FENOMENOLOOGILINE

F E N O M E N O L O O G I L I N E    (sugudevaheline)  võrdõiguslikkus

Nähtuste kirjeldamisele rajatud

Põhiliselt autobiograafiline.

Kõik algab nagu tavaliselt – tulekustutamisest. Enamasti ei ole siiani tahetud vaadata, miks tuli tekkis ja arenes. Ega minagi tule tekkimisest eriti midagi tea – ju see algas juba e. m. a. Tule arenguga olen ma aga mõnel juhul kaasas käinud, kusjuures mind paneb imestama – miks keegi seda ajajärku enda juures enam meenutada ei taha!

Proovime siis alustada! Ja ei saa me siin üle ega ümber aastatega määratud ajajärkudest Viljandis  -- algas see 1944. a. lasteaiaga, kus lapsed olid kõik võrdsed..

1944. sügisel algas minu koolitee Viljandi II MTK-s, kus esimese nelja aasta jooksul olid segaklassid ja ülemvõim oli antud tüdrukutele, keda tihti kiideti ülivõrdes. Esimeses klassis oli meid üle 40 lapse. Sõjaaegsete laste   mahajäämus lugemises ja arvutamises oli suur ja nii pandi ka mind teisi lapsi õpetama. Klassi lõpetades sain klassijuhatajalt ka oma  „tänu“ kätte. Ise arvasin, et sellise „tänu“ asemel oleks võinud mind minu teadmiste selgumisel kohe õppeaasta alul vähemalt järgmisse klassi üle viia. Usun, et enamik poisse lootis nagu mingile pedagoogilisele imele poistesse suhtumises. Tõele au andes peab ütlema, et hiljem see ka natuke paranes – teiste klassijuhatajatega. Alates viiendast klassist kuni kooli lõpuni oli see kool puhtalt tüdrukute tallermaa, s. o. viies, kuues ja seitsmes klass.

1948. a. sügisel lubati poistel üle minna eelmise kooli kõrval asuvasse  Viljandi II Keskkooli

viiendasse klassi. See oli puhas poiste kool  -- endine Viljandi Poisslaste Maagümnaasium.

Nelja aasta jooksul oli see nagu sanatoorium poisslastele!

Ja siis – nagu välk selgest taevast  -- 1952. a. alates on kogu Eestimaa üks segakoolide puder

Rahva seas arvati veel, et ju on Moskvas mõni hermafrotiit sattunud haridust korrastama.

Hea veel, et keskkoolid  11-klassilised jäid. Venemaal olid kõik koolid segakoolid.

Keskkoolide segamisel väikesi viperusi muidugi oli, Minul õnnestus jääda  II Keskkooli.

Mina tegelesin rohkem spordiga ja olin keskkooli viimases klassis Viljandi Laste Spordikoolis kiiruisutamise treener.

Üldiselt oli aga teada, et tüdrukud on arenenud ja arenevad poistest kuni kaks aastat kiiremini, eriti anatoomia ja füsioloogia valdkonnas. Huvitav, kuidas küll kõik teaduse valdkonnad selle poiste-tüdrukute segapudruga keskkooli jooksul rahul on olnud? Miks peavad nii erinevate  arenguastmetega lapsed käima kaksteist aastat samas    segaklassis? Kirjeldatud laste haridustee alguse kohta on mul jäänud mulje, et praegune Eesti Vabariik on Nõukogude Liidu õigusjärglane. Minu arvates saabki  siit alguse tulekahju, mida me juba aastaid oleme püüdnud kustutada ja tulemuseta!

Minu nägemuse järgi algab poiste-tüdrukute ebavõrdsus just algklassidest ja kestab vähemalt keskkooli lõpuni. Ega siis poiste areng sellega seisma jäänud pole. Ülikooli ajal jõuavad poisid oma arengus tüdrukutele järele ja tööle minnes soositakse poisse juba tüdrukutest rohkem. Ja võimaluse korral „vanade heategude“ meenutusel näidatakse nüüd tüdrukutele koht kätte. Kahjuks on see nii – üks eestlane on teise toit! Kuid see on algus ja tõenäoliselt hõlmab suhteliselt väheseid.

Hoopis vähem teenivad naised aga teatud töödel, kus töötasu on miinimumi ligidal ja pensioni staazi arvestuseks tuleb ühe pensioniaasta staazi jaoks töötada kuni kolm aastat.

Ütleks – see on häbematuse tipp!

Ja selle seaduse võtsid vastu inimesed, kes tegid endile palga Eesti Vabariigi kõrgema keskmise palga alusel ja kelle pensioni jaoks arvutatakse kuni 70% palgast lihttööliste 50% asemel.

Olen ilma arvutamatagi veendunud, et see pensioni arvestamise protseduur üksi katab peaaegu meeste- naiste palgavahe, mida me siin taga nutame. Ja soolise võrdõiguslikkuse volinikul pole siin midagi teha, sest meie Riigikogu poolt vastuvõetud määrustest ta üle ei ole.

Milleks seda volinikku  aga tegelikult  vaja on? See vajaks veel täiendavat uurimist.

Ma olen siin madalapalgaliste naiste arvuks lugenud kuni 50% kogu töötavatest naistest, kes peaaegu kõik peavad töötama kuni kolm aastat, et saada kaetud ühte pensioniaastat.

Mai   2016                  Endel  Laidoner       Viljandi II Keskkooli vilistlane      1955. a.  

                                                                    

Selline ebaõiglus ja ülbe suhtumine oma valijatesse Riigikogu poolt peab küll lõppema!

Tundub, et meil on praegu nagu riik riigis.

Quod licet Jovi,  non licet bovi!

EESTI OLÜMPIAKOMITEELE | EESTI SPORDIMUUSEUMILE

E E S T I    O L Ü M P I A K O M I T E E L E

E E S T I    S P O R  D I M U U S E U M I L E

Sellega kingin kahele juhtivale  spordiametile kummalegi kümme eksemplari enda raamatut

            „Murdmaasuusatamise juubelite aasta  2016“

Ma loodan, et Teile jääb ka  sellega maha  midagi mälestusväärset  murdmaasuusatamise  juubelitest 2016. aastal  Eestis ja kogu maailmas.

Kuna raamatud on  nüüd Teie omad, siis võite nendega vabalt ringi käia.  On siiski  minu poolt väike palve  --  kes selle raamatu  Teie poolt kingituseks  saab peaks selle kindlasti läbi lugema  ja mõtlema  --  kas see võib nii olla?  Kas see „Audru  Vanamees“ (E. L.)  räägib õigust või valetab?  Pärast raamatuga tutvumist  --  kuu või kahe pärast  -- oleks õige korraldada ümarlaud asjaosaliste vahel tõe ja selguse saamiseks.

Kes seda kingitust mingil põhjusel lugeda ei taha,  võiks annetusena maksta 20 eurot

MTÜ  Audru  Uisumeistrid arvele  EE911010220200344226.

Nii konservatiivseid  ja õppimise   vajadust  mitte tundvaid  inimesi  nagu on murdmaasuusatajad  annab küll tikutulega otsida.  Kahjuks püsivad  meie murdmaasuusatajad  maailma mastaabis langustrepil edasi.  Kuidas küll tunnevad end  nende ilmeksimatud  „Jumalad“?  Paratamatult hakkad uskuma juba minu nooruses rahva seas levinud kõnekäändu  --  kehakultuuri lähevad  õppima need, kes mujale sisse ei saa!    

Ütlen mõned märksõnad, mis on viinud murdmaasuusatamise allakäigu trepile:

· algteadmised füüsikast – raskuskeskme õige ja stabiilne asukoht suusatamisel, mis garanteerib pideva libisemise;

· füsioloogiast on vaja rohkem teada  -- õigete lihasgruppide harmooniline arendamine,                                              traumade vältimine ja nende suhteliselt efektiivsem ravimine;

· oma tegevuse jaoks on mõtlemise aega vaja rohkem  --  kõigil on alati kiire!

· Murdmaasuusatamine uisutehnikas on intellektuaalne spordiala. See tähendab libisemist ilma pidurduseta  Võib veel öelda, et see on kõrvade vahel kinni

· Murdmaasuusatajatel tuleb lõpetada enda vigade põhjuste otsimine teiste juures.

  Tuleb hakata rohkem peeglisse vaatama.  

Tehnilisest küljest tuleb uisutehnikaga murdmaasuusatamise jaoks võtta kiiruisutamiselt seda, mis on vajalik ja kasulik , kusjuures ärgem tehkem murdmaasuusatamisest kiiruisutamist.

Ja ärgem unustagem seda, et murdmaasuusatamine on kõige massilisem kohustuslik spordiala noorte juures talvel.

Kuni käesoleva ajani ei ole ma näinud meie murdmaasuusatajatest ühtegi ainult libiseva uisusammuga suusatajat. Vaba tehnika võib see ju olla. Kas me seda siis olemegi tahtnud?

Kas me üldse ei mõtle sellele, mida tegi 18-aastane ameeriklane William Koch 1976. aastal Innsbrucki Olümpiamängudel 30 km murdmaasuusatamises – kas ta ratsutas „nõia luual“ või oli tal propeller p-----? Me kas ei taha või ei oska sellega arvestada?

Siin on meie jaoks tegijad ikka kas soomlased, mõned meie suusatajad  ja ennem isegi venelased (Pavel Koltsin - )  Aga mingisugune ameerika koolipoiss – ei iial!

Tule taevas appi!  (Ansipi moodi)

Veel mõni sõna uisustaadionist.       

Meie  lastel, noortel ja uisusõpradel on väga kahju, et uisumeistrid on üle koera saba saanud ja ajavad juba kaheksa aastat „koera“ taga! On ilmselge , et noortel on spordialade valik väike. MTÜ Uisumeistrid juhatuse liikmed on läbi käijnud kuni üheksa spordiala, kuni leidsid enda jaoks sobiva ja meeldiva. Samal ajal kuuleme aga meedias pidevalt, kuidas raha käsutajad lasevad seda lihtsalt tuulde. Kui seda kuuled, siis ei saa lahti mõttest, et meie juhtidel on noorte sport ja tervis meelest ära läinud.

            MTÜ Uisumeistrid juhatuse liikmed Jaan Moorits, Kaupo Koplus, Raoul Laidoner ja      

             Endel Laidoner on uisustaadioni rajamise mõttest alates pakkuda see lastele ja

             noortele tasuta sportimiseks. Kulud peab aga katma spordilaagrid ja võistlused kogu

              Eestimaa ulatuses, millest edasi arenevad rahvusvahelised jõuproovid.

              Uisumeistrid ei ole maha matnud ka murdmaasuusatajatele paremate

               treeningtingimuste pakkumist, vähemalt õige uisutehnika omandamiseks.                 

               Raamatust on näha, et meid toetavad Keskkonna minister, Audru Vallavalitsus,

               Pärnumaa Spordiliit, Eesti Uisuliit, Eesti Rulluisuliit, Pärnu Haigla, Politsei  ja

                Piirivalveameti Lääne regioon  ja Maanteeameti Lääne regioon.

