Siiri ja Endel Laidoner tulid Audru sovhoosi tööle
zootehnikutena 1971. sügisel. Kuni selle ajani töötasid nad ligi 10 aastat
Rapla rajooni Tasuja kolhoosis oma erialal – zootehnikutena. Mõlemad majandid
olid enam-vähem võrdsed nii suuruselt kui loomade arvult ja kuulusid sel hetkel
oma rajooni paremate majandite hulka.
Esmapilgul hakkas silma kolhoosnike tuntavalt jõukam eluviis.
Lihtne on võrrelda isiklike sõiduautode olemasolu – Tasuja kolhoosis oli kaheksa
Volgat ja Audrus üks
(direktoril).
Kui Tasuja kolhoosis ostsime kolme aasta teenistusega uue
GAZ-21, siis Audrus oleks tulnud teenida selleks vähemalt neli aastat. Ega me
sellepärast nurisenud. Ju oli asju, mis kaalusid miinused üle. Põllumajandus ja
loomakasvatus aga arenesid omasoodu.
1968. aastal andis NSVL-i PM Minister käskkirja, mis pidi
soodustama tõuaretustööd veisekasvatuses ja oli kolme järguline, sisaldades
sõiduauto (ametiautoks) ja vähemalt samaväärse rahalise preemia spetsialistide
ja paremate tööliste premeerimiseks. Kuna ametiautodest oli pidevalt puudus,
leidsime preemia tingimuste uurimisel, et Tasuja kolhoos 1969. a. töötulemuste
järgi vastab II järgu nõuetele. Selle taotluse saatis meie PM ka Moskvasse, kes
kinnitas meie taotluse – UAZ-469 ja 6000 rubla premeerimisteks.
Nii selle kui ka järgmised vastavad tõuaretuse preemiad
(muidugi juba Audru sovhoosi poolt) on välja võidelnud loomakasvatuse väga
tublid töölised Siiri Laidoneri eestvedamisel, millega Audru sovhoos jõudis
nelja preemiaautoni ja rahaliselt kokku 15500 rublani. Toon siinjuures ära
preemiad ajastatult:
1973. a. – UAZ-469 ja 6000 rubla premeerimisteks
1975. a. – UAZ-
469 ja 6000 „
1979. a. – Moskvits 408
ja 3500 rubla premeerimisteks
1981.
a. – VAZ 21011
Meie küsimise peale, miks Audru sovhoos vastavat preemiat
varem ei taotlenud – kehitati õlgu ja vastati – ju ei olnud vaja! Kaksteist
aastat ja Moskva lõpetas tõuaretuse
preemiate väljaandmise. Meie teada Eestis ükski majand nimetatud preemiat
Audrust rohkem ära toonud ei ole. Seoses
II klassi tõufarmi nimetusega veisekasvatuses ja eespool mainitud tõuaretuse
preemiatega anti ATK juhataja käskkirjaga Siiri Laidonerile
peazootehnik-selektsionääri ametikoht. Ja kuigi nimetatud tõuaretuse
rahalistest preemiatest said alati kõik kõigi Audru sovhoosi erialade spetsialistid kuupalga preemiaks, ei
mahtunud paljudele hinge ainult loomakasvatajate suhteliselt suur edu.
Pealekaebamisi oli ja mitte vähe. Ilma preemiateta oleks omavaheline koostöö
olnud kindlasti parem ja kadedust vähem. Aga niisugune see inimene juba kord
on!
Edasine jutt on kirjutatud põhiliselt mina vormis – Endel
Laidoner. Ma olen sunnitud täiendama Audru sovhoosi kroonikat mõningate
sündmustega, mis antud momentidel mõjutasid mingil määral ka sovhoosi ja
tööliste elu. Olen püüdnud võrrelda kolhoosnike ja sovhoositöötajate elu, mis
juba 1960-aastail hakkas anektootliku väljendi – kolhoositee on õige tee –
paikapidavust kinnitama.
