MTÜ AUDRU UISUMEISTRITE unistuste staadion

Audru Spordihoone juhataja Jaan Moorits ja endine Audru sovhoosi zootehnik  (1971-92) Endel Laidoner moodustasid Audrus 7. veebruaril 2011 MTÜ Audru  Uisumeistrid (edaspidi MTÜ AU).

15. veebruaril 2011 esitas MTÜ AU Audru vallavolikogule avalduse maa-ala eraldamiseks MTÜ AU valdusse uisustaadioni rajamiseks.

Suure aja ja energia kuluga jõudis Audru vallavolikogu positiivse otsuseni MTÜ AU jaoks ja                    eraldas meile vajaliku maa-ala 08. septembril 2011. a.

Notariaalne leping maa eraldamiseks MTÜ AU nimele sõlmitakse 22. septembril  2011. a.

Oma nooruses, õppimise ajal Antsla Põllumajanduse tehnikumis oli Jaan Moorits (J. M.) eesti põllumajanduse õppeasutuste üks paremaid kiiruisutajaid, võites ühel aastal 3000 m kiiruisutamise. Viimastel aastatel on J. M. osa võtnud kõigist kolmest Peipsi järvel toimunud kiiruisutamise maratonist. J. M. on aastaid tegelenud rulluisutamisega ja on korduvalt osa võtnud rahvusvahelistest võistlustest Berliinis, Soomes, Rootsis ja Norras. Oma põhitöö kõrvalt on J. M. olnud spordihoones ja väljakutel noortele treeneriks, võistluste korraldajaks ja auhindadega varustajaks.

Endel Laidoner (E. L.)oli oma keskkooli päevil (1952-56) Viljandi esinumber kiiruisutamises. 15-aastaselt tuli E. L. Pärnu oblasti meistriks kiiruisutamiseks absoluutselt parimate tulemustega.

1954. aastal võitis E. L. ainukordse Eesti kuue linna – Pärnu, Haapsalu, Rakvere, K-Järve, Narva ja Viljandi matskohtumise kiiruisutamises täiskasvanutele Nelijärvel ning aitas sellega ka Viljandi üldvõidule.

1953. a. lõpetas E. L. Viljandi Laste Spordikooli kiiruisutamise osakonna treeneri kutsega ja talle usaldati kaheks aastaks spordikooli ja VSÜ „Kalev“ kiiruisutajate õpetamine.

E. L. on  I kategooria kohtunik kiiruisutamises.

E. L. on kuulunud 1954. a. tennises Viljandi ja arvati 1955. a. jalgrattaspordis eesti koolinoorte koondisse.

J. M. ja E. L. jõudsid 2010. a. suvel maanteel rulluisutades arvamusele, et maantee-asfalt lihtsalt ei rahulda rulluisutajaid, naudingust rääkimata. Sellega kaasnevad ainult ohud – risustatud ja jämedakoeline asfalt ning kõikvõimalikud ohud seoses liiklusega. Samad hädad kaasnevad kergliiklusteedega, mis on üldkasutatavad ja rulluisutaja jaoks liiga kitsad – isegi spetsiaalrada rulluisutaja jaoks peaks olema vähemalt neli meetrit lai.

Et saada rulluisutamisest täit rahuldust ja täielikku ülevaaadet toimuvast, tuleme tagasi vana klassikalise ringraja – staadioni juurde. Ringrada rajama asudes lähtume rahvusvahelistest standarditest ja nõuetest, et hiljem ei tekiks takistusi või raskusi ükskõik millisel tasemel ürituste läbiviimisel.

Rahvusvahelisi standardeid ringraja pikkuse osas on kaks – 400 m ja 333 1/3m. Ringrada on kindlasti 2-rajaline, ühe raja laiusega 4m ja vahetussirgega, st.  – võistlustel vahetab uisutaja iga ringi järel rada.

MTÜ AU valisid lühema – 333 1/3m pikkuse ringraja ja seda mitmel põhjusel – mahtus ära etteantud pinnale, on kergem korras hoida, kohtunikutöö on lihtsam ja on kindlasti odavam kogumaksumuselt ning ekspluatatsiooni kulud on tunduvalt väiksemad. Ringraja miinuseks maanteesõidu ees on massiliste aga ohtlike ühisstartide ärajäämine ja üksluisem sõit. Kahtlemata on aga ringrada publikule ülevaatlikum, võistlejaile tunduvalt ohutum ja algajaile õppimiseks igati meeldivam.

Miks ei võiks Audrus – Pärnust 10 km –rahvusvaheliselt tunnustatud mõõtmetega väga kvaliteetse kummi-asfaltkattega ringrada rulluisutamiseks ja soodsa talve korral ka kiiruisutamiseks. See võimaldaks korraldada igasuguse mastaabiga võistlusi ja registreerida ametlikult tunnustatud rekordeid. Sellist ringrada tänaseni Eestis pole ja rulluisutamine toimub ainult maanteel. Lisaks toome rulluisutamise halva kvaliteediga ja liiklusele ohtlikult maanteelt kvaliteetse kattega ning liiklusele ja ka uisutajatele ohutule ringrajale.

MTÜ AU omab täieliku toetuse ja soovituskirjad Eesti Uisuliidult, Eesti Rulluisuliidult ja Pärnumaa Spordiliidult oma uisustaadioni projekti elluviimiseks (ainult mitte raha)..

1966. aastani oli Eestis seitse normaalmõõtmega ringrada kiiruisutajatele. Ja nagu kiuste tõmbas tollane Eesti Spordikomitee esimehe asetäitja Kristjan Arusoo kiiruisutamise Eestis arendatavatest spordialadest maha ja seda veel pärast Ants Antsoni olümpiavõitu 1964.a.

See on lihtsalt uskumatu, et keegi eesti spordijuhtidest võis hävitada nii ilusa, tehnilise ja atraktiivse spordiala. Nii on kaks inimpõlve kiiruisutajaid tundnud endid vaeslastena.

MTÜ AU kuuluval maa-alal on tehtud tänaseks geouuringud. Audru Uisustaadioni ehituse detailprojekti maksumus on vähempakkujal 4650 EUR-i, millest 10% katab Audru Vallavolikogu otsusel Audru Vallavalitsus. Koos lisakuludega võib detailprojekti maksumus tõusta kuni seitsme tuhande EUR-ini.

Audru Uisustaadioni projekti aktiivsusperioodiks loeme 8 nädalat, mida vajadusel soovime pikendada nädala võrra.

MTÜ AU püüab omalt poolt tänada heldeid sponsoreid Audru Uisustaadioni rajamisel, pannes välja –

kuni 15 eksemplari eesti kiiruisutamise 100-aastapäevaks 2010. a. Tiit Lääne poolt välja antud „Kiiruisutamine Eestis“, millele on teinud kaastööd ka Endel Laidoner

kolm tasuta pääset Audru Uisustaadioni kasutamiseks ühe aasta jooksul uisustaadioni ekspluatatsiooni andmisest alates

üks tasuta eluaegne pääse Audru Uisustaadioni kasutamiseks koos rulluisutamise varustusega (edasipärandamise õigusega).

MTÜ  AU juhatuse liige             Jaan  Moorits

                                                                         

MTÜ  AU juhatuse liige             Endel  Laidoner

AUDRU UISUSTAADIONI EPOPÖA

Viis aastat tagasi maanteel rulluisutades koos Audru Spordihoone juhataja  Jaan Mooritsaga jõudsime ühisele arusaamisele, et maantee ei ole rulluisutamiseks õige koht.

 Rulluisutamine on viimastel aastatel maailmas üha enam arenev spordiala. Maanteel harrastatavana kaasnevad

 temaga ainult ohud – ebatasane ja risustatud asfalt, oht üldisele liiklusele ja vastupidi. Et kaotada nimetatud ohud, on vaja omaette rada ainult rulluisutajatele, mis korrashoiu lihtsuse mõttes võiks olla staadion – ringrada. Samadel põhjustel ei kõlba rulluisutamiseks ka kergliiklusteed, mis lisaks on liiga kitsad.

       Arvestades ala arengut on rulluisutajad tänaseni vaeslapse seisus.

Miks ei võiks Audrus olla (Pärnust kuni 10 km) rahvusvaheliselt tunnustatud mõõtmetega multifunktsionaalne väga kvaliteetse asfalt-kummi kattega ringrada, mida suvel kasutatakse rulluisutamiseks ja talvel kiiruisutamiseks ja üldse uisutamiseks.

Mul on siiralt hea meel kohtumise üle Jaan Mooritsaga. Tänu temale olin sunnitud meenutama oma noorust, sõpru ja võistluskaaslasi. Ja kui Jaan Moorits tuli välja uisustaadioni rajamise ideega, olin kahel käel nõus kaasa lööma. Mind hakkas ennastki huvitama, kas ja milleks ma enam suuteline olen.

Olen TV-s näinud Tallinna liuvälju ja nendel uisutajaid. Seda kõike on kahju vaadata, kuna uisutamise oskust näeb nendel liuväljadel ääretult vähe.

Väga tahaks, et meie ettevõtmine lõpeks paremini. Et meie lapsed ja noored enam –vähemgi valdaksid uisutamist, et nad oleks saanud mingitki koolitust.

     Ja nii me Jaan Mooritsaga  asutasimegi 7. veebruaril 2011. a.

     Mittetulundusühingu Audru Uisumeistrid  (edaspidi MTÜ  AU).

     MTÜ AU on ellu kutsutud Audru valla ja Pärnu maakonna laste, noorte ja kõigi asjahuviliste aastaringseks vaba aja sisustamise ja sportimise eesmärgiga.

      Edasi on uisustaadioni kasutamine avatud kogu Eesti ja rahvusvahelises ulatuses.

      Kui rulluisutamine on praegu kogu maailmas kiiresti arenev spordiala, siis kiiruisutamine on ala, kus Eestis algab kõik nullist. Praktiliselt on Eestis vähemalt kaks põlvkonda jäänud ilma selle ilusa ja atraktiivse spordialata.

      Uisustaadioni valmistamegi eelkõige selleks, et meie elanikud saaksid näha, millised need rulluisutamine ja kiiruisutamine õieti on. Kui kord on nähtud, küll leidub siis ka järeletegijaid.

      MTÜ AU poolt küsitud maaala suuruseks on ligi 1 ha, vähemalt ristküliku kujuline 150 korda 60 meetrit, kuhu saaks rajada normaalmõõtmetega – 333,3 m kuni 10 m laiuse 2-rajalise uisustaadioni. Et seda kõike ellu viia, on meil vaja rajada veel kohtunike maja koos hotelli tüüpi abihoonega.