                Tuleb aga nii välja, et rahajagamine  uisustaadioni ehituse jaoks on siiani spordi

                jaoks mitte eriti sõbraliku kildkonna käes. Eriti vastuoluline on siin Pärnu Lahe

                Partnrrluskogu käitumine,    

Kellel on aega lugeda, saab selle kõik minu murdmaasuusatamise juubeli raamatust. Selle raamatu pärast olen ma saanud rohkem nahutada kui kiita! Minu tuju on natukene tõstnud Ahto Lobjakase väljend, kus ta ütleb, et mida rohkem kirjatöö kriitikat saab, seda parem ta on. Arusaadav ja soodne on mulle  ka endise Eesti Maaülikooli rektori emeriitprofessor Olev Saveli suhtumine minu raamatus väljendatud mõtetesse, analüüsimisse ja olukorrast noorte

sportimisse.

  November,  2018-11-08

Lugupidamisega Endel Laidoner

Lugupeetud akadeemik härra Endel Lippmaa

Lugupeetud akadeemik  härra  Endel  Lippmaa

Hõbeda ioonide võimalikust mõjust inimese füsioloogiale ja tervisele.

Tänan Teid telefonivestluse eest ja nagu kokku leppisime, kirjutan meili teel oma küsimuse täpsemalt lahti.

Meenutuseks kõigepealt, et kohtusime 1980-aastate lõpus. Töötasin tol ajal Audru sovhoosi peazootehnikuna ja kuna kasutasime juba aastaid ühe farmi lehmade söötmiseks Pärnu sõjaväe lennuvälja lennukite õhku tõusmise ja maandumise alla jääval alal toodetud sööta, tekkis minul kahtlus, et nende lehmade järglaste suures suremuses võiks olla põhjuseks raskemetalli lahustumatud soolad, mida nimetatud sööt tõenäoliselt aastaringselt sisaldas. Sellega olite ka Teie nõus ja andsite mulle juhtnööre, kust veterinaararstid peaksid analüüse võtma ja uuringud teeks Teie abiga TPI-labor – ainukesena Eestis. Pean aga tunnistama, et ma ei tulnud oma ülesandega toime.

Praegu aga pöördun Teie poole oma enda tervise probleemidega viimase 70-eluaasta jooksul, kuna minu arvates meie kaasaegne arstiteadus ei ole sellest praeguseks veel üle. Teie seisukohad ja sõnavõtud on mind aga alati väga imponeerinud.

Alates kooli minekust 1944. a. kuni tänaseni on minu operatsiooni haavad ja haavandid paranenud väga perfektselt. 1971. a. mais tegi mulle uue Achilleuse kõõluse – peale 4-kuulist kõõluse venituse ravi Raplas – Tallinna Keskhaiglas dr. Benno Änilane. Toon selle näite põhjusel, et kõigist traumaosakonna paarikümnest patsiendist paranesin mina üksinda perfektselt. Teistel kõigil raviti hoopis tüsistusi.

Oma kauaaegse hea tuttava neurokirurgi dr. Kristel Saardi soovitusel lasin ennast uurida Pärnu Haigla Sisehaiguste osakonna juhataja dr. Maie Puusaagi poolt sept. 2010 – veebr. 2012. a. Uuringute lõppedes ütles dr. Maie Puusaag mulle, et ei ole tükk aega nii tervet inimest enda ees seismas näinud. Alljärgnevalt toon ära tema öeldu:

1. Insult on võimalik – vererõhk  170-80;

2. Infarktiohtu ei ole, ei põe südamehaigusi, veresoonkond on terve,      

    ei ole veresoonte lupjumist;              

3. Suhkruhaigusest ei tea midagi;

4. Kolesterooli tase on normis, soonestik puhas;

5. Kilpnäärme talitlus on normaalne;

6. Kopsupõletikku ja tuberkuloosi ei ole põdenud;

7. Aju magnettomograafia on puhas;

8. Ainevahetus on korras;

9. Kasvajatesse haigestumise ohtu ei ole;

10. Magu ja 12-sõrmik on terved –uuring 1981. a. Tartus – Maarjamõisas dr. Ants Peetsalu  

    poolt.

Kogu eluaeg on minu vereanalüüsid olnud normis. Sporti olen ma teinud kogu keskkooli aja mitmekülgselt ja toidulaua tasemest sõltuvalt, kusjuures kiiruisutamises ja jalgrattas olin ma oma kaasaegsetest Viljandimaal peajagu üle. Võin öelda, et ülemine vererõhk, mis on mul lapsest saadik olnud 170 piires, ei ole mulle näiliselt mõjunud. Küll aga ei mõjunud mulle hästi peale 2012. a. uuringuid soovitatud vererõhu alandajad.

Olen mitme arsti käest, ka dr. Maie Puusaagi käest, küsinud – miks minu tervislik seisund on nüüd, 77 – eluaastal sellisel tasemel?  Vastuseks olen saanud naeratusi ja vahel ka viiteid mingile usule. Viimane võimalus langeb küll ära, kuna minu vanemad olid tavalised eestlased pühapäeva kirikulised – Viljandi Jaani koguduses, mille venelased 1944. a. likvideerisid.

Toon siin ära minu arvates minu tervist soodustanud tegurid:

1. Leilisaun lapsest saadik üks kord nädalas;

2. Ei ole suitsetanud kogu elu;

3. Ei tarbi liigselt alkoholi 1972. a. alates.

Ja tervisele mittesoodsad või mitte soovitatavad tegurid:

1. Audru joogivee kvaliteet oli 1971-2010 alla igasugust arvestust;

2. Olen lugenud söögi ajal;

3. Alates 1961. a. olen joonud ainult naturaalset lahustavat kohvi ja mitte vähe.

  

Minul omapoolse järelduse saamiseks on kulunud üle 70-aasta.

Minu vanemad olid Halliste mõisa teenijad. 1914. a. asusid nad elama Viljandi linna. Rääkisid nad aga tihti oma tähelepanekutest – mõisnikud olid väga hea tervise juures ja elasid väga vanaks, sõid aga hõbenõudelt. Ka minu juures kasutasid isa-ema juba varases nooruses hõbelusikat – võib olla oli ka siin mingi lootus taga? 1950-aastail tekkis emal kaenla alla kanamuna suurune kasvaja, mida Viljandi kirurgid opereerida tahtsid. Ei tea, kust emal tuli mõte kasvajat „Jordani veega“ kompressitama hakata. Võttis vist küll paar-kolm aastat, aga kasvajast sai ema lahti operatsioonita.

Minu vanematest suri isa 1942. a. südame haigusse – tõenäoliselt infarkti 68-aastaselt ja ema suri 1965. a. tuberkuloosi.

1961. a. elan ma  ametlikult oma esimese ja viimase naisega, kes hõbelusikat on minuga sarnaselt tarbinud tänaseks 55-aastat. Ka tema organismi soonkonnad on kõik puhtad, suhkruhaigust ei põe, kopsupõletikku ja tuberkuloosi ei ole põdenud. Samuti ei ole tema suitsetanud kogu elu ja joob lahustuvat naturaalset kohvi 1961. a. alates.

Tegelikult on ju hõbeda soodne mõju inimese tervisele rahva hulgas liikvel juba väga pikka aega. Miks see on aga jäänud teadmiste tasemele? Kui selles loos natukenegi tõtt on, siis on siin mängus ravimitootjate käsi, mis hõbeda käikutõstmisel oleks kaotanud sadu miljardeid dollareid. Ja võib olla meditsiin ja teadus on nii alarahastatud, et ei saagi pikaajalisemaid uuringuid ette võtta. Ei usu aga, et nendeks uuringuteks 70 aastat peab kuluma. Ravimitootjad ja firmad on tänapäevalgi meditsiini ja arstide käitumist mõjutanud.

Üldteada peaks aga olema hõbeda toime seisva vee kvaliteedile – hõbeda tükike vees hoiab selle puhta, selge ja läbipaistvana pikki aastaid.

Ma olen internetis tutvunud sajakonna hõbeda kasutamise võimalusi pakkuvate artiklitega. Enamikus on need abstraktsed ja soovituslikud, ilma teadusliku põhjenduseta. Skeptiliseks teevad aga hõbedavee tootmise aparaadid, vähemalt nii kauaks, kui me ei oska määrata hõbeda kontsentratsiooni ja ei tea hõbeda optimaalset kontsentratsiooni organismis ja kasutatavas vees. Me ei tohi ka unustada seda, et kõik on individuaalne – mis on sobiv Mikule, ei pea sobima Mannile!

Ma võrdlen seda praegu internetis ilmunut ja ei suuda siit küll vastust leida. Ühel on puhtalt äri maik juures, teine kajastab aga minu rohkem kui 70-aastast elu.

Loodan, et mu eelpooltoodu mõtted on edasist diskussiooni väärt ja läbi selle annab võimaluse tõele ligemale jõuda.

Siiri ja Endel Laidoneri epopöa Audrus

Siiri ja Endel Laidoner tulid Audru sovhoosi tööle zootehnikutena 1971. sügisel. Kuni selle ajani töötasid nad ligi 10 aastat Rapla rajooni Tasuja kolhoosis oma erialal – zootehnikutena. Mõlemad majandid olid enam-vähem võrdsed nii suuruselt kui loomade arvult ja kuulusid sel hetkel oma rajooni paremate majandite hulka.

Esmapilgul hakkas silma kolhoosnike tuntavalt jõukam eluviis. Lihtne on võrrelda isiklike sõiduautode olemasolu – Tasuja kolhoosis oli kaheksa Volgat ja Audrus üks (direktoril).

Kui Tasuja kolhoosis ostsime kolme aasta teenistusega uue GAZ-21, siis Audrus oleks tulnud teenida selleks vähemalt neli aastat. Ega me sellepärast nurisenud. Ju oli asju, mis kaalusid miinused üle. Põllumajandus ja loomakasvatus aga arenesid omasoodu.

1968. aastal andis NSVL-i PM Minister käskkirja, mis pidi soodustama tõuaretustööd veisekasvatuses ja oli kolme järguline, sisaldades sõiduauto (ametiautoks) ja vähemalt samaväärse rahalise preemia spetsialistide ja paremate tööliste premeerimiseks. Kuna ametiautodest oli pidevalt puudus, leidsime preemia tingimuste uurimisel, et Tasuja kolhoos 1969. a. töötulemuste järgi vastab II järgu nõuetele. Selle taotluse saatis meie PM ka Moskvasse, kes kinnitas meie taotluse – UAZ-469 ja 6000 rubla premeerimisteks.

