Siiri ja Endel Laidoneri epopöa Audrus

Siiri ja Endel Laidoner tulid Audru sovhoosi tööle zootehnikutena 1971. sügisel. Kuni selle ajani töötasid nad ligi 10 aastat Rapla rajooni Tasuja kolhoosis oma erialal – zootehnikutena. Mõlemad majandid olid enam-vähem võrdsed nii suuruselt kui loomade arvult ja kuulusid sel hetkel oma rajooni paremate majandite hulka.

Esmapilgul hakkas silma kolhoosnike tuntavalt jõukam eluviis. Lihtne on võrrelda isiklike sõiduautode olemasolu – Tasuja kolhoosis oli kaheksa Volgat ja Audrus üks (direktoril).

Kui Tasuja kolhoosis ostsime kolme aasta teenistusega uue GAZ-21, siis Audrus oleks tulnud teenida selleks vähemalt neli aastat. Ega me sellepärast nurisenud. Ju oli asju, mis kaalusid miinused üle. Põllumajandus ja loomakasvatus aga arenesid omasoodu.

1968. aastal andis NSVL-i PM Minister käskkirja, mis pidi soodustama tõuaretustööd veisekasvatuses ja oli kolme järguline, sisaldades sõiduauto (ametiautoks) ja vähemalt samaväärse rahalise preemia spetsialistide ja paremate tööliste premeerimiseks. Kuna ametiautodest oli pidevalt puudus, leidsime preemia tingimuste uurimisel, et Tasuja kolhoos 1969. a. töötulemuste järgi vastab II järgu nõuetele. Selle taotluse saatis meie PM ka Moskvasse, kes kinnitas meie taotluse – UAZ-469 ja 6000 rubla premeerimisteks.

Nii selle kui ka järgmised vastavad tõuaretuse preemiad (muidugi juba Audru sovhoosi poolt) on välja võidelnud loomakasvatuse väga tublid töölised Siiri Laidoneri eestvedamisel, millega Audru sovhoos jõudis nelja preemiaautoni ja rahaliselt kokku 15500 rublani. Toon siinjuures ära preemiad ajastatult:

1973. a. – UAZ-469 ja 6000 rubla premeerimisteks

1975. a. – UAZ- 469 ja 6000    „               

1979. a. – Moskvits 408 ja 3500 rubla premeerimisteks

1981. a. – VAZ  21011

Meie küsimise peale, miks Audru sovhoos vastavat preemiat varem ei taotlenud – kehitati õlgu ja vastati – ju ei olnud vaja! Kaksteist aastat ja  Moskva lõpetas tõuaretuse preemiate väljaandmise. Meie teada Eestis ükski majand nimetatud preemiat Audrust rohkem  ära toonud ei ole. Seoses II klassi tõufarmi nimetusega veisekasvatuses ja eespool mainitud tõuaretuse preemiatega anti ATK juhataja käskkirjaga Siiri Laidonerile peazootehnik-selektsionääri ametikoht. Ja kuigi nimetatud tõuaretuse rahalistest preemiatest said alati kõik kõigi Audru sovhoosi  erialade spetsialistid kuupalga preemiaks, ei mahtunud paljudele hinge ainult loomakasvatajate suhteliselt suur edu. Pealekaebamisi oli ja mitte vähe. Ilma preemiateta oleks omavaheline koostöö olnud kindlasti parem ja kadedust vähem. Aga niisugune see inimene juba kord on!

Edasine jutt on kirjutatud põhiliselt mina vormis – Endel Laidoner. Ma olen sunnitud täiendama Audru sovhoosi kroonikat mõningate sündmustega, mis antud momentidel mõjutasid mingil määral ka sovhoosi ja tööliste elu. Olen püüdnud võrrelda kolhoosnike ja sovhoositöötajate elu, mis juba 1960-aastail hakkas anektootliku väljendi – kolhoositee on õige tee – paikapidavust kinnitama.

