MTÜ AUDRU UISUMEISTRID

Kogu oma töötamise 1961.a. alates olen püüdnud kursis olla meie väikese eesti rahva saavutustega spordis, kaasa tundnud muredele ja rõõmustanud edu üle.

Edasi ei pääse ma aga üle ega ümber ennast avamata. Pean sellest kirjutama, muidu arvavad paljud, et mis see loomakasvataja ka spordist teab!

Võin öelda, et tänaseks olen ma jõudnud tagasi oma lapsepõlve ja nooruse unistuse ja armastuse – kiiruisutamise juurde. Tõuke andis selleks minu kohtumine Audru Spordihoone juhataja härra Jaan Mooritsaga 2008/09. aasta talvel spordihoone saalis rulluisutamisega alustades, milliseks tegevuseks ma härra Siim Suursillalt lahkelt loa sain.

Võin julgelt öelda, et kohtasin Jaan Mooritsa näol universaalselt spordijuhti, kes tegeleb ise ja tunneb paljusid spordialasid, on täis energiat ja tahet tegutseda. Minu arvates ja kogemuste järgi peabki kõigepealt tahe olema. Kui tahet pole, ei tule asjast midagi välja!

Esmalt püüan näidata enda arengut sportlaseks kujunemisel. Olen tänaseni veendunud, et sport tegi minust inimese, andes mulle palju kaasa edaspidiseks elus.

Kõige aluseks spordis pean ma mitmekülgsust. Varases nooruses peab laps tegelema mitmete (et mitte öelda paljude) spordialadega. See on vajalik keha harmooniliseks väljaarendamiseks, et poleks vaja hiljem spetsialiseerumisel hakata korvama varasemaid puudujääke.

Minul algas see põrandavõimlemisega II klassis.

Tennisetreeningutega alustasin ma V klassis, kusjuures tennises kuulusin Viljandi võistkonda X klassis eesti koolinoorte spartakiaadil.

Olen tegelenud veel kergejõustiku, poksi, tõstmise ja jalgrattasõiduga. Ma nagu otsisin enda jaoks unelmate spordiala.

Alles VI klassis õppisin ma uisutama klassivenna pantsidega (vene hokiuisud). Järgmisel aastal õppisin juba Viljandi Laste Spordikoolis kiiruisutamist ja võistlesin juba samal aastal (1952) Viljandi võistkonnas Tartus Raadi tiigil Eesti esivõistlustel kiiruisutamises.

1953. a. tulin kiiruisutamises Pärnu oblasti koolinoorte meistriks 15 aastasena nooremas vanusklassis, võites kõik distantsid absoluutselt parimate tulemustega (vanema vanusklassiga võrreldes).

1954. a. võitsin ainukordse Eesti kuue linna-rajooni – Haapsalu, Pärnu, Kohtla-Järve, Viljandi, Rakvere ja Narva – matskohtumise kiiruisutamises täiskasvanutele Nelijärvel ja aitasin sellega kaasa Viljandi üldvõidule.

1955. ja 1956. a. võitsin ETKVL-i talispartakiaadidel kõik distantsid kiiruisutamises.

1953. a. lõpetasin Viljandi Laste Spordikooli kiiruisutamise osakonna ja juba järgmisel aastal usaldati mulle Viljandi Laste Spordikooli ja spordiühing Kalev kiiruisutajate õpetamine..

Jalgratast olen sõitnud ainult ühel aastal (1954 sügis – 1955 sügis). Tänu mitmekülgsusele ilma erialase treeninguta, võitsin 1955. a. suvel Viljandi rajooni koolinoorte spartakiaadil ülekaalikalt 25 km ja 50 km maanteesõidud – võitsin rohkem kui 4 minutiga järgnevat.

Ja kuigi ma olin oma keskkooli ainuke rattasõitja, tõid need võidud minu keskkooli esikohale rattasõidus. Samas võitis minu keskkool – Viljandi II Keskkool -- ka 1955. a. Viljandi rajooni koolinoorte suvespartakiaadi.

