FIS-i osa uisusammu ja murdmaasuusatamise arengus üldse. Koolkonnad murdmaasuusatamises

William Kochi hõbemedali võit Innsbrucki OM 1976.a 30 km murdmaasuusatamises ebamäärase suusasammuga oli kui taevakingitus FIS-ile – maailma murdmaasuusatamise organisatsioonile. Küllap oli tol ajal selles organisatsioonis ettenägelikke inimesi, kes ei lasknud Bill Kochi tulemust tühistada. Siiani oli murdmaasuusatamine olnud põhiliselt soomlaste, rootslaste, norralaste ja venelaste pärusmaa. Oli siiski veel näpuotsaga sakslasi, prantsalsi, itaallasi, mõned poolakad, šveitslased ja tšehhid. Sissetungijad pole neile kunagi meeldinud – mäletame veel Kristiina Šmigunile lavastatud dopinguafääri.

Viimase kahekümne aasta jooksul on aga murdmaasuusatamine, eeskätt tänu uisusammule, teinud läbi tohutu arengu. Võib öelda, et suusatamine on muutunud atraktiivsemaks, vaatemängulisemaks, isegi silmnähtavalt nahhaalsemaks.

Vähenenud on klassikalise suusatamise osatähtsus. Täiesti uue alana on juurde tulnud suusasprint mõlemas suusaviisis. Täiesti uudne on ka ühisstart. Kuigi viimane on väga nahhaalne ja tihti rikutakse sellest lähtudes head tava ja võistlusmäärusi suusatamises, pole eriti sellepärast kedagi rajalt maha võetud. Kannataks ju FIS-i eesmärk – emotsionaalsus ja vaadatavus. Kõige selle tulemusena on aga suusatamise kandepind maailmas tundmatuseni muutunud. Võib öelda, et murdmaasuusatamine on levinud peaaegu üle kogu maailma. FIS-il on oma töö üle rõõmustamiseks põhjust.

Jah! Murdmaasuusatamine areneb pidevalt. Eriti aga võistluskalendri ja võistluste mitmekesisuse poolest. Alles kolmandat aastat kogub jõudu “Tou de Ski”, mis paljude arvates tundub ebainimlikuna.

Kõike seda teades jääb arusaamatuks meie suusajuhtide ja treenerite konservatiivsus. Ja arvati veel pikka aega, et uisusamm on rohkem nalja tegemine ja ega see maailmas läbi ei löö. Oli aga selgelt nähtav, et uisusamm on inimestele meeldivam, lihtsam, kergemini omastatav ja ka FIS soosis seda. Meie spetsiaalsed suusagrupid olid aga jäigalt kinni klassikalises suusatamises. Samal ajal teiste spordialade noored talvel suusatades proovisid sõita uisusammu. Ja alles viimasel kümnel aastal on uisusamm tõsisemalt suusatajete poolt kätte võetud, aga ikkagi nagu rohkem kõrvalalana. Ja nii meie põhisuusatajad õpivadki uisusammu nagu Pauli Siitonen ja teised skandinaavia klassikamehed.

Oma nägemuses jagan ma praeguse murdmaasuusatamise maailmas kaheks koolkonnaks:

- Skandinaavia koolkond,

- Kesk-Euroopa koolkond.

Skandinaavia koolkonna moodustaksid suusatajad, kes on alustanud ja karjääri teinud klassikalise suusatamisega. Edasi on aga “häda sunnil” uisusammuga pidanud tegelema. Selgeks näiteks on siin Pauli Siitonen ja teised skandinaavlastest uisusammu “arendajad”. Tundub, et see on vaevaline tee. Kahjuks näevad ja tunnistavad ainult seda teed meie suusakorüfeed. Ju siis samal põhjusel ei julge ka meie suusatreenerid sõna võtta. Kesk-Euroopa koolkonda kuuluvad suusatajad alustasid tõsisemalt suusatamist aga uisusammuga. Nii arenesid juba varases nooruses välja uisusammu tarvis vajalikud puusa ja jalalihased. Ideaalseks osutus aga variant, kus noor inimene osaks enne suusatamisele üleminekut enam – vähem korralikult uisutada.

