Siiri ja Endel Laidoneri epopöa Audrus

Siiri ja Endel Laidoner tulid Audru sovhoosi tööle zootehnikutena 1971. sügisel. Kuni selle ajani töötasid nad ligi 10 aastat Rapla rajooni Tasuja kolhoosis oma erialal – zootehnikutena. Mõlemad majandid olid enam-vähem võrdsed nii suuruselt kui loomade arvult ja kuulusid sel hetkel oma rajooni paremate majandite hulka.

Esmapilgul hakkas silma kolhoosnike tuntavalt jõukam eluviis. Lihtne on võrrelda isiklike sõiduautode olemasolu – Tasuja kolhoosis oli kaheksa Volgat ja Audrus üks (direktoril).

Kui Tasuja kolhoosis ostsime kolme aasta teenistusega uue GAZ-21, siis Audrus oleks tulnud teenida selleks vähemalt neli aastat. Ega me sellepärast nurisenud. Ju oli asju, mis kaalusid miinused üle. Põllumajandus ja loomakasvatus aga arenesid omasoodu.

1968. aastal andis NSVL-i PM Minister käskkirja, mis pidi soodustama tõuaretustööd veisekasvatuses ja oli kolme järguline, sisaldades sõiduauto (ametiautoks) ja vähemalt samaväärse rahalise preemia spetsialistide ja paremate tööliste premeerimiseks. Kuna ametiautodest oli pidevalt puudus, leidsime preemia tingimuste uurimisel, et Tasuja kolhoos 1969. a. töötulemuste järgi vastab II järgu nõuetele. Selle taotluse saatis meie PM ka Moskvasse, kes kinnitas meie taotluse – UAZ-469 ja 6000 rubla premeerimisteks.

Nii selle kui ka järgmised vastavad tõuaretuse preemiad (muidugi juba Audru sovhoosi poolt) on välja võidelnud loomakasvatuse väga tublid töölised Siiri Laidoneri eestvedamisel, millega Audru sovhoos jõudis nelja preemiaautoni ja rahaliselt kokku 15500 rublani. Toon siinjuures ära preemiad ajastatult:

1973. a. – UAZ-469 ja 6000 rubla premeerimisteks

1975. a. – UAZ- 469 ja 6000    „               

1979. a. – Moskvits 408 ja 3500 rubla premeerimisteks

1981. a. – VAZ  21011

Meie küsimise peale, miks Audru sovhoos vastavat preemiat varem ei taotlenud – kehitati õlgu ja vastati – ju ei olnud vaja! Kaksteist aastat ja  Moskva lõpetas tõuaretuse preemiate väljaandmise. Meie teada Eestis ükski majand nimetatud preemiat Audrust rohkem  ära toonud ei ole. Seoses II klassi tõufarmi nimetusega veisekasvatuses ja eespool mainitud tõuaretuse preemiatega anti ATK juhataja käskkirjaga Siiri Laidonerile peazootehnik-selektsionääri ametikoht. Ja kuigi nimetatud tõuaretuse rahalistest preemiatest said alati kõik kõigi Audru sovhoosi  erialade spetsialistid kuupalga preemiaks, ei mahtunud paljudele hinge ainult loomakasvatajate suhteliselt suur edu. Pealekaebamisi oli ja mitte vähe. Ilma preemiateta oleks omavaheline koostöö olnud kindlasti parem ja kadedust vähem. Aga niisugune see inimene juba kord on!

Edasine jutt on kirjutatud põhiliselt mina vormis – Endel Laidoner. Ma olen sunnitud täiendama Audru sovhoosi kroonikat mõningate sündmustega, mis antud momentidel mõjutasid mingil määral ka sovhoosi ja tööliste elu. Olen püüdnud võrrelda kolhoosnike ja sovhoositöötajate elu, mis juba 1960-aastail hakkas anektootliku väljendi – kolhoositee on õige tee – paikapidavust kinnitama.