       MTÜ AU on teadlik Audru valla tänasest majanduslikust olukorrast ja ei pretendeerigi praegu Audru valla poolsele rahalisele toetusele. Audru valla majandusliku olukorra paranedes ei ütle me ära ka majanduslikust abist – nagu autoparkla ja olmehoone.

        Kuna Pärnu linn ei ole aastaid tulnud toime korraliku uisuraja ehitamisega, siis loodame

         Audru Vallavalitsuse mõistvat suhtumist MTÜ AU tegevusele.

        MTÜ AU tegevust toetavad täielikult Eesti Uisuliit, Eesti Rulluisuliit ja Pärnumaa Spordiliit.

        On kahju, kui me ei leia toetust oma vallast ja oma maakonnast selleks, et rajada maailmas esimene rahvusvaheliselt tunnustatud mõõtmetega staadion rulluisutamiseks, mis tagaks ohutuse nii sportlastele kui ka ülejäänud liiklejatele – ehk eraldaks sikud lammastest.

         Ei saa unustada seda, et siin toimub üleminek ohtlikult maanteelt igati korraliku kattega uisustaadionile – tõelise rekordite püstitamise ja ületamise võimalustega.

        Kas see üldse huvitab kedagi, kui Audru saab olla ühe piisavalt atraktiivse spordiala arendamisel maailmas esimene ?!

        Jah! Iga algus on raske!

        Ma olen alati toonitanud spordiajaloo tundmise vajalikkust. Ka meie uisustaadioni põhjenduseks pean kasutama spordiajaloo abi – ja selleks on meie „rahvuslik spordiala“             suusatamine.

         Kui ameeriklane William Koch 1976. a. Innsbrucki taliolümpiamängudel 30 km murdmaasuusatamises ebahariliku stiiliga sõites hõbemedali võitis, ei tahtnud tuntud suusamaad seda tunnistada. Oli ju USA murdmaasuusatamine sel ajal umbes eesti tasemel. FIS aga W: K: sõitu ja võitu ei tühistanud, nähes selles hoopis tulevikku, millest ongi tänaseks välja kasvanud vabatehnika suusatamine kõigi oma variatsioonidega.

         Ja missuguse ülemaailmse arengu tegi murdmaasuusatamine? Ja ainult tänu sellele, et selleaegsed FIS-i juhid ei olnud silmaklappidega vaid olid ettenägelikud ja tolerantsed.       

         Siinjuures ei saa jätta mainimata, et meie suusajuhid ja treenerid ei pea lugu spordiajaloost ja ei näe suusatamise arengut maailmas lahtiste silmadega, rõhudes põhiliselt klassikalisele suusaviisile. Nii me olemegi jäänud oma „rahvusliku spordialaga“ maailma mastaabis järjest tahapoole.

         Oletagem aga nüüd, et W: K: poleks olnud ja koos sellega suusatamise vabatehnikat ka mitte. Oleks aga eksisteerinud ainult klassikaline suusatamine põhiliselt Skandinaaviamaades ja Venemaal. Võiks öelda – kesisevõitu ja kurb pilt.

          Eelneva jutu mõte oli see, et me näeme võimalust viia rulluisutamine esimestena maailmas tehniliselt uuele ja kõrgemale tasemele. Ja me ei väsi meenutamast – toome rulluisutamise ohtlikult maanteelt ohutule ja kvaliteetsele ringrajale –staadionile.

          Audru uisustaadioni osas ei saa me aga üle ega ümber viimaste aastakümnete kiiruisutamise ajaloost Eestis.

           Möödunud talvel 2010. a. täitus 100 aastat eesti kiiruisutamise sünnist. Sel puhul         Tiit Lääne poolt ilmunud raamatus „Kiiruisutamine Eestis“ on leidnud ära märkimist ka          MTÜ AU asutajaliikmete tegemised eesti kiiruisutamises 1950-ndail aastail.

       Nii oli Jaan Moorits Antsla Põllumajandustehnikumis õppimise ajal tehnikumide üks paremaid kiiruisutajaid, võttes samal ajal osa peaaegu kõigist „Jõud“-i poolt korraldatud teiste spordialade võistlustest, olles hiljem eriti edukas matkamises, alpinismis ja võrkpallis. Viimased kümme aastat on J: M: töötanud Audru Spordihoone juhatajana – ta on organiseerinud lastele ja noortele võistlusi rulluisutamises, jalgrattasõidus, võrkpallis ja jõuharjutustes – koos autasustamisega diplomi ja medaliga. Samal ajal tegutses J: M: treenerina. Ka praegu võib J: M. pidada tegevsportlaseks – kiiruisutamises on ta osa võtnud kolmest Kalevipoja uisumaratonist Peipsi järvel, rulluisutamises  peaaegu kõigist Eestis toimunud maratonidest ja et sellest veel küll ei ole – ka Lätis, Soomes ja mitu korda Berliinis, kusjuures oma vanusklassis on ta olnud enamikus parimaks.

       Ka Endel Laidoner oli oma sporditee alguses mitmekülgne sportlane – alustas 5-klassis tennisega, millele järgnesid kergejõustik, kiiruisutamine, poks, tõstmine ja jalgratas.

        E: L: õppis uisutama 6-klassis ja kiiruisutamiseni jõudis juba järgmisel aastal. Omandas ühe aastaga kiiruisutamise tehnika nii perfektselt, et see leidis kajastamist ka Tiit Lääne Eesti kiiruisutamise 100-nda aasta juubeliraamatus.

        E. L.  --  mis selleks siis vaja oli?  Uisutamine ise meeldis mulle väga. Tuleb välja, et mul oli suur eneseanalüüsi võime tehnika omandamisel, teiste vigade märkamisel ja nende õpetamisel juba varases nooruses. Oli veel suur tahtmine olla teistest parem ja tahtejõud seda ellu viia.

       E. L. aktiivne sporditegevus möödus Viljandi II Keskkoolis õppimise perioodil.

Viie aasta –1952-1956 – jooksul oli ta Viljandi absoluutselt parimaks kiiruisutajaks. Selle aja jooksul jõudis ta tulla ---

1953. a. 15-aastasena Pärnu oblasti absoluutseks meistriks, võites kõik distantsid

1954. a. 16-aastasena võitis  Nelijärvel Eesti kuue linna – Pärnu, Haapsalu, Rakvere, Narva, K-Järve ja Viljandi  -- matskohtumise täiskasvanutele ning aitas sellega kaasa Viljandi üldvõidule

1954. a. kuulus tennises Viljandi koolinoorte võistkonda vabariiklikul spartakiaadil

 1955. a. kuulus jalgrattasõidus Viljandi koolinoorte võistkonda vabariiklikul spartakiaadil ja arvati ka eesti koolinoorte koondvõistkonda. Enne seda võitis Viljandis ülekaalukalt 25 km ja 50 km maanteesõidud ja aitas sellega oma Viljandi II Keskkooli rajoonis esikohale.

1955. ja 1956. aastail võitis ETKVL-i talispartakiaadidel kiiruisutamises kõik distantsid – 500m, 1000m, 1500m,  3000m ja 5000m.

1953. a. lõpetas Viljandi Laste Spordikooli  kiiruisutamise osakonna treeneri kutsega kiiruisutamises ja töötas 1955. ja 1956. aastail Viljandi Laste Spordikoolis ja VSÜ „Kalevis“kiiruisutamise treenerina.

E. L. omab kiiruisutamises I katekooria kohtuniku kutset. On korduvalt tegutsenud kohtunikuna Eesti – Läti maavõistlusel.

1956. a. oli E. L. Eesti Sidetöötajate  Vabariiklikul talispartakiaadil  kiiruisutamise peakohtunik.  

                                                                                                                                                        

         Vaatleme vahelduseks jälle spordiajalugu – kuidas kiiruisutamine Eestis ära kaotati!!!

Peale Ants Antsoni olümpiavõitu 1964. a. Innsbruckis 1500 m kiiruisutamises arvati Eestis üldiselt, et nüüd läheb massiliseks kiiruisutamiseks. Veel 1966. a. kevadel oli Eestil Moskva poolne pakkumine ja toetus tehisjäärajaga halli ehitamiseks Eestisse. Samal aastal teatas aga Eesti Spordikomitee esimehe asetäitja Kristjan Arusoo, et kiiruisutamist pole Eestis arendada mõtet – Moskvale öeldi ära ja Eestis lõpetati kiiruisutamise doteerimine.

          Selline eesti spordijuhi poolne ühekülgne otsus viis tõenäolikult enamiku meie kaasaegsetest eesti parematest kiiruisutajatest solvumiseni ja kiiruisutamisest loobumiseni..

          Ja sellised väiklased, kadedad, kitsa silmaringiga  ja ühte-kahte spordiala  vaevalt tundvad inimesed juhtisid meie sporti siis ja juhivad tänapäevalgi.!

           Meie aga murrame ajusid – miks sport koos spordimeditsiiniga Eestis alla käib?

           Meile meeldis TRÜ rektori Alar Karise esinemine „Postimehes“ 2. juunil 2011 –

Keda vajab tulevik?  --  Tulevik vajab järjest rohkem mõtlevaid inimesi!

            Ja meie koostöö  -- J. M. ja E. L. –vaatab tulevikku.

            Tegelikult on see uisustaadion ju Audru valla üritus, mis täiendab Audru valla spordikomplekti. Kõigepealt on see ju Audru valla noorte vaba aja veetmise võimaluste suurendamine.

             Ainuisikuliselt ei pea Endel Laidoner erilist vahet rulluisutamise, kiiruisutamise ja vabatehnika suusatamise vahel. Tegevuses on ju ühed ja samad lihasgrupid. Ainult klassikalist suusatehnikat harrastajal need lihasgrupid aga peaaegu puuduvad. Ilusa näite saab siin Andrus Veerpalu ütlusega vabale suusatehnikale üle minnes – mul tõmbasid ka need lihased  krampi, mida mul ei olnudki. Võib öelda, et rulluisutamine on vabatehnika suusatamise jaoks  abialana sama tähtis kui kiiruisutamise jaoks. Rulluisutamine arendab eelkõige keha tasakaalu tunnetamist, õige raskuskeskme leidmist ja muidugi tugevdab jala, puusa ja selja lihaseid. See on aga midagi muud, kui suusaroller ja klassikalise tehnikaga suusatamine. Siin on ka peidus meie vabatehnika  suusatamise puudujääk. Kui vaadata murdmaasuusatamise ajalugu ja arengut maailmas, siis hakkab silma, et alates William Kochist (1976) ja vabatehnika kasutusele võtmisest on murdmaasuusatamise levik kolossaalne. Suur enamus maailma suusatajatest (v. a. osa Skandinaavia, Venemaa ja kõik Eesti) alustab tänapäeval vabatehnikaga ja siis peale vajalike lihaste arengut võtab ette klassikalise tehnika                                                 

Olen sellest kõigest kirjutanud juba 2008. alates oma plogis – endellaidoner.blogspot.com

           Meie meedia ei tunnista kiiruisutamist ja selle olemasolu üldse, jättes selle välja ka  maailma parimate suusatajate intervjuude eestikeelsest tõlkest.

