Sunday, April 14, 2013

AUDRU UISUSTAADIONI EPOPÖA




Viis aastat tagasi maanteel rulluisutades koos Audru Spordihoone juhataja  Jaan Mooritsaga jõudsime ühisele arusaamisele, et maantee ei ole rulluisutamiseks õige koht.
 Rulluisutamine on viimastel aastatel maailmas üha enam arenev spordiala. Maanteel harrastatavana kaasnevad
 temaga ainult ohud – ebatasane ja risustatud asfalt, oht üldisele liiklusele ja vastupidi. Et kaotada nimetatud ohud, on vaja omaette rada ainult rulluisutajatele, mis korrashoiu lihtsuse mõttes võiks olla staadion – ringrada. Samadel põhjustel ei kõlba rulluisutamiseks ka kergliiklusteed, mis lisaks on liiga kitsad.
       Arvestades ala arengut on rulluisutajad tänaseni vaeslapse seisus.
Miks ei võiks Audrus olla (Pärnust kuni 10 km) rahvusvaheliselt tunnustatud mõõtmetega multifunktsionaalne väga kvaliteetse asfalt-kummi kattega ringrada, mida suvel kasutatakse rulluisutamiseks ja talvel kiiruisutamiseks ja üldse uisutamiseks.
Mul on siiralt hea meel kohtumise üle Jaan Mooritsaga. Tänu temale olin sunnitud meenutama oma noorust, sõpru ja võistluskaaslasi. Ja kui Jaan Moorits tuli välja uisustaadioni rajamise ideega, olin kahel käel nõus kaasa lööma. Mind hakkas ennastki huvitama, kas ja milleks ma enam suuteline olen.
Olen TV-s näinud Tallinna liuvälju ja nendel uisutajaid. Seda kõike on kahju vaadata, kuna uisutamise oskust näeb nendel liuväljadel ääretult vähe.
Väga tahaks, et meie ettevõtmine lõpeks paremini. Et meie lapsed ja noored enam –vähemgi valdaksid uisutamist, et nad oleks saanud mingitki koolitust.
     Ja nii me Jaan Mooritsaga  asutasimegi 7. veebruaril 2011. a.
     Mittetulundusühingu Audru Uisumeistrid  (edaspidi MTÜ  AU).
     MTÜ AU on ellu kutsutud Audru valla ja Pärnu maakonna laste, noorte ja kõigi asjahuviliste aastaringseks vaba aja sisustamise ja sportimise eesmärgiga.
      Edasi on uisustaadioni kasutamine avatud kogu Eesti ja rahvusvahelises ulatuses.
      Kui rulluisutamine on praegu kogu maailmas kiiresti arenev spordiala, siis kiiruisutamine on ala, kus Eestis algab kõik nullist. Praktiliselt on Eestis vähemalt kaks põlvkonda jäänud ilma selle ilusa ja atraktiivse spordialata.
      Uisustaadioni valmistamegi eelkõige selleks, et meie elanikud saaksid näha, millised need rulluisutamine ja kiiruisutamine õieti on. Kui kord on nähtud, küll leidub siis ka järeletegijaid.
      MTÜ AU poolt küsitud maaala suuruseks on ligi 1 ha, vähemalt ristküliku kujuline 150 korda 60 meetrit, kuhu saaks rajada normaalmõõtmetega – 333,3 m kuni 10 m laiuse 2-rajalise uisustaadioni. Et seda kõike ellu viia, on meil vaja rajada veel kohtunike maja koos hotelli tüüpi abihoonega.
       MTÜ AU on teadlik Audru valla tänasest majanduslikust olukorrast ja ei pretendeerigi praegu Audru valla poolsele rahalisele toetusele. Audru valla majandusliku olukorra paranedes ei ütle me ära ka majanduslikust abist – nagu autoparkla ja olmehoone.
        Kuna Pärnu linn ei ole aastaid tulnud toime korraliku uisuraja ehitamisega, siis loodame
         Audru Vallavalitsuse mõistvat suhtumist MTÜ AU tegevusele.
        MTÜ AU tegevust toetavad täielikult Eesti Uisuliit, Eesti Rulluisuliit ja Pärnumaa Spordiliit.
        On kahju, kui me ei leia toetust oma vallast ja oma maakonnast selleks, et rajada maailmas esimene rahvusvaheliselt tunnustatud mõõtmetega staadion rulluisutamiseks, mis tagaks ohutuse nii sportlastele kui ka ülejäänud liiklejatele – ehk eraldaks sikud lammastest.