Juba Audru sovhoosi tööle tulles pakkus direktor Vambola Vija individuaalmaja ehitamise võimalust Audru jõe ääres. Endel Laidoner aga otsustas tol ajal levinud kooperatiivlikku ühepere elamute ehitamist vähemalt viie ühepere elamu näol. Nii moodustasime 13. novembril 1972. a. elamuehituskooperatiivi „Audru“ kuue liikmega. Majad pidid tulema 20% riikliku dotatsiooniga. Kooperatiivi moodustasime põhimõttel, et majaehitus segaks vähem majaomanikel põhitööd sovhoosis. Ja siis algas antireklaam kadedate poolt elamu soovijatele – raha varastatakse teilt ära ja majast näete ainult und. Viis julget majasoovijat olid sellest siiski üle – Endla Nurmsoo, Aino Saunanen, Virve Kobolt, Elma Puidet ja Endel Laidoner.      

Et meie ehitus oli peaaegu nagu riiklik, siis oli vaja saada Pärnu raj. TK-lt luba – st. 12 kooskõlastust, mille lõpuks kinnitas TK esimees. Veel üks takistus tuli aga ületada – Pärnu MV juhataja Voldemar Sool, kelle ülesseatud tingimused venitasid ehituse algust vähemalt kolm aastat. Saime PMV loa peale Voldemar Soola pensionile jäämist uue PMV juhataja Ain Juurikase käest 1976. a. ja siis olid lõpuks kõik load käes. Et asjaajamine ligi kolm aastat võtab ja majasoovijate kannatus sellele vastu peab, on lihtsalt ime.

1977. a. sügisel kolisid kõik viis elamuehituskooperatiivi liiget oma peredega vastvalminud majadesse. Ühisel soolaleivapeol ehitajaga – Pärnu KEKi Mart Kontuse jaoskond – „KuldLõvis“ tänasid kõik majaomanikud mind selle ettevõtmise eest, kusjuures kõigi seisukoht oli ühine – ise me poleks keegi endale elamut ehitada suutnud.

Veel elamukooperatiivi „Audru“ ajaloost. Kaks maja ehitati tüüpprojekt „Kullipesa“ järgi – projekti autor Kull. Kolm maja ehitati individuaalprojekti „Jaan“ järgi – projekti autor tartlane Jaan Pärnik koos projekti „vaimse isa“ Rein Kukuga, kes oli Tartu rajooni TK aseesimees, SL-i kursusekaaslane EPA-st. JP ja RK lappasid läbi üle tuhande Skandinaaviamaade projekti, kusjuures projekti tegemine läks maksma 10000 rubla, mille maksis kinni Lenini nimeline NS Edgar Tõnuristi kk alusel. Audrus individuaalprojekti“Jaan“ ehitamiseks oli aga vaja Riikliku Ehituskomitee luba. Ja selle me ka saime. Et ehitamine läks küllaltki kalliks, tuli otsida veel teid majade ekspluateerimisel kulude kokkuhoiul. Asjaajamiste tulemusena Põllumajanduse Ministeeriumi ja Eesti Energiaga õnnestus mul saada elamukooperatiivile „Audru“ ehk meie viiele majapidamisele elektrienergia tariifiks 50% -- hinnaalandus ehk 2 kop/kwh. Meie külas oli aga tõeline   „vahelduvvool“. Peaaegu iga tuulepuhang viis meie majapidamistest elektri. Läks ligi 35 aastat enne kui Eesti Energia soostus meie küla „vahelduvvoolu“ välja vahetama töökindlama elektriliini ja uue alajaamaga.                

Siinjuures on kohane ära tuua, kuidas meie Eesti II Vabariigi „väikesed võimurid“ oma võimu ja väge näitasid elamukooperatiivi „Audru“ majaomanike peal. Ja kuigi meie majadel võlga riigi ees enam ei olnud ja me läksime Pärnu Inventariseerimise Büroosse maju oma nimele ümber kirjutama, lubati majad kõigepealt meilt ära võtta ja riigistada. Mõne kuu möödudes õiglus siiski võitis seekord ja  kooperativnikute majad said õiged omanikud. Nii said majaomanikud meie karistuste riiki juba varakult tunda.