           Väike näide Justyna Kowalzyk´’i  intervjuust 16. 01. 2009 Eurospordi kanalil „Breaking the Ice“, kus ta tunnistas, et oma edu eest võlgneb ta palju oma tiimile, kellest tõi eraldi välja Poola koondise kiiruisutamise treeneri ja temapoolse abi vabatehnika suusatamise tehnika parandamisel ja täiustamisel. Selle aasta murdmasuusatamise suur kristallkarikas kuulus aga talle.

            Nagu eelneva tõestuseks näitas meie ETV 2012. aasta alul     Tour de Sky viimasel päeval mäkketõusu naistele – Marit Bjorgeni ja Justyna Kowalzyk’i duelli, kus J.K. lihtsalt uisutas (tegelikult suusatas) M. B. mööda ja kadus, M. B. aga  sammus (mitte ei libisenud) suuskadel külg ees nagu trepist üles.

            Suusatamise osa lõpetades ütleks lühidalt, et meie suusatajatel on suhteliselt nõrgad jalad vabatehnikas suusatamise jaoks ja üldiselt suhteliselt nõrk füüsis ning mõlema suusastiili ühisstartides vähene kindlus suuskadel püsimises (ehk vähene suusatamise oskus). Viimast puudujääki püüdis Mati Alaveer mõned aastad tagasi põhjendada nahaalsuse puudumisega meie suusatajatel.

             Ma ei ütleks, et rulluisutamine on ainuke abimees suusatajate aitamisel  mainitud hädade korral, kuid üks põhilisemaid ja effektiivsemaid kindlasti. Ei usu aga eriti,et üle 20-aasta vanune suusataja neid vigu enda juures täielikult kõrvaldada suudaks. Põhja ladumine  peaks algama ikka väga noorelt – mida varem, seda parem.

Meie suusajuhid ja treenerid aga pusivad edasi meie poolt ristitud nn skandinaavia mudeliga – enne klassika ja siis vabatehnika suusatamine, lootes, et küllap vajalikud lihased kunagi ikka arenevad.. Ja kuigi kogu maailma murdmaasuusatamise eliit (v. a. skandinaavia) näitab, et nemad õpivad esmalt vabatehnikat ja arendavad vastavad lihasgrupid välja, kusjuures siit edasi klassikaline murdmaasuusatamine ei tekita kasvuraskusi.

          Ka viimaste aastate maailma parimaid meessuusatajaid sveitslane Cologna on hea näide meie tõekspidamistele.

          Meie arvates on praegu väga hea aeg uisutamise propageerimiseks ja ala laiendamiseks Eestis.

          Esiteks on murdmaasuusatamine viimased aastad liikunud madalseisu ja kahjuks tõenäoliselt langeb veelgi, kuna kuskilt ei paista uusi kristiinasid ja andruseid.

           Teiseks vajab ka meie rahvusspordina tituleeritud murdmaasuusatamine uisutajate abistavat kätt. Selleks aga peavad murdmaasuusatajad hakkama uisutajaid võrdse partneritena kohtlema.

            Kolmandaks on vaja meie kõrgkoolidesse --  Tallinna Ülikool ja Tartu Riiklik Ülikool – sisse viia uisutamise (rulluisutamise, iluuisutamise, kiiruisutamise, jäähoki) õpetamine vastava kateedri tasemel. Tõenäoliselt on Eesti ainuke Euroopa Liidu riik, kus uisutamist ei õpetata kõrgkooli tasemel.

            Meil on olnud kokkupuuteid kõrgema haridusega kehalise kasvatuse õpetajatega  Pärnus, kes kehalise kasvatuse tunni ajal lapsi jääle saates said ise vaba tunni. Siit ka vajadus tõsta kehalise kasvatuse õpetajate hariduse taset ja haritust.

              J a   s i i s    a l g a s   t r i  a n g e  l   m a a g a !

Kui eelteatena öeldi meile Audru Vallavalitsusest, et vaba maad on piisavalt – ligi 6 ha, siis AV  vanema Marguse Joonase kiri 31. 03. 2011 Eesti Uisuliidule ja MTÜ AU-le teatas, et võimalik maaeraldus on 10150 ruutmeetrit. Kahjuks ei mahtunud meie uisustaadion sellele maatükile ära, kuigi vajadus oli „ainult“ 9000 ruutmeetrit. Häda oli aga selles, et staadioni alla minev maaala peab olema  ristküliku kujuline, pikkusega 150 m ja laiusega 60 m. Meile öeldi Audru Vallavalitsusest (edaspidi AVV) veel, et kusagilt kõrvalt näiliselt vabadelt maadelt puudub maa juurdesaamise võimalus. Tujutult ütles J. M. selle peale, et sellise maatükiga ei tee me midagi. Ja nii see maa lootus meilt ära võetigi. Meile ütles maakorraldaja Priit Annus uue tingimusena, et kui me septembri alguseks näitame ära , kust tuleb oma osalusena 10% eelarvest, siis esitame volikogule sellegi maa eraldamise.

            Siis õnnestus meil teada saada meid huvitava naabermaavalduse omanik  -- Vestmann Varahalduse AS. Kohtumine nende juhatuse liikme Taavi Raadikuga osutus väga meeldivaks.

Taavi Raadik suhtus meie muresse väga professionaalselt ja arusaavalt. Ta tõi välja meid huvitavate maade projekt eskiisi ja vaata imet – uisustaadioni jaoks sobivale maaalale ei olnudki veel midagi projekteeritud. Taavi Raadik ütles, et me võime selle maa saada, kuid tehingu peab sooritama VV As ja AVV. Nii et jälle AVV, kelle huvi ja heatahtlikkuse korral oleks vajalik maa meil võinud ammu käes olla.  

             10. juunil 2o11. a. arutas AVV majanduskomisjon eesotsas Jaanus Põldmaaga MTÜ AU maa ja abitaotlust. Komisjon suhtus meie soovidesse mõistvalt ja soojalt. Jaanus Põldmaa lubas maa eralduse MTÜ AU-le ja soovitas projekteerimist alustada, samuti 10% vallapoolset toetust (kuna seda on kõik MTÜ-d saanud). Komisjoni ees M. J. ja P. A. sellele vastu ei vaielnud. Hiljem ütles aga P. A. meile, et raha ja toetust me ikka ei saa.

               Nii see maa saamine jäigi küsimärgi alla. Selgus ka, et AVV on kasutanud „telgitaguseid tarku“ meie vastu. Jah! Tarku on iga valitsuse ajal olnud. Alati on lõige targemad harrastussportlased ja muidu kõrvalseisjad. Igal ühel on oma arvamus ja see on ka loomulik, sest kõik ei saagi ühetmoodi mõelda. Kuid siin on ettevõetud plaan, et teha uisustaadion, kus oleks võimalik ametlikke võistlusi läbi viia ja ka rekordeid fikseerida. Seda eesmärki ja kirge saavad mõista need, kes on tegelenud tippspordiga ning soovivad, et ka meil oleks loodud normaalsed ja turvalised võimalused armastatud spordialaga tegelemiseks.

             Üldiselt näitasid vallaametnikud kuni vallavanemani (Margus Joonas) välja täielikku võhiklikkust spordi, aga eriti uisutamise suhtes. M. J. helistas Eesti Uisuliidu peasekretärile hr. Gunnar Kuurale ja küsis – kas MTÜ AU tegevus ja Audru Uisustaadion üldse vajalikud on? Ja seda veel peale toetusavaldusi MTÜ AU kasuks Eesti Uisuliidu, Eesti Rulluisuliidu ja Pärnumaa Spordiliidu poolt.

              Räägime vahepeal jälle uisutamisest!

              1962. a. talvel tegid vene päritolu inimesed Sillamäel normaalmõõtmetega väga kvaliteetse uisuraja kiiruisutamiseks. Nad ütlesid – las inimesed vaatavad, mis asi see kiiruisutamine on! Küll siis leidub ka järeletegijaid! Ja õieti arvasid. Kiiruisutamise tase kasvas aga Eestis märgatavalt. Tegelikult on  igasugune uisutamine, kui seda osatakse, ilus ja väga tehniline, emotsionaalne ja atraktiivne, mida on näidanud ka pealtvaatajate arvukus meie nooruses treeningute ja võistluste ajal.

               Meie – J. M. ja E. L. –unistuseks on uisustaadion valmis saada ja endile järglased kasvatada, et see spordikompleks ei läheks mitte mõne „targa“ või mõne uisutamisele vaenuliku inimese kätte.

               Võitluseks maa saamise eest on meile andnud jõudu teadmine, et meid toetavad täielikult Eesti Uisuliit, Eesti Rulluisu Föderatsioon ja Pärnumaa Spordiliit. See oleks ju ka ainuke rulluisurada—staadion mitte ainult Eestis vaid kogu maailmas.

              Meie aga jätkasime võitlust AVV-ga maa saamise eest.

              Kuigi Vestmann Varahaldus AS loovutas enda valduses olevast maast ligi 0,5 ha uisustaadioni jaoks sobilikust maast Audru vallale tagasi, tõrkus nüüd AVV seda maad MTÜ AU-le andmast. Lõpuks AVV selle maa siiski eraldas. Uisustaadioni jaoks jäi aga  puudu  veel 527 ruutmeetrit, mis näiliselt oli vaba            maa, aga eraldatud multifunktsionaalse spordiväljaku juurde kuuluvaks.

              Septembri lõpus hr. Priit Annus siiski saatis Keskkonnaminister proua Keit Pentusele taotluse 527 ruutmeetri „kantimiseks“ MTÜ AU kasuks. Ja meie jaoks sündis uskumatu – proua Keit Pentus tegi selle ära. See tegevus jättis proua Keit Pentusest kui väga erudeeritud ja tolerantse inimese mulje spordi ja uisutamise suhtes üldse.