         Ei saa unustada seda, et siin toimub üleminek ohtlikult maanteelt igati korraliku kattega uisustaadionile – tõelise rekordite püstitamise ja ületamise võimalustega.
        Kas see üldse huvitab kedagi, kui Audru saab olla ühe piisavalt atraktiivse spordiala arendamisel maailmas esimene ?!
        Jah! Iga algus on raske!
        Ma olen alati toonitanud spordiajaloo tundmise vajalikkust. Ka meie uisustaadioni põhjenduseks pean kasutama spordiajaloo abi – ja selleks on meie „rahvuslik spordiala“             suusatamine.
         Kui ameeriklane William Koch 1976. a. Innsbrucki taliolümpiamängudel 30 km murdmaasuusatamises ebahariliku stiiliga sõites hõbemedali võitis, ei tahtnud tuntud suusamaad seda tunnistada. Oli ju USA murdmaasuusatamine sel ajal umbes eesti tasemel. FIS aga W: K: sõitu ja võitu ei tühistanud, nähes selles hoopis tulevikku, millest ongi tänaseks välja kasvanud vabatehnika suusatamine kõigi oma variatsioonidega.
         Ja missuguse ülemaailmse arengu tegi murdmaasuusatamine? Ja ainult tänu sellele, et selleaegsed FIS-i juhid ei olnud silmaklappidega vaid olid ettenägelikud ja tolerantsed.       
         Siinjuures ei saa jätta mainimata, et meie suusajuhid ja treenerid ei pea lugu spordiajaloost ja ei näe suusatamise arengut maailmas lahtiste silmadega, rõhudes põhiliselt klassikalisele suusaviisile. Nii me olemegi jäänud oma „rahvusliku spordialaga“ maailma mastaabis järjest tahapoole.
         Oletagem aga nüüd, et W: K: poleks olnud ja koos sellega suusatamise vabatehnikat ka mitte. Oleks aga eksisteerinud ainult klassikaline suusatamine põhiliselt Skandinaaviamaades ja Venemaal. Võiks öelda – kesisevõitu ja kurb pilt.
          Eelneva jutu mõte oli see, et me näeme võimalust viia rulluisutamine esimestena maailmas tehniliselt uuele ja kõrgemale tasemele. Ja me ei väsi meenutamast – toome rulluisutamise ohtlikult maanteelt ohutule ja kvaliteetsele ringrajale –staadionile.
          Audru uisustaadioni osas ei saa me aga üle ega ümber viimaste aastakümnete kiiruisutamise ajaloost Eestis.
           Möödunud talvel 2010. a. täitus 100 aastat eesti kiiruisutamise sünnist. Sel puhul         Tiit Lääne poolt ilmunud raamatus „Kiiruisutamine Eestis“ on leidnud ära märkimist ka          MTÜ AU asutajaliikmete tegemised eesti kiiruisutamises 1950-ndail aastail.
       Nii oli Jaan Moorits Antsla Põllumajandustehnikumis õppimise ajal tehnikumide üks paremaid kiiruisutajaid, võttes samal ajal osa peaaegu kõigist „Jõud“-i poolt korraldatud teiste spordialade võistlustest, olles hiljem eriti edukas matkamises, alpinismis ja võrkpallis. Viimased kümme aastat on J: M: töötanud Audru Spordihoone juhatajana – ta on organiseerinud lastele ja noortele võistlusi rulluisutamises, jalgrattasõidus, võrkpallis ja jõuharjutustes – koos autasustamisega diplomi ja medaliga. Samal ajal tegutses J: M: treenerina. Ka praegu võib J: M. pidada tegevsportlaseks – kiiruisutamises on ta osa võtnud kolmest Kalevipoja uisumaratonist Peipsi järvel, rulluisutamises  peaaegu kõigist Eestis toimunud maratonidest ja et sellest veel küll ei ole – ka Lätis, Soomes ja mitu korda Berliinis, kusjuures oma vanusklassis on ta olnud enamikus parimaks.
       Ka Endel Laidoner oli oma sporditee alguses mitmekülgne sportlane – alustas 5-klassis tennisega, millele järgnesid kergejõustik, kiiruisutamine, poks, tõstmine ja jalgratas.