Nii selle kui ka järgmised vastavad tõuaretuse preemiad (muidugi juba Audru sovhoosi poolt) on välja võidelnud loomakasvatuse väga tublid töölised Siiri Laidoneri eestvedamisel, millega Audru sovhoos jõudis nelja preemiaautoni ja rahaliselt kokku 15500 rublani. Toon siinjuures ära preemiad ajastatult:

1973. a. – UAZ-469 ja 6000 rubla premeerimisteks

1975. a. – UAZ- 469 ja 6000    „               

1979. a. – Moskvits 408 ja 3500 rubla premeerimisteks

1981. a. – VAZ  21011

Meie küsimise peale, miks Audru sovhoos vastavat preemiat varem ei taotlenud – kehitati õlgu ja vastati – ju ei olnud vaja! Kaksteist aastat ja  Moskva lõpetas tõuaretuse preemiate väljaandmise. Meie teada Eestis ükski majand nimetatud preemiat Audrust rohkem  ära toonud ei ole. Seoses II klassi tõufarmi nimetusega veisekasvatuses ja eespool mainitud tõuaretuse preemiatega anti ATK juhataja käskkirjaga Siiri Laidonerile peazootehnik-selektsionääri ametikoht. Ja kuigi nimetatud tõuaretuse rahalistest preemiatest said alati kõik kõigi Audru sovhoosi  erialade spetsialistid kuupalga preemiaks, ei mahtunud paljudele hinge ainult loomakasvatajate suhteliselt suur edu. Pealekaebamisi oli ja mitte vähe. Ilma preemiateta oleks omavaheline koostöö olnud kindlasti parem ja kadedust vähem. Aga niisugune see inimene juba kord on!

Edasine jutt on kirjutatud põhiliselt mina vormis – Endel Laidoner. Ma olen sunnitud täiendama Audru sovhoosi kroonikat mõningate sündmustega, mis antud momentidel mõjutasid mingil määral ka sovhoosi ja tööliste elu. Olen püüdnud võrrelda kolhoosnike ja sovhoositöötajate elu, mis juba 1960-aastail hakkas anektootliku väljendi – kolhoositee on õige tee – paikapidavust kinnitama.

Juba Audru sovhoosi tööle tulles pakkus direktor Vambola Vija individuaalmaja ehitamise võimalust Audru jõe ääres. Endel Laidoner aga otsustas tol ajal levinud kooperatiivlikku ühepere elamute ehitamist vähemalt viie ühepere elamu näol. Nii moodustasime 13. novembril 1972. a. elamuehituskooperatiivi „Audru“ kuue liikmega. Majad pidid tulema 20% riikliku dotatsiooniga. Kooperatiivi moodustasime põhimõttel, et majaehitus segaks vähem majaomanikel põhitööd sovhoosis. Ja siis algas antireklaam kadedate poolt elamu soovijatele – raha varastatakse teilt ära ja majast näete ainult und. Viis julget majasoovijat olid sellest siiski üle – Endla Nurmsoo, Aino Saunanen, Virve Kobolt, Elma Puidet ja Endel Laidoner.      

Et meie ehitus oli peaaegu nagu riiklik, siis oli vaja saada Pärnu raj. TK-lt luba – st. 12 kooskõlastust, mille lõpuks kinnitas TK esimees. Veel üks takistus tuli aga ületada – Pärnu MV juhataja Voldemar Sool, kelle ülesseatud tingimused venitasid ehituse algust vähemalt kolm aastat. Saime PMV loa peale Voldemar Soola pensionile jäämist uue PMV juhataja Ain Juurikase käest 1976. a. ja siis olid lõpuks kõik load käes. Et asjaajamine ligi kolm aastat võtab ja majasoovijate kannatus sellele vastu peab, on lihtsalt ime.

1977. a. sügisel kolisid kõik viis elamuehituskooperatiivi liiget oma peredega vastvalminud majadesse. Ühisel soolaleivapeol ehitajaga – Pärnu KEKi Mart Kontuse jaoskond – „KuldLõvis“ tänasid kõik majaomanikud mind selle ettevõtmise eest, kusjuures kõigi seisukoht oli ühine – ise me poleks keegi endale elamut ehitada suutnud.

Veel elamukooperatiivi „Audru“ ajaloost. Kaks maja ehitati tüüpprojekt „Kullipesa“ järgi – projekti autor Kull. Kolm maja ehitati individuaalprojekti „Jaan“ järgi – projekti autor tartlane Jaan Pärnik koos projekti „vaimse isa“ Rein Kukuga, kes oli Tartu rajooni TK aseesimees, SL-i kursusekaaslane EPA-st. JP ja RK lappasid läbi üle tuhande Skandinaaviamaade projekti, kusjuures projekti tegemine läks maksma 10000 rubla, mille maksis kinni Lenini nimeline NS Edgar Tõnuristi kk alusel. Audrus individuaalprojekti“Jaan“ ehitamiseks oli aga vaja Riikliku Ehituskomitee luba. Ja selle me ka saime. Et ehitamine läks küllaltki kalliks, tuli otsida veel teid majade ekspluateerimisel kulude kokkuhoiul. Asjaajamiste tulemusena Põllumajanduse Ministeeriumi ja Eesti Energiaga õnnestus mul saada elamukooperatiivile „Audru“ ehk meie viiele majapidamisele elektrienergia tariifiks 50% -- hinnaalandus ehk 2 kop/kwh. Meie külas oli aga tõeline   „vahelduvvool“. Peaaegu iga tuulepuhang viis meie majapidamistest elektri. Läks ligi 35 aastat enne kui Eesti Energia soostus meie küla „vahelduvvoolu“ välja vahetama töökindlama elektriliini ja uue alajaamaga.                

Siinjuures on kohane ära tuua, kuidas meie Eesti II Vabariigi „väikesed võimurid“ oma võimu ja väge näitasid elamukooperatiivi „Audru“ majaomanike peal. Ja kuigi meie majadel võlga riigi ees enam ei olnud ja me läksime Pärnu Inventariseerimise Büroosse maju oma nimele ümber kirjutama, lubati majad kõigepealt meilt ära võtta ja riigistada. Mõne kuu möödudes õiglus siiski võitis seekord ja  kooperativnikute majad said õiged omanikud. Nii said majaomanikud meie karistuste riiki juba varakult tunda.

Eesti I Vabariik sündis veres, valus ja vihas kahe oma põlisvaenlase – sakslase ja venelasse vastu. Eesti rahvas ihkas vabadust ja oma riiki. Ja sai selle! Vabaduse kohta kordasid minu vanemad tihti – me tundsime endid peremeestena. Oli ainult kaks kohustust majaomanikel eesti linnades – hommikul kella kuueks pidi olema hobuse sõnnik sõiduteelt koristatud ja lumi kõnniteedelt.                                           

Eesti II Vabariik tekkis hirmuvärinaga ja ilma püssi pauguta. Selle tekkimise aluseks oli Rahvarinne. Kuna olin ise selle suurel kokkutulekul Tallinnas Linnahallis, kirjutan sellest nii nagu mina seda nägin ja aru sain. Põhitegijateks olid siin ministeeriumide, parteikomiteede ja täitevkomiteede funktsionärid. Jäi mulje, et endised dissidendid ja Eesti Komitee jäid vähemusse. Põhitegijate hulka pürgisid veel ettevõtete juhid, sovhoosi direktorid ja kolhoosi esimehed. Selline nägi siis välja II EV algus. Edaspidi võib igaüks ise teha järelduse, kuipalju see sarnanes I EV-ga ja kas ta üldse õigusjärglane on. Ja esimene tõde on see, et I EV valitsuses, riigiametites ja ettevõtluses ei olnud kunagi ainsatki kommunisti. Et eestlane on väga võimualdis ja rahamaias, seda näitas ka edasine . Kes aga võimu juurde sai, see seda ka kuritarvitas, kusjuures peale vahelejäämist mängis lolli või oli süüdimatu. Ja niikaua, kui meil on eluaegsed kohtunikud – tule taevas appi – kes absoluutselt ei vastuta oma otsuste eest, tulevad võimust kantud kuritarvitajad enamikus ka puhtalt välja.

Euroopa Liitu kuuluvate riikide hulgas paistab meie Riigikogu silma saadikute suhteliselt suure arvu – 101 saadikut ja ühe kõrgema sisse6tuleku poolest. Tõenäoliselt on EV Riigikogu Eestis ainuke riiklik organ, kes ise määras endale ja veel suhteliselt kõrge töötasu – 4-kordse vabariigi keskmise. Sellist luksust ei ole lubatud isegi teistele patriitsidele. Sellest hoolimata esitas endine kolhoosi esimees Toomas Varek ettepaneku – oma varasemate kogemuste varal kolhoosi esimehena – hakata saadikutele maksma lisahüvitisi. Sellele järgnenud rahva rahulolematuse peale vastas saadik Lauri Vahtre – rahvas olgu vait! Kodanike kohus on meid valida ja edasi teeme me, mida tahame! Ei ärata nagu erilist usaldust!                                                 

Riigikogu saadikute töötasudega oleme me siis saavutanud Andrus Ansipi  seatud eesmärgi – viie rikkama Euroopa Liidu riigi hulgas. Tõrvatilgaks meepotis on aga lastetoetused ja vanaduspensionid, millega me oleme EL riikide hulgas üks viimasemaid.

Toredasti ütles Ülli Kukumägi Maire Aunaste telesaates „Mida Teie arvate?“ valimistest osavõtu kohta – mina valima ei lähe! Keda ma valin? Toompeal on ainult kaklevad pätipanded! Ja ühel meelel on nad ainult siis, kui on tegemist nende isikliku rahakotiga.

Veel erastamisest.  Patriitsid ja plebeid. Erastamise läbiviijad olid tegelikult eespool nimetatud funktsionäärid pluss veel mõned eriti usaldusväärsed isikud – nagu Liia Hänni ja Väino Sarnet. Neile läks ka põhiosa Eesti Vabariigi varandusest. Nii kujunes patriitside põhimass. Rahva põhimassi erastamiseks ettevalmistamine jäi aga puudulikuks. Neist pididki kujunema plebeid. Kõik EV Riigikogud ja valitsused on tegutsenud patriitside osakaalu ja võimu suurendamise suunas. Seni on see neil ka õnnestunud. Selle eest peavad patriitsid tänama nõukogude võimu, kes ligi viiekümne aasta jooksul võttis eesti rahvalt mõtlemisvõime ja muutis sõnakuulelikuks käsutäitjaks. Ja mis me siin imestame, kui enamik patriitse on sotsialismiaegsete repressiivorganite pärioluga.

Erastamise läbiviijad toimetasid endaarust kavalalt, sidudes eesti erastamise nimeliselt saksa „Treuhand“ erastamisega. Ja ainukesena patriitsidest ei võtnud osa ei riigivalitsemist ega erastamise läbiviimisest Vaino Väljas, jäädes nagu aususe etaloniks.

Plebeide tähelepanu kõrvalejuhtimiseks jäeti aga külavahe- ja elamukruntide vahelised teed, mis oli ette nähtud erastada ja täitsid naabrite vahelise läbisaamise täielikult. Eesti II Vabariigi algusest peale on silma hakanud plebeidest naabrite omavahelise läbisaamise halvenemine. Selleks on plebeidele välja mõeldud palju tegevusi – nagu naabrivalve ja palju muud. On kaasatud mitmeid riigiasutusi – nagu Maksuamet, kes meedias on  korduvalt soovitanud naabri järgi valvata ja kohe kaevata võimuorganeile oma tähelepanekutest. Üldiselt kaebab eestlane oma naabri peale hea meelega, eriti kui Riigikogu ja valitsus seda soosivad. Sellise poliitika taga tundub olema mingi varjatud patriitside tegevus, et plebeide tähelepanu kõrvale juhtida. See võib aga   viia selleni, et enamikus rahvas enam valima ei lähe.

