Mahepõllumajanduse aluseks on maa, risustamata muld ja
orgaaniline väetis. Muld peab olema korralikult haritud, mineraalväetiste,
umbrohu ja mürkainete vaba.
Väetiseks kõlbab
ainult korralikult kääritatud kompostitud orgaanika.
Lihtsamalt öeldes tähendab see aeroobsel segamisel saadud
komposti, kusjuures segamiste tulemisel peab temperatuur kompostis tõusma 60-70
kraadini C 3-5 päeva vältel.
Kogu see kompostimise protsess (mitte komposteerimine, mis
on hoopis midagi muud) kuni täisväärtusliku komposti valmimiseni peab toimuma
kuu aja jooksul üle päeva segades (13-15 korda). Segatava komposti temperatuur
– kuni 70 C lubab eeldada seda, et hävivad kõik mittevajalikud jääkained,
mürgid, hallitused ja mikroobid, mis lõpuni kompostimata orgaanikas säilivad,
annavad oma halbu omadusi edasi põllumajandussaadustele ja rikuvad sellega
mahepõllumajanduse tootmistingimusi.
Ja mis veel
oluline -- puudulikult kompostitud orgaanikas
säilivad ebameeldivad roisu- ja ammoonimühendite lõhnad. Oma kogemustest võime
öelda, et ebameeldivad lõhnad kaovad õigel kompostimisel 3-4 segamiskorra
järel.
Tegelikult
teavad seda tehnoloogiat kõik suuremad orgaanikat tootvad põllumajandusettevõtted
ja samuti kõik veepuhastusjaamad.
Miks nad
siis seda tehnoloogiat ei kasuta?
Vähe sellest! Püütakse
seletada, et ebameeldiv lõhn ongi normaalne kaasus nende protsesside juures.
Küsimus on põhiliselt kahes aspektis – rahas ja teadliku kontrolli puudumises.
Loomulikult
tänapäeval iga töö maksab! Kes aga orgaanikat toodab, peab ka selle
väljaminekuga arvestama. Niikaua, kui kontrolli(de) teadlikkus on madal ja nad
usuvad kontrollitavaid, ei kao ebameeldiv lõhn, ei ole võimalik lõpptoodanguna
saada täisväärtuslikku komposti ja jutt põllumajanduse mahetootmisest on selge
bluff!
Kahjuks
Eesti Maaülikooli vastavad õppejõud põllumajanduslikust mahetootmist rääkides
täisväärtusliku komposti osa üldse ei puuduta. Nemad räägivad hoopis
komposteerimisest, mida põllumajandusliku mahetootmisega eriti siduda ei saa!
EMÜ
õppejõududega oleme nõus, et mahetootmine peab olema pestitsiidide vaba. Kui
kompostimine takerdub rahale, siis pestitsiidide mittetarbimine on tänapäeva
Eestis keerulisem.
Röövputukad on kahtlemata hea idee, mis aga ei seostu praeguse EMÜ-ga ja
võtab kindlasti veel aastaid aega. Kümneid aastaid on Eestis kasvuhoonetes
kasutatud karilase tõrjeks röövlesta. Avamaal midagi taolist teha tundub
tänapäeval Eestis veel võimatuna.
Siinjuures ei saa jätta puudutamata rukkipõhu sissekündi.
Põllumajandustootjate Liidu spetsialistid soovitavad rukkikasvatajatel
põhk maasse sisse künda, et küll rukkipõhk mullas laguneb ja mõjub soodsalt
mulla struktuurile. Aga rukkipõhk ei lagune sisseküntult niisama!
Kust
selline teooria küll pärit on?
Rukkipõhk kui tselluloos laguneb lämmastiku toimel.
Rukkipõhk on aga ideaalne materjal värske haisva orgaanika
kompostimisel, kus ta suhteliselt kiiresti seob haisva ammooniumnitraadi ja
teised haisutekitajad. Ka on maasseküntav põhk tihti juba hallitanud,
roisubakterite ja mikroobidega saastatud, tehes pinnasele kasu asemel kahju. Põhk
aga laguneb ainult siis, kui pinnases on olemas lämmastik või viiakse lämmastik
pinnasesse koos põhuga. Nii aga
raisatakse põhu lagundamiseks veel kallist lämmastikku.
Kompostimiseks ei taheta raha kulutada, põhu maassekünnil pillutakse aga
raha vale soovituse alusel tuulde, kusjuures usutakse ja loodetakse kõige
paremat.
Meile tundub, et Eestis on ainult üks mees, kes sõnnikumajandusest, kogu
orgaanika töötlemisest-kasutamisest ja orgaanikast biogaasi tootmisest üle on.
See mees on põllumajandusdoktor Valjo Masso.
Kusjuures OÜ Laidest teeb Põllumajandusdoktor Valjo Massoga koostööd
2002. aastast alates. Põhiliselt oleme õpetanud kõike kirjapandut ja ise
kompostinud saksa seadmega-segajaga Backhus. Õpetusest on aga vähe kasu, kui
see ei lange viljakale pinnasele.