        E: L: õppis uisutama 6-klassis ja kiiruisutamiseni jõudis juba järgmisel aastal. Omandas ühe aastaga kiiruisutamise tehnika nii perfektselt, et see leidis kajastamist ka Tiit Lääne Eesti kiiruisutamise 100-nda aasta juubeliraamatus.
        E. L.  --  mis selleks siis vaja oli?  Uisutamine ise meeldis mulle väga. Tuleb välja, et mul oli suur eneseanalüüsi võime tehnika omandamisel, teiste vigade märkamisel ja nende õpetamisel juba varases nooruses. Oli veel suur tahtmine olla teistest parem ja tahtejõud seda ellu viia.
       E. L. aktiivne sporditegevus möödus Viljandi II Keskkoolis õppimise perioodil.
Viie aasta –1952-1956 – jooksul oli ta Viljandi absoluutselt parimaks kiiruisutajaks. Selle aja jooksul jõudis ta tulla ---
1953. a. 15-aastasena Pärnu oblasti absoluutseks meistriks, võites kõik distantsid
1954. a. 16-aastasena võitis  Nelijärvel Eesti kuue linna – Pärnu, Haapsalu, Rakvere, Narva, K-Järve ja Viljandi  -- matskohtumise täiskasvanutele ning aitas sellega kaasa Viljandi üldvõidule
1954. a. kuulus tennises Viljandi koolinoorte võistkonda vabariiklikul spartakiaadil
 1955. a. kuulus jalgrattasõidus Viljandi koolinoorte võistkonda vabariiklikul spartakiaadil ja arvati ka eesti koolinoorte koondvõistkonda. Enne seda võitis Viljandis ülekaalukalt 25 km ja 50 km maanteesõidud ja aitas sellega oma Viljandi II Keskkooli rajoonis esikohale.
1955. ja 1956. aastail võitis ETKVL-i talispartakiaadidel kiiruisutamises kõik distantsid – 500m, 1000m, 1500m,  3000m ja 5000m.
1953. a. lõpetas Viljandi Laste Spordikooli  kiiruisutamise osakonna treeneri kutsega kiiruisutamises ja töötas 1955. ja 1956. aastail Viljandi Laste Spordikoolis ja VSÜ „Kalevis“kiiruisutamise treenerina.
E. L. omab kiiruisutamises I katekooria kohtuniku kutset. On korduvalt tegutsenud kohtunikuna Eesti – Läti maavõistlusel.
1956. a. oli E. L. Eesti Sidetöötajate  Vabariiklikul talispartakiaadil  kiiruisutamise peakohtunik.  
                                                                                                                                                        
         Vaatleme vahelduseks jälle spordiajalugu – kuidas kiiruisutamine Eestis ära kaotati!!!
Peale Ants Antsoni olümpiavõitu 1964. a. Innsbruckis 1500 m kiiruisutamises arvati Eestis üldiselt, et nüüd läheb massiliseks kiiruisutamiseks. Veel 1966. a. kevadel oli Eestil Moskva poolne pakkumine ja toetus tehisjäärajaga halli ehitamiseks Eestisse. Samal aastal teatas aga Eesti Spordikomitee esimehe asetäitja Kristjan Arusoo, et kiiruisutamist pole Eestis arendada mõtet – Moskvale öeldi ära ja Eestis lõpetati kiiruisutamise doteerimine.
          Selline eesti spordijuhi poolne ühekülgne otsus viis tõenäolikult enamiku meie kaasaegsetest eesti parematest kiiruisutajatest solvumiseni ja kiiruisutamisest loobumiseni..
          Ja sellised väiklased, kadedad, kitsa silmaringiga  ja ühte-kahte spordiala  vaevalt tundvad inimesed juhtisid meie sporti siis ja juhivad tänapäevalgi.!
           Meie aga murrame ajusid – miks sport koos spordimeditsiiniga Eestis alla käib?
           Meile meeldis TRÜ rektori Alar Karise esinemine „Postimehes“ 2. juunil 2011 –
Keda vajab tulevik?  --  Tulevik vajab järjest rohkem mõtlevaid inimesi!
            Ja meie koostöö  -- J. M. ja E. L. –vaatab tulevikku.
            Tegelikult on see uisustaadion ju Audru valla üritus, mis täiendab Audru valla spordikomplekti. Kõigepealt on see ju Audru valla noorte vaba aja veetmise võimaluste suurendamine.