Eesti I Vabariik sündis veres, valus ja vihas kahe oma põlisvaenlase – sakslase ja venelasse vastu. Eesti rahvas ihkas vabadust ja oma riiki. Ja sai selle! Vabaduse kohta kordasid minu vanemad tihti – me tundsime endid peremeestena. Oli ainult kaks kohustust majaomanikel eesti linnades – hommikul kella kuueks pidi olema hobuse sõnnik sõiduteelt koristatud ja lumi kõnniteedelt.                                           

Eesti II Vabariik tekkis hirmuvärinaga ja ilma püssi pauguta. Selle tekkimise aluseks oli Rahvarinne. Kuna olin ise selle suurel kokkutulekul Tallinnas Linnahallis, kirjutan sellest nii nagu mina seda nägin ja aru sain. Põhitegijateks olid siin ministeeriumide, parteikomiteede ja täitevkomiteede funktsionärid. Jäi mulje, et endised dissidendid ja Eesti Komitee jäid vähemusse. Põhitegijate hulka pürgisid veel ettevõtete juhid, sovhoosi direktorid ja kolhoosi esimehed. Selline nägi siis välja II EV algus. Edaspidi võib igaüks ise teha järelduse, kuipalju see sarnanes I EV-ga ja kas ta üldse õigusjärglane on. Ja esimene tõde on see, et I EV valitsuses, riigiametites ja ettevõtluses ei olnud kunagi ainsatki kommunisti. Et eestlane on väga võimualdis ja rahamaias, seda näitas ka edasine . Kes aga võimu juurde sai, see seda ka kuritarvitas, kusjuures peale vahelejäämist mängis lolli või oli süüdimatu. Ja niikaua, kui meil on eluaegsed kohtunikud – tule taevas appi – kes absoluutselt ei vastuta oma otsuste eest, tulevad võimust kantud kuritarvitajad enamikus ka puhtalt välja.

Euroopa Liitu kuuluvate riikide hulgas paistab meie Riigikogu silma saadikute suhteliselt suure arvu – 101 saadikut ja ühe kõrgema sisse6tuleku poolest. Tõenäoliselt on EV Riigikogu Eestis ainuke riiklik organ, kes ise määras endale ja veel suhteliselt kõrge töötasu – 4-kordse vabariigi keskmise. Sellist luksust ei ole lubatud isegi teistele patriitsidele. Sellest hoolimata esitas endine kolhoosi esimees Toomas Varek ettepaneku – oma varasemate kogemuste varal kolhoosi esimehena – hakata saadikutele maksma lisahüvitisi. Sellele järgnenud rahva rahulolematuse peale vastas saadik Lauri Vahtre – rahvas olgu vait! Kodanike kohus on meid valida ja edasi teeme me, mida tahame! Ei ärata nagu erilist usaldust!                                                 

Riigikogu saadikute töötasudega oleme me siis saavutanud Andrus Ansipi  seatud eesmärgi – viie rikkama Euroopa Liidu riigi hulgas. Tõrvatilgaks meepotis on aga lastetoetused ja vanaduspensionid, millega me oleme EL riikide hulgas üks viimasemaid.

Toredasti ütles Ülli Kukumägi Maire Aunaste telesaates „Mida Teie arvate?“ valimistest osavõtu kohta – mina valima ei lähe! Keda ma valin? Toompeal on ainult kaklevad pätipanded! Ja ühel meelel on nad ainult siis, kui on tegemist nende isikliku rahakotiga.

Veel erastamisest.  Patriitsid ja plebeid. Erastamise läbiviijad olid tegelikult eespool nimetatud funktsionäärid pluss veel mõned eriti usaldusväärsed isikud – nagu Liia Hänni ja Väino Sarnet. Neile läks ka põhiosa Eesti Vabariigi varandusest. Nii kujunes patriitside põhimass. Rahva põhimassi erastamiseks ettevalmistamine jäi aga puudulikuks. Neist pididki kujunema plebeid. Kõik EV Riigikogud ja valitsused on tegutsenud patriitside osakaalu ja võimu suurendamise suunas. Seni on see neil ka õnnestunud. Selle eest peavad patriitsid tänama nõukogude võimu, kes ligi viiekümne aasta jooksul võttis eesti rahvalt mõtlemisvõime ja muutis sõnakuulelikuks käsutäitjaks. Ja mis me siin imestame, kui enamik patriitse on sotsialismiaegsete repressiivorganite pärioluga.