Tegelik elu on näidanud, et uisusammu valdajal on üleminek klassikalisele suusasammule tunduvalt lihtsam ja kergem, kui vastupidi. Tundub, et Eestis selle koolkonna esindajaid praegu ei ole. Skandinaavia koolkonna esindajate kahjuks peab ütlema, et ega neist keegi põhiliselt jääl uisutada ei oska. Üldiselt on see ka loomulik, sest ega suhteliselt lühikese talvega kahte isandat teenida ei saa.

Kahju on aga sellest, et meie suusatreenerid, korüfeed ja ülikoolide õppejõud uisutamisest midagi ei tea. Minu keskkooli aegsed kehalise kasvatuse õpetajad vaatasid isegi vaenulikult uisutajate poole. Sel ajal olid need ju suusatamisele kadunud. Meie kesk- ja kõrgemad õppeasutused ei ole ju kunagi uisutamisega tegelenud. Minu kiiruisutamise tase ei lugenud minu keskkooli võimelmise õpetajale midagi. Ja kui minu keskkooli direktor ei oleks vahele seganud, oleks mul kogu keskkooli jookusl olnud ainukene koolipoisi hinne – kehaline kasvatus. Ja ega see olukord praeguseks muutunud ei ole – võimlemise õpetajad ja suusatamise treenerid ei oska uisutada. Selle tulemusena on minu arvates nende arusaamine uisusammust murdmaasuusatamises minimaalne, et mitte öelda nulli lähedane. Kaarel Zilmeri arvates on see kõik nutulaul.

Mina ütlen aga, et see on rank puudujääk meie spordiõpetajate ja suusatreenerite kasvatamisel. Kahjuks peame me selle vilju pidevalt sööma ja kui vastavat ettevalmistust ei muudeta võib olukord ainult halveneda.

Ja kuigi ma uisutamisest kirjutada ei tahtnud, siis tuli välja nagu harilikult.

Nii see on. Ma ei ole ennast kunagi suusatamise spetsialistiks pidanud.

Mul on väga valus kõrvalt vaadata ilmselgeid möödalaskmisi suusatamises, mida kas asjaosalised tõesti ei mõista, aru ei saa või ei tahagi aru saada. See kõik on minu nägemus, arvamus ja järeldus murdmaasuusatamisest ja vabasammu arendusest selles viimaste aastakümnete jooksul. Seda kirjutades olen käitunud isiklikest kogemustest ja meie meedias avaldatust lähtudes. Tean isegi, et minu isiklikud kogemused on kaugel täiuslikkusest. Meedia on aga maha maganud tihti võibolla kõige huvitavama, püüdes seda kompenseerida sportlaste vanuse välja toomisega. Suusatamiskorüfeed on aga päris vait olnud.

Oma kirjutamist uisusammust murdmaasuusatamises alustades lootsin ma laialdasele dialoogile. Siiani on aga vaikus. See ei aita põrmugi kaasa murdmaasuusatamise arengule Eestis. Kaarel Zilmeri kirjutis 27.veebruarist 2008 “Sporditähes” ei vii aga dialoogi edasi, vaid enne soovitab minusugustel vait olla. See näitab rahulolu endaga ja saavutatuga. Murdmaasuusatamise arengut see igatahes ei soodusta ja kaasa ei aita.

Küsin lõpuks – kas meil siis üldse iseseisvalt mõtlevaid ja murdmaasuusatamise pärast südant valutavaid inimesi pole?

Kui nii, siis on väga kahju!

Ühes olen ma praeguseks veendunud – ega suusatajad ja nende funkstionäärid minu jutust uisutamise osas murdmaasuusatamises midagi ei arva, et mitte öelda luuluks ei pea (Kaarel Zilmeri moodi).

Ma tean isegi, et see absoluutne tõde ei ole ja ma ei pretendeerigi sellele. Veendunud olen ma aga selles, et see kõik on tõele väga lähedal.

Oleks huvitav teada absoluutset tõde selle kohta, mida mina olen kirjutanud.

Kõige usutavama tulemuse saaks siin uuriv spordiajakirjanik, kes erapooletult, et ei pea aksioomiks Kaarel Zilmeri väiteid, küsitleks kõiki praeguseid maailma parimaid murdmaasuusatajaid nende arenguteest ja tõdemustest, grupeeriks nad siis vastavalt põhilistele erinevustele.