Kas seda ongi meie RK ja valitsus tahtnud? See on väga peenike korruptsiooni sugemetega poliitika.

Kui peale rahareformi Eestis 1991. a. võis arvata, et peaaegu kõigil on 150 krooni taskus ja varanduslik ebavõrdsus on suhteliselt väike, siis erastamise  protseduuri  käigus toimus midagi erakordset – sikud eraldati lammastest ehk patriitsid plebeidest. Toimus varanduslik kihistumine, mis päev-päevalt aina suureneb. Kas seda siis võimaldabki saksa nime kasutamine erastamisel? Kas Saksamaal toimus ja toimub sama?

Erastamine Pärnumaal toimus nagu erinevate määruste alusel. Kui mulle ja mitmele naabrile ütles rajooni maakorraldaja – tooge panga dokument, et maaost on teostatud ja vormistame kohe ära. Juhuslikult ütlesid mulle Audru vallavalitsuse ametnikud kümnekonna aasta möödudes, et erastamist võib maksta 50 aasta jooksul.

Edasine erastamine maal pani aga elu paika. Enamik sovhoosi direktoreid ja kolhoosi esimehi, kes suuri vaevu olid toime tulnud majandite juhtimisega, näitasid, et lagastamisega tulevad toime küll. Koos oma sõpruskonnaga, kes enamikus moodustasid ka erastamise komisjoni, tehti riigi ja ühisvarale puhas töö.  

Kui see pole korruptsioon, mis see siis on!? Ja nii see varanduslik vahe kasvas, aga juba

penikoorma sammudega. Huvitav, kas saksa „Treuhandi“ lõpptulemus oli samasugune!?

Elu Eesti II Vabariigis on toimunud nagu Vanas-Rooma keisririigis, kus anti välja esimesed määrused -- patriitside poolt plebeide vaoshoidmiseks.

Ja ikka kehtib Vana-Rooma keisririigi põhimõte – mis on lubatud Jupiterile, see ei ole lubatud härjale.                  Quod licet  Jovi, non licet  bovi!

Ja kui peab paika klausel, et – iga rahvas väärib oma juhte – siis on ikka uskumatu, kui halvad me oleme, eriti oma ligimeste ja kaasinimeste vastu!

Nii et – ikka tsirkust ja leiba!

Aga nii see tegelikus elus ka välja paistab.

Mahe põllumajandus - kas ainult kampaania või …?

Mahepõllumajanduse aluseks on maa, risustamata muld ja orgaaniline väetis. Muld peab olema korralikult haritud, mineraalväetiste, umbrohu ja mürkainete vaba.

      Väetiseks kõlbab ainult korralikult kääritatud kompostitud orgaanika.

Lihtsamalt öeldes tähendab see aeroobsel segamisel saadud komposti, kusjuures segamiste tulemisel peab temperatuur kompostis tõusma 60-70 kraadini C 3-5 päeva vältel.

Kogu see kompostimise protsess (mitte komposteerimine, mis on hoopis midagi muud) kuni täisväärtusliku komposti valmimiseni peab toimuma kuu aja jooksul üle päeva segades (13-15 korda). Segatava komposti temperatuur – kuni 70 C lubab eeldada seda, et hävivad kõik mittevajalikud jääkained, mürgid, hallitused ja mikroobid, mis lõpuni kompostimata orgaanikas säilivad, annavad oma halbu omadusi edasi põllumajandussaadustele ja rikuvad sellega mahepõllumajanduse tootmistingimusi.

        Ja mis veel oluline  -- puudulikult kompostitud orgaanikas säilivad ebameeldivad roisu- ja ammoonimühendite lõhnad. Oma kogemustest võime öelda, et ebameeldivad lõhnad kaovad õigel kompostimisel 3-4 segamiskorra järel.

         Tegelikult teavad seda tehnoloogiat kõik suuremad orgaanikat tootvad põllumajandusettevõtted ja samuti kõik veepuhastusjaamad.

          Miks nad siis seda tehnoloogiat ei kasuta?

 Vähe sellest! Püütakse seletada, et ebameeldiv lõhn ongi normaalne kaasus nende protsesside juures. Küsimus on põhiliselt kahes aspektis – rahas ja teadliku kontrolli puudumises.

           Loomulikult tänapäeval iga töö maksab! Kes aga orgaanikat toodab, peab ka selle väljaminekuga arvestama. Niikaua, kui kontrolli(de) teadlikkus on madal ja nad usuvad kontrollitavaid, ei kao ebameeldiv lõhn, ei ole võimalik lõpptoodanguna saada täisväärtuslikku komposti ja jutt põllumajanduse mahetootmisest on selge bluff!

            Kahjuks Eesti Maaülikooli vastavad õppejõud põllumajanduslikust mahetootmist rääkides täisväärtusliku komposti osa üldse ei puuduta. Nemad räägivad hoopis komposteerimisest, mida põllumajandusliku mahetootmisega eriti siduda ei saa!

             EMÜ õppejõududega oleme nõus, et mahetootmine peab olema pestitsiidide vaba. Kui kompostimine takerdub rahale, siis pestitsiidide mittetarbimine on tänapäeva Eestis keerulisem.

              Röövputukad on kahtlemata hea idee, mis aga ei seostu praeguse EMÜ-ga ja võtab kindlasti veel aastaid aega. Kümneid aastaid on Eestis kasvuhoonetes kasutatud karilase tõrjeks röövlesta. Avamaal midagi taolist teha tundub tänapäeval Eestis veel võimatuna.

               Siinjuures ei saa jätta puudutamata rukkipõhu sissekündi.

                Põllumajandustootjate Liidu spetsialistid soovitavad rukkikasvatajatel põhk maasse sisse künda, et küll rukkipõhk mullas laguneb ja mõjub soodsalt mulla struktuurile. Aga rukkipõhk ei lagune sisseküntult niisama!

                 Kust selline teooria küll pärit on?

                 Rukkipõhk kui tselluloos laguneb lämmastiku toimel.

                 Rukkipõhk on aga ideaalne materjal värske haisva orgaanika kompostimisel, kus ta suhteliselt kiiresti seob haisva ammooniumnitraadi ja teised haisutekitajad. Ka on maasseküntav põhk tihti juba hallitanud, roisubakterite ja mikroobidega saastatud, tehes pinnasele kasu asemel kahju. Põhk aga laguneb ainult siis, kui pinnases on olemas lämmastik või viiakse lämmastik pinnasesse koos põhuga. Nii  aga raisatakse põhu lagundamiseks veel kallist lämmastikku.

                   Kompostimiseks ei taheta raha kulutada, põhu maassekünnil pillutakse aga raha vale soovituse alusel tuulde, kusjuures usutakse ja loodetakse kõige paremat.

                    Meile tundub, et Eestis on ainult üks mees, kes sõnnikumajandusest, kogu orgaanika töötlemisest-kasutamisest ja orgaanikast biogaasi tootmisest üle on.

                    See mees on põllumajandusdoktor Valjo Masso.

                   Kusjuures OÜ Laidest teeb Põllumajandusdoktor Valjo Massoga koostööd 2002. aastast alates. Põhiliselt oleme õpetanud kõike kirjapandut ja ise kompostinud saksa seadmega-segajaga Backhus. Õpetusest on aga vähe kasu, kui see ei lange viljakale pinnasele.

Nii on Tartu ja Pärnu Veepuhastusjaamad tellinud setete segamist 3-4 korda partii kohta ja sedagi vaevalt kord nädalas. Ja kuna kontroll lõppprodukti üle puudub tänaseni ja kontrollijate teadlikkus on niigi madal, siis liigub asjaosaliste mõte umbes nii, et milleks kulutada raha ja vähendada kasumit (seejuures enda palka), kui saab ka kergemini – lollide arvel liugu lastes. Linnad aga kaovad haisu sisse ära – nagu Viljandi ja on sunnitud uskuma käitlejate väiteid, et nii on ja jääb ja peabki olema.

                     OÜ Laidestil on ka paremaid näiteid. 2004. aastal kompostiti sama seadmega Backhus Pärnumaal Seljal kaks partiid sealäga kokku üle 600 tonni. Ballastina kasutati saepuru.  I partiid segati 14 korda 1,5 kuu jooksul ja

               II partiid segati 13 korda 1 kuu jooksul.

Pärast 9-dat segamist soojenes kompost 68-70 kraadini C järgi, jahtus edasi segades nädalaga maha ja kõrgväärtuslik kompost oligi valmis.

                Just sellisest kompostist algabki põllumajanduslik mahetootmine. Kui palju mahetootjaid sellist komposti aga kasutavad Eestis?

                 Kui üldse!

                      Miks on siis teadlikkus mahe põllunduse ja selle aluse – komposti kohta nii „madal“, et mitte öelda olematu? Ja jälle mainime – raha, aga ka otsustajate madalat teadlikkust. Juba EPA ajal leiti, et seda pole vaja. Agronoomid on niigi targad!

                  Põllumajandusdoktor Valjo Massole pakuti vastavat õppetooli vaevalt paar semestrit ja siis keegi leidis, et aitab. Meie arvates mängis siingi rolli rohkem eestlaslik kadedus ja õppejõudude vaheline konkurents.

                   Praegu kannatab seetõttu aga mahetootmine põllumajanduses, mida tegelikult pole ju olemaski. On ainult nimi „mahetoodetud“ ja sellest tulenevad põllumajandussaaduste kõrgemad realiseerimishinnad. Aga see on ju tarbijate sulaselge petmine.

                   Tundub, et põllumajanduslik mahetootmine jääbki pikemaks ajaks täisväärtusliku kompostitud orgaanilise taha. Põhjuseid, nagu alati, on siingi mitu. Raha osast me juba rääkisime. Sama palju või isegi rohkem mõjutab lõpptulemust orgaanilise toormaterjali vähesus. Loomakasvatust, kes orgaanikat põhiliselt toodab, on ju kordades vähem kui 20 aastat tagasi. Juurde on tulnud veepuhastusjaamad, kes aga siiani ei ole suutnud või tahtnud täisväärtuslikku lõpuni kompostitud orgaanikat toota.

                    Me küsime –kas põllumajandussaaduste tootjad üldse teavad, mis on põllumajanduslik mahetootmine ning millega ja miks nad üldse tegelevad!

                     Selleks, et rohkem raha lõigata oma toodangult, tuleb tegelikult ka rohkem investeerida ja mis peamine – tuleb kasutada ausaid võtteid. Et mahetoodetud põllumajandussaadusi ja selle kõrgemat realiseerimishinda seostatakse veel inimese tervisega, peaks põllumajanduslik mahetootmine eriti aus olema.

                      Nii jääbki põllumajanduslik mahetootmine ka tulevikus küllaltki piiratuks oma tootmismahult. Igatahes kampaaniat ei tohiks korraldada enne, kui meil on vastav tootmine ja ka kontrollimajandus korras on. Ja Maaülikool avab õppetooli kompetentsete õppejõudude jaoks.

                       Ja veel – mahe piim – tule taevas appi!

Tänapäeva loomasööt on ju kõik kasvatatud mineraalväetistega ja pestitsiide kasutades.

