Viis aastat tagasi maanteel rulluisutades koos Audru
Spordihoone juhataja Jaan Mooritsaga
jõudsime ühisele arusaamisele, et maantee ei ole rulluisutamiseks õige koht.
Rulluisutamine on
viimastel aastatel maailmas üha enam arenev spordiala. Maanteel harrastatavana
kaasnevad
temaga ainult ohud –
ebatasane ja risustatud asfalt, oht üldisele liiklusele ja vastupidi. Et
kaotada nimetatud ohud, on vaja omaette rada ainult rulluisutajatele, mis
korrashoiu lihtsuse mõttes võiks olla staadion – ringrada. Samadel põhjustel ei
kõlba rulluisutamiseks ka kergliiklusteed, mis lisaks on liiga kitsad.
Arvestades ala
arengut on rulluisutajad tänaseni vaeslapse seisus.
Miks ei võiks Audrus olla (Pärnust kuni 10 km)
rahvusvaheliselt tunnustatud mõõtmetega multifunktsionaalne väga kvaliteetse
asfalt-kummi kattega ringrada, mida suvel kasutatakse rulluisutamiseks ja
talvel kiiruisutamiseks ja üldse uisutamiseks.
Mul on siiralt hea meel kohtumise üle Jaan Mooritsaga. Tänu
temale olin sunnitud meenutama oma noorust, sõpru ja võistluskaaslasi. Ja kui
Jaan Moorits tuli välja uisustaadioni rajamise ideega, olin kahel käel nõus
kaasa lööma. Mind hakkas ennastki huvitama, kas ja milleks ma enam suuteline
olen.
Olen TV-s näinud Tallinna liuvälju ja nendel uisutajaid.
Seda kõike on kahju vaadata, kuna uisutamise oskust näeb nendel liuväljadel
ääretult vähe.
Väga tahaks, et meie ettevõtmine lõpeks paremini. Et meie
lapsed ja noored enam –vähemgi valdaksid uisutamist, et nad oleks saanud
mingitki koolitust.
Ja nii me Jaan
Mooritsaga asutasimegi 7. veebruaril
2011. a.
Mittetulundusühingu
Audru Uisumeistrid (edaspidi MTÜ AU).
MTÜ AU on ellu
kutsutud Audru valla ja Pärnu maakonna laste, noorte ja kõigi asjahuviliste
aastaringseks vaba aja sisustamise ja sportimise eesmärgiga.
Edasi on
uisustaadioni kasutamine avatud kogu Eesti ja rahvusvahelises ulatuses.
Kui
rulluisutamine on praegu kogu maailmas kiiresti arenev spordiala, siis
kiiruisutamine on ala, kus Eestis algab kõik nullist. Praktiliselt on Eestis
vähemalt kaks põlvkonda jäänud ilma selle ilusa ja atraktiivse spordialata.
Uisustaadioni
valmistamegi eelkõige selleks, et meie elanikud saaksid näha, millised need
rulluisutamine ja kiiruisutamine õieti on. Kui kord on nähtud, küll leidub siis
ka järeletegijaid.
MTÜ AU poolt
küsitud maaala suuruseks on ligi 1 ha, vähemalt ristküliku kujuline 150 korda
60 meetrit, kuhu saaks rajada normaalmõõtmetega – 333,3 m kuni 10 m laiuse 2-rajalise
uisustaadioni. Et seda kõike ellu viia, on meil vaja rajada veel kohtunike maja
koos hotelli tüüpi abihoonega.
MTÜ AU on
teadlik Audru valla tänasest majanduslikust olukorrast ja ei pretendeerigi
praegu Audru valla poolsele rahalisele toetusele. Audru valla majandusliku
olukorra paranedes ei ütle me ära ka majanduslikust abist – nagu autoparkla ja olmehoone.
Kuna Pärnu
linn ei ole aastaid tulnud toime korraliku uisuraja ehitamisega, siis loodame
Audru
Vallavalitsuse mõistvat suhtumist MTÜ AU tegevusele.
MTÜ AU tegevust toetavad täielikult Eesti
Uisuliit, Eesti Rulluisuliit ja Pärnumaa Spordiliit.
On kahju, kui
me ei leia toetust oma vallast ja oma maakonnast selleks, et rajada maailmas
esimene rahvusvaheliselt tunnustatud mõõtmetega staadion rulluisutamiseks, mis
tagaks ohutuse nii sportlastele kui ka ülejäänud liiklejatele – ehk eraldaks
sikud lammastest.