Olen isiklikult nõus kohtuma suusatajatega, kui nad tunnevad, et nende arengus on midagi väga viltu. Ja usun, et me koos jõuame tõele lähemale.

Minul on aeg lõpetada murdmaasuusatamisega praeguseks.

Kui aga tuleb väljakutseid dialoogile, siis tuleb ka minul jätkata.

Jaanuar 2009

Endel Laidoner

Jätkuvalt uisutamisest suusatamises

Et alustada uuesti 2008. aasta. kevadel pooleli jäänud filosofeerimist suusatamises, ei saa ma üle ega ümber inimeste mõtte maailmast ja selle kujunemisest.
Niisiis – natukene kannatust enne suusatamist,
Loen, vaatlen, mõtisklen, analüüsin, targutan ( filosofeerin), vaidlen!
Umbes – täpselt niimoodi käib minu tegevus enne kirjatööle asumist.
Kui ma esimese poole oma eeltööst teostan üksinda, siis teise poole ehk targutamise ja vaidluse jaoks on vaja juba kaaslast.
Ja mul on väga kahju, et siiani olen enamuses kohanud inimesi, kes fikseerivad meedias loetud – nähtut ega analüüsi. Võin kindlalt öelda, et see on 50 aastase ajuloputuse tulemus, kus inimeselt võeti mõtlemine ja otsuse tegid alati KP ja esimehed – direktorid. Selline olukord soodustas kahtlemata läbi viia Eestis erastamist vastavalt läbi viijate soovile ja avaldab oma mõju tänaseni kahe vanema põlvkonna inimese juures. Natukene parem on olukord noorema põlvkonnaga. Näiteks peavad enamus praeguseid keskkooli õpilasi Andrus Värniku oda Helsingi MMil kergemaks kaasvõistlejate odadest tänu tugevale vihmale ja Andrus Värniku teravamale viske nurgale. Täiskasvanud näevad ainult seda, et ekstreemsed ilmastiku tingimused olid võrdsed kõigile. Tooks siin veel näiteks Osaka kergejõustiku MM kettaheite finaali, kus ainult Eshan Hadadi heidetud ketas lendas lõpuni filigraanselt.Teistel finalistidel kaotas ketas heite lõppfaasis nagu pidurdusele üle minnes 3-5 meetrit. Spordi huvilised ja veteranid sellest aru saada ei taha, kuna kõige olulisim täitus – Kanter tuli ju maailmameistriks. Minu nägemus ütleb aga, et Kanter oleks selle vea kõrvaldamisel võinud juba mitu aastat olla maailma rekordi omanik.
Et „Sporditäht“ minu artiklit 2008. aasta. jaanuaris avaldada ei suutnud, pean siis oma tausta natuke avama. Koolipoisina Viljandis tegelesin ma mitmete spordi aladega, nagu tennis, kergejõustik, poks, tõstmine, jalgratas, kiiruisutamine. Esimest korda seisin ma uiskudel 6 klassis. Uisutamine edenes aga suhteliselt kiiresti. Olen siin juures tänulik oma esimestele treeneritele kiiruisutamises – Kalju Jaanholdile ja Uno Petersile. Põhiosa oma tehnilisest pagasist omandasin aga eesti parimatelt tehnikameestelt, neid võistlustel tähelepanelikult jälgides. Kuna minu kehalised eeldused olid suhteliselt tagasi hoidlikud saavutasin ma edu piisavalt heale tehnikale. Suurt osa minu tulemustest omasid veel armastus kiiruisutamise vastu, võidutahe, suur enese analüüsi võime. Tõenäoliselt alustasin ma uisutamist enda jaoks ülimalt optimaalsel ajal.
Kolme-nelja aasta jooksul (1853-1956) kuni KK lõpuni ei olnud mul Viljandis kiiruisutamises vastast. 1953. aastal 15 aastasena tulin Pärnu oblasti koolinoorte meistriks kiiruisutamises absoluutselt parimate tulemustega.
1954. aastal 16 aastasena võitsin Eesti ainukordsed kuue linna – Haapsalu, Pärnu, Kohtla-Järve, Viljandi, Rakvere ja Narva – kiiruisutajate matskohtumise täiskasvanutele Nelijärvel ja andsin sellega oma panuse Viljandi üldvõidule.