Juba Audru sovhoosi tööle tulles pakkus direktor Vambola Vija individuaalmaja ehitamise võimalust Audru jõe ääres. Endel Laidoner aga otsustas tol ajal levinud kooperatiivlikku ühepere elamute ehitamist vähemalt viie ühepere elamu näol. Nii moodustasime 13. novembril 1972. a. elamuehituskooperatiivi „Audru“ kuue liikmega. Majad pidid tulema 20% riikliku dotatsiooniga. Kooperatiivi moodustasime põhimõttel, et majaehitus segaks vähem majaomanikel põhitööd sovhoosis. Ja siis algas antireklaam kadedate poolt elamu soovijatele – raha varastatakse teilt ära ja majast näete ainult und. Viis julget majasoovijat olid sellest siiski üle – Endla Nurmsoo, Aino Saunanen, Virve Kobolt, Elma Puidet ja Endel Laidoner.      

Et meie ehitus oli peaaegu nagu riiklik, siis oli vaja saada Pärnu raj. TK-lt luba – st. 12 kooskõlastust, mille lõpuks kinnitas TK esimees. Veel üks takistus tuli aga ületada – Pärnu MV juhataja Voldemar Sool, kelle ülesseatud tingimused venitasid ehituse algust vähemalt kolm aastat. Saime PMV loa peale Voldemar Soola pensionile jäämist uue PMV juhataja Ain Juurikase käest 1976. a. ja siis olid lõpuks kõik load käes. Et asjaajamine ligi kolm aastat võtab ja majasoovijate kannatus sellele vastu peab, on lihtsalt ime.

1977. a. sügisel kolisid kõik viis elamuehituskooperatiivi liiget oma peredega vastvalminud majadesse. Ühisel soolaleivapeol ehitajaga – Pärnu KEKi Mart Kontuse jaoskond – „KuldLõvis“ tänasid kõik majaomanikud mind selle ettevõtmise eest, kusjuures kõigi seisukoht oli ühine – ise me poleks keegi endale elamut ehitada suutnud.

Veel elamukooperatiivi „Audru“ ajaloost. Kaks maja ehitati tüüpprojekt „Kullipesa“ järgi – projekti autor Kull. Kolm maja ehitati individuaalprojekti „Jaan“ järgi – projekti autor tartlane Jaan Pärnik koos projekti „vaimse isa“ Rein Kukuga, kes oli Tartu rajooni TK aseesimees, SL-i kursusekaaslane EPA-st. JP ja RK lappasid läbi üle tuhande Skandinaaviamaade projekti, kusjuures projekti tegemine läks maksma 10000 rubla, mille maksis kinni Lenini nimeline NS Edgar Tõnuristi kk alusel. Audrus individuaalprojekti“Jaan“ ehitamiseks oli aga vaja Riikliku Ehituskomitee luba. Ja selle me ka saime. Et ehitamine läks küllaltki kalliks, tuli otsida veel teid majade ekspluateerimisel kulude kokkuhoiul. Asjaajamiste tulemusena Põllumajanduse Ministeeriumi ja Eesti Energiaga õnnestus mul saada elamukooperatiivile „Audru“ ehk meie viiele majapidamisele elektrienergia tariifiks 50% -- hinnaalandus ehk 2 kop/kwh. Meie külas oli aga tõeline   „vahelduvvool“. Peaaegu iga tuulepuhang viis meie majapidamistest elektri. Läks ligi 35 aastat enne kui Eesti Energia soostus meie küla „vahelduvvoolu“ välja vahetama töökindlama elektriliini ja uue alajaamaga.                

Siinjuures on kohane ära tuua, kuidas meie Eesti II Vabariigi „väikesed võimurid“ oma võimu ja väge näitasid elamukooperatiivi „Audru“ majaomanike peal. Ja kuigi meie majadel võlga riigi ees enam ei olnud ja me läksime Pärnu Inventariseerimise Büroosse maju oma nimele ümber kirjutama, lubati majad kõigepealt meilt ära võtta ja riigistada. Mõne kuu möödudes õiglus siiski võitis seekord ja  kooperativnikute majad said õiged omanikud. Nii said majaomanikud meie karistuste riiki juba varakult tunda.

