uisutada ei oska. Üldiselt on see ka loomulik, sest ega suhteliselt lühikese talvega kahte isandat teenida ei saa.
Kahju on aga sellest, et meie suusatreenerid, korüfeed ja ülikoolide õppejõud uisutamisest midagi ei tea. Minu keskkooli aegsed kehalise kasvatuse õpetajad vaatasid isegi vaenulikult uisutajate poole. Sel ajal olid need ju suusatamisele kadunud. Meie kesk- ja kõrgemad õppeasutused ei ole ju kunagi uisutamisega tegelenud. Minu kiiruisutamise tase ei lugenud minu keskkooli võimelmise õpetajale midagi. Ja kui minu keskkooli direktor ei oleks vahele seganud, oleks mul kogu keskkooli jookusl olnud ainukene koolipoisi hinne – kehaline kasvatus. Ja ega see olukord praeguseks muutunud ei ole – võimlemise õpetajad ja suusatamise treenerid ei oska uisutada. Selle tulemusena on minu arvates nende arusaamine uisusammust murdmaasuusatamises minimaalne, et mitte öelda nulli lähedane. Kaarel Zilmeri arvates on see kõik nutulaul.
Mina ütlen aga, et see on rank puudujääk meie spordiõpetajate ja suusatreenerite kasvatamisel. Kahjuks peame me selle vilju pidevalt sööma ja kui vastavat ettevalmistust ei muudeta võib olukord ainult halveneda.
Ja kuigi ma uisutamisest kirjutada ei tahtnud, siis tuli välja nagu harilikult.
Nii see on. Ma ei ole ennast kunagi suusatamise spetsialistiks pidanud.
Mul on väga valus kõrvalt vaadata ilmselgeid möödalaskmisi suusatamises, mida kas asjaosalised tõesti ei mõista, aru ei saa või ei tahagi aru saada. See kõik on minu nägemus, arvamus ja järeldus murdmaasuusatamisest ja vabasammu arendusest selles viimaste aastakümnete jooksul. Seda kirjutades olen käitunud isiklikest kogemustest ja meie meedias avaldatust lähtudes. Tean isegi, et minu isiklikud kogemused on kaugel täiuslikkusest. Meedia on aga maha maganud tihti võibolla kõige huvitavama, püüdes seda kompenseerida sportlaste vanuse välja toomisega. Suusatamiskorüfeed on aga päris vait olnud.
Oma kirjutamist uisusammust murdmaasuusatamises alustades lootsin ma laialdasele dialoogile. Siiani on aga vaikus. See ei aita põrmugi kaasa murdmaasuusatamise arengule Eestis. Kaarel Zilmeri kirjutis 27.veebruarist 2008 “Sporditähes” ei vii aga dialoogi edasi, vaid enne soovitab minusugustel vait olla. See näitab rahulolu endaga ja saavutatuga. Murdmaasuusatamise arengut see igatahes ei soodusta ja kaasa ei aita.
Küsin lõpuks – kas meil siis üldse iseseisvalt mõtlevaid ja murdmaasuusatamise pärast südant valutavaid inimesi pole?
Kui nii, siis on väga kahju!
Ühes olen ma praeguseks veendunud – ega suusatajad ja nende funkstionäärid minu jutust uisutamise osas murdmaasuusatamises midagi ei arva, et mitte öelda luuluks ei pea (Kaarel Zilmeri moodi).
Ma tean isegi, et see absoluutne tõde ei ole ja ma ei pretendeerigi sellele. Veendunud olen ma aga selles, et see kõik on tõele väga lähedal.
Oleks huvitav teada absoluutset tõde selle kohta, mida mina olen kirjutanud.
Kõige usutavama tulemuse saaks siin uuriv spordiajakirjanik, kes erapooletult, et ei pea aksioomiks Kaarel Zilmeri väiteid, küsitleks kõiki praeguseid maailma parimaid murdmaasuusatajaid nende arenguteest ja tõdemustest, grupeeriks nad siis vastavalt põhilistele erinevustele.
Olen isiklikult nõus kohtuma suusatajatega, kui nad tunnevad, et nende arengus on midagi väga viltu. Ja usun, et me koos jõuame tõele lähemale.
Minul on aeg lõpetada murdmaasuusatamisega praeguseks.
Kui aga tuleb väljakutseid dialoogile, siis tuleb ka minul jätkata.
Jaanuar 2009
Endel Laidoner