               Peaaegu aasta närvesöövat tööd ja ligi 1 ha maa eraldus sai notariaalse kinnituse detsembri lõpus 2011. a.  MTÜ AU kasuks.

               Alles nüüd saime projekteerimise maksumuse toetuse taotlust alustada Pärnu Lahe Partnerluskogult (edaspidi PLP). Näiliselt oli meie ainsaks toetajaks selle esimese tegevusaasta jooksul PLP, kes lubas meid materiaalselt toetada, kui AVV eraldab meile maa. Kui me aga detsembris 2011. a. maa saime, hakkas PLP otsima põhjuseid, et meid toetusest ilma jätta. Jäi mulje,  et PLP ei lootnudki, et MTÜ AU maad üldse saab.

               Ja mis siis nüüd? Viimase toetuse taotlusdokumendi õigeaegne esitlus PLP-le oli nagu uus üllatus! Tundus, et seda ei loodetudki. Nüüd näitas Rein Talisoo meile riiulil ca 5cm kõrgust toetuse taotluste pakki ja küsis: keda me neist teie arvel ilma toetuseta jätame?

               Metamorfoos – missugune!

                Ja nii MTÜ AU ilma toetuseta jäetigi!

                MTÜ AU-d ei rahulda PLP juhatuse otsus 23. aprillist 2012. a. jätta rahastamata MTÜ AU poolt rajatava Audru Uisustaadioni projekti maksumus 90% ulatuses. See otsus on tehtud nö üle pea- kaela. Seda näitab PLP juhatuse põhjendus kolmes aspektis, kus on kahtlus Audru Uisustaadioni projektitaotluse teostatavuse realistlikkuses, majanduslik elujõulisus ja vähene jätkusuutlikkus. Need on asjaolud, mis PLP peab lahti seletama, kuna nad olid oma otsuse tegemisel nii targad, et ei soovinud meilt saada vastavaid selgitusi.

                 Audru Uisustaadioni projekti toetuse taotluse käigus ei tulnud kordagi välja, et taotluse esitus ei ole korrektne. Teadsime aga isegi, et see toetuste taotluste   vorm on liiga lakooniline ja sabloonne kõigi taotlejate jaoks. Teadsime sedagi, et PLP juhatus teab uisutamisest sama palju, kui Oskar Lutsu „Kevadest“ Raja Teele tritsutamisest (kui sedagi). Seepärast lootsimegi, et meid kutsutakse PLP juhatusse lisaselgitusi andma.

                 Seda aga ei tehtud!

                 PLP otsuses räägitakse korduvalt Audru Uisustaadioni projekti kinnitamisest keeldumisest. Seda aga pole MTÜ AU  PLP-lt taotlenudki. PLP ei saanud aru toetuse taotluse objektist ja et aega oli vähe iga toetuse taotleja jaoks, siis jagati toetusi kulissidetaguse lobi tulemusena.

                 PLP-s arvatakse, et kui Audrus harrastatakse 4-5 spordiala – on piisav, et „Audru Uisustaadionile“ kriips peale tõmmata. Aga ju see näitab PLP taset. PLP käitumine MTÜ AU-ga on olnud psühholoogiliselt rumal, vale ja küündimatu. Lubada viimase hetkeni toetust ja siis pugeda küüdimatute inimeste hääletuse  taha, omaenda lubadust läbi lõigates. On siililegi selge, et taolised juhatused hääletavad nii nagu nende juhid ette panevad.   

                 Järgnev on mõeldud MTÜ AU asutajaliikmete poolt nendele, kes tegelevad spordi juhtimisega ja rahastamisega, kellele on usaldatud spordi ja maaelu edendamise rahastamine. Need inimesed peavad olema ääretult erapooletud ja läbipaistvad oma tegevuses, olema tolerantsed ja pidevalt täiendama ennast rahastatavate objektide osas. Lõputult tark ei ole keegi. Ja oma rumalust ei maksa häbeneda.

              Meie, Jaan Moorits ja Endel Laidoner, oleme oma sporditee rohkem kui 60 aasta jooksul läbi käinud nii paksust ja vedelast kui ka tulest ja veest, olles saanud sellest kogemused    ja karastuse oma tegevuse jätkamiseks. Me oleme alati valmis dialoogideks spordi üle ja ümber. Oleme alati valmis nõu ja jõuga aitama, kui me ise neist asjust üle oleme.                                         

              Lõpetuseks küsime ikka – miks ei võiks Audrus olla rahvusvaheliselt tunnustatud mõõtmetega väga kvaliteetse (sileda) kummi-asfaltkattega ringrada rulluisutamiseks ja soodsa talve korral ka kiiruisutamiseks. See võimaldaks korraldada igasuguse mastaabiga võistlusi kuni MM-ideni välja ja registreerida ametlikult tunnustatud rekordeid. Kuna sellist ringrada tänaseni terves maailmas pole ja rulluisutamine toimub ainult maanteel, siis on võimalik registreerida ainult kohalikke rekordeid. Lisaks toome rulluisutamise halva kvaliteediga ja ohtlikult maanteelt kvaliteetse kattega liikluse jaoks ohutule ringrajale.

             Kasutame juhust ja täname Pärnumaa Spordiliitu ja proua Kaiu Kustassoni, Eesti Uisuliitu ja härra Gunnar Kuurat, Eesti Rulluisu Föderatsiooni

ja härra Jaanus Ritsonit abi ja toetuse eest vastava maaala eraldamiseks uisustaadioni jaoks Audru Vallavalitsuse ees.

               MTÜ AU juhatuse liige   Jaan Moorits

               

               MTÜ AU juhatuse liige   Endel Laidoner 

                                                                                                               

W A D A - aususe etalon või korruptsiooni pesa !?

Iga inimene peaks olema aus kõigepealt iseenda ja siis muidugi kogu ümbritseva suhtes.

Samad põhimõtted kehtivad ühingutele, kaasa arvates muidugi rahvusvahelisi ja eriti ülemaailmseid ettevõtmisi.

Oma töö aususe etaloniks peaks siin olema ülemaailmne antidopingu organisatsioon WADA.

On saanud nagu traditsioonoks, et põhiline osa eelnimetatuist, kaasa arvatud WADA, püüavad tõestada oma ausust igal võimalikul viisil meedias. Minu arvates selline pidev aususe toonitamine seab tegeliku aususe kahtluse alla.

Tegelikult tuleb ausus välja teenida tegudega!

Ju siis oma ausatest tegudest jääb väheks ja on ikka vaja oma ausust pidevalt esile tuua.

Sama joont peab ka oma leivaisa toetuseks WADA ekspert ja Eesti Antidopingu Agentuuri juhatuse liige Kristjan Port.

Just Kristjan Pordi väljatoodud Andrus Veerpalu ühest ja samast algmaterjalist võetud kasvuhormooni A ja B proovide suur erinevus (~30%) on ebanormaalne. Kristjan Port peab sellist mõõtmisel tekkivat viga aga loomulikuks. Võib olla oleks asi põhjendatud, kui analüüsi võtmise ja uuringuga oleks tegelenud algaja või õpilane. WADA puhul selline jutt ennast ei õigusta! Just nagu keemia polekski täppisteadus!?

Tundub, et WADA kasutab siin alkeemiat – vaatab lakke ja hiljem toonitades oma ausust, püüab resultaati õigustada!

Hoopiski kurioossem on aga Kristiina Šmiguni dopinguafäär 2002. aastal.

Algas see K. S. uriiniproovi võtmisega, kusjuures kaaskirjale jäeti märkimata, kas kogemata või meelega, K. S. sugu. Proov pannakse aga numbri alla, s. t. ei ole nimeline. Nii saadetakse ka laboratooriumist uuringu tulemus numbri all WADA keskusesse, kus aga number pannakse juba kokku nimega, inimesega, antud juhul Kristiina Šmiguniga.

Nimi „Kristiina“ peaks olema kogu maailmas piisavalt levinud ja tuntud kui naise nimi!

WADA keskuse töötajad võrdlesid aga Kristiina Šmiguni analüüsi näitu „isastele“ määratud parameetritega ja saidki positiivse tulemuse!

Nii, et eksimatu ja „erapooletu“ WADA töötajad eksisid kaks korda järjest ühe ja sama sportlase juures! Ja seda põhjusel, et asi oleks kindlam.

Sellega WADA rikkus rängalt oma usaldusväärsust ja tundub, et veel korruptiivsete vahenditega!

Kellele seda vaja oli? Kes sellest kasu sai?

Profiiti lõikas siin eeskätt norra suusatamine ja norra naiste esinumber Bente Skari, kes sel hetkel oli teel MM—karika üldvõidule ja kelle ainsaks potentsiaalseks ohustajaks oli kerkinud eestlanna Kristiina Šmigun.

Selle dopinguafääriga suutis aga WADA ära rikkuda kogu selle hooaja suusatamise ja jättis kindlasti ebasoodsa jälje kogu järgnenud karjäärile.

Ja alati naeratav Bente Skari võitiski MM-karikavõistluste suure kristallkarika. Ja mis oli Bente Skaril viga alati naeratada, kui ta teadis, et tema taga on norra rahvas ja norra kroon.

Ma saan väga hästi aru, et norra rahvale ei meeldi, kui nende rahvusspordiala kipuvad tumestama teiste rahvuste ja eriti veel ei tea kust tulnud –eestlaste võidud!

Mind paneb imestama ja väärib märkimist, kui hästi olid ajastatud nii Kristiina Šmiguni kui ka Andrus Veerpalu dopingutestid.

Andrus Veerpalu sportlikku vormitõusu ja tippvormi ajastamise oskust arvestades, oli ta ju Holmenkolleni MM 2011, see on norrakate endi kodus, üks põhifavoriite 50 km klassikadistantsil ja koos sellega ka norra ebajumala Peter Nordhugi ohustajaid.

Ja norrakad olid julged –kui õnnestus Kristiina Šmiguni dopinguafäär, miks siis mitte Andrus Veerpalu oma!

Ja õnnestuski!

Ma olen veendunud, et need norrakate ja WADA ettevõtmised ei kahjustanud mitte ainult Kristiina Šmiguni ja Andrus Veerpalu suusakarjääri, vaid lõi valusasti ka eesti suusatamise kapsaaeda. Andrus Veerpalu küll lõpetab, aga peab see lõpp siis nii valuline olema. Kindlasti kujutas Andrus Veerpalu oma tegevsportlase karjääri lõpetamist endale ette tunduvalt helgemana. Oli ju läbi käidud küllaltki pikk ja edukas tee murdmaasuusatamises maailmatasandil.