Mul on olnud õnn võistelda viiel aastal (1952 – 1956) kõigil tol perioodil Eestis kasutusel olnud uisuradadel – Tartus Raadi tiigil (400m), Tallinnas Kadrioru staadionil (400), Nelijärvel (400), Elvas (400), Viljandi järvel (400), Tartus Tamme staadionil (400), Tartus Raudtee Tehnikumi staadionil(333), Viljandi II Keskkooli pargis (260). Tol ajal oli kiiruisutamine Eestis küllaltki levinud – praegusega võrreldes – ja riiklikult doteeritud spordiala.

Põhiline kiiruisutamise tehnika täiustamine toimuski võistlustel – paremaid tehnikamehi jäljendades. Oli vaja kõrget eneseanalüüsi. Oli vaja jõuda niikaugele, et sa tunnetasid läbi saapa ja uisu jääd, et sa tunnetasid oma keha liigutusi sõrme- ja varbaotsteni välja.

Eriti on mind viimased viis aastat huvitanud perspektiivikamate noorte sporditegevus ja murdmaasuusatamise vaba- ehk uisustiil – murdmaasuusatamise areng ja FIS-i osa selles.

Ja just viimastel aastatel esineb noortel suhteliselt palju sporditraumasid. Ma olin ise peale keskkooli lõpetamist sporditraumade ohver – tänu vähesele inimese anatoomia ja füsioloogia tundmisele ja pidin seetõttu spordiga lõpparve tegema. Tänaste noorte juures tundub aga viga olevat mitte sobivate (valede) spordialade valikus ja treenerite madalas kvalifikatsioonis (on sama rumalad, kui mina oma nooruses). Näiteks on suur viga tõstekangiga liialdamisest enne 18-eluaastat ja eriti veel 12-14 aastaste tüdrukute poolt (meedia andmetel). Selles osalevad treenerid peaks saama karistada! Rikkuda noortel ära lülisammas arengueas on lihtsalt julm ja asjatundmatu. Minu nooruses olid inimkeha üldfüüsiliseks arendamiseks tõstesaalid ainult tõstekangi, hantlite ja sangpommidega; nüüd on jõusaalid kõigi mõeldavate vahenditega. Jätame kangi ikka tõstjatele. Teistele annab kang küll tugevad ja jämedad, kuid tuimad lihased. Tõstekangi vale ja väära kasutuse tõttu jõu arendamiseks on tänaseni Eestis pidurdunud kiirjooksu areng, samuti teiste lihaste erksust nõudvate spordialade arengud. Sellega seoses ei saa ma rahul olla meditsiini osaga spordis – jääb mulje, et sportlased on meditsiini jaoks (nagu kogu rahvas). Tegelikult peab aga meditsiin olema sportlaste jaoks.

Näiteks läks 2007. aasta paljudel meie sportlastel ja eriti perspektiivkatel noortel „vett vedama“ traumade tõttu. Enim kannatasid traumade käes kergejõustiklased ja iluuisutajad. Meedia võimaldab mul loetleda ainult vabariigi paremaid – kiirjooksjad Ksenja Balta, Marek Niit, Henri Sool, Martin Vihmann, Argo Goldberg, praktiliselt kõik mitmevõistlejad, iluuisutajad Grethe Grünberg, Jelena Glebova. Seejuures paneb mind imestama meedias kajastamist leidnud Mihkel Mardna täiesti ebaprofessionaalne suhtumine Jelena Glebova vigastusse. Kuid need on ainult tipud. Kui palju on aga teistel traumasid?

Jääb mulje, et traumad on suuresti tingitud koostöö puudumisest arstidega. Minu arvates annaks siin ideaalse tulemuse koostöö vormis – sportlane – treener – arst.

JA siis – meedia ja sport – meedia osa spordis.