Erastamise läbiviijad toimetasid endaarust kavalalt, sidudes eesti erastamise nimeliselt saksa „Treuhand“ erastamisega. Ja ainukesena patriitsidest ei võtnud osa ei riigivalitsemist ega erastamise läbiviimisest Vaino Väljas, jäädes nagu aususe etaloniks.

Plebeide tähelepanu kõrvalejuhtimiseks jäeti aga külavahe- ja elamukruntide vahelised teed, mis oli ette nähtud erastada ja täitsid naabrite vahelise läbisaamise täielikult. Eesti II Vabariigi algusest peale on silma hakanud plebeidest naabrite omavahelise läbisaamise halvenemine. Selleks on plebeidele välja mõeldud palju tegevusi – nagu naabrivalve ja palju muud. On kaasatud mitmeid riigiasutusi – nagu Maksuamet, kes meedias on  korduvalt soovitanud naabri järgi valvata ja kohe kaevata võimuorganeile oma tähelepanekutest. Üldiselt kaebab eestlane oma naabri peale hea meelega, eriti kui Riigikogu ja valitsus seda soosivad. Sellise poliitika taga tundub olema mingi varjatud patriitside tegevus, et plebeide tähelepanu kõrvale juhtida. See võib aga   viia selleni, et enamikus rahvas enam valima ei lähe.

Kas seda ongi meie RK ja valitsus tahtnud? See on väga peenike korruptsiooni sugemetega poliitika.

Kui peale rahareformi Eestis 1991. a. võis arvata, et peaaegu kõigil on 150 krooni taskus ja varanduslik ebavõrdsus on suhteliselt väike, siis erastamise  protseduuri  käigus toimus midagi erakordset – sikud eraldati lammastest ehk patriitsid plebeidest. Toimus varanduslik kihistumine, mis päev-päevalt aina suureneb. Kas seda siis võimaldabki saksa nime kasutamine erastamisel? Kas Saksamaal toimus ja toimub sama?

Erastamine Pärnumaal toimus nagu erinevate määruste alusel. Kui mulle ja mitmele naabrile ütles rajooni maakorraldaja – tooge panga dokument, et maaost on teostatud ja vormistame kohe ära. Juhuslikult ütlesid mulle Audru vallavalitsuse ametnikud kümnekonna aasta möödudes, et erastamist võib maksta 50 aasta jooksul.

Edasine erastamine maal pani aga elu paika. Enamik sovhoosi direktoreid ja kolhoosi esimehi, kes suuri vaevu olid toime tulnud majandite juhtimisega, näitasid, et lagastamisega tulevad toime küll. Koos oma sõpruskonnaga, kes enamikus moodustasid ka erastamise komisjoni, tehti riigi ja ühisvarale puhas töö.  

Kui see pole korruptsioon, mis see siis on!? Ja nii see varanduslik vahe kasvas, aga juba

penikoorma sammudega. Huvitav, kas saksa „Treuhandi“ lõpptulemus oli samasugune!?

Elu Eesti II Vabariigis on toimunud nagu Vanas-Rooma keisririigis, kus anti välja esimesed määrused -- patriitside poolt plebeide vaoshoidmiseks.

Ja ikka kehtib Vana-Rooma keisririigi põhimõte – mis on lubatud Jupiterile, see ei ole lubatud härjale.                  Quod licet  Jovi, non licet  bovi!

Ja kui peab paika klausel, et – iga rahvas väärib oma juhte – siis on ikka uskumatu, kui halvad me oleme, eriti oma ligimeste ja kaasinimeste vastu!

Nii et – ikka tsirkust ja leiba!

Aga nii see tegelikus elus ka välja paistab.

Mahe põllumajandus - kas ainult kampaania või …?

Mahepõllumajanduse aluseks on maa, risustamata muld ja orgaaniline väetis. Muld peab olema korralikult haritud, mineraalväetiste, umbrohu ja mürkainete vaba.

      Väetiseks kõlbab ainult korralikult kääritatud kompostitud orgaanika.