Nii on Tartu ja Pärnu Veepuhastusjaamad tellinud setete
segamist 3-4 korda partii kohta ja sedagi vaevalt kord nädalas. Ja kuna
kontroll lõppprodukti üle puudub tänaseni ja kontrollijate teadlikkus on niigi
madal, siis liigub asjaosaliste mõte umbes nii, et milleks kulutada raha ja
vähendada kasumit (seejuures enda palka), kui saab ka kergemini – lollide arvel
liugu lastes. Linnad aga kaovad haisu sisse ära – nagu Viljandi ja on sunnitud
uskuma käitlejate väiteid, et nii on ja jääb ja peabki olema.
OÜ Laidestil on ka paremaid näiteid. 2004. aastal kompostiti sama
seadmega Backhus Pärnumaal Seljal kaks partiid sealäga kokku üle 600 tonni.
Ballastina kasutati saepuru. I partiid
segati 14 korda 1,5 kuu jooksul ja
II
partiid segati 13 korda 1 kuu jooksul.
Pärast 9-dat segamist soojenes kompost 68-70 kraadini C
järgi, jahtus edasi segades nädalaga maha ja kõrgväärtuslik kompost oligi
valmis.
Just
sellisest kompostist algabki põllumajanduslik mahetootmine. Kui palju
mahetootjaid sellist komposti aga kasutavad Eestis?
Kui
üldse!
Miks on siis teadlikkus mahe põllunduse ja selle aluse – komposti kohta
nii „madal“, et mitte öelda olematu? Ja jälle mainime – raha, aga ka
otsustajate madalat teadlikkust. Juba EPA ajal leiti, et seda pole vaja.
Agronoomid on niigi targad!
Põllumajandusdoktor Valjo Massole pakuti vastavat õppetooli vaevalt paar
semestrit ja siis keegi leidis, et aitab. Meie arvates mängis siingi rolli
rohkem eestlaslik kadedus ja õppejõudude vaheline konkurents.
Praegu kannatab seetõttu aga mahetootmine põllumajanduses, mida tegelikult
pole ju olemaski. On ainult nimi „mahetoodetud“ ja sellest tulenevad
põllumajandussaaduste kõrgemad realiseerimishinnad. Aga see on ju tarbijate
sulaselge petmine.
Tundub, et põllumajanduslik mahetootmine jääbki pikemaks ajaks täisväärtusliku
kompostitud orgaanilise taha. Põhjuseid, nagu alati, on siingi mitu. Raha osast
me juba rääkisime. Sama palju või isegi rohkem mõjutab lõpptulemust orgaanilise
toormaterjali vähesus. Loomakasvatust, kes orgaanikat põhiliselt toodab, on ju
kordades vähem kui 20 aastat tagasi. Juurde on tulnud veepuhastusjaamad, kes
aga siiani ei ole suutnud või tahtnud täisväärtuslikku lõpuni kompostitud
orgaanikat toota.
Me
küsime –kas põllumajandussaaduste tootjad üldse teavad, mis on põllumajanduslik
mahetootmine ning millega ja miks nad üldse tegelevad!
Selleks, et rohkem raha lõigata oma toodangult, tuleb tegelikult ka
rohkem investeerida ja mis peamine – tuleb kasutada ausaid võtteid. Et
mahetoodetud põllumajandussaadusi ja selle kõrgemat realiseerimishinda
seostatakse veel inimese tervisega, peaks põllumajanduslik mahetootmine eriti
aus olema.
Nii jääbki põllumajanduslik mahetootmine ka tulevikus küllaltki
piiratuks oma tootmismahult. Igatahes kampaaniat ei tohiks korraldada enne, kui
meil on vastav tootmine ja ka kontrollimajandus korras on. Ja Maaülikool avab
õppetooli kompetentsete õppejõudude jaoks.
Ja veel – mahe piim – tule taevas appi!
Tänapäeva loomasööt on ju kõik kasvatatud mineraalväetistega
ja pestitsiide kasutades.
Lõpetuseks! Oleme nõus, et mahetootmine põllumajanduses on alles
kujunemas uueks väljakutseks, mis mitmes aspektis nõuab aastaid. Ja alustada
tuleks siin mitmest otsast korraga, kusjuures peab tootjale saama selgeks, mida
üldse sisaldab mahetootmine ja mida tuleb selleks teha ning alles siis saame
rääkida mahetootmise tasuvusest. Meile tundub, et need aspektid pole päris
selged ka EMÜ vastavaile õppejõududele, kes kompostimise asemel räägivad
komposteerimisest. Ka pole siiani aru saanud, millise tõhusa võtte või
vahendiga pestitsiide välja vahetada. Kahjulikke röövputukaid tuleb aga järjest
juurde nii liigiti kui mahult.
oktoober 11 a
Põllumajandusdoktor Valjo Masso
OÜ Laidest
Täienduseks eelnenud „Mahe põllumajandusele“
Elu näitab, et tegelikult tuleb erilist tähelepanu pöörata
veepuhastusjaamade setete käitlemisele.
Kui aga Viljandi taolises väikelinnas levib epideemiana mõni
nakkushaigus – antud juhul kollatõbi, võib arvata, et ka veepuhastusjaam linna
külje all ei ole siin süüst päris puhas. Tugeva haisu levitajana levitab
veepuhastusjaam koos haisutekitajatega ka nakkushaiguste pisikuid. Alguses
toimub nakkushaiguste tekitajate kontsentratsioon, mis seejärel koos roisu- ja
haisutekitajatega soodsa tuule korral linna peale õhku paisatakse.