Kuidas me noort sportlast veel stimuleerime kui mitte meedia kaudu? Kui veel kümmekond aastat tagasi kandis televisioon vabariiklikke spordivõistlusi üle täies mahus, siis praegu teeb seda vaid osaliselt (näiteks BIG-kuldliiga) või ei tee üldse. Kuna meil noori sportlasi vabariigi tasemel jääb järjest vähemaks, tuleks ikka neid kõiki näidata. Siiani ei ole aru saanud, et meie vabariigil oleks muid ja paremaid stiimuleid noorte spordi propageerimiseks ja noorte spordi juurde meelitamiseks. Praegu on meedia osa aga kesine ja on tuline kahju, kui see nii jääbki.

Nende murede ja teemadega seoses õnnestus mul 2007. aasta suvel jõuda Eesti Olümpiakomitees selle presidendi härra Mart Siimani juurde tunniajasele vastuvõtule. Pool ajast kulus Ksenja Balta sporditeele ja tulevikule. 18-aastaselt jooksis K.B. 100 m 11,5 sek ja 200 m 23,05 sek ja seda mitmevõistluse treeningute kõrvalt. On kahju, et K. B. treener nägi temas siis ainult mitmevõistlejat ja kaugushüppajat. Ka Mart Siiman nägi Ksenja Baltas ainult mitmevõistlejat, mis ainsa alana viiks K. B. maailmas esimese kümne hulka. Kuna K. B. oli tolleks ajaks juba ligi aasta ravinud kaugushüppes saadud traumat, küsisin otse – kas tahame jätkata kahtlase väärtusega alasid – nagu mitmevõistlus ja kaugushüpe –kuna tema konstitutsioon ei võimalda kuulitõuke ja odaviske (mitmevõistluse alad) erilist arengut ja saame tulemuseks keskpärase sportlase, pidevate traumade võimalusega ja koos kartusega kaugushüpet sooritada, või teeme Ksenja Baltast kiirjooksja, kelle sarnast Eesti varem näinud pole. Ütlesin veel, et õige ala valiku ja talle omase loomuliku kiiruse arendamise tulemusel võiks Ksenja Balta olla Pekingi OM finaalis mõlemal kiirusalal (11,0 – 22,0).

Sellel hetkel ei olnud veel kõik kadunud.

Mis Ksenja Baltast tänaseks saanud on, teame juba! Kahjuks on tema sportlastee olnud raske. Nelja aasta jooksul on K. B. saanud osaleda kümnekonnal võistlusel kaugushüppes, millest ühel krooniti Euroopa sisemeistriks, ülejäänutel ei jõudnud aga poodiumilegi. Neist vähemalt pooltel võistlustel kaasnesid aga uued traumad. On kahju, et meie kõrge spordijuht ei saanud minust aru ja suhtus niimoodi Ksenja Balta arengusse, kelle taolisi minu nägemuse järgi ilmub meie hulka ainult üks mitme põlvkonna jooksul. Praeguseks on aga K. B. konstitutsioon nii ära rikutud ja traumadest räsitud (ikkagi ligi viie aasta jooksul), et ka kõrgetasemelisest kiirjooksust ei tule enam midagi välja.

Härra Mart Siimaniga rääkisime veel Margus Hundist ja tema omapead jätmisest 18-aastaselt oma parimas arengueas. Praegu võib öelda, et Margus Hundi areng on seiskunud ja tõenäoliselt on M. H. Eesti kergejõustikule ka kadunud.

Mul ei tule küll meelde ühtegi nii suure potentsiaali ja perspektiiviga sportlast, kui Ksenja Balta ja Margus Hunt. Minu arvates on andestamatu, et me nende potentsiaali ei ole suutnud ära kasutada. Millegipärast on mul tunne, et nad ka ise saavad aru, et nendega on käitutud valesti ja nende potentsiaal on jäänud avamata.