Kristiina Šmigunil jäi aga selle alatu dopinguafääri tõttu nii mõnigi medal tiitlivõistlustel saamata.

Ja meie suusaliit!? Ja kuigi naisi seal ei ole, on nagu vanade turunaiste organisatsioon või veel õigem – lasteaed! Ei mõistuse raasugi! Kõik ainult õigustavad enda käitumist ja hoiavad oma tagumikku!

Mul on jäänud mulje, et kõige suuremad teiste peale kaebajad ja viite osutajad keelatud dopinguainete kasutamisele ongi norrakad. Praktiliselt kõik, kes norrakatest murdmaasuusatamises julgevad olla paremad, saavad ka vastava süüdistuse kuni dopinguanalüüsini välja. Kui selline käitumine norrakate poolt muud ei tee, siis süüdistatava sportlase hooaja rikub see kindlasti, kui mitte rohkem. Ühesõnaga – surve täidab alati oma ülesande!

Selge näide on siin Kristiina Šmiguni juhtum ja võib olla ka Andrus Veerpalu oma.

Umbes nii, et mis need eestlased siis tulevad siia meie õue peale ärplema!

Minu nooruses reklaamiti rahvusvahelisi spordivõistlusi suure rahvaste sõpruse peona!

Kui armeenia raadiolt küsiti – mis on rahvaste sõprus, siis armeenia raadio mõtles ja vastas—rahvaste sõprus on see, kui kõik venemaa rahvad – venelased ja eestlased, lätlased ja ukrainlased, leedukad ja valgevenelased, aserbaidžaanid ja armeenlased, tulevad kokku ja lähevad Gruusiale kallale.

Siin võiks isegi paralleele tõmmata! Elu läheb aga edasi!

Minu arvates tuleks WADA usaldusväärsuse tõstmiseks iga paari aasta järel välja vahetada WADA juhtorganid täielikult ja vähemalt 2/3 kogu WADA personalist, kusjuures need koosseisud peaksid haarama kogu WADA liikmeskonda ja võiks olla proportsioonis liikmesriikide elanike arvuga.

Ma küsin lõpetades – kas me tõesti ei suuda lahti saada nii autoriteetses organisatsioonis nagu WADA korruptsioonist ja Vana-Rooma keisririigi tõekspidamisest - Quod licet Jovi, non licet bovi!

30. aprill 2011. Kolumnist Endel Laidoner

MTÜ AUDRU UISUMEISTRID

Kogu oma töötamise 1961.a. alates olen püüdnud kursis olla meie väikese eesti rahva saavutustega spordis, kaasa tundnud muredele ja rõõmustanud edu üle.

Edasi ei pääse ma aga üle ega ümber ennast avamata. Pean sellest kirjutama, muidu arvavad paljud, et mis see loomakasvataja ka spordist teab!

Võin öelda, et tänaseks olen ma jõudnud tagasi oma lapsepõlve ja nooruse unistuse ja armastuse – kiiruisutamise juurde. Tõuke andis selleks minu kohtumine Audru Spordihoone juhataja härra Jaan Mooritsaga 2008/09. aasta talvel spordihoone saalis rulluisutamisega alustades, milliseks tegevuseks ma härra Siim Suursillalt lahkelt loa sain.

Võin julgelt öelda, et kohtasin Jaan Mooritsa näol universaalselt spordijuhti, kes tegeleb ise ja tunneb paljusid spordialasid, on täis energiat ja tahet tegutseda. Minu arvates ja kogemuste järgi peabki kõigepealt tahe olema. Kui tahet pole, ei tule asjast midagi välja!

Esmalt püüan näidata enda arengut sportlaseks kujunemisel. Olen tänaseni veendunud, et sport tegi minust inimese, andes mulle palju kaasa edaspidiseks elus.

Kõige aluseks spordis pean ma mitmekülgsust. Varases nooruses peab laps tegelema mitmete (et mitte öelda paljude) spordialadega. See on vajalik keha harmooniliseks väljaarendamiseks, et poleks vaja hiljem spetsialiseerumisel hakata korvama varasemaid puudujääke.

Minul algas see põrandavõimlemisega II klassis.

Tennisetreeningutega alustasin ma V klassis, kusjuures tennises kuulusin Viljandi võistkonda X klassis eesti koolinoorte spartakiaadil.

Olen tegelenud veel kergejõustiku, poksi, tõstmise ja jalgrattasõiduga. Ma nagu otsisin enda jaoks unelmate spordiala.

Alles VI klassis õppisin ma uisutama klassivenna pantsidega (vene hokiuisud). Järgmisel aastal õppisin juba Viljandi Laste Spordikoolis kiiruisutamist ja võistlesin juba samal aastal (1952) Viljandi võistkonnas Tartus Raadi tiigil Eesti esivõistlustel kiiruisutamises.

1953. a. tulin kiiruisutamises Pärnu oblasti koolinoorte meistriks 15 aastasena nooremas vanusklassis, võites kõik distantsid absoluutselt parimate tulemustega (vanema vanusklassiga võrreldes).

1954. a. võitsin ainukordse Eesti kuue linna-rajooni – Haapsalu, Pärnu, Kohtla-Järve, Viljandi, Rakvere ja Narva – matskohtumise kiiruisutamises täiskasvanutele Nelijärvel ja aitasin sellega kaasa Viljandi üldvõidule.

1955. ja 1956. a. võitsin ETKVL-i talispartakiaadidel kõik distantsid kiiruisutamises.

1953. a. lõpetasin Viljandi Laste Spordikooli kiiruisutamise osakonna ja juba järgmisel aastal usaldati mulle Viljandi Laste Spordikooli ja spordiühing Kalev kiiruisutajate õpetamine..

Jalgratast olen sõitnud ainult ühel aastal (1954 sügis – 1955 sügis). Tänu mitmekülgsusele ilma erialase treeninguta, võitsin 1955. a. suvel Viljandi rajooni koolinoorte spartakiaadil ülekaalikalt 25 km ja 50 km maanteesõidud – võitsin rohkem kui 4 minutiga järgnevat.

Ja kuigi ma olin oma keskkooli ainuke rattasõitja, tõid need võidud minu keskkooli esikohale rattasõidus. Samas võitis minu keskkool – Viljandi II Keskkool -- ka 1955. a. Viljandi rajooni koolinoorte suvespartakiaadi.

Mul on olnud õnn võistelda viiel aastal (1952 – 1956) kõigil tol perioodil Eestis kasutusel olnud uisuradadel – Tartus Raadi tiigil (400m), Tallinnas Kadrioru staadionil (400), Nelijärvel (400), Elvas (400), Viljandi järvel (400), Tartus Tamme staadionil (400), Tartus Raudtee Tehnikumi staadionil(333), Viljandi II Keskkooli pargis (260). Tol ajal oli kiiruisutamine Eestis küllaltki levinud – praegusega võrreldes – ja riiklikult doteeritud spordiala.

Põhiline kiiruisutamise tehnika täiustamine toimuski võistlustel – paremaid tehnikamehi jäljendades. Oli vaja kõrget eneseanalüüsi. Oli vaja jõuda niikaugele, et sa tunnetasid läbi saapa ja uisu jääd, et sa tunnetasid oma keha liigutusi sõrme- ja varbaotsteni välja.

Eriti on mind viimased viis aastat huvitanud perspektiivikamate noorte sporditegevus ja murdmaasuusatamise vaba- ehk uisustiil – murdmaasuusatamise areng ja FIS-i osa selles.

Ja just viimastel aastatel esineb noortel suhteliselt palju sporditraumasid. Ma olin ise peale keskkooli lõpetamist sporditraumade ohver – tänu vähesele inimese anatoomia ja füsioloogia tundmisele ja pidin seetõttu spordiga lõpparve tegema. Tänaste noorte juures tundub aga viga olevat mitte sobivate (valede) spordialade valikus ja treenerite madalas kvalifikatsioonis (on sama rumalad, kui mina oma nooruses). Näiteks on suur viga tõstekangiga liialdamisest enne 18-eluaastat ja eriti veel 12-14 aastaste tüdrukute poolt (meedia andmetel). Selles osalevad treenerid peaks saama karistada! Rikkuda noortel ära lülisammas arengueas on lihtsalt julm ja asjatundmatu. Minu nooruses olid inimkeha üldfüüsiliseks arendamiseks tõstesaalid ainult tõstekangi, hantlite ja sangpommidega; nüüd on jõusaalid kõigi mõeldavate vahenditega. Jätame kangi ikka tõstjatele. Teistele annab kang küll tugevad ja jämedad, kuid tuimad lihased. Tõstekangi vale ja väära kasutuse tõttu jõu arendamiseks on tänaseni Eestis pidurdunud kiirjooksu areng, samuti teiste lihaste erksust nõudvate spordialade arengud. Sellega seoses ei saa ma rahul olla meditsiini osaga spordis – jääb mulje, et sportlased on meditsiini jaoks (nagu kogu rahvas). Tegelikult peab aga meditsiin olema sportlaste jaoks.

Näiteks läks 2007. aasta paljudel meie sportlastel ja eriti perspektiivkatel noortel „vett vedama“ traumade tõttu. Enim kannatasid traumade käes kergejõustiklased ja iluuisutajad. Meedia võimaldab mul loetleda ainult vabariigi paremaid – kiirjooksjad Ksenja Balta, Marek Niit, Henri Sool, Martin Vihmann, Argo Goldberg, praktiliselt kõik mitmevõistlejad, iluuisutajad Grethe Grünberg, Jelena Glebova. Seejuures paneb mind imestama meedias kajastamist leidnud Mihkel Mardna täiesti ebaprofessionaalne suhtumine Jelena Glebova vigastusse. Kuid need on ainult tipud. Kui palju on aga teistel traumasid?

Jääb mulje, et traumad on suuresti tingitud koostöö puudumisest arstidega. Minu arvates annaks siin ideaalse tulemuse koostöö vormis – sportlane – treener – arst.

JA siis – meedia ja sport – meedia osa spordis.