Juba Audru sovhoosi tööle tulles pakkus direktor Vambola
Vija individuaalmaja ehitamise võimalust Audru jõe ääres. Endel Laidoner aga
otsustas tol ajal levinud kooperatiivlikku ühepere elamute ehitamist vähemalt
viie ühepere elamu näol. Nii moodustasime 13. novembril 1972. a.
elamuehituskooperatiivi „Audru“ kuue liikmega. Majad pidid tulema 20% riikliku
dotatsiooniga. Kooperatiivi moodustasime põhimõttel, et majaehitus segaks vähem
majaomanikel põhitööd sovhoosis. Ja siis algas antireklaam kadedate poolt elamu
soovijatele – raha varastatakse teilt ära ja majast näete ainult und. Viis
julget majasoovijat olid sellest siiski üle – Endla Nurmsoo, Aino Saunanen,
Virve Kobolt, Elma Puidet ja Endel Laidoner.
Et meie ehitus oli peaaegu nagu riiklik, siis oli vaja saada
Pärnu raj. TK-lt luba – st. 12 kooskõlastust, mille lõpuks kinnitas TK esimees.
Veel üks takistus tuli aga ületada – Pärnu MV juhataja Voldemar Sool, kelle
ülesseatud tingimused venitasid ehituse algust vähemalt kolm aastat. Saime PMV
loa peale Voldemar Soola pensionile jäämist uue PMV juhataja Ain Juurikase
käest 1976. a. ja siis olid lõpuks kõik load käes. Et asjaajamine ligi kolm
aastat võtab ja majasoovijate kannatus sellele vastu peab, on lihtsalt ime.
1977. a. sügisel kolisid kõik viis elamuehituskooperatiivi
liiget oma peredega vastvalminud majadesse. Ühisel soolaleivapeol ehitajaga –
Pärnu KEKi Mart Kontuse jaoskond – „KuldLõvis“ tänasid kõik majaomanikud mind
selle ettevõtmise eest, kusjuures kõigi seisukoht oli ühine – ise me poleks
keegi endale elamut ehitada suutnud.
Veel elamukooperatiivi „Audru“ ajaloost. Kaks maja ehitati
tüüpprojekt „Kullipesa“ järgi – projekti autor Kull. Kolm maja ehitati
individuaalprojekti „Jaan“ järgi – projekti autor tartlane Jaan Pärnik koos
projekti „vaimse isa“ Rein Kukuga, kes oli Tartu rajooni TK aseesimees, SL-i
kursusekaaslane EPA-st. JP ja RK lappasid läbi üle tuhande Skandinaaviamaade
projekti, kusjuures projekti tegemine läks maksma 10000 rubla, mille maksis
kinni Lenini nimeline NS Edgar Tõnuristi kk alusel. Audrus
individuaalprojekti“Jaan“ ehitamiseks oli aga vaja Riikliku Ehituskomitee luba.
Ja selle me ka saime. Et ehitamine läks küllaltki kalliks, tuli otsida veel
teid majade ekspluateerimisel kulude kokkuhoiul. Asjaajamiste tulemusena
Põllumajanduse Ministeeriumi ja Eesti Energiaga õnnestus mul saada
elamukooperatiivile „Audru“ ehk meie viiele majapidamisele elektrienergia
tariifiks 50% -- hinnaalandus ehk 2 kop/kwh. Meie külas oli aga tõeline „vahelduvvool“. Peaaegu iga tuulepuhang viis
meie majapidamistest elektri. Läks ligi 35 aastat enne kui Eesti Energia
soostus meie küla „vahelduvvoolu“ välja vahetama töökindlama elektriliini ja
uue alajaamaga.
Siinjuures on kohane ära tuua, kuidas meie Eesti II
Vabariigi „väikesed võimurid“ oma võimu ja väge näitasid elamukooperatiivi
„Audru“ majaomanike peal. Ja kuigi meie majadel võlga riigi ees enam ei olnud
ja me läksime Pärnu Inventariseerimise Büroosse maju oma nimele ümber kirjutama,
lubati majad kõigepealt meilt ära võtta ja riigistada. Mõne kuu möödudes õiglus
siiski võitis seekord ja
kooperativnikute majad said õiged omanikud. Nii said majaomanikud meie
karistuste riiki juba varakult tunda.