Mulle jääb isegi mulje, et kellelgi funktsionääridest on olnud hirm, et tulevad nende hoolealuseid ohustama.

Võtku seda eestlase kadedust, õelust ja lauslollust see ja teine.

Härra Mart Siimaniga leidsime ühise keele ainult meditsiinilist teenindamist ja selle seost spordiga arutades. Ka M. S. leidis selle olukorra normaalsest kaugel olevat, mida on vaja tublisti parandada.

Mul on siiralt hea meel kohtumise üle Jaan Mooritsaga. Suuresti tänu temale olin sunnitud meenutama oma noorust, sõpru ja võistluskaaslasi. Ja kui Jaan Moorits tuli välja uisuraja rajamise ideega suvel rulluisutamiseks ja talvel igasuguseks uisutamiseks kuni kiiruisutamiseni, olin ma kahel käel nõus kaasa lööma. Mind hakkas ennastki huvitama, kas ja milleks ma enam suuteline olen!

Olen televisioonis näinud Tallinna liuvälju ja nendel uisutamist. Seda kõike on kahju vaadata, kuna uisutamise oskust näeb nendel liuväljadel ääretult vähe. See ei ole isegi mitte tritsutamine, vaid hoopis kakerdamine nii nagu keegi sellest aru saab või saada tahab.

Väga tahaks, et meie ettevõtmine lõpeks paremini. Et meie lapsed ja noored enam vähemgi valdaksid uisutamist, et nad oleks saanud mingitki koolitust.

Arvestades minu tegevust nooruses kiiruisutajana, minu kaheaastast treeneritööd noorte kiiruisutajate õpetamisel, kohtunikutööd kiiruisutamisvõistluste läbiviimisel, samuti eelnenud kirjapanekul põhinevat analüüsivõimet, tunnen ise, et peaks toime tulema uue väljakutsega.

Lõpetades ütleks, et kiiruisutamine on üks kiiremini arenenud spordialasid maailmas viimase 40-aasta jooksul. Nimetagem vaid – sisehallid, superlibisemiseks saadud jää koostis, uisutaja varustuse pidev täiustumine (uut tüüpi kiiruisud) ja kindlasti veel palju muudki. Eestis praegu vastavad võimalused on rohkem kui ahtakesed.

Näitena võiks ära tuua veel olümpiavõitja Ants Antson sõitis looduslikes tingimustes 10000m 17 minutiga, siis praegu sõidavad maailma parimad sama maa hallides 12 minuti piires.

Ja kuigi Eestis puuduvad kiiruisutamise tarvis jäähallid ja on ainult üks 250 m ringrada Adaveres, on ka siin saavutatud tulemused rekordilised. Lisaks on eesti väikesearvuline kiiruisutajate pere kasutanud ära võimalusi treenida ja võistelda raja taga sisehallides.

Sellega tahtsin ma näidata seda, kui kaugele võib viia tehniline progress kiiruisutamises.

Ants Antsoniga füüsiliselt ja tehniliselt võrdset meest ma praegu Eestis siiski ei näe.

Meie praegune parim naine – 16-aastane Saskia Alusalu – on aga tõesti haruldane leid kiiruisutamises ja ta võib jõuda nii kõrgele kui kaugele oskusliku treenimise juures, kui tervis vastu peab ja liiga vara läbi ei „küpsetata“. Tahe tundub tal selleks tugev olema. Selliste omaduste ja oskustega naist ja veel nii noort, pole ma Eesti kiiruisutamises varem näinud!

Kindlasti väärib ja vajab Saskia Alusalu nii väga häid juhendajaid kui korralikku toetust kõrge lõppsihi saavutamiseks.

27. märts 2011. a. Kolumnist Endel Laidoner

Murdmaasuusatamine – Holmenkollen MM 2011 valguses

Minu esimesest ülesastumisest suusatamises, eriti vabatehnika arengust ja osast murdmaasuusatamises saab tänavu (2011) oktoobris kolm aastat.