Eesti I Vabariik sündis veres, valus ja vihas kahe oma põlisvaenlase – sakslase ja venelasse vastu. Eesti rahvas ihkas vabadust ja oma riiki. Ja sai selle! Vabaduse kohta kordasid minu vanemad tihti – me tundsime endid peremeestena. Oli ainult kaks kohustust majaomanikel eesti linnades – hommikul kella kuueks pidi olema hobuse sõnnik sõiduteelt koristatud ja lumi kõnniteedelt.                                           

Eesti II Vabariik tekkis hirmuvärinaga ja ilma püssi pauguta. Selle tekkimise aluseks oli Rahvarinne. Kuna olin ise selle suurel kokkutulekul Tallinnas Linnahallis, kirjutan sellest nii nagu mina seda nägin ja aru sain. Põhitegijateks olid siin ministeeriumide, parteikomiteede ja täitevkomiteede funktsionärid. Jäi mulje, et endised dissidendid ja Eesti Komitee jäid vähemusse. Põhitegijate hulka pürgisid veel ettevõtete juhid, sovhoosi direktorid ja kolhoosi esimehed. Selline nägi siis välja II EV algus. Edaspidi võib igaüks ise teha järelduse, kuipalju see sarnanes I EV-ga ja kas ta üldse õigusjärglane on. Ja esimene tõde on see, et I EV valitsuses, riigiametites ja ettevõtluses ei olnud kunagi ainsatki kommunisti. Et eestlane on väga võimualdis ja rahamaias, seda näitas ka edasine . Kes aga võimu juurde sai, see seda ka kuritarvitas, kusjuures peale vahelejäämist mängis lolli või oli süüdimatu. Ja niikaua, kui meil on eluaegsed kohtunikud – tule taevas appi – kes absoluutselt ei vastuta oma otsuste eest, tulevad võimust kantud kuritarvitajad enamikus ka puhtalt välja.

Euroopa Liitu kuuluvate riikide hulgas paistab meie Riigikogu silma saadikute suhteliselt suure arvu – 101 saadikut ja ühe kõrgema sisse6tuleku poolest. Tõenäoliselt on EV Riigikogu Eestis ainuke riiklik organ, kes ise määras endale ja veel suhteliselt kõrge töötasu – 4-kordse vabariigi keskmise. Sellist luksust ei ole lubatud isegi teistele patriitsidele. Sellest hoolimata esitas endine kolhoosi esimees Toomas Varek ettepaneku – oma varasemate kogemuste varal kolhoosi esimehena – hakata saadikutele maksma lisahüvitisi. Sellele järgnenud rahva rahulolematuse peale vastas saadik Lauri Vahtre – rahvas olgu vait! Kodanike kohus on meid valida ja edasi teeme me, mida tahame! Ei ärata nagu erilist usaldust!                                                 

Riigikogu saadikute töötasudega oleme me siis saavutanud Andrus Ansipi  seatud eesmärgi – viie rikkama Euroopa Liidu riigi hulgas. Tõrvatilgaks meepotis on aga lastetoetused ja vanaduspensionid, millega me oleme EL riikide hulgas üks viimasemaid.

Toredasti ütles Ülli Kukumägi Maire Aunaste telesaates „Mida Teie arvate?“ valimistest osavõtu kohta – mina valima ei lähe! Keda ma valin? Toompeal on ainult kaklevad pätipanded! Ja ühel meelel on nad ainult siis, kui on tegemist nende isikliku rahakotiga.

Veel erastamisest.  Patriitsid ja plebeid. Erastamise läbiviijad olid tegelikult eespool nimetatud funktsionäärid pluss veel mõned eriti usaldusväärsed isikud – nagu Liia Hänni ja Väino Sarnet. Neile läks ka põhiosa Eesti Vabariigi varandusest. Nii kujunes patriitside põhimass. Rahva põhimassi erastamiseks ettevalmistamine jäi aga puudulikuks. Neist pididki kujunema plebeid. Kõik EV Riigikogud ja valitsused on tegutsenud patriitside osakaalu ja võimu suurendamise suunas. Seni on see neil ka õnnestunud. Selle eest peavad patriitsid tänama nõukogude võimu, kes ligi viiekümne aasta jooksul võttis eesti rahvalt mõtlemisvõime ja muutis sõnakuulelikuks käsutäitjaks. Ja mis me siin imestame, kui enamik patriitse on sotsialismiaegsete repressiivorganite pärioluga.