Lihtsamalt öeldes tähendab see aeroobsel segamisel saadud komposti, kusjuures segamiste tulemisel peab temperatuur kompostis tõusma 60-70 kraadini C 3-5 päeva vältel.

Kogu see kompostimise protsess (mitte komposteerimine, mis on hoopis midagi muud) kuni täisväärtusliku komposti valmimiseni peab toimuma kuu aja jooksul üle päeva segades (13-15 korda). Segatava komposti temperatuur – kuni 70 C lubab eeldada seda, et hävivad kõik mittevajalikud jääkained, mürgid, hallitused ja mikroobid, mis lõpuni kompostimata orgaanikas säilivad, annavad oma halbu omadusi edasi põllumajandussaadustele ja rikuvad sellega mahepõllumajanduse tootmistingimusi.

        Ja mis veel oluline  -- puudulikult kompostitud orgaanikas säilivad ebameeldivad roisu- ja ammoonimühendite lõhnad. Oma kogemustest võime öelda, et ebameeldivad lõhnad kaovad õigel kompostimisel 3-4 segamiskorra järel.

         Tegelikult teavad seda tehnoloogiat kõik suuremad orgaanikat tootvad põllumajandusettevõtted ja samuti kõik veepuhastusjaamad.

          Miks nad siis seda tehnoloogiat ei kasuta?

 Vähe sellest! Püütakse seletada, et ebameeldiv lõhn ongi normaalne kaasus nende protsesside juures. Küsimus on põhiliselt kahes aspektis – rahas ja teadliku kontrolli puudumises.

           Loomulikult tänapäeval iga töö maksab! Kes aga orgaanikat toodab, peab ka selle väljaminekuga arvestama. Niikaua, kui kontrolli(de) teadlikkus on madal ja nad usuvad kontrollitavaid, ei kao ebameeldiv lõhn, ei ole võimalik lõpptoodanguna saada täisväärtuslikku komposti ja jutt põllumajanduse mahetootmisest on selge bluff!

            Kahjuks Eesti Maaülikooli vastavad õppejõud põllumajanduslikust mahetootmist rääkides täisväärtusliku komposti osa üldse ei puuduta. Nemad räägivad hoopis komposteerimisest, mida põllumajandusliku mahetootmisega eriti siduda ei saa!

             EMÜ õppejõududega oleme nõus, et mahetootmine peab olema pestitsiidide vaba. Kui kompostimine takerdub rahale, siis pestitsiidide mittetarbimine on tänapäeva Eestis keerulisem.

              Röövputukad on kahtlemata hea idee, mis aga ei seostu praeguse EMÜ-ga ja võtab kindlasti veel aastaid aega. Kümneid aastaid on Eestis kasvuhoonetes kasutatud karilase tõrjeks röövlesta. Avamaal midagi taolist teha tundub tänapäeval Eestis veel võimatuna.

               Siinjuures ei saa jätta puudutamata rukkipõhu sissekündi.

                Põllumajandustootjate Liidu spetsialistid soovitavad rukkikasvatajatel põhk maasse sisse künda, et küll rukkipõhk mullas laguneb ja mõjub soodsalt mulla struktuurile. Aga rukkipõhk ei lagune sisseküntult niisama!

                 Kust selline teooria küll pärit on?

                 Rukkipõhk kui tselluloos laguneb lämmastiku toimel.

                 Rukkipõhk on aga ideaalne materjal värske haisva orgaanika kompostimisel, kus ta suhteliselt kiiresti seob haisva ammooniumnitraadi ja teised haisutekitajad. Ka on maasseküntav põhk tihti juba hallitanud, roisubakterite ja mikroobidega saastatud, tehes pinnasele kasu asemel kahju. Põhk aga laguneb ainult siis, kui pinnases on olemas lämmastik või viiakse lämmastik pinnasesse koos põhuga. Nii  aga raisatakse põhu lagundamiseks veel kallist lämmastikku.

                   Kompostimiseks ei taheta raha kulutada, põhu maassekünnil pillutakse aga raha vale soovituse alusel tuulde, kusjuures usutakse ja loodetakse kõige paremat.