Ei saa
unustada seda, et siin toimub üleminek ohtlikult maanteelt igati korraliku
kattega uisustaadionile – tõelise rekordite püstitamise ja ületamise
võimalustega.
Kas see üldse
huvitab kedagi, kui Audru saab olla ühe piisavalt atraktiivse spordiala
arendamisel maailmas esimene ?!
Jah! Iga algus
on raske!
Ma olen alati
toonitanud spordiajaloo tundmise vajalikkust. Ka meie uisustaadioni
põhjenduseks pean kasutama spordiajaloo abi – ja selleks on meie „rahvuslik
spordiala“ suusatamine.
Kui
ameeriklane William Koch 1976. a. Innsbrucki taliolümpiamängudel 30 km murdmaasuusatamises
ebahariliku stiiliga sõites hõbemedali võitis, ei tahtnud tuntud suusamaad seda
tunnistada. Oli ju USA murdmaasuusatamine sel ajal umbes eesti tasemel. FIS aga
W: K: sõitu ja võitu ei tühistanud, nähes selles hoopis tulevikku, millest ongi
tänaseks välja kasvanud vabatehnika suusatamine kõigi oma variatsioonidega.
Ja missuguse
ülemaailmse arengu tegi murdmaasuusatamine? Ja ainult tänu sellele, et
selleaegsed FIS-i juhid ei olnud silmaklappidega vaid olid ettenägelikud ja
tolerantsed.
Siinjuures ei
saa jätta mainimata, et meie suusajuhid ja treenerid ei pea lugu spordiajaloost
ja ei näe suusatamise arengut maailmas lahtiste silmadega, rõhudes põhiliselt
klassikalisele suusaviisile. Nii me olemegi jäänud oma „rahvusliku spordialaga“
maailma mastaabis järjest tahapoole.
Oletagem aga
nüüd, et W: K: poleks olnud ja koos sellega suusatamise vabatehnikat ka mitte. Oleks
aga eksisteerinud ainult klassikaline suusatamine põhiliselt Skandinaaviamaades
ja Venemaal. Võiks öelda – kesisevõitu ja kurb pilt.
Eelneva jutu
mõte oli see, et me näeme võimalust viia rulluisutamine esimestena maailmas
tehniliselt uuele ja kõrgemale tasemele. Ja me ei väsi meenutamast – toome rulluisutamise
ohtlikult maanteelt ohutule ja kvaliteetsele ringrajale –staadionile.
Audru
uisustaadioni osas ei saa me aga üle ega ümber viimaste aastakümnete
kiiruisutamise ajaloost Eestis.
Möödunud
talvel 2010. a. täitus 100 aastat eesti kiiruisutamise sünnist. Sel puhul Tiit Lääne poolt ilmunud raamatus
„Kiiruisutamine Eestis“ on leidnud ära märkimist ka MTÜ AU asutajaliikmete tegemised
eesti kiiruisutamises 1950-ndail aastail.
Nii oli Jaan
Moorits Antsla Põllumajandustehnikumis õppimise ajal tehnikumide üks paremaid
kiiruisutajaid, võttes samal ajal osa peaaegu kõigist „Jõud“-i poolt
korraldatud teiste spordialade võistlustest, olles hiljem eriti edukas
matkamises, alpinismis ja võrkpallis. Viimased kümme aastat on J: M: töötanud
Audru Spordihoone juhatajana – ta on organiseerinud lastele ja noortele
võistlusi rulluisutamises, jalgrattasõidus, võrkpallis ja jõuharjutustes – koos
autasustamisega diplomi ja medaliga. Samal ajal tegutses J: M: treenerina. Ka
praegu võib J: M. pidada tegevsportlaseks – kiiruisutamises on ta osa võtnud
kolmest Kalevipoja uisumaratonist Peipsi järvel, rulluisutamises peaaegu kõigist Eestis toimunud maratonidest
ja et sellest veel küll ei ole – ka Lätis, Soomes ja mitu korda Berliinis,
kusjuures oma vanusklassis on ta olnud enamikus parimaks.
Ka Endel
Laidoner oli oma sporditee alguses mitmekülgne sportlane – alustas 5-klassis
tennisega, millele järgnesid kergejõustik, kiiruisutamine, poks, tõstmine ja
jalgratas.