Erastamise läbiviijad toimetasid endaarust kavalalt, sidudes eesti erastamise nimeliselt saksa „Treuhand“ erastamisega. Ja ainukesena patriitsidest ei võtnud osa ei riigivalitsemist ega erastamise läbiviimisest Vaino Väljas, jäädes nagu aususe etaloniks.

Plebeide tähelepanu kõrvalejuhtimiseks jäeti aga külavahe- ja elamukruntide vahelised teed, mis oli ette nähtud erastada ja täitsid naabrite vahelise läbisaamise täielikult. Eesti II Vabariigi algusest peale on silma hakanud plebeidest naabrite omavahelise läbisaamise halvenemine. Selleks on plebeidele välja mõeldud palju tegevusi – nagu naabrivalve ja palju muud. On kaasatud mitmeid riigiasutusi – nagu Maksuamet, kes meedias on  korduvalt soovitanud naabri järgi valvata ja kohe kaevata võimuorganeile oma tähelepanekutest. Üldiselt kaebab eestlane oma naabri peale hea meelega, eriti kui Riigikogu ja valitsus seda soosivad. Sellise poliitika taga tundub olema mingi varjatud patriitside tegevus, et plebeide tähelepanu kõrvale juhtida. See võib aga   viia selleni, et enamikus rahvas enam valima ei lähe.

Kas seda ongi meie RK ja valitsus tahtnud? See on väga peenike korruptsiooni sugemetega poliitika.

Kui peale rahareformi Eestis 1991. a. võis arvata, et peaaegu kõigil on 150 krooni taskus ja varanduslik ebavõrdsus on suhteliselt väike, siis erastamise  protseduuri  käigus toimus midagi erakordset – sikud eraldati lammastest ehk patriitsid plebeidest. Toimus varanduslik kihistumine, mis päev-päevalt aina suureneb. Kas seda siis võimaldabki saksa nime kasutamine erastamisel? Kas Saksamaal toimus ja toimub sama?

Erastamine Pärnumaal toimus nagu erinevate määruste alusel. Kui mulle ja mitmele naabrile ütles rajooni maakorraldaja – tooge panga dokument, et maaost on teostatud ja vormistame kohe ära. Juhuslikult ütlesid mulle Audru vallavalitsuse ametnikud kümnekonna aasta möödudes, et erastamist võib maksta 50 aasta jooksul.

Edasine erastamine maal pani aga elu paika. Enamik sovhoosi direktoreid ja kolhoosi esimehi, kes suuri vaevu olid toime tulnud majandite juhtimisega, näitasid, et lagastamisega tulevad toime küll. Koos oma sõpruskonnaga, kes enamikus moodustasid ka erastamise komisjoni, tehti riigi ja ühisvarale puhas töö.  

Kui see pole korruptsioon, mis see siis on!? Ja nii see varanduslik vahe kasvas, aga juba

penikoorma sammudega. Huvitav, kas saksa „Treuhandi“ lõpptulemus oli samasugune!?

Elu Eesti II Vabariigis on toimunud nagu Vanas-Rooma keisririigis, kus anti välja esimesed määrused -- patriitside poolt plebeide vaoshoidmiseks.

Ja ikka kehtib Vana-Rooma keisririigi põhimõte – mis on lubatud Jupiterile, see ei ole lubatud härjale.                  Quod licet  Jovi, non licet  bovi!

Ja kui peab paika klausel, et – iga rahvas väärib oma juhte – siis on ikka uskumatu, kui halvad me oleme, eriti oma ligimeste ja kaasinimeste vastu!

Nii et – ikka tsirkust ja leiba!

Aga nii see tegelikus elus ka välja paistab.