                        Lõpetuseks! Oleme nõus, et mahetootmine põllumajanduses on alles kujunemas uueks väljakutseks, mis mitmes aspektis nõuab aastaid. Ja alustada tuleks siin mitmest otsast korraga, kusjuures peab tootjale saama selgeks, mida üldse sisaldab mahetootmine ja mida tuleb selleks teha ning alles siis saame rääkida mahetootmise tasuvusest. Meile tundub, et need aspektid pole päris selged ka EMÜ vastavaile õppejõududele, kes kompostimise asemel räägivad komposteerimisest. Ka pole siiani aru saanud, millise tõhusa võtte või vahendiga pestitsiide välja vahetada. Kahjulikke röövputukaid tuleb aga järjest juurde nii liigiti kui mahult.

oktoober 11 a

                      Põllumajandusdoktor  Valjo Masso

                      OÜ Laidest               

                                                             

                       Täienduseks  eelnenud  „Mahe põllumajandusele“

           

Elu näitab, et tegelikult tuleb erilist tähelepanu pöörata veepuhastusjaamade setete käitlemisele.

Kui aga Viljandi taolises väikelinnas levib epideemiana mõni nakkushaigus – antud juhul kollatõbi, võib arvata, et ka veepuhastusjaam linna külje all ei ole siin süüst päris puhas. Tugeva haisu levitajana levitab veepuhastusjaam koos haisutekitajatega ka nakkushaiguste pisikuid. Alguses toimub nakkushaiguste tekitajate kontsentratsioon, mis seejärel koos roisu- ja haisutekitajatega soodsa tuule korral linna peale õhku paisatakse.

Murdmaasuusatamine - kolm täiesti erinevat suusatamist

     Mida me tahame suusatamisest saada?

      Kas lihtsalt edasiliikumist või tõelist takistusteta  suusatamist lumel!

Suusatamine peab täitma  enamuse meie talvelõbudest, olema tervisesport ja samas ka võistlussport neile, kellele tervis seda lubab.

       2016. aastal möödub 150 aastat esimeste võistluste korraldamisest – Norras.

 Kuni  II Maailmasõja lõpuni oli murdmaasuusatamine ja ainult klassikalises tehnikas skandinaavlaste  pärusmaaks. Edasi lisandusid siia venelased ja näpuotsaga sakslasi, prantslasi, itaallasi, poolakaid, šveitslasi ja tšehhe.

         Klassikalisel suusatamisel ja õige määrimise korral suusk libiseb edasi, tagasi ei anna ja selle asemel toimub tõukamine teise jalaga tänu nn pidamise määrdele. Võib öelda, et suusataja jalad liiguvad otse edasi ehk jalgade liikumist külgede suunas ei toimu, ehk veel kord teisiti öeldes – käärsammu ei toimu.

         William Kochi hõbemedali võit Innsbrucki OM 1976. a. 30 km murdmaasuusatamises ebamäärase suusasammuga oli kui taeva kingitus FIS-le.

         Viimase 20 aasta jooksul on murdmaasuusatamine tänu uisusammule teinud läbi tohutu arengu ja levinud peaaegu üle kogu maailma. FIS-il on oma töö üle rõõmustamiseks põhjust. Võib öelda, et suusatamine on muutunud atraktiivsemaks, vaatemängulisemaks ja silmnähtavalt nahaalsemaks. Vähenenud on klassikalise suusatamise osatähtsus. Uue alana on juurde tulnud suusasprint ja ühisstart mõlemas suusaviisis.

          Kõike seda teades jääb arusaamatuks meie suusajuhtide ja treenerite konservatiivsus. Meil arvati veel pikka aega, et uisusamm on rohkem nalja tegemine ja ega see maa ilmas läbi ei löö. Oli aga selgelt nähtav, et uisusamm on inimesele meeldivam, lihtsam, kiirem, kergemini omastatav, ei vaja „tarka määrimist“ ja ka FIS soosis seda. Meie spetsiaalsed suusagrupid olid aga jäigalt kinni klassikalises suusatamises. Ja alles viimasel kümnel aastal on uisusamm tõsisemalt suusatajate poolt kätte võetud, aga ikkagi nagu rohkem kõrvalalana.

          Ütleks veel, et õiget ja korralikku uisusammu ei sõida (suusata) meie suusatajatest mitte keegi.

           Näiteid meie suusatajate arusaamisest vabatehnikast (või uisu-) ja selle rakendamisest võistlustel on aga küllaga – nagu Veerpalu jalakrambid, Mae „reportaaž“ Rehemaa uisusammust, meie suusatajate üldine tase „uisutamises maailmaga võrreldes, mis on tunduvalt kehvem vastavast tasemest klassikalises suusatamises.

            Nüüd lahkame vabatehnikast uisutehnika!

             Jagame sõidu maneeri järgi murdmaasuusatamise kolmeks:

1)     vana hea klassika

2)     uisutehnika ideaalis

3)     kõik ülejäänud  -- vabatehnika

Kõik, kes klassikat ei valda ja uisutehnikat ei oska, on vabatehnikas murdmaasuusatajad

Vabatehnika  --  paigutaks siia alla kõik need murdmaasuusatajad, kes sõidavad nii nagu Jumal juhatab, nemad ise õigeks peavad või nende autoriteedid neid õpetavad.

Meie aga vaatleme nüüd uisutehnikat murdmaasuusatamises.

             Uisusammu jaoks on vaja kõigepealt mõistusega ja mõtlevat inimest, kes eneseanalüüsi tulemust on suuteline enda liikumisse üle viima.

              Ideaalis peaks uisutehnikas suusataja lähtuma põhimõttest maksimaalselt ära kasutada kogu suusa tald üheaegselt nii tõukamiseks kui libisemiseks (muidugi vaheldumisi suuskadega) nii, et vastavad tegevused ei kutsuks esile takistusi edasi liikumisel (libisemisel).

              Uisusamm peab olema kõige ratsionaalsem liikumine suusatamisel, kus ühe jala tõuge ühekorraga täies suusapikkuses viiakse üle teisele suusale jälle ühekorraga nii, et ei tekkiks mingit takistust suusa libisemises.

               Lihtne jutt, aga raskelt mõistetav. Aga selleks ongi mõistust ja mõtlevat inimest vaja.

               Koos suusatamise oskuse ja kindluse tõusuga võib hakata kasutama libisemist soodustavaid määrdeid. Uisutehnika suur eelis klassikalise suusatehnikaga võrreldes on see, et pidamise määrded võime ära unustada.

                Kõige lihtsam on uisusammu õppida rulluiskudel. Ja läheb käiku vana tõde – rege rauta suvel.

                 Rulluisutamine arendab eelkõige keha tasakaalu tunnetamist, õige raskuskeskme leidmist ja muidugi tugevdab jala, puusa, kubeme ja selja lihaseid. See on aga midagi muud, kui suusaroller ja klassikalise tehnikaga suusatamine. Siin on peidus ka meie vabatehnika suusatamise puudujääk!

                 Ka rulluiskudega tuleb õppida sõitma ratsionaalselt ja tehniliselt õigesti, et kasu uisutehnikas suusatamise jaoks oleks maksimaalne.

                  Ma ei ütleks, et rulluisutamine on ainuke abimees suusatajate aitamisel mainitud hädade korral, kuid üks põhilisemaid ja efektiivsemaid

kindlasti.

                   Mul on tunne, et me saavutame maksimaalse tõukejõu ülekande jäigemate suuskade ja parema libisemise lühemate suuskade korral uisutehnikas.

                   Vägisi tundub, et me oleme murdmaasuusatamises andnud handicapi maailma paremikule ja et lootus kustub viimasena!

                  Kahjuks on juba natuke kaua oodatud!

                   Või on edumaa liiga suur antud!?

21. märts 2014. a.                   Kolumnist     Endel  Laidoner

MTÜ AUDRU UISUMEISTRITE unistuste staadion

Audru Spordihoone juhataja Jaan Moorits ja endine Audru sovhoosi zootehnik  (1971-92) Endel Laidoner moodustasid Audrus 7. veebruaril 2011 MTÜ Audru  Uisumeistrid (edaspidi MTÜ AU).

15. veebruaril 2011 esitas MTÜ AU Audru vallavolikogule avalduse maa-ala eraldamiseks MTÜ AU valdusse uisustaadioni rajamiseks.

Suure aja ja energia kuluga jõudis Audru vallavolikogu positiivse otsuseni MTÜ AU jaoks ja                    eraldas meile vajaliku maa-ala 08. septembril 2011. a.

Notariaalne leping maa eraldamiseks MTÜ AU nimele sõlmitakse 22. septembril  2011. a.

Oma nooruses, õppimise ajal Antsla Põllumajanduse tehnikumis oli Jaan Moorits (J. M.) eesti põllumajanduse õppeasutuste üks paremaid kiiruisutajaid, võites ühel aastal 3000 m kiiruisutamise. Viimastel aastatel on J. M. osa võtnud kõigist kolmest Peipsi järvel toimunud kiiruisutamise maratonist. J. M. on aastaid tegelenud rulluisutamisega ja on korduvalt osa võtnud rahvusvahelistest võistlustest Berliinis, Soomes, Rootsis ja Norras. Oma põhitöö kõrvalt on J. M. olnud spordihoones ja väljakutel noortele treeneriks, võistluste korraldajaks ja auhindadega varustajaks.

Endel Laidoner (E. L.)oli oma keskkooli päevil (1952-56) Viljandi esinumber kiiruisutamises. 15-aastaselt tuli E. L. Pärnu oblasti meistriks kiiruisutamiseks absoluutselt parimate tulemustega.

1954. aastal võitis E. L. ainukordse Eesti kuue linna – Pärnu, Haapsalu, Rakvere, K-Järve, Narva ja Viljandi matskohtumise kiiruisutamises täiskasvanutele Nelijärvel ning aitas sellega ka Viljandi üldvõidule.

1953. a. lõpetas E. L. Viljandi Laste Spordikooli kiiruisutamise osakonna treeneri kutsega ja talle usaldati kaheks aastaks spordikooli ja VSÜ „Kalev“ kiiruisutajate õpetamine.

E. L. on  I kategooria kohtunik kiiruisutamises.

E. L. on kuulunud 1954. a. tennises Viljandi ja arvati 1955. a. jalgrattaspordis eesti koolinoorte koondisse.

J. M. ja E. L. jõudsid 2010. a. suvel maanteel rulluisutades arvamusele, et maantee-asfalt lihtsalt ei rahulda rulluisutajaid, naudingust rääkimata. Sellega kaasnevad ainult ohud – risustatud ja jämedakoeline asfalt ning kõikvõimalikud ohud seoses liiklusega. Samad hädad kaasnevad kergliiklusteedega, mis on üldkasutatavad ja rulluisutaja jaoks liiga kitsad – isegi spetsiaalrada rulluisutaja jaoks peaks olema vähemalt neli meetrit lai.

Et saada rulluisutamisest täit rahuldust ja täielikku ülevaaadet toimuvast, tuleme tagasi vana klassikalise ringraja – staadioni juurde. Ringrada rajama asudes lähtume rahvusvahelistest standarditest ja nõuetest, et hiljem ei tekiks takistusi või raskusi ükskõik millisel tasemel ürituste läbiviimisel.