             Ainuisikuliselt ei pea Endel Laidoner erilist vahet rulluisutamise, kiiruisutamise ja vabatehnika suusatamise vahel. Tegevuses on ju ühed ja samad lihasgrupid. Ainult klassikalist suusatehnikat harrastajal need lihasgrupid aga peaaegu puuduvad. Ilusa näite saab siin Andrus Veerpalu ütlusega vabale suusatehnikale üle minnes – mul tõmbasid ka need lihased  krampi, mida mul ei olnudki. Võib öelda, et rulluisutamine on vabatehnika suusatamise jaoks  abialana sama tähtis kui kiiruisutamise jaoks. Rulluisutamine arendab eelkõige keha tasakaalu tunnetamist, õige raskuskeskme leidmist ja muidugi tugevdab jala, puusa ja selja lihaseid. See on aga midagi muud, kui suusaroller ja klassikalise tehnikaga suusatamine. Siin on ka peidus meie vabatehnika  suusatamise puudujääk. Kui vaadata murdmaasuusatamise ajalugu ja arengut maailmas, siis hakkab silma, et alates William Kochist (1976) ja vabatehnika kasutusele võtmisest on murdmaasuusatamise levik kolossaalne. Suur enamus maailma suusatajatest (v. a. osa Skandinaavia, Venemaa ja kõik Eesti) alustab tänapäeval vabatehnikaga ja siis peale vajalike lihaste arengut võtab ette klassikalise tehnika                                                 
Olen sellest kõigest kirjutanud juba 2008. alates oma plogis – endellaidoner.blogspot.com
           Meie meedia ei tunnista kiiruisutamist ja selle olemasolu üldse, jättes selle välja ka  maailma parimate suusatajate intervjuude eestikeelsest tõlkest.
           Väike näide Justyna Kowalzyk´’i  intervjuust 16. 01. 2009 Eurospordi kanalil „Breaking the Ice“, kus ta tunnistas, et oma edu eest võlgneb ta palju oma tiimile, kellest tõi eraldi välja Poola koondise kiiruisutamise treeneri ja temapoolse abi vabatehnika suusatamise tehnika parandamisel ja täiustamisel. Selle aasta murdmasuusatamise suur kristallkarikas kuulus aga talle.
            Nagu eelneva tõestuseks näitas meie ETV 2012. aasta alul     Tour de Sky viimasel päeval mäkketõusu naistele – Marit Bjorgeni ja Justyna Kowalzyk’i duelli, kus J.K. lihtsalt uisutas (tegelikult suusatas) M. B. mööda ja kadus, M. B. aga  sammus (mitte ei libisenud) suuskadel külg ees nagu trepist üles.
            Suusatamise osa lõpetades ütleks lühidalt, et meie suusatajatel on suhteliselt nõrgad jalad vabatehnikas suusatamise jaoks ja üldiselt suhteliselt nõrk füüsis ning mõlema suusastiili ühisstartides vähene kindlus suuskadel püsimises (ehk vähene suusatamise oskus). Viimast puudujääki püüdis Mati Alaveer mõned aastad tagasi põhjendada nahaalsuse puudumisega meie suusatajatel.
             Ma ei ütleks, et rulluisutamine on ainuke abimees suusatajate aitamisel  mainitud hädade korral, kuid üks põhilisemaid ja effektiivsemaid kindlasti. Ei usu aga eriti,et üle 20-aasta vanune suusataja neid vigu enda juures täielikult kõrvaldada suudaks. Põhja ladumine  peaks algama ikka väga noorelt – mida varem, seda parem.
Meie suusajuhid ja treenerid aga pusivad edasi meie poolt ristitud nn skandinaavia mudeliga – enne klassika ja siis vabatehnika suusatamine, lootes, et küllap vajalikud lihased kunagi ikka arenevad.. Ja kuigi kogu maailma murdmaasuusatamise eliit (v. a. skandinaavia) näitab, et nemad õpivad esmalt vabatehnikat ja arendavad vastavad lihasgrupid välja, kusjuures siit edasi klassikaline murdmaasuusatamine ei tekita kasvuraskusi.
          Ka viimaste aastate maailma parimaid meessuusatajaid sveitslane Cologna on hea näide meie tõekspidamistele.
          Meie arvates on praegu väga hea aeg uisutamise propageerimiseks ja ala laiendamiseks Eestis.