Eesti I Vabariik sündis veres, valus ja vihas kahe oma
põlisvaenlase – sakslase ja venelasse vastu. Eesti rahvas ihkas vabadust ja oma
riiki. Ja sai selle! Vabaduse kohta kordasid minu vanemad tihti – me tundsime
endid peremeestena. Oli ainult kaks kohustust majaomanikel eesti linnades –
hommikul kella kuueks pidi olema hobuse sõnnik sõiduteelt koristatud ja lumi
kõnniteedelt.
Eesti II Vabariik tekkis hirmuvärinaga ja ilma püssi pauguta.
Selle tekkimise aluseks oli Rahvarinne. Kuna olin ise selle suurel kokkutulekul
Tallinnas Linnahallis, kirjutan sellest nii nagu mina seda nägin ja aru sain.
Põhitegijateks olid siin ministeeriumide, parteikomiteede ja täitevkomiteede
funktsionärid. Jäi mulje, et endised dissidendid ja Eesti Komitee jäid
vähemusse. Põhitegijate hulka pürgisid veel ettevõtete juhid, sovhoosi direktorid
ja kolhoosi esimehed. Selline nägi siis välja II EV algus. Edaspidi võib igaüks
ise teha järelduse, kuipalju see sarnanes I EV-ga ja kas ta üldse õigusjärglane
on. Ja esimene tõde on see, et I EV valitsuses, riigiametites ja ettevõtluses
ei olnud kunagi ainsatki kommunisti. Et eestlane on väga võimualdis ja
rahamaias, seda näitas ka edasine . Kes aga võimu juurde sai, see seda ka
kuritarvitas, kusjuures peale vahelejäämist mängis lolli või oli süüdimatu. Ja
niikaua, kui meil on eluaegsed kohtunikud – tule taevas appi – kes absoluutselt
ei vastuta oma otsuste eest, tulevad võimust kantud kuritarvitajad enamikus ka
puhtalt välja.
Euroopa Liitu kuuluvate riikide hulgas paistab meie
Riigikogu silma saadikute suhteliselt suure arvu – 101 saadikut ja ühe kõrgema sisse6tuleku
poolest. Tõenäoliselt on EV Riigikogu Eestis ainuke riiklik organ, kes ise
määras endale ja veel suhteliselt kõrge töötasu – 4-kordse vabariigi keskmise.
Sellist luksust ei ole lubatud isegi teistele patriitsidele. Sellest hoolimata
esitas endine kolhoosi esimees Toomas Varek ettepaneku – oma varasemate
kogemuste varal kolhoosi esimehena – hakata saadikutele maksma lisahüvitisi.
Sellele järgnenud rahva rahulolematuse peale vastas saadik Lauri Vahtre –
rahvas olgu vait! Kodanike kohus on meid valida ja edasi teeme me, mida tahame!
Ei ärata nagu erilist usaldust!
Riigikogu saadikute töötasudega oleme me siis saavutanud
Andrus Ansipi seatud eesmärgi – viie
rikkama Euroopa Liidu riigi hulgas. Tõrvatilgaks meepotis on aga lastetoetused
ja vanaduspensionid, millega me oleme EL riikide hulgas üks viimasemaid.
Toredasti ütles Ülli Kukumägi Maire Aunaste telesaates „Mida
Teie arvate?“ valimistest osavõtu kohta – mina valima ei lähe! Keda ma valin?
Toompeal on ainult kaklevad pätipanded! Ja ühel meelel on nad ainult siis, kui
on tegemist nende isikliku rahakotiga.
Veel erastamisest.
Patriitsid ja plebeid. Erastamise läbiviijad olid tegelikult eespool
nimetatud funktsionäärid pluss veel mõned eriti usaldusväärsed isikud – nagu
Liia Hänni ja Väino Sarnet. Neile läks ka põhiosa Eesti Vabariigi varandusest.