Rahvusvahelisi standardeid ringraja pikkuse osas on kaks – 400 m ja 333 1/3m. Ringrada on kindlasti 2-rajaline, ühe raja laiusega 4m ja vahetussirgega, st.  – võistlustel vahetab uisutaja iga ringi järel rada.

MTÜ AU valisid lühema – 333 1/3m pikkuse ringraja ja seda mitmel põhjusel – mahtus ära etteantud pinnale, on kergem korras hoida, kohtunikutöö on lihtsam ja on kindlasti odavam kogumaksumuselt ning ekspluatatsiooni kulud on tunduvalt väiksemad. Ringraja miinuseks maanteesõidu ees on massiliste aga ohtlike ühisstartide ärajäämine ja üksluisem sõit. Kahtlemata on aga ringrada publikule ülevaatlikum, võistlejaile tunduvalt ohutum ja algajaile õppimiseks igati meeldivam.

Miks ei võiks Audrus – Pärnust 10 km –rahvusvaheliselt tunnustatud mõõtmetega väga kvaliteetse kummi-asfaltkattega ringrada rulluisutamiseks ja soodsa talve korral ka kiiruisutamiseks. See võimaldaks korraldada igasuguse mastaabiga võistlusi ja registreerida ametlikult tunnustatud rekordeid. Sellist ringrada tänaseni Eestis pole ja rulluisutamine toimub ainult maanteel. Lisaks toome rulluisutamise halva kvaliteediga ja liiklusele ohtlikult maanteelt kvaliteetse kattega ning liiklusele ja ka uisutajatele ohutule ringrajale.

MTÜ AU omab täieliku toetuse ja soovituskirjad Eesti Uisuliidult, Eesti Rulluisuliidult ja Pärnumaa Spordiliidult oma uisustaadioni projekti elluviimiseks (ainult mitte raha)..

1966. aastani oli Eestis seitse normaalmõõtmega ringrada kiiruisutajatele. Ja nagu kiuste tõmbas tollane Eesti Spordikomitee esimehe asetäitja Kristjan Arusoo kiiruisutamise Eestis arendatavatest spordialadest maha ja seda veel pärast Ants Antsoni olümpiavõitu 1964.a.

See on lihtsalt uskumatu, et keegi eesti spordijuhtidest võis hävitada nii ilusa, tehnilise ja atraktiivse spordiala. Nii on kaks inimpõlve kiiruisutajaid tundnud endid vaeslastena.

MTÜ AU kuuluval maa-alal on tehtud tänaseks geouuringud. Audru Uisustaadioni ehituse detailprojekti maksumus on vähempakkujal 4650 EUR-i, millest 10% katab Audru Vallavolikogu otsusel Audru Vallavalitsus. Koos lisakuludega võib detailprojekti maksumus tõusta kuni seitsme tuhande EUR-ini.

Audru Uisustaadioni projekti aktiivsusperioodiks loeme 8 nädalat, mida vajadusel soovime pikendada nädala võrra.

MTÜ AU püüab omalt poolt tänada heldeid sponsoreid Audru Uisustaadioni rajamisel, pannes välja –

kuni 15 eksemplari eesti kiiruisutamise 100-aastapäevaks 2010. a. Tiit Lääne poolt välja antud „Kiiruisutamine Eestis“, millele on teinud kaastööd ka Endel Laidoner

kolm tasuta pääset Audru Uisustaadioni kasutamiseks ühe aasta jooksul uisustaadioni ekspluatatsiooni andmisest alates

üks tasuta eluaegne pääse Audru Uisustaadioni kasutamiseks koos rulluisutamise varustusega (edasipärandamise õigusega).

MTÜ  AU juhatuse liige             Jaan  Moorits

                                                                         

MTÜ  AU juhatuse liige             Endel  Laidoner

AUDRU UISUSTAADIONI EPOPÖA

Viis aastat tagasi maanteel rulluisutades koos Audru Spordihoone juhataja  Jaan Mooritsaga jõudsime ühisele arusaamisele, et maantee ei ole rulluisutamiseks õige koht.

 Rulluisutamine on viimastel aastatel maailmas üha enam arenev spordiala. Maanteel harrastatavana kaasnevad

 temaga ainult ohud – ebatasane ja risustatud asfalt, oht üldisele liiklusele ja vastupidi. Et kaotada nimetatud ohud, on vaja omaette rada ainult rulluisutajatele, mis korrashoiu lihtsuse mõttes võiks olla staadion – ringrada. Samadel põhjustel ei kõlba rulluisutamiseks ka kergliiklusteed, mis lisaks on liiga kitsad.

       Arvestades ala arengut on rulluisutajad tänaseni vaeslapse seisus.

Miks ei võiks Audrus olla (Pärnust kuni 10 km) rahvusvaheliselt tunnustatud mõõtmetega multifunktsionaalne väga kvaliteetse asfalt-kummi kattega ringrada, mida suvel kasutatakse rulluisutamiseks ja talvel kiiruisutamiseks ja üldse uisutamiseks.

Mul on siiralt hea meel kohtumise üle Jaan Mooritsaga. Tänu temale olin sunnitud meenutama oma noorust, sõpru ja võistluskaaslasi. Ja kui Jaan Moorits tuli välja uisustaadioni rajamise ideega, olin kahel käel nõus kaasa lööma. Mind hakkas ennastki huvitama, kas ja milleks ma enam suuteline olen.

Olen TV-s näinud Tallinna liuvälju ja nendel uisutajaid. Seda kõike on kahju vaadata, kuna uisutamise oskust näeb nendel liuväljadel ääretult vähe.

Väga tahaks, et meie ettevõtmine lõpeks paremini. Et meie lapsed ja noored enam –vähemgi valdaksid uisutamist, et nad oleks saanud mingitki koolitust.

     Ja nii me Jaan Mooritsaga  asutasimegi 7. veebruaril 2011. a.

     Mittetulundusühingu Audru Uisumeistrid  (edaspidi MTÜ  AU).

     MTÜ AU on ellu kutsutud Audru valla ja Pärnu maakonna laste, noorte ja kõigi asjahuviliste aastaringseks vaba aja sisustamise ja sportimise eesmärgiga.

      Edasi on uisustaadioni kasutamine avatud kogu Eesti ja rahvusvahelises ulatuses.

      Kui rulluisutamine on praegu kogu maailmas kiiresti arenev spordiala, siis kiiruisutamine on ala, kus Eestis algab kõik nullist. Praktiliselt on Eestis vähemalt kaks põlvkonda jäänud ilma selle ilusa ja atraktiivse spordialata.

      Uisustaadioni valmistamegi eelkõige selleks, et meie elanikud saaksid näha, millised need rulluisutamine ja kiiruisutamine õieti on. Kui kord on nähtud, küll leidub siis ka järeletegijaid.

      MTÜ AU poolt küsitud maaala suuruseks on ligi 1 ha, vähemalt ristküliku kujuline 150 korda 60 meetrit, kuhu saaks rajada normaalmõõtmetega – 333,3 m kuni 10 m laiuse 2-rajalise uisustaadioni. Et seda kõike ellu viia, on meil vaja rajada veel kohtunike maja koos hotelli tüüpi abihoonega.

       MTÜ AU on teadlik Audru valla tänasest majanduslikust olukorrast ja ei pretendeerigi praegu Audru valla poolsele rahalisele toetusele. Audru valla majandusliku olukorra paranedes ei ütle me ära ka majanduslikust abist – nagu autoparkla ja olmehoone.

        Kuna Pärnu linn ei ole aastaid tulnud toime korraliku uisuraja ehitamisega, siis loodame

         Audru Vallavalitsuse mõistvat suhtumist MTÜ AU tegevusele.

        MTÜ AU tegevust toetavad täielikult Eesti Uisuliit, Eesti Rulluisuliit ja Pärnumaa Spordiliit.

        On kahju, kui me ei leia toetust oma vallast ja oma maakonnast selleks, et rajada maailmas esimene rahvusvaheliselt tunnustatud mõõtmetega staadion rulluisutamiseks, mis tagaks ohutuse nii sportlastele kui ka ülejäänud liiklejatele – ehk eraldaks sikud lammastest.

         Ei saa unustada seda, et siin toimub üleminek ohtlikult maanteelt igati korraliku kattega uisustaadionile – tõelise rekordite püstitamise ja ületamise võimalustega.

        Kas see üldse huvitab kedagi, kui Audru saab olla ühe piisavalt atraktiivse spordiala arendamisel maailmas esimene ?!

        Jah! Iga algus on raske!

        Ma olen alati toonitanud spordiajaloo tundmise vajalikkust. Ka meie uisustaadioni põhjenduseks pean kasutama spordiajaloo abi – ja selleks on meie „rahvuslik spordiala“             suusatamine.

         Kui ameeriklane William Koch 1976. a. Innsbrucki taliolümpiamängudel 30 km murdmaasuusatamises ebahariliku stiiliga sõites hõbemedali võitis, ei tahtnud tuntud suusamaad seda tunnistada. Oli ju USA murdmaasuusatamine sel ajal umbes eesti tasemel. FIS aga W: K: sõitu ja võitu ei tühistanud, nähes selles hoopis tulevikku, millest ongi tänaseks välja kasvanud vabatehnika suusatamine kõigi oma variatsioonidega.

         Ja missuguse ülemaailmse arengu tegi murdmaasuusatamine? Ja ainult tänu sellele, et selleaegsed FIS-i juhid ei olnud silmaklappidega vaid olid ettenägelikud ja tolerantsed.       

         Siinjuures ei saa jätta mainimata, et meie suusajuhid ja treenerid ei pea lugu spordiajaloost ja ei näe suusatamise arengut maailmas lahtiste silmadega, rõhudes põhiliselt klassikalisele suusaviisile. Nii me olemegi jäänud oma „rahvusliku spordialaga“ maailma mastaabis järjest tahapoole.

         Oletagem aga nüüd, et W: K: poleks olnud ja koos sellega suusatamise vabatehnikat ka mitte. Oleks aga eksisteerinud ainult klassikaline suusatamine põhiliselt Skandinaaviamaades ja Venemaal. Võiks öelda – kesisevõitu ja kurb pilt.

          Eelneva jutu mõte oli see, et me näeme võimalust viia rulluisutamine esimestena maailmas tehniliselt uuele ja kõrgemale tasemele. Ja me ei väsi meenutamast – toome rulluisutamise ohtlikult maanteelt ohutule ja kvaliteetsele ringrajale –staadionile.

          Audru uisustaadioni osas ei saa me aga üle ega ümber viimaste aastakümnete kiiruisutamise ajaloost Eestis.

           Möödunud talvel 2010. a. täitus 100 aastat eesti kiiruisutamise sünnist. Sel puhul         Tiit Lääne poolt ilmunud raamatus „Kiiruisutamine Eestis“ on leidnud ära märkimist ka          MTÜ AU asutajaliikmete tegemised eesti kiiruisutamises 1950-ndail aastail.