          Esiteks on murdmaasuusatamine viimased aastad liikunud madalseisu ja kahjuks tõenäoliselt langeb veelgi, kuna kuskilt ei paista uusi kristiinasid ja andruseid.
           Teiseks vajab ka meie rahvusspordina tituleeritud murdmaasuusatamine uisutajate abistavat kätt. Selleks aga peavad murdmaasuusatajad hakkama uisutajaid võrdse partneritena kohtlema.
            Kolmandaks on vaja meie kõrgkoolidesse --  Tallinna Ülikool ja Tartu Riiklik Ülikool – sisse viia uisutamise (rulluisutamise, iluuisutamise, kiiruisutamise, jäähoki) õpetamine vastava kateedri tasemel. Tõenäoliselt on Eesti ainuke Euroopa Liidu riik, kus uisutamist ei õpetata kõrgkooli tasemel.
            Meil on olnud kokkupuuteid kõrgema haridusega kehalise kasvatuse õpetajatega  Pärnus, kes kehalise kasvatuse tunni ajal lapsi jääle saates said ise vaba tunni. Siit ka vajadus tõsta kehalise kasvatuse õpetajate hariduse taset ja haritust.
              J a   s i i s    a l g a s   t r i  a n g e  l   m a a g a !
Kui eelteatena öeldi meile Audru Vallavalitsusest, et vaba maad on piisavalt – ligi 6 ha, siis AV  vanema Marguse Joonase kiri 31. 03. 2011 Eesti Uisuliidule ja MTÜ AU-le teatas, et võimalik maaeraldus on 10150 ruutmeetrit. Kahjuks ei mahtunud meie uisustaadion sellele maatükile ära, kuigi vajadus oli „ainult“ 9000 ruutmeetrit. Häda oli aga selles, et staadioni alla minev maaala peab olema  ristküliku kujuline, pikkusega 150 m ja laiusega 60 m. Meile öeldi Audru Vallavalitsusest (edaspidi AVV) veel, et kusagilt kõrvalt näiliselt vabadelt maadelt puudub maa juurdesaamise võimalus. Tujutult ütles J. M. selle peale, et sellise maatükiga ei tee me midagi. Ja nii see maa lootus meilt ära võetigi. Meile ütles maakorraldaja Priit Annus uue tingimusena, et kui me septembri alguseks näitame ära , kust tuleb oma osalusena 10% eelarvest, siis esitame volikogule sellegi maa eraldamise.
            Siis õnnestus meil teada saada meid huvitava naabermaavalduse omanik  -- Vestmann Varahalduse AS. Kohtumine nende juhatuse liikme Taavi Raadikuga osutus väga meeldivaks.
Taavi Raadik suhtus meie muresse väga professionaalselt ja arusaavalt. Ta tõi välja meid huvitavate maade projekt eskiisi ja vaata imet – uisustaadioni jaoks sobivale maaalale ei olnudki veel midagi projekteeritud. Taavi Raadik ütles, et me võime selle maa saada, kuid tehingu peab sooritama VV As ja AVV. Nii et jälle AVV, kelle huvi ja heatahtlikkuse korral oleks vajalik maa meil võinud ammu käes olla.  
             10. juunil 2o11. a. arutas AVV majanduskomisjon eesotsas Jaanus Põldmaaga MTÜ AU maa ja abitaotlust. Komisjon suhtus meie soovidesse mõistvalt ja soojalt. Jaanus Põldmaa lubas maa eralduse MTÜ AU-le ja soovitas projekteerimist alustada, samuti 10% vallapoolset toetust (kuna seda on kõik MTÜ-d saanud). Komisjoni ees M. J. ja P. A. sellele vastu ei vaielnud. Hiljem ütles aga P. A. meile, et raha ja toetust me ikka ei saa.
               Nii see maa saamine jäigi küsimärgi alla. Selgus ka, et AVV on kasutanud „telgitaguseid tarku“ meie vastu. Jah! Tarku on iga valitsuse ajal olnud. Alati on lõige targemad harrastussportlased ja muidu kõrvalseisjad. Igal ühel on oma arvamus ja see on ka loomulik, sest kõik ei saagi ühetmoodi mõelda. Kuid siin on ettevõetud plaan, et teha uisustaadion, kus oleks võimalik ametlikke võistlusi läbi viia ja ka rekordeid fikseerida. Seda eesmärki ja kirge saavad mõista need, kes on tegelenud tippspordiga ning soovivad, et ka meil oleks loodud normaalsed ja turvalised võimalused armastatud spordialaga tegelemiseks.