Kuidas me noort sportlast veel stimuleerime kui mitte meedia kaudu? Kui veel kümmekond aastat tagasi kandis televisioon vabariiklikke spordivõistlusi üle täies mahus, siis praegu teeb seda vaid osaliselt (näiteks BIG-kuldliiga) või ei tee üldse. Kuna meil noori sportlasi vabariigi tasemel jääb järjest vähemaks, tuleks ikka neid kõiki näidata. Siiani ei ole aru saanud, et meie vabariigil oleks muid ja paremaid stiimuleid noorte spordi propageerimiseks ja noorte spordi juurde meelitamiseks. Praegu on meedia osa aga kesine ja on tuline kahju, kui see nii jääbki.

Nende murede ja teemadega seoses õnnestus mul 2007. aasta suvel jõuda Eesti Olümpiakomitees selle presidendi härra Mart Siimani juurde tunniajasele vastuvõtule. Pool ajast kulus Ksenja Balta sporditeele ja tulevikule. 18-aastaselt jooksis K.B. 100 m 11,5 sek ja 200 m 23,05 sek ja seda mitmevõistluse treeningute kõrvalt. On kahju, et K. B. treener nägi temas siis ainult mitmevõistlejat ja kaugushüppajat. Ka Mart Siiman nägi Ksenja Baltas ainult mitmevõistlejat, mis ainsa alana viiks K. B. maailmas esimese kümne hulka. Kuna K. B. oli tolleks ajaks juba ligi aasta ravinud kaugushüppes saadud traumat, küsisin otse – kas tahame jätkata kahtlase väärtusega alasid – nagu mitmevõistlus ja kaugushüpe –kuna tema konstitutsioon ei võimalda kuulitõuke ja odaviske (mitmevõistluse alad) erilist arengut ja saame tulemuseks keskpärase sportlase, pidevate traumade võimalusega ja koos kartusega kaugushüpet sooritada, või teeme Ksenja Baltast kiirjooksja, kelle sarnast Eesti varem näinud pole. Ütlesin veel, et õige ala valiku ja talle omase loomuliku kiiruse arendamise tulemusel võiks Ksenja Balta olla Pekingi OM finaalis mõlemal kiirusalal (11,0 – 22,0).

Sellel hetkel ei olnud veel kõik kadunud.

Mis Ksenja Baltast tänaseks saanud on, teame juba! Kahjuks on tema sportlastee olnud raske. Nelja aasta jooksul on K. B. saanud osaleda kümnekonnal võistlusel kaugushüppes, millest ühel krooniti Euroopa sisemeistriks, ülejäänutel ei jõudnud aga poodiumilegi. Neist vähemalt pooltel võistlustel kaasnesid aga uued traumad. On kahju, et meie kõrge spordijuht ei saanud minust aru ja suhtus niimoodi Ksenja Balta arengusse, kelle taolisi minu nägemuse järgi ilmub meie hulka ainult üks mitme põlvkonna jooksul. Praeguseks on aga K. B. konstitutsioon nii ära rikutud ja traumadest räsitud (ikkagi ligi viie aasta jooksul), et ka kõrgetasemelisest kiirjooksust ei tule enam midagi välja.

Härra Mart Siimaniga rääkisime veel Margus Hundist ja tema omapead jätmisest 18-aastaselt oma parimas arengueas. Praegu võib öelda, et Margus Hundi areng on seiskunud ja tõenäoliselt on M. H. Eesti kergejõustikule ka kadunud.

Mul ei tule küll meelde ühtegi nii suure potentsiaali ja perspektiiviga sportlast, kui Ksenja Balta ja Margus Hunt. Minu arvates on andestamatu, et me nende potentsiaali ei ole suutnud ära kasutada. Millegipärast on mul tunne, et nad ka ise saavad aru, et nendega on käitutud valesti ja nende potentsiaal on jäänud avamata.

Mulle jääb isegi mulje, et kellelgi funktsionääridest on olnud hirm, et tulevad nende hoolealuseid ohustama.

Võtku seda eestlase kadedust, õelust ja lauslollust see ja teine.

Härra Mart Siimaniga leidsime ühise keele ainult meditsiinilist teenindamist ja selle seost spordiga arutades. Ka M. S. leidis selle olukorra normaalsest kaugel olevat, mida on vaja tublisti parandada.

Mul on siiralt hea meel kohtumise üle Jaan Mooritsaga. Suuresti tänu temale olin sunnitud meenutama oma noorust, sõpru ja võistluskaaslasi. Ja kui Jaan Moorits tuli välja uisuraja rajamise ideega suvel rulluisutamiseks ja talvel igasuguseks uisutamiseks kuni kiiruisutamiseni, olin ma kahel käel nõus kaasa lööma. Mind hakkas ennastki huvitama, kas ja milleks ma enam suuteline olen!

Olen televisioonis näinud Tallinna liuvälju ja nendel uisutamist. Seda kõike on kahju vaadata, kuna uisutamise oskust näeb nendel liuväljadel ääretult vähe. See ei ole isegi mitte tritsutamine, vaid hoopis kakerdamine nii nagu keegi sellest aru saab või saada tahab.

Väga tahaks, et meie ettevõtmine lõpeks paremini. Et meie lapsed ja noored enam vähemgi valdaksid uisutamist, et nad oleks saanud mingitki koolitust.

Arvestades minu tegevust nooruses kiiruisutajana, minu kaheaastast treeneritööd noorte kiiruisutajate õpetamisel, kohtunikutööd kiiruisutamisvõistluste läbiviimisel, samuti eelnenud kirjapanekul põhinevat analüüsivõimet, tunnen ise, et peaks toime tulema uue väljakutsega.

Lõpetades ütleks, et kiiruisutamine on üks kiiremini arenenud spordialasid maailmas viimase 40-aasta jooksul. Nimetagem vaid – sisehallid, superlibisemiseks saadud jää koostis, uisutaja varustuse pidev täiustumine (uut tüüpi kiiruisud) ja kindlasti veel palju muudki. Eestis praegu vastavad võimalused on rohkem kui ahtakesed.

Näitena võiks ära tuua veel olümpiavõitja Ants Antson sõitis looduslikes tingimustes 10000m 17 minutiga, siis praegu sõidavad maailma parimad sama maa hallides 12 minuti piires.

Ja kuigi Eestis puuduvad kiiruisutamise tarvis jäähallid ja on ainult üks 250 m ringrada Adaveres, on ka siin saavutatud tulemused rekordilised. Lisaks on eesti väikesearvuline kiiruisutajate pere kasutanud ära võimalusi treenida ja võistelda raja taga sisehallides.

Sellega tahtsin ma näidata seda, kui kaugele võib viia tehniline progress kiiruisutamises.

Ants Antsoniga füüsiliselt ja tehniliselt võrdset meest ma praegu Eestis siiski ei näe.

Meie praegune parim naine – 16-aastane Saskia Alusalu – on aga tõesti haruldane leid kiiruisutamises ja ta võib jõuda nii kõrgele kui kaugele oskusliku treenimise juures, kui tervis vastu peab ja liiga vara läbi ei „küpsetata“. Tahe tundub tal selleks tugev olema. Selliste omaduste ja oskustega naist ja veel nii noort, pole ma Eesti kiiruisutamises varem näinud!

Kindlasti väärib ja vajab Saskia Alusalu nii väga häid juhendajaid kui korralikku toetust kõrge lõppsihi saavutamiseks.

27. märts 2011. a. Kolumnist Endel Laidoner

Murdmaasuusatamine – Holmenkollen MM 2011 valguses

Minu esimesest ülesastumisest suusatamises, eriti vabatehnika arengust ja osast murdmaasuusatamises saab tänavu (2011) oktoobris kolm aastat.

Sporditähes nr. 23 20. oktoobrist 2008 ilmunud kirjatööga lootsin laialdast diskusjooni suusatajate ja suusakorüfeedega. Vastas aga ainult Kaarel Zilmer, kes oma kirjatööga soovis minu suu sulgeda, igatahes mitte diskusjooni minusugusega. Vähe sellest – K. Z. Nimetas kõike minupoolselt täielikult luuluks.

Ütlesin juba siis, et diskusjooni puudumine meie rahvuslikuks spordialaks kujunenud murdmaasuusatamise arenemise üle on ohtlik ja ei soodusta eriti vabatehnika arengut.

K. Z. seisukoht näitab toimuva suhtes suusatamises ülimat rahulolu, mis ennem pidurdab kui soodustab suusatamise – eriti vabatehnika – arengut.

Kahjuks näitavad minu oletused murdmaasuusatamise olukorrast meie vabariigis tõesed olevat. On kahju, kui meie suusatamist juhivad nii ühekülgsed ja silmaklappidega inimesed.

Kahjuks näitab ka meie rahvuslik spordiala ennem hääbumise märke kui arengut!

Võib olla olete juba märganud, et ma olen püüdnud vältida väljendit „uisutehnika“. Ma olen aru saanud, et see nõelab erilasena suusatajaid ja suusakorüfeesid. Milleks tuletada meelde seda, mida ei osata ja millest aru ei saada või ei tahetagi aru saada.

Ja kuigi ma oma nooruses olin rahuldava tehnikaga kiiruisutaja ja oma südames olen seda tänaseni, ei vaata ma teiste spordialade peale tendentslikult, viltu ja kinniste silmadega. Üldiselt meeldivad mulle kõik spordialad, kus meie väikese eesti rahvuse esindajad maailma ulatuses silma paistavad. Püüan neid analüüsida ja mõelda, kas midagi saaks paremini. Mulle tundub, et just selles osas jäävad meie treenerite ja spordijuhtide tahe ja oskused puudulikuks ja on tendentslikud..

Ja kuigi meie meedia vaatab mööda maailma tasemel sportlaste antud intervjuudest (ju see näitab nende taset), toon ma siin ära osa intervjuust Justyna Kowalczykuga 16. jaanuaril 2009 Eurospordi kanalil saates „Breaking the ICE“, kus J. K. tunnistas, et oma edu eest võlgneb ta palju oma tiimile, kellest ta tänas eraldi Poola kiiruisutamise treenerit ja tema abi vabatehnika suusatamises.

On kahetsusväärne, et me Dario Cologna edu tahame põhjendada tema suhteliselt suurema hapnikutarbe võime (kuni 10%) ja mitmekülgsusega. Nendega on küll raske põhjendada meie suusatajate suurt mahajäämust. Kes on keelanud ja keelab meie treeneritel noorte arengut mitmekesistada? Me räägime ainult, kuidas meie parimad juba 2-3 aastaselt suusatasid ja ega nad teisi spordialasid teagi.

Isegi meie kuulus Mati Alaver leiab, et D. C. omadus mitte karta kondakti kaasvõistlejatega tuleneb tegelemisest mäesuusatamisega –ikkagi suusatamisega.