       Nii oli Jaan Moorits Antsla Põllumajandustehnikumis õppimise ajal tehnikumide üks paremaid kiiruisutajaid, võttes samal ajal osa peaaegu kõigist „Jõud“-i poolt korraldatud teiste spordialade võistlustest, olles hiljem eriti edukas matkamises, alpinismis ja võrkpallis. Viimased kümme aastat on J: M: töötanud Audru Spordihoone juhatajana – ta on organiseerinud lastele ja noortele võistlusi rulluisutamises, jalgrattasõidus, võrkpallis ja jõuharjutustes – koos autasustamisega diplomi ja medaliga. Samal ajal tegutses J: M: treenerina. Ka praegu võib J: M. pidada tegevsportlaseks – kiiruisutamises on ta osa võtnud kolmest Kalevipoja uisumaratonist Peipsi järvel, rulluisutamises  peaaegu kõigist Eestis toimunud maratonidest ja et sellest veel küll ei ole – ka Lätis, Soomes ja mitu korda Berliinis, kusjuures oma vanusklassis on ta olnud enamikus parimaks.

       Ka Endel Laidoner oli oma sporditee alguses mitmekülgne sportlane – alustas 5-klassis tennisega, millele järgnesid kergejõustik, kiiruisutamine, poks, tõstmine ja jalgratas.

        E: L: õppis uisutama 6-klassis ja kiiruisutamiseni jõudis juba järgmisel aastal. Omandas ühe aastaga kiiruisutamise tehnika nii perfektselt, et see leidis kajastamist ka Tiit Lääne Eesti kiiruisutamise 100-nda aasta juubeliraamatus.

        E. L.  --  mis selleks siis vaja oli?  Uisutamine ise meeldis mulle väga. Tuleb välja, et mul oli suur eneseanalüüsi võime tehnika omandamisel, teiste vigade märkamisel ja nende õpetamisel juba varases nooruses. Oli veel suur tahtmine olla teistest parem ja tahtejõud seda ellu viia.

       E. L. aktiivne sporditegevus möödus Viljandi II Keskkoolis õppimise perioodil.

Viie aasta –1952-1956 – jooksul oli ta Viljandi absoluutselt parimaks kiiruisutajaks. Selle aja jooksul jõudis ta tulla ---

1953. a. 15-aastasena Pärnu oblasti absoluutseks meistriks, võites kõik distantsid

1954. a. 16-aastasena võitis  Nelijärvel Eesti kuue linna – Pärnu, Haapsalu, Rakvere, Narva, K-Järve ja Viljandi  -- matskohtumise täiskasvanutele ning aitas sellega kaasa Viljandi üldvõidule

1954. a. kuulus tennises Viljandi koolinoorte võistkonda vabariiklikul spartakiaadil

 1955. a. kuulus jalgrattasõidus Viljandi koolinoorte võistkonda vabariiklikul spartakiaadil ja arvati ka eesti koolinoorte koondvõistkonda. Enne seda võitis Viljandis ülekaalukalt 25 km ja 50 km maanteesõidud ja aitas sellega oma Viljandi II Keskkooli rajoonis esikohale.

1955. ja 1956. aastail võitis ETKVL-i talispartakiaadidel kiiruisutamises kõik distantsid – 500m, 1000m, 1500m,  3000m ja 5000m.

1953. a. lõpetas Viljandi Laste Spordikooli  kiiruisutamise osakonna treeneri kutsega kiiruisutamises ja töötas 1955. ja 1956. aastail Viljandi Laste Spordikoolis ja VSÜ „Kalevis“kiiruisutamise treenerina.

E. L. omab kiiruisutamises I katekooria kohtuniku kutset. On korduvalt tegutsenud kohtunikuna Eesti – Läti maavõistlusel.

1956. a. oli E. L. Eesti Sidetöötajate  Vabariiklikul talispartakiaadil  kiiruisutamise peakohtunik.  

                                                                                                                                                        

         Vaatleme vahelduseks jälle spordiajalugu – kuidas kiiruisutamine Eestis ära kaotati!!!

Peale Ants Antsoni olümpiavõitu 1964. a. Innsbruckis 1500 m kiiruisutamises arvati Eestis üldiselt, et nüüd läheb massiliseks kiiruisutamiseks. Veel 1966. a. kevadel oli Eestil Moskva poolne pakkumine ja toetus tehisjäärajaga halli ehitamiseks Eestisse. Samal aastal teatas aga Eesti Spordikomitee esimehe asetäitja Kristjan Arusoo, et kiiruisutamist pole Eestis arendada mõtet – Moskvale öeldi ära ja Eestis lõpetati kiiruisutamise doteerimine.

          Selline eesti spordijuhi poolne ühekülgne otsus viis tõenäolikult enamiku meie kaasaegsetest eesti parematest kiiruisutajatest solvumiseni ja kiiruisutamisest loobumiseni..

          Ja sellised väiklased, kadedad, kitsa silmaringiga  ja ühte-kahte spordiala  vaevalt tundvad inimesed juhtisid meie sporti siis ja juhivad tänapäevalgi.!

           Meie aga murrame ajusid – miks sport koos spordimeditsiiniga Eestis alla käib?

           Meile meeldis TRÜ rektori Alar Karise esinemine „Postimehes“ 2. juunil 2011 –

Keda vajab tulevik?  --  Tulevik vajab järjest rohkem mõtlevaid inimesi!

            Ja meie koostöö  -- J. M. ja E. L. –vaatab tulevikku.

            Tegelikult on see uisustaadion ju Audru valla üritus, mis täiendab Audru valla spordikomplekti. Kõigepealt on see ju Audru valla noorte vaba aja veetmise võimaluste suurendamine.

             Ainuisikuliselt ei pea Endel Laidoner erilist vahet rulluisutamise, kiiruisutamise ja vabatehnika suusatamise vahel. Tegevuses on ju ühed ja samad lihasgrupid. Ainult klassikalist suusatehnikat harrastajal need lihasgrupid aga peaaegu puuduvad. Ilusa näite saab siin Andrus Veerpalu ütlusega vabale suusatehnikale üle minnes – mul tõmbasid ka need lihased  krampi, mida mul ei olnudki. Võib öelda, et rulluisutamine on vabatehnika suusatamise jaoks  abialana sama tähtis kui kiiruisutamise jaoks. Rulluisutamine arendab eelkõige keha tasakaalu tunnetamist, õige raskuskeskme leidmist ja muidugi tugevdab jala, puusa ja selja lihaseid. See on aga midagi muud, kui suusaroller ja klassikalise tehnikaga suusatamine. Siin on ka peidus meie vabatehnika  suusatamise puudujääk. Kui vaadata murdmaasuusatamise ajalugu ja arengut maailmas, siis hakkab silma, et alates William Kochist (1976) ja vabatehnika kasutusele võtmisest on murdmaasuusatamise levik kolossaalne. Suur enamus maailma suusatajatest (v. a. osa Skandinaavia, Venemaa ja kõik Eesti) alustab tänapäeval vabatehnikaga ja siis peale vajalike lihaste arengut võtab ette klassikalise tehnika                                                 

Olen sellest kõigest kirjutanud juba 2008. alates oma plogis – endellaidoner.blogspot.com

           Meie meedia ei tunnista kiiruisutamist ja selle olemasolu üldse, jättes selle välja ka  maailma parimate suusatajate intervjuude eestikeelsest tõlkest.

           Väike näide Justyna Kowalzyk´’i  intervjuust 16. 01. 2009 Eurospordi kanalil „Breaking the Ice“, kus ta tunnistas, et oma edu eest võlgneb ta palju oma tiimile, kellest tõi eraldi välja Poola koondise kiiruisutamise treeneri ja temapoolse abi vabatehnika suusatamise tehnika parandamisel ja täiustamisel. Selle aasta murdmasuusatamise suur kristallkarikas kuulus aga talle.

            Nagu eelneva tõestuseks näitas meie ETV 2012. aasta alul     Tour de Sky viimasel päeval mäkketõusu naistele – Marit Bjorgeni ja Justyna Kowalzyk’i duelli, kus J.K. lihtsalt uisutas (tegelikult suusatas) M. B. mööda ja kadus, M. B. aga  sammus (mitte ei libisenud) suuskadel külg ees nagu trepist üles.

            Suusatamise osa lõpetades ütleks lühidalt, et meie suusatajatel on suhteliselt nõrgad jalad vabatehnikas suusatamise jaoks ja üldiselt suhteliselt nõrk füüsis ning mõlema suusastiili ühisstartides vähene kindlus suuskadel püsimises (ehk vähene suusatamise oskus). Viimast puudujääki püüdis Mati Alaveer mõned aastad tagasi põhjendada nahaalsuse puudumisega meie suusatajatel.

             Ma ei ütleks, et rulluisutamine on ainuke abimees suusatajate aitamisel  mainitud hädade korral, kuid üks põhilisemaid ja effektiivsemaid kindlasti. Ei usu aga eriti,et üle 20-aasta vanune suusataja neid vigu enda juures täielikult kõrvaldada suudaks. Põhja ladumine  peaks algama ikka väga noorelt – mida varem, seda parem.

Meie suusajuhid ja treenerid aga pusivad edasi meie poolt ristitud nn skandinaavia mudeliga – enne klassika ja siis vabatehnika suusatamine, lootes, et küllap vajalikud lihased kunagi ikka arenevad.. Ja kuigi kogu maailma murdmaasuusatamise eliit (v. a. skandinaavia) näitab, et nemad õpivad esmalt vabatehnikat ja arendavad vastavad lihasgrupid välja, kusjuures siit edasi klassikaline murdmaasuusatamine ei tekita kasvuraskusi.

          Ka viimaste aastate maailma parimaid meessuusatajaid sveitslane Cologna on hea näide meie tõekspidamistele.

          Meie arvates on praegu väga hea aeg uisutamise propageerimiseks ja ala laiendamiseks Eestis.

          Esiteks on murdmaasuusatamine viimased aastad liikunud madalseisu ja kahjuks tõenäoliselt langeb veelgi, kuna kuskilt ei paista uusi kristiinasid ja andruseid.

           Teiseks vajab ka meie rahvusspordina tituleeritud murdmaasuusatamine uisutajate abistavat kätt. Selleks aga peavad murdmaasuusatajad hakkama uisutajaid võrdse partneritena kohtlema.

            Kolmandaks on vaja meie kõrgkoolidesse --  Tallinna Ülikool ja Tartu Riiklik Ülikool – sisse viia uisutamise (rulluisutamise, iluuisutamise, kiiruisutamise, jäähoki) õpetamine vastava kateedri tasemel. Tõenäoliselt on Eesti ainuke Euroopa Liidu riik, kus uisutamist ei õpetata kõrgkooli tasemel.

            Meil on olnud kokkupuuteid kõrgema haridusega kehalise kasvatuse õpetajatega  Pärnus, kes kehalise kasvatuse tunni ajal lapsi jääle saates said ise vaba tunni. Siit ka vajadus tõsta kehalise kasvatuse õpetajate hariduse taset ja haritust.

              J a   s i i s    a l g a s   t r i  a n g e  l   m a a g a !