                    Meile tundub, et Eestis on ainult üks mees, kes sõnnikumajandusest, kogu orgaanika töötlemisest-kasutamisest ja orgaanikast biogaasi tootmisest üle on.

                    See mees on põllumajandusdoktor Valjo Masso.

                   Kusjuures OÜ Laidest teeb Põllumajandusdoktor Valjo Massoga koostööd 2002. aastast alates. Põhiliselt oleme õpetanud kõike kirjapandut ja ise kompostinud saksa seadmega-segajaga Backhus. Õpetusest on aga vähe kasu, kui see ei lange viljakale pinnasele.

Nii on Tartu ja Pärnu Veepuhastusjaamad tellinud setete segamist 3-4 korda partii kohta ja sedagi vaevalt kord nädalas. Ja kuna kontroll lõppprodukti üle puudub tänaseni ja kontrollijate teadlikkus on niigi madal, siis liigub asjaosaliste mõte umbes nii, et milleks kulutada raha ja vähendada kasumit (seejuures enda palka), kui saab ka kergemini – lollide arvel liugu lastes. Linnad aga kaovad haisu sisse ära – nagu Viljandi ja on sunnitud uskuma käitlejate väiteid, et nii on ja jääb ja peabki olema.

                     OÜ Laidestil on ka paremaid näiteid. 2004. aastal kompostiti sama seadmega Backhus Pärnumaal Seljal kaks partiid sealäga kokku üle 600 tonni. Ballastina kasutati saepuru.  I partiid segati 14 korda 1,5 kuu jooksul ja

               II partiid segati 13 korda 1 kuu jooksul.

Pärast 9-dat segamist soojenes kompost 68-70 kraadini C järgi, jahtus edasi segades nädalaga maha ja kõrgväärtuslik kompost oligi valmis.

                Just sellisest kompostist algabki põllumajanduslik mahetootmine. Kui palju mahetootjaid sellist komposti aga kasutavad Eestis?

                 Kui üldse!

                      Miks on siis teadlikkus mahe põllunduse ja selle aluse – komposti kohta nii „madal“, et mitte öelda olematu? Ja jälle mainime – raha, aga ka otsustajate madalat teadlikkust. Juba EPA ajal leiti, et seda pole vaja. Agronoomid on niigi targad!

                  Põllumajandusdoktor Valjo Massole pakuti vastavat õppetooli vaevalt paar semestrit ja siis keegi leidis, et aitab. Meie arvates mängis siingi rolli rohkem eestlaslik kadedus ja õppejõudude vaheline konkurents.

                   Praegu kannatab seetõttu aga mahetootmine põllumajanduses, mida tegelikult pole ju olemaski. On ainult nimi „mahetoodetud“ ja sellest tulenevad põllumajandussaaduste kõrgemad realiseerimishinnad. Aga see on ju tarbijate sulaselge petmine.

                   Tundub, et põllumajanduslik mahetootmine jääbki pikemaks ajaks täisväärtusliku kompostitud orgaanilise taha. Põhjuseid, nagu alati, on siingi mitu. Raha osast me juba rääkisime. Sama palju või isegi rohkem mõjutab lõpptulemust orgaanilise toormaterjali vähesus. Loomakasvatust, kes orgaanikat põhiliselt toodab, on ju kordades vähem kui 20 aastat tagasi. Juurde on tulnud veepuhastusjaamad, kes aga siiani ei ole suutnud või tahtnud täisväärtuslikku lõpuni kompostitud orgaanikat toota.

                    Me küsime –kas põllumajandussaaduste tootjad üldse teavad, mis on põllumajanduslik mahetootmine ning millega ja miks nad üldse tegelevad!

                     Selleks, et rohkem raha lõigata oma toodangult, tuleb tegelikult ka rohkem investeerida ja mis peamine – tuleb kasutada ausaid võtteid. Et mahetoodetud põllumajandussaadusi ja selle kõrgemat realiseerimishinda seostatakse veel inimese tervisega, peaks põllumajanduslik mahetootmine eriti aus olema.