Nii et, ega meie suusatreenerid (ja suusatajad) oma kõrvadest kaugemale ei näe ja peale suusatamise ja just klassikalise suusatamise, eriti ei tunnista.

See aga , et kehalist trügimist ja kondakti kaasvõistlejatega õpetab just jalgratta grupisõit, meie suusatreenerid ei tea.

Me tunnistame, et D. C. tippmurdmaasuusatajaks saamisel on suur osa varases nooruses tegeldud mäesuusatamise, jalgrattasõidu ja jalgpalliga.

D. C. kehaline liikuvus ja koordinatsioon viitavad aga sellele, et ta on enne murdmaasuusatamise juurde jõudmist tegelenud ka piisaval tasemel uisutamisega.

Kahtlemata mängivad D. C. puhul suurt rolli tahtelised omadused ja põhjalikkus ja kõrge eneseanalüüsi võime.

Kõik see ongi D. C. võimaldanud tõusta murdmaasuusatamises universaalina maailma tipptasemele suhteliselt kiiresti ja suhteliselt hilisest murdmasuusatamisega alustamisest hoolimata.

Mingit fenomeni ma Dario Colognas ei näe!

Seda tõestab ilmekalt ka Holmenkolleni MM 2011, kus D. C. ei jõudnud poodiumilegi.

Holmenkolleni MM-i valguses ütlesid meie murdmaasuusatajad –lihtsalt ei jõudnud sõita. Nii raskeid radu ei olnud nad treeningutel sõitnud.

Kas Holmenkolleni rajad olid tõesti uudiseks meie treeneritele? On unustatud lihtsalt vana tõde – raske õppusel, kerge lahingus (Suvorov). Ja ainsana suutis sellest üle olla Jaak Mae! Ometi oli ka Holmenkolleni MM 2011 kõigile suusatajatele, treeneritele ja kõigile asjaosalistele juba mitu aastat varem teada.

Tahes või tahtmata ei saa ma siin üle ega ümber Marit Björgenist!

Kas ka fenomen?

Või lihtsalt võrdsem võrdsete hulgas?

Kui fenomen, siis tuleks Marit Björgen panna ühte ritta jamaika lühimaajooksja Usain Bolti ja ameerika mitmevõistleja Eatoniga. See just nagu ei sobi. Nende tulemused on saavutatud ausalt, ilma dopinguaineid tarvitamata.

Nii et ikkagi võrdsem võrdsete hulgas!

Oli masendav vaadata Marit Björgeni üleolekult sookaaslastest Holmnkolleni MM 2011 taustal. Ja on avalikult teada, et selliste tulemusteni on M. B. jõudnud norra suusajuhtide ja funktsionäride „abiga“. Meie vastavatel inimestel on, mida norrakatelt peale suusatamise õppida, kui enda peegli ees imetlemisest aega üle jääb.

Selline lugu on spordiajaloos küll esmakordne, kus antakse ametlik luba dopinguaine tarvitamiseks sookaaslastega „võrdsuse“ saavutamiseks. Loodetavasti see kunagi hiljem korrikeeritakse – kahjuks hilja. Au ja kuulsus on ammugi jagatud.

On huvitav, mis saab Kaija Udrase bronhiaalastmast? Kas Kaija Udrasele antakse luba tarvitada optimaalselt astmaravimeid nagu Marit Björgenile? Ja kas leitakse Kaija Udrasele sobivad ja suusatamist profi tasemel soodustavad ravimid?

Ei saa ma aga üle ega ümber Kristina Smigunist! Muidugi biograafija taustal.

Ma ütleksin, et koostöös Kristinaga on Jaan Martinson kirjutanud superraamatu. Ma teadsin ennegi, et spordifunktsionäride ja treenerite töö ei ole tasemel. J. M. toob siin ilusasti ja selgelt välja, et vastavad inimesed neile usaldatud töö asemel soojendavad end sportlaste ja nende saavutuste taustal.

Ka saab siin järjekordselt selgeks, et vabariigi koondiste treenerid ei tohi omada enda õpilasi, sest nad ei suuda olla erapooletud.

Näeme aga ka, mis viis Kristina tippu! Kõigepealt ääretu töötahe ja mitmekülgsus juba varases nooruses, edasi aga lati kõrgele asetamine ja tahtmine olla kõigist parem.

Ja Jumalale tänu, et tervis vastu pidas!

Kuipalju energijat kaotas aga Kristiina selles võitluses spordi funktsionäridega?

Igatahes oleks Kristiina soodsama kliima korral toonud mõnegi medali rohkem tiitlivõistlustelt.

On tuline kahju, et inimesed, kes peaksid mõtlema eesti spordi tulevikule, ei tee seda üldse. Olen varemgi öelnud, et me ei saa andekate noorsportlaste saatust usaldada ühe inimese – treeneri hoolde, kuna see käib talle üle jõu.

Arvestades eesti rahva väiksust (vähesust), tuleks treenereid ja vähemalt parimaid sportlasi pidevalt ära kuulata ja soovitavalt suunata.

Kui meil on aga eesti spordi lähitulevik ja üldse tulevik ükskõik, siis laseme aga vanas vaimus edasi.

Märts 2011 Kolumnist Endel Laidoner

Kas rahas peitub õnn?

Arvan, et pool inimkonnast vastab sellele jaatavalt, ülejäänud aga eitavad rahas peituvat õnne.

Milles siis viimaste arvates peitub õnn?

Materialistina ühinen ma meie rahvaesindajate põhimõttega -- õnn peitub raha rohkuses. Viimases Riigikogu koosseisus on saadikuid, kes aastaid tagasi ütlesid, et 500 eesti krooniga kuus elab ära küll. Millegipärast eelistavad nad tänaseni enam kui 100 korda suuremat sissetulekut. See on mõistuse vastane, kuidas on jõutud sellise tulemuseni! Algas see iseendale töötasu määramisest, millele järgnesid nn hüvitised. Hüvitiste määramise algatajaks oli endine kolhoosi esimees Toomas Varek. Tõenäoliselt tema ainsana viimastest rahvaesindajatest oli kolhoosi esimehena saanud maitsta sotsialismiaegseid hüvitisi majandi juhtidele ning analoogselt ja nahhaalselt määrati need nüüd endile ise. Ja lõpuks – vist oli RK ainuke töö(amet), kus „masu“ ajal ei vähenenud sissetulekud vaid ennem isegi suurenesid.

Täielik teater mängiti Riigikogus maha taastuvenergia hinna kujundamisel urmas Sõõruma ettepanekust lähtudes. Kui Sõõrumaa soovis taastuvenergia kwh hinnaks 1.15 EK, siis RK kinnitas uueks hinnaks 1.35 EK ja seda ühel häälel. Selle peale ütles Sõõrumaa – aga ma ei tahtnudki ju nii palju. Mis õigusega RK toimis niimoodi –võttis selle raha oma määruse alusel minusuguste(rahva) taskust ja andis Sõõrumaa taolistele(patriitsidele). Mina sellega nõus ei ole!

Kõik viitab sellele, et siin toimis teene teene vastu. Oletan, et S. pani varem iga rahvaesindaja lauale ümbrikuga 100 000 EK, ehk kokku 10 100 000 EK. Uus – 0.20 EK – kõrgem kwh hind kattis selle väljamineku paari kuuga ja edasi andis juba superkasumit.

Teatud erafirmade kasuks tehtud otsuseid nende tootehinna määramisel on RK hinge peal veel teisigi.

Kas need erafirmad on võrdsemad võrdsete hulgas?

Kuhu jäävad turumajandus ja vabakaubandus?

Kuhu jäävad tarbiakaitse ja konkurentsiamet?

Ja õiguskantsler Indrek Teder?

Taastuvenergia ülikõrge hinna määramine RK-s käis põgusalt läbi ka ETV saates „Vabariigi kodanikud“ 18. jaanuaril 2011. a., kus Ülle Madise selle nagu möödaminnes välja tõi. Indrek Teder oli aga päris vait. Küsimuses oli parteide rahastamise läbipaistmatus. Oli näha, et keegi ei taha radikaalset otsust välja pakkuda. Jüri mõis tunnistas aga olukorra isegi heaks.

Ainuke tulemuslik otsus oleks siin erafirmade kasuks tehtud otsuste ja nende tootehinna määramine RK tasemel ära lõpetada! Ja parteide rahastamine muutuks korrapealt läbipaistvamaks.

Sõõrumaa juhtum on aga tõenäoliselt väga iseloomulik ja ka õpetlik. Kuna S. RK tasandil midagi rohkemat saada ei looda, siis ei ole ka viimase kolme aasta jooksul tema rahakoti rauad avanenud parteide toetuseks.

LENNART MERI ja eluaegsed kohtunikud.

Tule taevas appi! Kas nii erudeeritud mehel, nagu LM toimus ajude pehmenemine või mängis rolli mõni muu põhjus (nagu – veri on paksem kui vesi), kui ta määras eluaegseks kohtunikeks praktiliselt sotsialismiehituse kooliga inimesed.

Terve kohtusüsteem on üles ehitatud selliselt, et kohtunik ei vastuta enda tehtud otsuse eest. Ja raha võtab eesti inimene vastu alati – olgu või kohtunik. Me räägime meedias sellest kümnekonnast kohtunikust, kes on „meelehea“ võtmisel vahele jäänud. Neid kohtunikke aga, kes ei ole vahele jäänud, on kindlasti kordades enam. Võib olla on see ametkond kõige enam korrumpeerunud Eestis?

Eestlane tahab hirmsasti raha ja sellega kaasnevat võimu. Võimu saavutades aga kindlasti kuritarvitab seda. Vahele jäädes mängib kõigepealt lolli ja kui sellest ei aita – on süüdimatu. Ja tulebki puhtalt välja.

Mäletan, et minu vanemad rääkisid tihti I Eesti Vabariigi ajal juurdunud peremehe tundest. Ja kuigi ma olen samasugune majaomanik nagu minu vanemad, siis peremehe tunnet pole ma maitsta saanud. On ainult kohustused, keelamised ja karistused. Meil on praegu täielikult karistuste vabariik, kusjuures karistused suurenevad ja paljunevad pidevalt.

Ja jõuamegi selleni välja, et meil ei eksisteeri mitte kodanikud, vaid – patriitsid ja plebeid.