E: L: õppis
uisutama 6-klassis ja kiiruisutamiseni jõudis juba järgmisel aastal. Omandas
ühe aastaga kiiruisutamise tehnika nii perfektselt, et see leidis kajastamist
ka Tiit Lääne Eesti kiiruisutamise 100-nda aasta juubeliraamatus.
E. L. -- mis
selleks siis vaja oli? Uisutamine ise
meeldis mulle väga. Tuleb välja, et mul oli suur eneseanalüüsi võime tehnika
omandamisel, teiste vigade märkamisel ja nende õpetamisel juba varases
nooruses. Oli veel suur tahtmine olla teistest parem ja tahtejõud seda ellu
viia.
E. L. aktiivne
sporditegevus möödus Viljandi II Keskkoolis õppimise perioodil.
Viie aasta –1952-1956 – jooksul oli ta Viljandi absoluutselt
parimaks kiiruisutajaks. Selle aja jooksul jõudis ta tulla ---
1953. a. 15-aastasena Pärnu oblasti absoluutseks meistriks,
võites kõik distantsid
1954. a. 16-aastasena võitis
Nelijärvel Eesti kuue linna – Pärnu, Haapsalu, Rakvere, Narva, K-Järve
ja Viljandi -- matskohtumise
täiskasvanutele ning aitas sellega kaasa Viljandi üldvõidule
1954. a. kuulus tennises Viljandi koolinoorte võistkonda
vabariiklikul spartakiaadil
1955. a. kuulus
jalgrattasõidus Viljandi koolinoorte võistkonda vabariiklikul spartakiaadil ja
arvati ka eesti koolinoorte koondvõistkonda. Enne seda võitis Viljandis
ülekaalukalt 25 km ja 50 km maanteesõidud ja aitas sellega oma Viljandi II
Keskkooli rajoonis esikohale.
1955. ja 1956. aastail võitis ETKVL-i talispartakiaadidel
kiiruisutamises kõik distantsid – 500m, 1000m, 1500m, 3000m ja 5000m.
1953. a. lõpetas Viljandi Laste Spordikooli kiiruisutamise osakonna treeneri kutsega
kiiruisutamises ja töötas 1955. ja 1956. aastail Viljandi Laste Spordikoolis ja
VSÜ „Kalevis“kiiruisutamise treenerina.
E. L. omab kiiruisutamises I katekooria kohtuniku kutset. On
korduvalt tegutsenud kohtunikuna Eesti – Läti maavõistlusel.
1956. a. oli E. L. Eesti Sidetöötajate Vabariiklikul talispartakiaadil kiiruisutamise peakohtunik.
Vaatleme vahelduseks
jälle spordiajalugu – kuidas kiiruisutamine Eestis ära kaotati!!!
Peale Ants Antsoni olümpiavõitu 1964. a. Innsbruckis 1500 m
kiiruisutamises arvati Eestis üldiselt, et nüüd läheb massiliseks
kiiruisutamiseks. Veel 1966. a. kevadel oli Eestil Moskva poolne pakkumine ja
toetus tehisjäärajaga halli ehitamiseks Eestisse. Samal aastal teatas aga Eesti
Spordikomitee esimehe asetäitja Kristjan Arusoo, et kiiruisutamist pole Eestis
arendada mõtet – Moskvale öeldi ära ja Eestis lõpetati kiiruisutamise doteerimine.
Selline
eesti spordijuhi poolne ühekülgne otsus viis tõenäolikult enamiku meie
kaasaegsetest eesti parematest kiiruisutajatest solvumiseni ja kiiruisutamisest
loobumiseni..
Ja sellised
väiklased, kadedad, kitsa silmaringiga
ja ühte-kahte spordiala vaevalt
tundvad inimesed juhtisid meie sporti siis ja juhivad tänapäevalgi.!
Meie aga
murrame ajusid – miks sport koos spordimeditsiiniga Eestis alla käib?
Meile
meeldis TRÜ rektori Alar Karise esinemine „Postimehes“ 2. juunil 2011 –
Keda vajab tulevik?
-- Tulevik vajab järjest rohkem
mõtlevaid inimesi!
Ja meie
koostöö -- J. M. ja E. L. –vaatab
tulevikku.
Tegelikult
on see uisustaadion ju Audru valla üritus, mis täiendab Audru valla spordikomplekti.
Kõigepealt on see ju Audru valla noorte vaba aja veetmise võimaluste
suurendamine.