                      Nii jääbki põllumajanduslik mahetootmine ka tulevikus küllaltki piiratuks oma tootmismahult. Igatahes kampaaniat ei tohiks korraldada enne, kui meil on vastav tootmine ja ka kontrollimajandus korras on. Ja Maaülikool avab õppetooli kompetentsete õppejõudude jaoks.

                       Ja veel – mahe piim – tule taevas appi!

Tänapäeva loomasööt on ju kõik kasvatatud mineraalväetistega ja pestitsiide kasutades.

                        Lõpetuseks! Oleme nõus, et mahetootmine põllumajanduses on alles kujunemas uueks väljakutseks, mis mitmes aspektis nõuab aastaid. Ja alustada tuleks siin mitmest otsast korraga, kusjuures peab tootjale saama selgeks, mida üldse sisaldab mahetootmine ja mida tuleb selleks teha ning alles siis saame rääkida mahetootmise tasuvusest. Meile tundub, et need aspektid pole päris selged ka EMÜ vastavaile õppejõududele, kes kompostimise asemel räägivad komposteerimisest. Ka pole siiani aru saanud, millise tõhusa võtte või vahendiga pestitsiide välja vahetada. Kahjulikke röövputukaid tuleb aga järjest juurde nii liigiti kui mahult.

oktoober 11 a

                      Põllumajandusdoktor  Valjo Masso

                      OÜ Laidest               

                                                             

                       Täienduseks  eelnenud  „Mahe põllumajandusele“

           

Elu näitab, et tegelikult tuleb erilist tähelepanu pöörata veepuhastusjaamade setete käitlemisele.

Kui aga Viljandi taolises väikelinnas levib epideemiana mõni nakkushaigus – antud juhul kollatõbi, võib arvata, et ka veepuhastusjaam linna külje all ei ole siin süüst päris puhas. Tugeva haisu levitajana levitab veepuhastusjaam koos haisutekitajatega ka nakkushaiguste pisikuid. Alguses toimub nakkushaiguste tekitajate kontsentratsioon, mis seejärel koos roisu- ja haisutekitajatega soodsa tuule korral linna peale õhku paisatakse.

Murdmaasuusatamine - kolm täiesti erinevat suusatamist

     Mida me tahame suusatamisest saada?

      Kas lihtsalt edasiliikumist või tõelist takistusteta  suusatamist lumel!

Suusatamine peab täitma  enamuse meie talvelõbudest, olema tervisesport ja samas ka võistlussport neile, kellele tervis seda lubab.

       2016. aastal möödub 150 aastat esimeste võistluste korraldamisest – Norras.

 Kuni  II Maailmasõja lõpuni oli murdmaasuusatamine ja ainult klassikalises tehnikas skandinaavlaste  pärusmaaks. Edasi lisandusid siia venelased ja näpuotsaga sakslasi, prantslasi, itaallasi, poolakaid, šveitslasi ja tšehhe.

         Klassikalisel suusatamisel ja õige määrimise korral suusk libiseb edasi, tagasi ei anna ja selle asemel toimub tõukamine teise jalaga tänu nn pidamise määrdele. Võib öelda, et suusataja jalad liiguvad otse edasi ehk jalgade liikumist külgede suunas ei toimu, ehk veel kord teisiti öeldes – käärsammu ei toimu.

         William Kochi hõbemedali võit Innsbrucki OM 1976. a. 30 km murdmaasuusatamises ebamäärase suusasammuga oli kui taeva kingitus FIS-le.

         Viimase 20 aasta jooksul on murdmaasuusatamine tänu uisusammule teinud läbi tohutu arengu ja levinud peaaegu üle kogu maailma. FIS-il on oma töö üle rõõmustamiseks põhjust. Võib öelda, et suusatamine on muutunud atraktiivsemaks, vaatemängulisemaks ja silmnähtavalt nahaalsemaks. Vähenenud on klassikalise suusatamise osatähtsus. Uue alana on juurde tulnud suusasprint ja ühisstart mõlemas suusaviisis.