Vägisi tuleb ajaloost meelde Rooma keisririik ja selle asukad – patriitsid ja plebeid, esimesed määrused-seadused, kusjuures viimaseid tegid patriitsid plebeide vaoshoidmiseks.

On iseloomulik siin meenutada Lauri Vahtre (kah ajaloolane) ütlemist riigikogulaste hüvede määramise põhjenduseks – kodanike kohus on meid valida ja edasi pole enam nende asi, mis me teeme. Ei ärata nagu erilist usaldust!

Kõik II EV RK-d ja valitsused on tegutsenud patriitside osakaalu ja võimu suurendamise suunas. Siiani on see neil ka õnnestunud. Selle eest peavad patriitsid tänama nõukogude võimu, kes ligi viiekümne aasta jooksul muutis eesti rahva sõnakuulelikuks käsutäitjaks. Ja mis me siin imestame, kui enamik patriitse on sotsialismiaegsete repressiivorganite päritoluga.

Ma küsin ainult – kui kauaks veel?

Üheks läbipaistvaks tegevuseks meie Riigikogu igapäevatöös on – võitlus iseenda sissetulekute vähendamise vastu. Selles tegevuses on riigikogu liikmed täies koosseisus ühe mütsi all.

Kas sellist vabariiki me tahtsimegi?

Kui peab paika klausel, et –iga rahvas väärib oma juhte – siis on ikka uskumatu, kui halvad me oleme, eriti ligimeste ja kaasinimeste vastu!

Oma kirjatööga „Kas rahas peitub õnn?“ ei tahtnud ma kedagi süüdistada.

Toon välja ainult tegeliku olukorra nii nagu mina seda näen. Rõõmu ja rahulolu see muidugi ei valmista.

Quod licet Jovi, non licet bovi!

Mis on lubatud Jupiterile, see ei ole lubatud härjale

Veebruar 2011

FIS-i osa uisusammu ja murdmaasuusatamise arengus üldse. Koolkonnad murdmaasuusatamises

William Kochi hõbemedali võit Innsbrucki OM 1976.a 30 km murdmaasuusatamises ebamäärase suusasammuga oli kui taevakingitus FIS-ile – maailma murdmaasuusatamise organisatsioonile. Küllap oli tol ajal selles organisatsioonis ettenägelikke inimesi, kes ei lasknud Bill Kochi tulemust tühistada. Siiani oli murdmaasuusatamine olnud põhiliselt soomlaste, rootslaste, norralaste ja venelaste pärusmaa. Oli siiski veel näpuotsaga sakslasi, prantsalsi, itaallasi, mõned poolakad, šveitslased ja tšehhid. Sissetungijad pole neile kunagi meeldinud – mäletame veel Kristiina Šmigunile lavastatud dopinguafääri.

Viimase kahekümne aasta jooksul on aga murdmaasuusatamine, eeskätt tänu uisusammule, teinud läbi tohutu arengu. Võib öelda, et suusatamine on muutunud atraktiivsemaks, vaatemängulisemaks, isegi silmnähtavalt nahhaalsemaks.

Vähenenud on klassikalise suusatamise osatähtsus. Täiesti uue alana on juurde tulnud suusasprint mõlemas suusaviisis. Täiesti uudne on ka ühisstart. Kuigi viimane on väga nahhaalne ja tihti rikutakse sellest lähtudes head tava ja võistlusmäärusi suusatamises, pole eriti sellepärast kedagi rajalt maha võetud. Kannataks ju FIS-i eesmärk – emotsionaalsus ja vaadatavus. Kõige selle tulemusena on aga suusatamise kandepind maailmas tundmatuseni muutunud. Võib öelda, et murdmaasuusatamine on levinud peaaegu üle kogu maailma. FIS-il on oma töö üle rõõmustamiseks põhjust.

Jah! Murdmaasuusatamine areneb pidevalt. Eriti aga võistluskalendri ja võistluste mitmekesisuse poolest. Alles kolmandat aastat kogub jõudu “Tou de Ski”, mis paljude arvates tundub ebainimlikuna.

Kõike seda teades jääb arusaamatuks meie suusajuhtide ja treenerite konservatiivsus. Ja arvati veel pikka aega, et uisusamm on rohkem nalja tegemine ja ega see maailmas läbi ei löö. Oli aga selgelt nähtav, et uisusamm on inimestele meeldivam, lihtsam, kergemini omastatav ja ka FIS soosis seda. Meie spetsiaalsed suusagrupid olid aga jäigalt kinni klassikalises suusatamises. Samal ajal teiste spordialade noored talvel suusatades proovisid sõita uisusammu. Ja alles viimasel kümnel aastal on uisusamm tõsisemalt suusatajete poolt kätte võetud, aga ikkagi nagu rohkem kõrvalalana. Ja nii meie põhisuusatajad õpivadki uisusammu nagu Pauli Siitonen ja teised skandinaavia klassikamehed.

Oma nägemuses jagan ma praeguse murdmaasuusatamise maailmas kaheks koolkonnaks:

- Skandinaavia koolkond,

- Kesk-Euroopa koolkond.

Skandinaavia koolkonna moodustaksid suusatajad, kes on alustanud ja karjääri teinud klassikalise suusatamisega. Edasi on aga “häda sunnil” uisusammuga pidanud tegelema. Selgeks näiteks on siin Pauli Siitonen ja teised skandinaavlastest uisusammu “arendajad”. Tundub, et see on vaevaline tee. Kahjuks näevad ja tunnistavad ainult seda teed meie suusakorüfeed. Ju siis samal põhjusel ei julge ka meie suusatreenerid sõna võtta. Kesk-Euroopa koolkonda kuuluvad suusatajad alustasid tõsisemalt suusatamist aga uisusammuga. Nii arenesid juba varases nooruses välja uisusammu tarvis vajalikud puusa ja jalalihased. Ideaalseks osutus aga variant, kus noor inimene osaks enne suusatamisele üleminekut enam – vähem korralikult uisutada.

Tegelik elu on näidanud, et uisusammu valdajal on üleminek klassikalisele suusasammule tunduvalt lihtsam ja kergem, kui vastupidi. Tundub, et Eestis selle koolkonna esindajaid praegu ei ole. Skandinaavia koolkonna esindajate kahjuks peab ütlema, et ega neist keegi põhiliselt jääl uisutada ei oska. Üldiselt on see ka loomulik, sest ega suhteliselt lühikese talvega kahte isandat teenida ei saa.

Kahju on aga sellest, et meie suusatreenerid, korüfeed ja ülikoolide õppejõud uisutamisest midagi ei tea. Minu keskkooli aegsed kehalise kasvatuse õpetajad vaatasid isegi vaenulikult uisutajate poole. Sel ajal olid need ju suusatamisele kadunud. Meie kesk- ja kõrgemad õppeasutused ei ole ju kunagi uisutamisega tegelenud. Minu kiiruisutamise tase ei lugenud minu keskkooli võimelmise õpetajale midagi. Ja kui minu keskkooli direktor ei oleks vahele seganud, oleks mul kogu keskkooli jookusl olnud ainukene koolipoisi hinne – kehaline kasvatus. Ja ega see olukord praeguseks muutunud ei ole – võimlemise õpetajad ja suusatamise treenerid ei oska uisutada. Selle tulemusena on minu arvates nende arusaamine uisusammust murdmaasuusatamises minimaalne, et mitte öelda nulli lähedane. Kaarel Zilmeri arvates on see kõik nutulaul.

Mina ütlen aga, et see on rank puudujääk meie spordiõpetajate ja suusatreenerite kasvatamisel. Kahjuks peame me selle vilju pidevalt sööma ja kui vastavat ettevalmistust ei muudeta võib olukord ainult halveneda.

Ja kuigi ma uisutamisest kirjutada ei tahtnud, siis tuli välja nagu harilikult.

Nii see on. Ma ei ole ennast kunagi suusatamise spetsialistiks pidanud.

Mul on väga valus kõrvalt vaadata ilmselgeid möödalaskmisi suusatamises, mida kas asjaosalised tõesti ei mõista, aru ei saa või ei tahagi aru saada. See kõik on minu nägemus, arvamus ja järeldus murdmaasuusatamisest ja vabasammu arendusest selles viimaste aastakümnete jooksul. Seda kirjutades olen käitunud isiklikest kogemustest ja meie meedias avaldatust lähtudes. Tean isegi, et minu isiklikud kogemused on kaugel täiuslikkusest. Meedia on aga maha maganud tihti võibolla kõige huvitavama, püüdes seda kompenseerida sportlaste vanuse välja toomisega. Suusatamiskorüfeed on aga päris vait olnud.

Oma kirjutamist uisusammust murdmaasuusatamises alustades lootsin ma laialdasele dialoogile. Siiani on aga vaikus. See ei aita põrmugi kaasa murdmaasuusatamise arengule Eestis. Kaarel Zilmeri kirjutis 27.veebruarist 2008 “Sporditähes” ei vii aga dialoogi edasi, vaid enne soovitab minusugustel vait olla. See näitab rahulolu endaga ja saavutatuga. Murdmaasuusatamise arengut see igatahes ei soodusta ja kaasa ei aita.

Küsin lõpuks – kas meil siis üldse iseseisvalt mõtlevaid ja murdmaasuusatamise pärast südant valutavaid inimesi pole?

Kui nii, siis on väga kahju!

Ühes olen ma praeguseks veendunud – ega suusatajad ja nende funkstionäärid minu jutust uisutamise osas murdmaasuusatamises midagi ei arva, et mitte öelda luuluks ei pea (Kaarel Zilmeri moodi).

Ma tean isegi, et see absoluutne tõde ei ole ja ma ei pretendeerigi sellele. Veendunud olen ma aga selles, et see kõik on tõele väga lähedal.

Oleks huvitav teada absoluutset tõde selle kohta, mida mina olen kirjutanud.

Kõige usutavama tulemuse saaks siin uuriv spordiajakirjanik, kes erapooletult, et ei pea aksioomiks Kaarel Zilmeri väiteid, küsitleks kõiki praeguseid maailma parimaid murdmaasuusatajaid nende arenguteest ja tõdemustest, grupeeriks nad siis vastavalt põhilistele erinevustele.

Olen isiklikult nõus kohtuma suusatajatega, kui nad tunnevad, et nende arengus on midagi väga viltu. Ja usun, et me koos jõuame tõele lähemale.

Minul on aeg lõpetada murdmaasuusatamisega praeguseks.

Kui aga tuleb väljakutseid dialoogile, siis tuleb ka minul jätkata.

Jaanuar 2009

Endel Laidoner