             Üldiselt näitasid vallaametnikud kuni vallavanemani (Margus Joonas) välja täielikku võhiklikkust spordi, aga eriti uisutamise suhtes. M. J. helistas Eesti Uisuliidu peasekretärile hr. Gunnar Kuurale ja küsis – kas MTÜ AU tegevus ja Audru Uisustaadion üldse vajalikud on? Ja seda veel peale toetusavaldusi MTÜ AU kasuks Eesti Uisuliidu, Eesti Rulluisuliidu ja Pärnumaa Spordiliidu poolt.
              Räägime vahepeal jälle uisutamisest!
              1962. a. talvel tegid vene päritolu inimesed Sillamäel normaalmõõtmetega väga kvaliteetse uisuraja kiiruisutamiseks. Nad ütlesid – las inimesed vaatavad, mis asi see kiiruisutamine on! Küll siis leidub ka järeletegijaid! Ja õieti arvasid. Kiiruisutamise tase kasvas aga Eestis märgatavalt. Tegelikult on  igasugune uisutamine, kui seda osatakse, ilus ja väga tehniline, emotsionaalne ja atraktiivne, mida on näidanud ka pealtvaatajate arvukus meie nooruses treeningute ja võistluste ajal.
               Meie – J. M. ja E. L. –unistuseks on uisustaadion valmis saada ja endile järglased kasvatada, et see spordikompleks ei läheks mitte mõne „targa“ või mõne uisutamisele vaenuliku inimese kätte.
               Võitluseks maa saamise eest on meile andnud jõudu teadmine, et meid toetavad täielikult Eesti Uisuliit, Eesti Rulluisu Föderatsioon ja Pärnumaa Spordiliit. See oleks ju ka ainuke rulluisurada—staadion mitte ainult Eestis vaid kogu maailmas.
              Meie aga jätkasime võitlust AVV-ga maa saamise eest.
              Kuigi Vestmann Varahaldus AS loovutas enda valduses olevast maast ligi 0,5 ha uisustaadioni jaoks sobilikust maast Audru vallale tagasi, tõrkus nüüd AVV seda maad MTÜ AU-le andmast. Lõpuks AVV selle maa siiski eraldas. Uisustaadioni jaoks jäi aga  puudu  veel 527 ruutmeetrit, mis näiliselt oli vaba            maa, aga eraldatud multifunktsionaalse spordiväljaku juurde kuuluvaks.
              Septembri lõpus hr. Priit Annus siiski saatis Keskkonnaminister proua Keit Pentusele taotluse 527 ruutmeetri „kantimiseks“ MTÜ AU kasuks. Ja meie jaoks sündis uskumatu – proua Keit Pentus tegi selle ära. See tegevus jättis proua Keit Pentusest kui väga erudeeritud ja tolerantse inimese mulje spordi ja uisutamise suhtes üldse.
               Peaaegu aasta närvesöövat tööd ja ligi 1 ha maa eraldus sai notariaalse kinnituse detsembri lõpus 2011. a.  MTÜ AU kasuks.
               Alles nüüd saime projekteerimise maksumuse toetuse taotlust alustada Pärnu Lahe Partnerluskogult (edaspidi PLP). Näiliselt oli meie ainsaks toetajaks selle esimese tegevusaasta jooksul PLP, kes lubas meid materiaalselt toetada, kui AVV eraldab meile maa. Kui me aga detsembris 2011. a. maa saime, hakkas PLP otsima põhjuseid, et meid toetusest ilma jätta. Jäi mulje,  et PLP ei lootnudki, et MTÜ AU maad üldse saab.
               Ja mis siis nüüd? Viimase toetuse taotlusdokumendi õigeaegne esitlus PLP-le oli nagu uus üllatus! Tundus, et seda ei loodetudki. Nüüd näitas Rein Talisoo meile riiulil ca 5cm kõrgust toetuse taotluste pakki ja küsis: keda me neist teie arvel ilma toetuseta jätame?
               Metamorfoos – missugune!
                Ja nii MTÜ AU ilma toetuseta jäetigi!