Nii kujunes patriitside põhimass. Rahva põhimassi erastamiseks ettevalmistamine
jäi aga puudulikuks. Neist pididki kujunema plebeid. Kõik EV Riigikogud ja valitsused
on tegutsenud patriitside osakaalu ja võimu suurendamise suunas. Seni on see
neil ka õnnestunud. Selle eest peavad patriitsid tänama nõukogude võimu, kes
ligi viiekümne aasta jooksul võttis eesti rahvalt mõtlemisvõime ja muutis
sõnakuulelikuks käsutäitjaks. Ja mis me siin imestame, kui enamik patriitse on
sotsialismiaegsete repressiivorganite pärioluga.
Erastamise läbiviijad toimetasid endaarust kavalalt, sidudes
eesti erastamise nimeliselt saksa „Treuhand“ erastamisega. Ja ainukesena
patriitsidest ei võtnud osa ei riigivalitsemist ega erastamise läbiviimisest
Vaino Väljas, jäädes nagu aususe etaloniks.
Plebeide tähelepanu kõrvalejuhtimiseks jäeti aga külavahe-
ja elamukruntide vahelised teed, mis oli ette nähtud erastada ja täitsid
naabrite vahelise läbisaamise täielikult. Eesti II Vabariigi algusest peale on
silma hakanud plebeidest naabrite omavahelise läbisaamise halvenemine. Selleks
on plebeidele välja mõeldud palju tegevusi – nagu naabrivalve ja palju muud. On
kaasatud mitmeid riigiasutusi – nagu Maksuamet, kes meedias on korduvalt soovitanud naabri järgi valvata ja
kohe kaevata võimuorganeile oma tähelepanekutest. Üldiselt kaebab eestlane oma
naabri peale hea meelega, eriti kui Riigikogu ja valitsus seda soosivad.
Sellise poliitika taga tundub olema mingi varjatud patriitside tegevus, et
plebeide tähelepanu kõrvale juhtida. See võib aga viia selleni, et enamikus rahvas enam valima
ei lähe.
Kas seda ongi meie RK ja valitsus tahtnud? See on väga
peenike korruptsiooni sugemetega poliitika.
Kui peale rahareformi Eestis 1991. a. võis arvata, et
peaaegu kõigil on 150 krooni taskus ja varanduslik ebavõrdsus on suhteliselt
väike, siis erastamise protseduuri käigus toimus midagi erakordset – sikud
eraldati lammastest ehk patriitsid plebeidest. Toimus varanduslik kihistumine,
mis päev-päevalt aina suureneb. Kas seda siis võimaldabki saksa nime kasutamine
erastamisel? Kas Saksamaal toimus ja toimub sama?
Erastamine Pärnumaal toimus nagu erinevate määruste alusel.
Kui mulle ja mitmele naabrile ütles rajooni maakorraldaja – tooge panga
dokument, et maaost on teostatud ja vormistame kohe ära. Juhuslikult ütlesid
mulle Audru vallavalitsuse ametnikud kümnekonna aasta möödudes, et erastamist
võib maksta 50 aasta jooksul.
Edasine erastamine maal pani aga elu paika. Enamik sovhoosi
direktoreid ja kolhoosi esimehi, kes suuri vaevu olid toime tulnud majandite
juhtimisega, näitasid, et lagastamisega tulevad toime küll. Koos oma
sõpruskonnaga, kes enamikus moodustasid ka erastamise komisjoni, tehti riigi ja
ühisvarale puhas töö.
Kui see pole korruptsioon, mis see siis on!? Ja nii see
varanduslik vahe kasvas, aga juba
penikoorma sammudega. Huvitav, kas saksa „Treuhandi“
lõpptulemus oli samasugune!?
Elu Eesti II Vabariigis on toimunud nagu Vanas-Rooma
keisririigis, kus anti välja esimesed määrused -- patriitside poolt plebeide
vaoshoidmiseks.
Ja ikka kehtib Vana-Rooma keisririigi põhimõte – mis on
lubatud Jupiterile, see ei ole lubatud härjale. Quod licet Jovi, non licet bovi!
Ja kui peab paika klausel, et – iga rahvas väärib oma juhte
– siis on ikka uskumatu, kui halvad me oleme, eriti oma ligimeste ja
kaasinimeste vastu!
Nii et – ikka tsirkust ja leiba!
Aga nii see tegelikus elus ka välja paistab.