Ainuisikuliselt ei pea Endel Laidoner erilist vahet rulluisutamise,
kiiruisutamise ja vabatehnika suusatamise vahel. Tegevuses on ju ühed ja samad lihasgrupid.
Ainult klassikalist suusatehnikat harrastajal need lihasgrupid aga peaaegu
puuduvad. Ilusa näite saab siin Andrus Veerpalu ütlusega vabale suusatehnikale
üle minnes – mul tõmbasid ka need lihased krampi, mida mul ei olnudki. Võib öelda, et rulluisutamine
on vabatehnika suusatamise jaoks abialana
sama tähtis kui kiiruisutamise jaoks. Rulluisutamine arendab eelkõige keha
tasakaalu tunnetamist, õige raskuskeskme leidmist ja muidugi tugevdab jala,
puusa ja selja lihaseid. See on aga midagi muud, kui suusaroller ja
klassikalise tehnikaga suusatamine. Siin on ka peidus meie vabatehnika suusatamise puudujääk. Kui vaadata
murdmaasuusatamise ajalugu ja arengut maailmas, siis hakkab silma, et alates
William Kochist (1976) ja vabatehnika kasutusele võtmisest on
murdmaasuusatamise levik kolossaalne. Suur enamus maailma suusatajatest (v. a.
osa Skandinaavia, Venemaa ja kõik Eesti) alustab tänapäeval vabatehnikaga ja
siis peale vajalike lihaste arengut võtab ette klassikalise tehnika
Olen sellest kõigest kirjutanud juba 2008. alates oma plogis
– endellaidoner.blogspot.com
Meie meedia
ei tunnista kiiruisutamist ja selle olemasolu üldse, jättes selle välja ka maailma parimate suusatajate intervjuude eestikeelsest
tõlkest.
Väike näide
Justyna Kowalzyk´’i intervjuust 16. 01.
2009 Eurospordi kanalil „Breaking the Ice“, kus ta tunnistas, et oma edu eest
võlgneb ta palju oma tiimile, kellest tõi eraldi välja Poola koondise
kiiruisutamise treeneri ja temapoolse abi vabatehnika suusatamise tehnika
parandamisel ja täiustamisel. Selle aasta murdmasuusatamise suur
kristallkarikas kuulus aga talle.
Nagu
eelneva tõestuseks näitas meie ETV 2012. aasta alul Tour de Sky viimasel päeval mäkketõusu
naistele – Marit Bjorgeni ja Justyna Kowalzyk’i duelli, kus J.K. lihtsalt uisutas
(tegelikult suusatas) M. B. mööda ja kadus, M. B. aga sammus (mitte ei libisenud) suuskadel külg
ees nagu trepist üles.
Suusatamise osa lõpetades ütleks lühidalt, et meie suusatajatel on
suhteliselt nõrgad jalad vabatehnikas suusatamise jaoks ja üldiselt suhteliselt
nõrk füüsis ning mõlema suusastiili ühisstartides vähene kindlus suuskadel
püsimises (ehk vähene suusatamise oskus). Viimast puudujääki püüdis Mati
Alaveer mõned aastad tagasi põhjendada nahaalsuse puudumisega meie suusatajatel.
Ma ei
ütleks, et rulluisutamine on ainuke abimees suusatajate aitamisel mainitud hädade korral, kuid üks põhilisemaid
ja effektiivsemaid kindlasti. Ei usu aga eriti,et üle 20-aasta vanune suusataja
neid vigu enda juures täielikult kõrvaldada suudaks. Põhja ladumine peaks algama ikka väga noorelt – mida varem,
seda parem.
Meie suusajuhid ja treenerid aga pusivad edasi meie poolt
ristitud nn skandinaavia mudeliga – enne klassika ja siis vabatehnika
suusatamine, lootes, et küllap vajalikud lihased kunagi ikka arenevad.. Ja
kuigi kogu maailma murdmaasuusatamise eliit (v. a. skandinaavia) näitab, et
nemad õpivad esmalt vabatehnikat ja arendavad vastavad lihasgrupid välja,
kusjuures siit edasi klassikaline murdmaasuusatamine ei tekita kasvuraskusi.
Ka viimaste
aastate maailma parimaid meessuusatajaid sveitslane Cologna on hea näide meie
tõekspidamistele.
Meie arvates
on praegu väga hea aeg uisutamise propageerimiseks ja ala laiendamiseks Eestis.