Sporditähes nr. 23 20. oktoobrist 2008 ilmunud kirjatööga lootsin laialdast diskusjooni suusatajate ja suusakorüfeedega. Vastas aga ainult Kaarel Zilmer, kes oma kirjatööga soovis minu suu sulgeda, igatahes mitte diskusjooni minusugusega. Vähe sellest – K. Z. Nimetas kõike minupoolselt täielikult luuluks.

Ütlesin juba siis, et diskusjooni puudumine meie rahvuslikuks spordialaks kujunenud murdmaasuusatamise arenemise üle on ohtlik ja ei soodusta eriti vabatehnika arengut.

K. Z. seisukoht näitab toimuva suhtes suusatamises ülimat rahulolu, mis ennem pidurdab kui soodustab suusatamise – eriti vabatehnika – arengut.

Kahjuks näitavad minu oletused murdmaasuusatamise olukorrast meie vabariigis tõesed olevat. On kahju, kui meie suusatamist juhivad nii ühekülgsed ja silmaklappidega inimesed.

Kahjuks näitab ka meie rahvuslik spordiala ennem hääbumise märke kui arengut!

Võib olla olete juba märganud, et ma olen püüdnud vältida väljendit „uisutehnika“. Ma olen aru saanud, et see nõelab erilasena suusatajaid ja suusakorüfeesid. Milleks tuletada meelde seda, mida ei osata ja millest aru ei saada või ei tahetagi aru saada.

Ja kuigi ma oma nooruses olin rahuldava tehnikaga kiiruisutaja ja oma südames olen seda tänaseni, ei vaata ma teiste spordialade peale tendentslikult, viltu ja kinniste silmadega. Üldiselt meeldivad mulle kõik spordialad, kus meie väikese eesti rahvuse esindajad maailma ulatuses silma paistavad. Püüan neid analüüsida ja mõelda, kas midagi saaks paremini. Mulle tundub, et just selles osas jäävad meie treenerite ja spordijuhtide tahe ja oskused puudulikuks ja on tendentslikud..

Ja kuigi meie meedia vaatab mööda maailma tasemel sportlaste antud intervjuudest (ju see näitab nende taset), toon ma siin ära osa intervjuust Justyna Kowalczykuga 16. jaanuaril 2009 Eurospordi kanalil saates „Breaking the ICE“, kus J. K. tunnistas, et oma edu eest võlgneb ta palju oma tiimile, kellest ta tänas eraldi Poola kiiruisutamise treenerit ja tema abi vabatehnika suusatamises.

On kahetsusväärne, et me Dario Cologna edu tahame põhjendada tema suhteliselt suurema hapnikutarbe võime (kuni 10%) ja mitmekülgsusega. Nendega on küll raske põhjendada meie suusatajate suurt mahajäämust. Kes on keelanud ja keelab meie treeneritel noorte arengut mitmekesistada? Me räägime ainult, kuidas meie parimad juba 2-3 aastaselt suusatasid ja ega nad teisi spordialasid teagi.

Isegi meie kuulus Mati Alaver leiab, et D. C. omadus mitte karta kondakti kaasvõistlejatega tuleneb tegelemisest mäesuusatamisega –ikkagi suusatamisega.

Nii et, ega meie suusatreenerid (ja suusatajad) oma kõrvadest kaugemale ei näe ja peale suusatamise ja just klassikalise suusatamise, eriti ei tunnista.

See aga , et kehalist trügimist ja kondakti kaasvõistlejatega õpetab just jalgratta grupisõit, meie suusatreenerid ei tea.

Me tunnistame, et D. C. tippmurdmaasuusatajaks saamisel on suur osa varases nooruses tegeldud mäesuusatamise, jalgrattasõidu ja jalgpalliga.

D. C. kehaline liikuvus ja koordinatsioon viitavad aga sellele, et ta on enne murdmaasuusatamise juurde jõudmist tegelenud ka piisaval tasemel uisutamisega.