Kui eelteatena öeldi meile Audru Vallavalitsusest, et vaba maad on piisavalt – ligi 6 ha, siis AV  vanema Marguse Joonase kiri 31. 03. 2011 Eesti Uisuliidule ja MTÜ AU-le teatas, et võimalik maaeraldus on 10150 ruutmeetrit. Kahjuks ei mahtunud meie uisustaadion sellele maatükile ära, kuigi vajadus oli „ainult“ 9000 ruutmeetrit. Häda oli aga selles, et staadioni alla minev maaala peab olema  ristküliku kujuline, pikkusega 150 m ja laiusega 60 m. Meile öeldi Audru Vallavalitsusest (edaspidi AVV) veel, et kusagilt kõrvalt näiliselt vabadelt maadelt puudub maa juurdesaamise võimalus. Tujutult ütles J. M. selle peale, et sellise maatükiga ei tee me midagi. Ja nii see maa lootus meilt ära võetigi. Meile ütles maakorraldaja Priit Annus uue tingimusena, et kui me septembri alguseks näitame ära , kust tuleb oma osalusena 10% eelarvest, siis esitame volikogule sellegi maa eraldamise.

            Siis õnnestus meil teada saada meid huvitava naabermaavalduse omanik  -- Vestmann Varahalduse AS. Kohtumine nende juhatuse liikme Taavi Raadikuga osutus väga meeldivaks.

Taavi Raadik suhtus meie muresse väga professionaalselt ja arusaavalt. Ta tõi välja meid huvitavate maade projekt eskiisi ja vaata imet – uisustaadioni jaoks sobivale maaalale ei olnudki veel midagi projekteeritud. Taavi Raadik ütles, et me võime selle maa saada, kuid tehingu peab sooritama VV As ja AVV. Nii et jälle AVV, kelle huvi ja heatahtlikkuse korral oleks vajalik maa meil võinud ammu käes olla.  

             10. juunil 2o11. a. arutas AVV majanduskomisjon eesotsas Jaanus Põldmaaga MTÜ AU maa ja abitaotlust. Komisjon suhtus meie soovidesse mõistvalt ja soojalt. Jaanus Põldmaa lubas maa eralduse MTÜ AU-le ja soovitas projekteerimist alustada, samuti 10% vallapoolset toetust (kuna seda on kõik MTÜ-d saanud). Komisjoni ees M. J. ja P. A. sellele vastu ei vaielnud. Hiljem ütles aga P. A. meile, et raha ja toetust me ikka ei saa.

               Nii see maa saamine jäigi küsimärgi alla. Selgus ka, et AVV on kasutanud „telgitaguseid tarku“ meie vastu. Jah! Tarku on iga valitsuse ajal olnud. Alati on lõige targemad harrastussportlased ja muidu kõrvalseisjad. Igal ühel on oma arvamus ja see on ka loomulik, sest kõik ei saagi ühetmoodi mõelda. Kuid siin on ettevõetud plaan, et teha uisustaadion, kus oleks võimalik ametlikke võistlusi läbi viia ja ka rekordeid fikseerida. Seda eesmärki ja kirge saavad mõista need, kes on tegelenud tippspordiga ning soovivad, et ka meil oleks loodud normaalsed ja turvalised võimalused armastatud spordialaga tegelemiseks.

             Üldiselt näitasid vallaametnikud kuni vallavanemani (Margus Joonas) välja täielikku võhiklikkust spordi, aga eriti uisutamise suhtes. M. J. helistas Eesti Uisuliidu peasekretärile hr. Gunnar Kuurale ja küsis – kas MTÜ AU tegevus ja Audru Uisustaadion üldse vajalikud on? Ja seda veel peale toetusavaldusi MTÜ AU kasuks Eesti Uisuliidu, Eesti Rulluisuliidu ja Pärnumaa Spordiliidu poolt.

              Räägime vahepeal jälle uisutamisest!

              1962. a. talvel tegid vene päritolu inimesed Sillamäel normaalmõõtmetega väga kvaliteetse uisuraja kiiruisutamiseks. Nad ütlesid – las inimesed vaatavad, mis asi see kiiruisutamine on! Küll siis leidub ka järeletegijaid! Ja õieti arvasid. Kiiruisutamise tase kasvas aga Eestis märgatavalt. Tegelikult on  igasugune uisutamine, kui seda osatakse, ilus ja väga tehniline, emotsionaalne ja atraktiivne, mida on näidanud ka pealtvaatajate arvukus meie nooruses treeningute ja võistluste ajal.

               Meie – J. M. ja E. L. –unistuseks on uisustaadion valmis saada ja endile järglased kasvatada, et see spordikompleks ei läheks mitte mõne „targa“ või mõne uisutamisele vaenuliku inimese kätte.

               Võitluseks maa saamise eest on meile andnud jõudu teadmine, et meid toetavad täielikult Eesti Uisuliit, Eesti Rulluisu Föderatsioon ja Pärnumaa Spordiliit. See oleks ju ka ainuke rulluisurada—staadion mitte ainult Eestis vaid kogu maailmas.

              Meie aga jätkasime võitlust AVV-ga maa saamise eest.

              Kuigi Vestmann Varahaldus AS loovutas enda valduses olevast maast ligi 0,5 ha uisustaadioni jaoks sobilikust maast Audru vallale tagasi, tõrkus nüüd AVV seda maad MTÜ AU-le andmast. Lõpuks AVV selle maa siiski eraldas. Uisustaadioni jaoks jäi aga  puudu  veel 527 ruutmeetrit, mis näiliselt oli vaba            maa, aga eraldatud multifunktsionaalse spordiväljaku juurde kuuluvaks.

              Septembri lõpus hr. Priit Annus siiski saatis Keskkonnaminister proua Keit Pentusele taotluse 527 ruutmeetri „kantimiseks“ MTÜ AU kasuks. Ja meie jaoks sündis uskumatu – proua Keit Pentus tegi selle ära. See tegevus jättis proua Keit Pentusest kui väga erudeeritud ja tolerantse inimese mulje spordi ja uisutamise suhtes üldse.

               Peaaegu aasta närvesöövat tööd ja ligi 1 ha maa eraldus sai notariaalse kinnituse detsembri lõpus 2011. a.  MTÜ AU kasuks.

               Alles nüüd saime projekteerimise maksumuse toetuse taotlust alustada Pärnu Lahe Partnerluskogult (edaspidi PLP). Näiliselt oli meie ainsaks toetajaks selle esimese tegevusaasta jooksul PLP, kes lubas meid materiaalselt toetada, kui AVV eraldab meile maa. Kui me aga detsembris 2011. a. maa saime, hakkas PLP otsima põhjuseid, et meid toetusest ilma jätta. Jäi mulje,  et PLP ei lootnudki, et MTÜ AU maad üldse saab.

               Ja mis siis nüüd? Viimase toetuse taotlusdokumendi õigeaegne esitlus PLP-le oli nagu uus üllatus! Tundus, et seda ei loodetudki. Nüüd näitas Rein Talisoo meile riiulil ca 5cm kõrgust toetuse taotluste pakki ja küsis: keda me neist teie arvel ilma toetuseta jätame?

               Metamorfoos – missugune!

                Ja nii MTÜ AU ilma toetuseta jäetigi!

                MTÜ AU-d ei rahulda PLP juhatuse otsus 23. aprillist 2012. a. jätta rahastamata MTÜ AU poolt rajatava Audru Uisustaadioni projekti maksumus 90% ulatuses. See otsus on tehtud nö üle pea- kaela. Seda näitab PLP juhatuse põhjendus kolmes aspektis, kus on kahtlus Audru Uisustaadioni projektitaotluse teostatavuse realistlikkuses, majanduslik elujõulisus ja vähene jätkusuutlikkus. Need on asjaolud, mis PLP peab lahti seletama, kuna nad olid oma otsuse tegemisel nii targad, et ei soovinud meilt saada vastavaid selgitusi.

                 Audru Uisustaadioni projekti toetuse taotluse käigus ei tulnud kordagi välja, et taotluse esitus ei ole korrektne. Teadsime aga isegi, et see toetuste taotluste   vorm on liiga lakooniline ja sabloonne kõigi taotlejate jaoks. Teadsime sedagi, et PLP juhatus teab uisutamisest sama palju, kui Oskar Lutsu „Kevadest“ Raja Teele tritsutamisest (kui sedagi). Seepärast lootsimegi, et meid kutsutakse PLP juhatusse lisaselgitusi andma.

                 Seda aga ei tehtud!

                 PLP otsuses räägitakse korduvalt Audru Uisustaadioni projekti kinnitamisest keeldumisest. Seda aga pole MTÜ AU  PLP-lt taotlenudki. PLP ei saanud aru toetuse taotluse objektist ja et aega oli vähe iga toetuse taotleja jaoks, siis jagati toetusi kulissidetaguse lobi tulemusena.

                 PLP-s arvatakse, et kui Audrus harrastatakse 4-5 spordiala – on piisav, et „Audru Uisustaadionile“ kriips peale tõmmata. Aga ju see näitab PLP taset. PLP käitumine MTÜ AU-ga on olnud psühholoogiliselt rumal, vale ja küündimatu. Lubada viimase hetkeni toetust ja siis pugeda küüdimatute inimeste hääletuse  taha, omaenda lubadust läbi lõigates. On siililegi selge, et taolised juhatused hääletavad nii nagu nende juhid ette panevad.   

                 Järgnev on mõeldud MTÜ AU asutajaliikmete poolt nendele, kes tegelevad spordi juhtimisega ja rahastamisega, kellele on usaldatud spordi ja maaelu edendamise rahastamine. Need inimesed peavad olema ääretult erapooletud ja läbipaistvad oma tegevuses, olema tolerantsed ja pidevalt täiendama ennast rahastatavate objektide osas. Lõputult tark ei ole keegi. Ja oma rumalust ei maksa häbeneda.

              Meie, Jaan Moorits ja Endel Laidoner, oleme oma sporditee rohkem kui 60 aasta jooksul läbi käinud nii paksust ja vedelast kui ka tulest ja veest, olles saanud sellest kogemused    ja karastuse oma tegevuse jätkamiseks. Me oleme alati valmis dialoogideks spordi üle ja ümber. Oleme alati valmis nõu ja jõuga aitama, kui me ise neist asjust üle oleme.                                         

              Lõpetuseks küsime ikka – miks ei võiks Audrus olla rahvusvaheliselt tunnustatud mõõtmetega väga kvaliteetse (sileda) kummi-asfaltkattega ringrada rulluisutamiseks ja soodsa talve korral ka kiiruisutamiseks. See võimaldaks korraldada igasuguse mastaabiga võistlusi kuni MM-ideni välja ja registreerida ametlikult tunnustatud rekordeid. Kuna sellist ringrada tänaseni terves maailmas pole ja rulluisutamine toimub ainult maanteel, siis on võimalik registreerida ainult kohalikke rekordeid. Lisaks toome rulluisutamise halva kvaliteediga ja ohtlikult maanteelt kvaliteetse kattega liikluse jaoks ohutule ringrajale.

             Kasutame juhust ja täname Pärnumaa Spordiliitu ja proua Kaiu Kustassoni, Eesti Uisuliitu ja härra Gunnar Kuurat, Eesti Rulluisu Föderatsiooni

ja härra Jaanus Ritsonit abi ja toetuse eest vastava maaala eraldamiseks uisustaadioni jaoks Audru Vallavalitsuse ees.

               MTÜ AU juhatuse liige   Jaan Moorits

               

               MTÜ AU juhatuse liige   Endel Laidoner