Esiteks on
murdmaasuusatamine viimased aastad liikunud madalseisu ja kahjuks tõenäoliselt
langeb veelgi, kuna kuskilt ei paista uusi kristiinasid ja andruseid.
Teiseks
vajab ka meie rahvusspordina tituleeritud murdmaasuusatamine uisutajate
abistavat kätt. Selleks aga peavad murdmaasuusatajad hakkama uisutajaid võrdse
partneritena kohtlema.
Kolmandaks
on vaja meie kõrgkoolidesse -- Tallinna
Ülikool ja Tartu Riiklik Ülikool – sisse viia uisutamise (rulluisutamise,
iluuisutamise, kiiruisutamise, jäähoki) õpetamine vastava kateedri tasemel.
Tõenäoliselt on Eesti ainuke Euroopa Liidu riik, kus uisutamist ei õpetata
kõrgkooli tasemel.
Meil on
olnud kokkupuuteid kõrgema haridusega kehalise kasvatuse õpetajatega Pärnus, kes kehalise kasvatuse tunni ajal
lapsi jääle saates said ise vaba tunni. Siit ka vajadus tõsta kehalise
kasvatuse õpetajate hariduse taset ja haritust.
J a s i i s
a l g a s t r i a n g e
l m a a g a !
Kui eelteatena öeldi meile Audru Vallavalitsusest, et vaba
maad on piisavalt – ligi 6 ha, siis AV
vanema Marguse Joonase kiri 31. 03. 2011 Eesti Uisuliidule ja MTÜ AU-le
teatas, et võimalik maaeraldus on 10150 ruutmeetrit. Kahjuks ei mahtunud meie
uisustaadion sellele maatükile ära, kuigi vajadus oli „ainult“ 9000
ruutmeetrit. Häda oli aga selles, et staadioni alla minev maaala peab
olema ristküliku kujuline, pikkusega 150
m ja laiusega 60 m. Meile öeldi Audru Vallavalitsusest (edaspidi AVV) veel, et
kusagilt kõrvalt näiliselt vabadelt maadelt puudub maa juurdesaamise võimalus.
Tujutult ütles J. M. selle peale, et sellise maatükiga ei tee me midagi. Ja nii
see maa lootus meilt ära võetigi. Meile ütles maakorraldaja Priit Annus uue
tingimusena, et kui me septembri alguseks näitame ära , kust tuleb oma
osalusena 10% eelarvest, siis esitame volikogule sellegi maa eraldamise.
Siis
õnnestus meil teada saada meid huvitava naabermaavalduse omanik -- Vestmann Varahalduse AS. Kohtumine nende
juhatuse liikme Taavi Raadikuga osutus väga meeldivaks.
Taavi Raadik suhtus meie muresse väga professionaalselt ja
arusaavalt. Ta tõi välja meid huvitavate maade projekt eskiisi ja vaata imet –
uisustaadioni jaoks sobivale maaalale ei olnudki veel midagi projekteeritud.
Taavi Raadik ütles, et me võime selle maa saada, kuid tehingu peab sooritama VV
As ja AVV. Nii et jälle AVV, kelle huvi ja heatahtlikkuse korral oleks vajalik
maa meil võinud ammu käes olla.
10.
juunil 2o11. a. arutas AVV majanduskomisjon eesotsas Jaanus Põldmaaga MTÜ AU
maa ja abitaotlust. Komisjon suhtus meie soovidesse mõistvalt ja soojalt.
Jaanus Põldmaa lubas maa eralduse MTÜ AU-le ja soovitas projekteerimist
alustada, samuti 10% vallapoolset toetust (kuna seda on kõik MTÜ-d saanud).
Komisjoni ees M. J. ja P. A. sellele vastu ei vaielnud. Hiljem ütles aga P. A.
meile, et raha ja toetust me ikka ei saa.
Nii see
maa saamine jäigi küsimärgi alla. Selgus ka, et AVV on kasutanud „telgitaguseid
tarku“ meie vastu. Jah! Tarku on iga valitsuse ajal olnud. Alati on lõige
targemad harrastussportlased ja muidu kõrvalseisjad. Igal ühel on oma arvamus ja see on ka loomulik, sest kõik ei saagi ühetmoodi mõelda. Kuid siin on ettevõetud plaan, et teha uisustaadion, kus oleks võimalik ametlikke võistlusi läbi viia ja ka rekordeid fikseerida. Seda eesmärki ja kirge saavad mõista need, kes on tegelenud tippspordiga ning soovivad, et ka meil oleks loodud normaalsed ja turvalised võimalused armastatud spordialaga tegelemiseks.