Kahtlemata mängivad D. C. puhul suurt rolli tahtelised omadused ja põhjalikkus ja kõrge eneseanalüüsi võime.

Kõik see ongi D. C. võimaldanud tõusta murdmaasuusatamises universaalina maailma tipptasemele suhteliselt kiiresti ja suhteliselt hilisest murdmasuusatamisega alustamisest hoolimata.

Mingit fenomeni ma Dario Colognas ei näe!

Seda tõestab ilmekalt ka Holmenkolleni MM 2011, kus D. C. ei jõudnud poodiumilegi.

Holmenkolleni MM-i valguses ütlesid meie murdmaasuusatajad –lihtsalt ei jõudnud sõita. Nii raskeid radu ei olnud nad treeningutel sõitnud.

Kas Holmenkolleni rajad olid tõesti uudiseks meie treeneritele? On unustatud lihtsalt vana tõde – raske õppusel, kerge lahingus (Suvorov). Ja ainsana suutis sellest üle olla Jaak Mae! Ometi oli ka Holmenkolleni MM 2011 kõigile suusatajatele, treeneritele ja kõigile asjaosalistele juba mitu aastat varem teada.

Tahes või tahtmata ei saa ma siin üle ega ümber Marit Björgenist!

Kas ka fenomen?

Või lihtsalt võrdsem võrdsete hulgas?

Kui fenomen, siis tuleks Marit Björgen panna ühte ritta jamaika lühimaajooksja Usain Bolti ja ameerika mitmevõistleja Eatoniga. See just nagu ei sobi. Nende tulemused on saavutatud ausalt, ilma dopinguaineid tarvitamata.

Nii et ikkagi võrdsem võrdsete hulgas!

Oli masendav vaadata Marit Björgeni üleolekult sookaaslastest Holmnkolleni MM 2011 taustal. Ja on avalikult teada, et selliste tulemusteni on M. B. jõudnud norra suusajuhtide ja funktsionäride „abiga“. Meie vastavatel inimestel on, mida norrakatelt peale suusatamise õppida, kui enda peegli ees imetlemisest aega üle jääb.

Selline lugu on spordiajaloos küll esmakordne, kus antakse ametlik luba dopinguaine tarvitamiseks sookaaslastega „võrdsuse“ saavutamiseks. Loodetavasti see kunagi hiljem korrikeeritakse – kahjuks hilja. Au ja kuulsus on ammugi jagatud.

On huvitav, mis saab Kaija Udrase bronhiaalastmast? Kas Kaija Udrasele antakse luba tarvitada optimaalselt astmaravimeid nagu Marit Björgenile? Ja kas leitakse Kaija Udrasele sobivad ja suusatamist profi tasemel soodustavad ravimid?

Ei saa ma aga üle ega ümber Kristina Smigunist! Muidugi biograafija taustal.

Ma ütleksin, et koostöös Kristinaga on Jaan Martinson kirjutanud superraamatu. Ma teadsin ennegi, et spordifunktsionäride ja treenerite töö ei ole tasemel. J. M. toob siin ilusasti ja selgelt välja, et vastavad inimesed neile usaldatud töö asemel soojendavad end sportlaste ja nende saavutuste taustal.

Ka saab siin järjekordselt selgeks, et vabariigi koondiste treenerid ei tohi omada enda õpilasi, sest nad ei suuda olla erapooletud.

Näeme aga ka, mis viis Kristina tippu! Kõigepealt ääretu töötahe ja mitmekülgsus juba varases nooruses, edasi aga lati kõrgele asetamine ja tahtmine olla kõigist parem.

Ja Jumalale tänu, et tervis vastu pidas!

Kuipalju energijat kaotas aga Kristiina selles võitluses spordi funktsionäridega?

Igatahes oleks Kristiina soodsama kliima korral toonud mõnegi medali rohkem tiitlivõistlustelt.

