Mida me tahame suusatamisest saada?
Kas lihtsalt edasiliikumist või tõelist
takistusteta suusatamist lumel!
Suusatamine peab täitma enamuse meie talvelõbudest, olema
tervisesport ja samas ka võistlussport neile, kellele tervis seda lubab.
2016. aastal möödub 150 aastat esimeste
võistluste korraldamisest – Norras.
Kuni II
Maailmasõja lõpuni oli murdmaasuusatamine ja ainult klassikalises tehnikas
skandinaavlaste pärusmaaks. Edasi
lisandusid siia venelased ja näpuotsaga sakslasi, prantslasi, itaallasi,
poolakaid, šveitslasi ja tšehhe.
Klassikalisel suusatamisel ja õige
määrimise korral suusk libiseb edasi, tagasi ei anna ja selle asemel toimub
tõukamine teise jalaga tänu nn pidamise määrdele. Võib öelda, et suusataja
jalad liiguvad otse edasi ehk jalgade liikumist külgede suunas ei toimu, ehk
veel kord teisiti öeldes – käärsammu ei toimu.
William Kochi hõbemedali võit
Innsbrucki OM 1976. a. 30 km murdmaasuusatamises ebamäärase suusasammuga oli
kui taeva kingitus FIS-le.
Viimase 20 aasta jooksul on
murdmaasuusatamine tänu uisusammule teinud läbi tohutu arengu ja levinud
peaaegu üle kogu maailma. FIS-il on oma töö üle rõõmustamiseks põhjust. Võib
öelda, et suusatamine on muutunud atraktiivsemaks, vaatemängulisemaks ja
silmnähtavalt nahaalsemaks. Vähenenud on klassikalise suusatamise osatähtsus.
Uue alana on juurde tulnud suusasprint ja ühisstart mõlemas suusaviisis.
Kõike seda teades jääb arusaamatuks
meie suusajuhtide ja treenerite konservatiivsus. Meil arvati veel pikka aega,
et uisusamm on rohkem nalja tegemine ja ega see maa ilmas läbi ei löö. Oli aga
selgelt nähtav, et uisusamm on inimesele meeldivam, lihtsam, kiirem, kergemini
omastatav, ei vaja „tarka määrimist“ ja ka FIS soosis seda. Meie spetsiaalsed
suusagrupid olid aga jäigalt kinni klassikalises suusatamises. Ja alles
viimasel kümnel aastal on uisusamm tõsisemalt suusatajate poolt kätte võetud,
aga ikkagi nagu rohkem kõrvalalana.
Ütleks veel, et õiget ja korralikku
uisusammu ei sõida (suusata) meie suusatajatest mitte keegi.
Näiteid meie suusatajate
arusaamisest vabatehnikast (või uisu-) ja selle rakendamisest võistlustel on
aga küllaga – nagu Veerpalu jalakrambid, Mae „reportaaž“ Rehemaa uisusammust,
meie suusatajate üldine tase „uisutamises maailmaga võrreldes, mis on tunduvalt
kehvem vastavast tasemest klassikalises suusatamises.
Nüüd lahkame vabatehnikast
uisutehnika!
Jagame sõidu maneeri järgi
murdmaasuusatamise kolmeks:
1) vana hea klassika
2) uisutehnika ideaalis
3) kõik ülejäänud
-- vabatehnika
Kõik, kes klassikat ei valda
ja uisutehnikat ei oska, on vabatehnikas murdmaasuusatajad
Vabatehnika --
paigutaks siia alla kõik need murdmaasuusatajad, kes sõidavad nii nagu
Jumal juhatab, nemad ise õigeks peavad või nende autoriteedid neid õpetavad.
Meie aga vaatleme nüüd
uisutehnikat murdmaasuusatamises.
Uisusammu jaoks on vaja kõigepealt
mõistusega ja mõtlevat inimest, kes eneseanalüüsi tulemust on suuteline enda
liikumisse üle viima.
Ideaalis peaks uisutehnikas
suusataja lähtuma põhimõttest maksimaalselt ära kasutada kogu suusa tald üheaegselt
nii tõukamiseks kui libisemiseks (muidugi vaheldumisi suuskadega) nii, et
vastavad tegevused ei kutsuks esile takistusi edasi liikumisel (libisemisel).
Uisusamm peab olema kõige
ratsionaalsem liikumine suusatamisel, kus ühe jala tõuge ühekorraga täies
suusapikkuses viiakse üle teisele suusale jälle ühekorraga nii, et ei tekkiks
mingit takistust suusa libisemises.
Lihtne jutt, aga raskelt
mõistetav. Aga selleks ongi mõistust ja mõtlevat inimest vaja.
Koos suusatamise oskuse ja
kindluse tõusuga võib hakata kasutama libisemist soodustavaid määrdeid.
Uisutehnika suur eelis klassikalise suusatehnikaga võrreldes on see, et
pidamise määrded võime ära unustada.
Kõige lihtsam on uisusammu
õppida rulluiskudel. Ja läheb käiku vana tõde – rege rauta suvel.
Rulluisutamine arendab eelkõige keha
tasakaalu tunnetamist, õige raskuskeskme leidmist ja muidugi tugevdab jala,
puusa, kubeme ja selja lihaseid. See on aga midagi muud, kui suusaroller ja
klassikalise tehnikaga suusatamine. Siin on peidus ka meie vabatehnika
suusatamise puudujääk!
Ka rulluiskudega tuleb õppida
sõitma ratsionaalselt ja tehniliselt õigesti, et kasu uisutehnikas suusatamise
jaoks oleks maksimaalne.
Ma ei ütleks, et
rulluisutamine on ainuke abimees suusatajate aitamisel mainitud hädade korral,
kuid üks põhilisemaid ja efektiivsemaid
kindlasti.
Mul on tunne, et me
saavutame maksimaalse tõukejõu ülekande jäigemate suuskade ja parema libisemise
lühemate suuskade korral uisutehnikas.
Vägisi tundub, et me oleme
murdmaasuusatamises andnud handicapi maailma paremikule ja et lootus kustub
viimasena!
Kahjuks on juba natuke kaua
oodatud!
Või on edumaa liiga suur
antud!?
21. märts 2014. a. Kolumnist Endel
Laidoner