Sunday, March 30, 2014

Murdmaasuusatamine - kolm täiesti erinevat suusatamist


     Mida me tahame suusatamisest saada?
      Kas lihtsalt edasiliikumist või tõelist takistusteta  suusatamist lumel!
Suusatamine peab täitma  enamuse meie talvelõbudest, olema tervisesport ja samas ka võistlussport neile, kellele tervis seda lubab.
       2016. aastal möödub 150 aastat esimeste võistluste korraldamisest – Norras.
 Kuni  II Maailmasõja lõpuni oli murdmaasuusatamine ja ainult klassikalises tehnikas skandinaavlaste  pärusmaaks. Edasi lisandusid siia venelased ja näpuotsaga sakslasi, prantslasi, itaallasi, poolakaid, šveitslasi ja tšehhe.
         Klassikalisel suusatamisel ja õige määrimise korral suusk libiseb edasi, tagasi ei anna ja selle asemel toimub tõukamine teise jalaga tänu nn pidamise määrdele. Võib öelda, et suusataja jalad liiguvad otse edasi ehk jalgade liikumist külgede suunas ei toimu, ehk veel kord teisiti öeldes – käärsammu ei toimu.
         William Kochi hõbemedali võit Innsbrucki OM 1976. a. 30 km murdmaasuusatamises ebamäärase suusasammuga oli kui taeva kingitus FIS-le.
         Viimase 20 aasta jooksul on murdmaasuusatamine tänu uisusammule teinud läbi tohutu arengu ja levinud peaaegu üle kogu maailma. FIS-il on oma töö üle rõõmustamiseks põhjust. Võib öelda, et suusatamine on muutunud atraktiivsemaks, vaatemängulisemaks ja silmnähtavalt nahaalsemaks. Vähenenud on klassikalise suusatamise osatähtsus. Uue alana on juurde tulnud suusasprint ja ühisstart mõlemas suusaviisis.
          Kõike seda teades jääb arusaamatuks meie suusajuhtide ja treenerite konservatiivsus. Meil arvati veel pikka aega, et uisusamm on rohkem nalja tegemine ja ega see maa ilmas läbi ei löö. Oli aga selgelt nähtav, et uisusamm on inimesele meeldivam, lihtsam, kiirem, kergemini omastatav, ei vaja „tarka määrimist“ ja ka FIS soosis seda. Meie spetsiaalsed suusagrupid olid aga jäigalt kinni klassikalises suusatamises. Ja alles viimasel kümnel aastal on uisusamm tõsisemalt suusatajate poolt kätte võetud, aga ikkagi nagu rohkem kõrvalalana.
          Ütleks veel, et õiget ja korralikku uisusammu ei sõida (suusata) meie suusatajatest mitte keegi.
           Näiteid meie suusatajate arusaamisest vabatehnikast (või uisu-) ja selle rakendamisest võistlustel on aga küllaga – nagu Veerpalu jalakrambid, Mae „reportaaž“ Rehemaa uisusammust, meie suusatajate üldine tase „uisutamises maailmaga võrreldes, mis on tunduvalt kehvem vastavast tasemest klassikalises suusatamises.
            Nüüd lahkame vabatehnikast uisutehnika!
             Jagame sõidu maneeri järgi murdmaasuusatamise kolmeks:
1)     vana hea klassika
2)     uisutehnika ideaalis
3)     kõik ülejäänud  -- vabatehnika

Kõik, kes klassikat ei valda ja uisutehnikat ei oska, on vabatehnikas murdmaasuusatajad
Vabatehnika  --  paigutaks siia alla kõik need murdmaasuusatajad, kes sõidavad nii nagu Jumal juhatab, nemad ise õigeks peavad või nende autoriteedid neid õpetavad.
Meie aga vaatleme nüüd uisutehnikat murdmaasuusatamises.
             Uisusammu jaoks on vaja kõigepealt mõistusega ja mõtlevat inimest, kes eneseanalüüsi tulemust on suuteline enda liikumisse üle viima.
              Ideaalis peaks uisutehnikas suusataja lähtuma põhimõttest maksimaalselt ära kasutada kogu suusa tald üheaegselt nii tõukamiseks kui libisemiseks (muidugi vaheldumisi suuskadega) nii, et vastavad tegevused ei kutsuks esile takistusi edasi liikumisel (libisemisel).
              Uisusamm peab olema kõige ratsionaalsem liikumine suusatamisel, kus ühe jala tõuge ühekorraga täies suusapikkuses viiakse üle teisele suusale jälle ühekorraga nii, et ei tekkiks mingit takistust suusa libisemises.
               Lihtne jutt, aga raskelt mõistetav. Aga selleks ongi mõistust ja mõtlevat inimest vaja.
               Koos suusatamise oskuse ja kindluse tõusuga võib hakata kasutama libisemist soodustavaid määrdeid. Uisutehnika suur eelis klassikalise suusatehnikaga võrreldes on see, et pidamise määrded võime ära unustada.
                Kõige lihtsam on uisusammu õppida rulluiskudel. Ja läheb käiku vana tõde – rege rauta suvel.
                 Rulluisutamine arendab eelkõige keha tasakaalu tunnetamist, õige raskuskeskme leidmist ja muidugi tugevdab jala, puusa, kubeme ja selja lihaseid. See on aga midagi muud, kui suusaroller ja klassikalise tehnikaga suusatamine. Siin on peidus ka meie vabatehnika suusatamise puudujääk!
                 Ka rulluiskudega tuleb õppida sõitma ratsionaalselt ja tehniliselt õigesti, et kasu uisutehnikas suusatamise jaoks oleks maksimaalne.
                  Ma ei ütleks, et rulluisutamine on ainuke abimees suusatajate aitamisel mainitud hädade korral, kuid üks põhilisemaid ja efektiivsemaid
kindlasti.
                   Mul on tunne, et me saavutame maksimaalse tõukejõu ülekande jäigemate suuskade ja parema libisemise lühemate suuskade korral uisutehnikas.
                   Vägisi tundub, et me oleme murdmaasuusatamises andnud handicapi maailma paremikule ja et lootus kustub viimasena!
                  Kahjuks on juba natuke kaua oodatud!
                   Või on edumaa liiga suur antud!?

21. märts 2014. a.                   Kolumnist     Endel  Laidoner