On tuline kahju, et inimesed, kes peaksid mõtlema eesti spordi tulevikule, ei tee seda üldse. Olen varemgi öelnud, et me ei saa andekate noorsportlaste saatust usaldada ühe inimese – treeneri hoolde, kuna see käib talle üle jõu.

Arvestades eesti rahva väiksust (vähesust), tuleks treenereid ja vähemalt parimaid sportlasi pidevalt ära kuulata ja soovitavalt suunata.

Kui meil on aga eesti spordi lähitulevik ja üldse tulevik ükskõik, siis laseme aga vanas vaimus edasi.

Märts 2011 Kolumnist Endel Laidoner

Kas rahas peitub õnn?

Arvan, et pool inimkonnast vastab sellele jaatavalt, ülejäänud aga eitavad rahas peituvat õnne.

Milles siis viimaste arvates peitub õnn?

Materialistina ühinen ma meie rahvaesindajate põhimõttega -- õnn peitub raha rohkuses. Viimases Riigikogu koosseisus on saadikuid, kes aastaid tagasi ütlesid, et 500 eesti krooniga kuus elab ära küll. Millegipärast eelistavad nad tänaseni enam kui 100 korda suuremat sissetulekut. See on mõistuse vastane, kuidas on jõutud sellise tulemuseni! Algas see iseendale töötasu määramisest, millele järgnesid nn hüvitised. Hüvitiste määramise algatajaks oli endine kolhoosi esimees Toomas Varek. Tõenäoliselt tema ainsana viimastest rahvaesindajatest oli kolhoosi esimehena saanud maitsta sotsialismiaegseid hüvitisi majandi juhtidele ning analoogselt ja nahhaalselt määrati need nüüd endile ise. Ja lõpuks – vist oli RK ainuke töö(amet), kus „masu“ ajal ei vähenenud sissetulekud vaid ennem isegi suurenesid.

Täielik teater mängiti Riigikogus maha taastuvenergia hinna kujundamisel urmas Sõõruma ettepanekust lähtudes. Kui Sõõrumaa soovis taastuvenergia kwh hinnaks 1.15 EK, siis RK kinnitas uueks hinnaks 1.35 EK ja seda ühel häälel. Selle peale ütles Sõõrumaa – aga ma ei tahtnudki ju nii palju. Mis õigusega RK toimis niimoodi –võttis selle raha oma määruse alusel minusuguste(rahva) taskust ja andis Sõõrumaa taolistele(patriitsidele). Mina sellega nõus ei ole!

Kõik viitab sellele, et siin toimis teene teene vastu. Oletan, et S. pani varem iga rahvaesindaja lauale ümbrikuga 100 000 EK, ehk kokku 10 100 000 EK. Uus – 0.20 EK – kõrgem kwh hind kattis selle väljamineku paari kuuga ja edasi andis juba superkasumit.

Teatud erafirmade kasuks tehtud otsuseid nende tootehinna määramisel on RK hinge peal veel teisigi.

Kas need erafirmad on võrdsemad võrdsete hulgas?

Kuhu jäävad turumajandus ja vabakaubandus?

Kuhu jäävad tarbiakaitse ja konkurentsiamet?

Ja õiguskantsler Indrek Teder?

Taastuvenergia ülikõrge hinna määramine RK-s käis põgusalt läbi ka ETV saates „Vabariigi kodanikud“ 18. jaanuaril 2011. a., kus Ülle Madise selle nagu möödaminnes välja tõi. Indrek Teder oli aga päris vait. Küsimuses oli parteide rahastamise läbipaistmatus. Oli näha, et keegi ei taha radikaalset otsust välja pakkuda. Jüri mõis tunnistas aga olukorra isegi heaks.

Ainuke tulemuslik otsus oleks siin erafirmade kasuks tehtud otsuste ja nende tootehinna määramine RK tasemel ära lõpetada! Ja parteide rahastamine muutuks korrapealt läbipaistvamaks.