Üldiselt
näitasid vallaametnikud kuni vallavanemani (Margus Joonas) välja täielikku
võhiklikkust spordi, aga eriti uisutamise suhtes. M. J. helistas Eesti
Uisuliidu peasekretärile hr. Gunnar Kuurale ja küsis – kas MTÜ AU tegevus ja
Audru Uisustaadion üldse vajalikud on? Ja seda veel peale toetusavaldusi MTÜ AU
kasuks Eesti Uisuliidu, Eesti Rulluisuliidu ja Pärnumaa Spordiliidu poolt.
Räägime
vahepeal jälle uisutamisest!
1962. a.
talvel tegid vene päritolu inimesed Sillamäel normaalmõõtmetega väga
kvaliteetse uisuraja kiiruisutamiseks. Nad ütlesid – las inimesed vaatavad, mis
asi see kiiruisutamine on! Küll siis leidub ka järeletegijaid! Ja õieti
arvasid. Kiiruisutamise tase kasvas aga Eestis märgatavalt. Tegelikult on igasugune uisutamine, kui seda osatakse, ilus
ja väga tehniline, emotsionaalne ja atraktiivne, mida on näidanud ka
pealtvaatajate arvukus meie nooruses treeningute ja võistluste ajal.
Meie –
J. M. ja E. L. –unistuseks on uisustaadion valmis saada ja endile järglased
kasvatada, et see spordikompleks ei läheks mitte mõne „targa“ või mõne
uisutamisele vaenuliku inimese kätte.
Võitluseks maa saamise eest on meile andnud jõudu teadmine, et meid
toetavad täielikult Eesti Uisuliit, Eesti Rulluisu Föderatsioon ja Pärnumaa
Spordiliit. See oleks ju ka ainuke rulluisurada—staadion mitte ainult Eestis
vaid kogu maailmas.
Meie aga
jätkasime võitlust AVV-ga maa saamise eest.
Kuigi
Vestmann Varahaldus AS loovutas enda valduses olevast maast ligi 0,5 ha
uisustaadioni jaoks sobilikust maast Audru vallale tagasi, tõrkus nüüd AVV seda
maad MTÜ AU-le andmast. Lõpuks AVV selle maa siiski eraldas. Uisustaadioni
jaoks jäi aga puudu veel 527 ruutmeetrit, mis näiliselt oli vaba maa, aga eraldatud
multifunktsionaalse spordiväljaku juurde kuuluvaks.
Septembri lõpus hr. Priit Annus siiski saatis Keskkonnaminister proua
Keit Pentusele taotluse 527 ruutmeetri „kantimiseks“ MTÜ AU kasuks. Ja meie
jaoks sündis uskumatu – proua Keit Pentus tegi selle ära. See tegevus jättis
proua Keit Pentusest kui väga erudeeritud ja tolerantse inimese mulje spordi ja
uisutamise suhtes üldse.
Peaaegu
aasta närvesöövat tööd ja ligi 1 ha maa eraldus sai notariaalse kinnituse
detsembri lõpus 2011. a. MTÜ AU kasuks.
Alles
nüüd saime projekteerimise maksumuse toetuse taotlust alustada Pärnu Lahe
Partnerluskogult (edaspidi PLP). Näiliselt oli meie ainsaks toetajaks selle
esimese tegevusaasta jooksul PLP, kes lubas meid materiaalselt toetada, kui AVV
eraldab meile maa. Kui me aga detsembris 2011. a. maa saime, hakkas PLP otsima
põhjuseid, et meid toetusest ilma jätta. Jäi mulje, et PLP ei lootnudki, et MTÜ AU maad üldse
saab.
Ja mis siis nüüd? Viimase toetuse
taotlusdokumendi õigeaegne esitlus PLP-le oli nagu uus üllatus! Tundus, et seda
ei loodetudki. Nüüd näitas Rein Talisoo meile riiulil ca 5cm kõrgust toetuse
taotluste pakki ja küsis: keda me neist teie arvel ilma toetuseta jätame?
Metamorfoos – missugune!
Ja nii
MTÜ AU ilma toetuseta jäetigi!