          Kõike seda teades jääb arusaamatuks meie suusajuhtide ja treenerite konservatiivsus. Meil arvati veel pikka aega, et uisusamm on rohkem nalja tegemine ja ega see maa ilmas läbi ei löö. Oli aga selgelt nähtav, et uisusamm on inimesele meeldivam, lihtsam, kiirem, kergemini omastatav, ei vaja „tarka määrimist“ ja ka FIS soosis seda. Meie spetsiaalsed suusagrupid olid aga jäigalt kinni klassikalises suusatamises. Ja alles viimasel kümnel aastal on uisusamm tõsisemalt suusatajate poolt kätte võetud, aga ikkagi nagu rohkem kõrvalalana.

          Ütleks veel, et õiget ja korralikku uisusammu ei sõida (suusata) meie suusatajatest mitte keegi.

           Näiteid meie suusatajate arusaamisest vabatehnikast (või uisu-) ja selle rakendamisest võistlustel on aga küllaga – nagu Veerpalu jalakrambid, Mae „reportaaž“ Rehemaa uisusammust, meie suusatajate üldine tase „uisutamises maailmaga võrreldes, mis on tunduvalt kehvem vastavast tasemest klassikalises suusatamises.

            Nüüd lahkame vabatehnikast uisutehnika!

             Jagame sõidu maneeri järgi murdmaasuusatamise kolmeks:

1)     vana hea klassika

2)     uisutehnika ideaalis

3)     kõik ülejäänud  -- vabatehnika

Kõik, kes klassikat ei valda ja uisutehnikat ei oska, on vabatehnikas murdmaasuusatajad

Vabatehnika  --  paigutaks siia alla kõik need murdmaasuusatajad, kes sõidavad nii nagu Jumal juhatab, nemad ise õigeks peavad või nende autoriteedid neid õpetavad.

Meie aga vaatleme nüüd uisutehnikat murdmaasuusatamises.

             Uisusammu jaoks on vaja kõigepealt mõistusega ja mõtlevat inimest, kes eneseanalüüsi tulemust on suuteline enda liikumisse üle viima.

              Ideaalis peaks uisutehnikas suusataja lähtuma põhimõttest maksimaalselt ära kasutada kogu suusa tald üheaegselt nii tõukamiseks kui libisemiseks (muidugi vaheldumisi suuskadega) nii, et vastavad tegevused ei kutsuks esile takistusi edasi liikumisel (libisemisel).

              Uisusamm peab olema kõige ratsionaalsem liikumine suusatamisel, kus ühe jala tõuge ühekorraga täies suusapikkuses viiakse üle teisele suusale jälle ühekorraga nii, et ei tekkiks mingit takistust suusa libisemises.

               Lihtne jutt, aga raskelt mõistetav. Aga selleks ongi mõistust ja mõtlevat inimest vaja.

               Koos suusatamise oskuse ja kindluse tõusuga võib hakata kasutama libisemist soodustavaid määrdeid. Uisutehnika suur eelis klassikalise suusatehnikaga võrreldes on see, et pidamise määrded võime ära unustada.

                Kõige lihtsam on uisusammu õppida rulluiskudel. Ja läheb käiku vana tõde – rege rauta suvel.

                 Rulluisutamine arendab eelkõige keha tasakaalu tunnetamist, õige raskuskeskme leidmist ja muidugi tugevdab jala, puusa, kubeme ja selja lihaseid. See on aga midagi muud, kui suusaroller ja klassikalise tehnikaga suusatamine. Siin on peidus ka meie vabatehnika suusatamise puudujääk!

                 Ka rulluiskudega tuleb õppida sõitma ratsionaalselt ja tehniliselt õigesti, et kasu uisutehnikas suusatamise jaoks oleks maksimaalne.

                  Ma ei ütleks, et rulluisutamine on ainuke abimees suusatajate aitamisel mainitud hädade korral, kuid üks põhilisemaid ja efektiivsemaid

kindlasti.

                   Mul on tunne, et me saavutame maksimaalse tõukejõu ülekande jäigemate suuskade ja parema libisemise lühemate suuskade korral uisutehnikas.

                   Vägisi tundub, et me oleme murdmaasuusatamises andnud handicapi maailma paremikule ja et lootus kustub viimasena!

                  Kahjuks on juba natuke kaua oodatud!

                   Või on edumaa liiga suur antud!?

21. märts 2014. a.                   Kolumnist     Endel  Laidoner