Sõõrumaa juhtum on aga tõenäoliselt väga iseloomulik ja ka õpetlik. Kuna S. RK tasandil midagi rohkemat saada ei looda, siis ei ole ka viimase kolme aasta jooksul tema rahakoti rauad avanenud parteide toetuseks.

LENNART MERI ja eluaegsed kohtunikud.

Tule taevas appi! Kas nii erudeeritud mehel, nagu LM toimus ajude pehmenemine või mängis rolli mõni muu põhjus (nagu – veri on paksem kui vesi), kui ta määras eluaegseks kohtunikeks praktiliselt sotsialismiehituse kooliga inimesed.

Terve kohtusüsteem on üles ehitatud selliselt, et kohtunik ei vastuta enda tehtud otsuse eest. Ja raha võtab eesti inimene vastu alati – olgu või kohtunik. Me räägime meedias sellest kümnekonnast kohtunikust, kes on „meelehea“ võtmisel vahele jäänud. Neid kohtunikke aga, kes ei ole vahele jäänud, on kindlasti kordades enam. Võib olla on see ametkond kõige enam korrumpeerunud Eestis?

Eestlane tahab hirmsasti raha ja sellega kaasnevat võimu. Võimu saavutades aga kindlasti kuritarvitab seda. Vahele jäädes mängib kõigepealt lolli ja kui sellest ei aita – on süüdimatu. Ja tulebki puhtalt välja.

Mäletan, et minu vanemad rääkisid tihti I Eesti Vabariigi ajal juurdunud peremehe tundest. Ja kuigi ma olen samasugune majaomanik nagu minu vanemad, siis peremehe tunnet pole ma maitsta saanud. On ainult kohustused, keelamised ja karistused. Meil on praegu täielikult karistuste vabariik, kusjuures karistused suurenevad ja paljunevad pidevalt.

Ja jõuamegi selleni välja, et meil ei eksisteeri mitte kodanikud, vaid – patriitsid ja plebeid.

Vägisi tuleb ajaloost meelde Rooma keisririik ja selle asukad – patriitsid ja plebeid, esimesed määrused-seadused, kusjuures viimaseid tegid patriitsid plebeide vaoshoidmiseks.

On iseloomulik siin meenutada Lauri Vahtre (kah ajaloolane) ütlemist riigikogulaste hüvede määramise põhjenduseks – kodanike kohus on meid valida ja edasi pole enam nende asi, mis me teeme. Ei ärata nagu erilist usaldust!

Kõik II EV RK-d ja valitsused on tegutsenud patriitside osakaalu ja võimu suurendamise suunas. Siiani on see neil ka õnnestunud. Selle eest peavad patriitsid tänama nõukogude võimu, kes ligi viiekümne aasta jooksul muutis eesti rahva sõnakuulelikuks käsutäitjaks. Ja mis me siin imestame, kui enamik patriitse on sotsialismiaegsete repressiivorganite päritoluga.

Ma küsin ainult – kui kauaks veel?

Üheks läbipaistvaks tegevuseks meie Riigikogu igapäevatöös on – võitlus iseenda sissetulekute vähendamise vastu. Selles tegevuses on riigikogu liikmed täies koosseisus ühe mütsi all.

Kas sellist vabariiki me tahtsimegi?

Kui peab paika klausel, et –iga rahvas väärib oma juhte – siis on ikka uskumatu, kui halvad me oleme, eriti ligimeste ja kaasinimeste vastu!

Oma kirjatööga „Kas rahas peitub õnn?“ ei tahtnud ma kedagi süüdistada.

Toon välja ainult tegeliku olukorra nii nagu mina seda näen. Rõõmu ja rahulolu see muidugi ei valmista.

Quod licet Jovi, non licet bovi!

Mis on lubatud Jupiterile, see ei ole lubatud härjale

Veebruar 2011