MTÜ
AU-d ei rahulda PLP juhatuse otsus 23. aprillist 2012. a. jätta rahastamata MTÜ
AU poolt rajatava Audru Uisustaadioni projekti maksumus 90% ulatuses. See otsus
on tehtud nö üle pea- kaela. Seda näitab PLP juhatuse põhjendus kolmes aspektis,
kus on kahtlus Audru Uisustaadioni projektitaotluse teostatavuse
realistlikkuses, majanduslik elujõulisus ja vähene jätkusuutlikkus. Need on asjaolud,
mis PLP peab lahti seletama, kuna nad olid oma otsuse tegemisel nii targad, et
ei soovinud meilt saada vastavaid selgitusi.
Audru
Uisustaadioni projekti toetuse taotluse käigus ei tulnud kordagi välja, et
taotluse esitus ei ole korrektne. Teadsime aga isegi, et see toetuste
taotluste vorm on liiga lakooniline ja
sabloonne kõigi taotlejate jaoks. Teadsime sedagi, et PLP juhatus teab
uisutamisest sama palju, kui Oskar Lutsu „Kevadest“ Raja Teele tritsutamisest
(kui sedagi). Seepärast lootsimegi, et meid kutsutakse PLP juhatusse
lisaselgitusi andma.
Seda
aga ei tehtud!
PLP
otsuses räägitakse korduvalt Audru Uisustaadioni projekti kinnitamisest
keeldumisest. Seda aga pole MTÜ AU
PLP-lt taotlenudki. PLP ei saanud aru toetuse taotluse objektist ja et
aega oli vähe iga toetuse taotleja jaoks, siis jagati toetusi kulissidetaguse
lobi tulemusena.
PLP-s
arvatakse, et kui Audrus harrastatakse 4-5 spordiala – on piisav, et „Audru
Uisustaadionile“ kriips peale tõmmata. Aga ju see näitab PLP taset. PLP
käitumine MTÜ AU-ga on olnud psühholoogiliselt rumal, vale ja küündimatu.
Lubada viimase hetkeni toetust ja siis pugeda küüdimatute inimeste
hääletuse taha, omaenda lubadust läbi
lõigates. On siililegi selge, et taolised juhatused hääletavad nii nagu nende
juhid ette panevad.
Järgnev on mõeldud MTÜ AU asutajaliikmete poolt nendele, kes tegelevad
spordi juhtimisega ja rahastamisega, kellele on usaldatud spordi ja maaelu
edendamise rahastamine. Need inimesed peavad olema ääretult erapooletud ja
läbipaistvad oma tegevuses, olema tolerantsed ja pidevalt täiendama ennast
rahastatavate objektide osas. Lõputult tark ei ole keegi. Ja oma rumalust ei
maksa häbeneda.
Meie,
Jaan Moorits ja Endel Laidoner, oleme oma sporditee rohkem kui 60 aasta jooksul
läbi käinud nii paksust ja vedelast kui ka tulest ja veest, olles saanud
sellest kogemused ja karastuse oma
tegevuse jätkamiseks. Me oleme alati valmis dialoogideks spordi üle ja ümber.
Oleme alati valmis nõu ja jõuga aitama, kui me ise neist asjust üle oleme.
Lõpetuseks küsime ikka – miks ei võiks Audrus olla rahvusvaheliselt
tunnustatud mõõtmetega väga kvaliteetse (sileda) kummi-asfaltkattega ringrada
rulluisutamiseks ja soodsa talve korral ka kiiruisutamiseks. See võimaldaks
korraldada igasuguse mastaabiga võistlusi kuni MM-ideni välja ja registreerida
ametlikult tunnustatud rekordeid. Kuna sellist ringrada tänaseni terves
maailmas pole ja rulluisutamine toimub ainult maanteel, siis on võimalik
registreerida ainult kohalikke rekordeid. Lisaks toome rulluisutamise halva
kvaliteediga ja ohtlikult maanteelt kvaliteetse kattega liikluse jaoks ohutule
ringrajale.
Kasutame juhust ja täname Pärnumaa
Spordiliitu ja proua Kaiu Kustassoni, Eesti Uisuliitu ja härra Gunnar Kuurat, Eesti
Rulluisu Föderatsiooni
ja härra Jaanus Ritsonit abi ja toetuse eest vastava maaala
eraldamiseks uisustaadioni jaoks Audru Vallavalitsuse ees.
MTÜ AU
juhatuse liige Jaan Moorits
MTÜ AU
juhatuse liige Endel Laidoner