                MTÜ AU-d ei rahulda PLP juhatuse otsus 23. aprillist 2012. a. jätta rahastamata MTÜ AU poolt rajatava Audru Uisustaadioni projekti maksumus 90% ulatuses. See otsus on tehtud nö üle pea- kaela. Seda näitab PLP juhatuse põhjendus kolmes aspektis, kus on kahtlus Audru Uisustaadioni projektitaotluse teostatavuse realistlikkuses, majanduslik elujõulisus ja vähene jätkusuutlikkus. Need on asjaolud, mis PLP peab lahti seletama, kuna nad olid oma otsuse tegemisel nii targad, et ei soovinud meilt saada vastavaid selgitusi.
                 Audru Uisustaadioni projekti toetuse taotluse käigus ei tulnud kordagi välja, et taotluse esitus ei ole korrektne. Teadsime aga isegi, et see toetuste taotluste   vorm on liiga lakooniline ja sabloonne kõigi taotlejate jaoks. Teadsime sedagi, et PLP juhatus teab uisutamisest sama palju, kui Oskar Lutsu „Kevadest“ Raja Teele tritsutamisest (kui sedagi). Seepärast lootsimegi, et meid kutsutakse PLP juhatusse lisaselgitusi andma.
                 Seda aga ei tehtud!
                 PLP otsuses räägitakse korduvalt Audru Uisustaadioni projekti kinnitamisest keeldumisest. Seda aga pole MTÜ AU  PLP-lt taotlenudki. PLP ei saanud aru toetuse taotluse objektist ja et aega oli vähe iga toetuse taotleja jaoks, siis jagati toetusi kulissidetaguse lobi tulemusena.
                 PLP-s arvatakse, et kui Audrus harrastatakse 4-5 spordiala – on piisav, et „Audru Uisustaadionile“ kriips peale tõmmata. Aga ju see näitab PLP taset. PLP käitumine MTÜ AU-ga on olnud psühholoogiliselt rumal, vale ja küündimatu. Lubada viimase hetkeni toetust ja siis pugeda küüdimatute inimeste hääletuse  taha, omaenda lubadust läbi lõigates. On siililegi selge, et taolised juhatused hääletavad nii nagu nende juhid ette panevad.   
                 Järgnev on mõeldud MTÜ AU asutajaliikmete poolt nendele, kes tegelevad spordi juhtimisega ja rahastamisega, kellele on usaldatud spordi ja maaelu edendamise rahastamine. Need inimesed peavad olema ääretult erapooletud ja läbipaistvad oma tegevuses, olema tolerantsed ja pidevalt täiendama ennast rahastatavate objektide osas. Lõputult tark ei ole keegi. Ja oma rumalust ei maksa häbeneda.
              Meie, Jaan Moorits ja Endel Laidoner, oleme oma sporditee rohkem kui 60 aasta jooksul läbi käinud nii paksust ja vedelast kui ka tulest ja veest, olles saanud sellest kogemused    ja karastuse oma tegevuse jätkamiseks. Me oleme alati valmis dialoogideks spordi üle ja ümber. Oleme alati valmis nõu ja jõuga aitama, kui me ise neist asjust üle oleme.                                         
              Lõpetuseks küsime ikka – miks ei võiks Audrus olla rahvusvaheliselt tunnustatud mõõtmetega väga kvaliteetse (sileda) kummi-asfaltkattega ringrada rulluisutamiseks ja soodsa talve korral ka kiiruisutamiseks. See võimaldaks korraldada igasuguse mastaabiga võistlusi kuni MM-ideni välja ja registreerida ametlikult tunnustatud rekordeid. Kuna sellist ringrada tänaseni terves maailmas pole ja rulluisutamine toimub ainult maanteel, siis on võimalik registreerida ainult kohalikke rekordeid. Lisaks toome rulluisutamise halva kvaliteediga ja ohtlikult maanteelt kvaliteetse kattega liikluse jaoks ohutule ringrajale.
             Kasutame juhust ja täname Pärnumaa Spordiliitu ja proua Kaiu Kustassoni, Eesti Uisuliitu ja härra Gunnar Kuurat, Eesti Rulluisu Föderatsiooni
ja härra Jaanus Ritsonit abi ja toetuse eest vastava maaala eraldamiseks uisustaadioni jaoks Audru Vallavalitsuse ees.

               MTÜ AU juhatuse liige   Jaan Moorits
               
               MTÜ AU juhatuse liige   Endel Laidoner