1953. aastal lõpetasin Viljandi Laste Spordikooli kõige madalama treeneri kutstega kiiruisutamises, kuid ega Eestis enamat saada ei olnudki võimalik, sest meie kesk ja kõrgemad õppeasutused kiiruisutamisega ei tegelenud.
1954 ja 1955. aastal töötasin Viljandis õppetöö kõrval kiiruisutamise treenerina. Tõenäoliselt polnud sel ajal Viljandi tingimustes minu nooruses rohkem võimalik saavutada. Omasin tol ajal kiiruisutamises Viljandis ainsana kolmandat spordi järku, kus juures eesti parimad küündisid teise spordi järguni Eesti territooriumil.
Minu sportlase tee lõpetasid traumad, mis olid tingitud inimese anatoomia ja füsioloogia liiga vähesest tundmisest. Minu mure on rajatud põhimõttele, et oma rahvuslikuks spordialaks kujunenud suusatamist päris ära kaduda ei laseks(nagu kiiruisutamine pärast Antsoni olümpia võitu).
Ma saan aru, et hr Kaarel Zilmer tahaks minu targutamised suusatamises lõpetada. Aga mina ei ole sellega nõus. Minu elu on läbinud põhimõte, et vaidluses peitub tõde. Et suusatamine on praegu madalseisus, selle üle pole mõtet vaielda. Ja läheb kindlasti mitu (et mitte öelda palju) aastat, enne kui ilmuvad uued Šmigunid ja Veerpalud.
Lisaks sellele hakkab meil vähenema kardinaalselt noorte hulk, kellest võiks tipptegijaid saada. Oskaks ainult aru saada oma vigadest ja leida õige treeningmetoodika ilma meie peale kadedate välismaalaste abita.
Täna võin ma juba asuda uisusammu olemuse avamisele suusatamises. See on muidugi minu isiklik versioon, kuid usun, et olen tõele väga lähedal. Ja kuigi hr Kaarel Zilmeril on kindlasti kasutada Eesti parim ülevaateline materjal suusatamises, ei näe ma neist tulevaid järeldusi, uisusammu olemuse avamisest suusatamises rääkimata.
Esmalt tuleb asuda ajaloo kallale suusatamises.
Põhiküsimusteks, mille ümber kogu aeg on diskuteeritud, on:
- Miks ikkagi Bill Koch esimesena ja veel Ameerika?
- Miks just uisutehnika suusatamises hakkas hoogsamalt arenema Kesk-Euroopas?
- Mis eelised-erinevused on uisusammul suusatamises klassikalise suusasammuga võrreldes?
Kuni II Maailmasõjani teati maailmas ainult ühte suusatamist – klassikalist. Sinna maani oli see skandinaavlaste pärusmaa. Peale sõda näitasid oma taset ka juba venelased.
1976.aastal Innsbruckis tegi ilma erilise suusasammuga Bill Koch Ameerikast – maalt, kus suusatamine oli võib-olla Eesti tasemel. Edasi ei saa me aga enam üle ega ümber tegelikust uisutamisest. Olen veendunud, et uisusammul suusatamises on ühine alus uisutamisega (ei ole vahet, kas kiiruisutamine või hoki). Ja Bill Koch oli kas varem või paralleelselt olnud kiiruisutaja või hokimängija.
Tegelikult on uisusammul suusatamises omad eelised klassikalise suusatamise ees. Vähe sellest, et ta on kiirem. Minu arvates on kõige olulisem asi suuskade määrimises. Suuskade määrimine on terve teadus. Põhiline suusataja kaaskond võistlustel on määrdetiim lisaks treeneritele. Ja ikkagi on meie Kristiina kõige rohkem hädas olnud suuskade kinni määrimisega. Uisusammu puhul on oluline ainult libisemine, mis ei ole ka loomulikult kerge ülesanne määrdemeistritele.
Suuskade määrimine on tänapäevani suur saladus ja teadus. Kuni II Maailmasõjani hoidsid skandinaavlased seda kiivalt ainult enda teada. Teiste maade suusatajad aga tegelesid rohkem määrete leiutamisega – mäletame Karl Londi kuulsat kliistri sula ilma korral.
Tõenäoliselt arenes uisusamm suusatamises sama skeemi järgi. Aluseks oli siin tunduvalt lihtsam suuskade määrimine, kiirem edasiliikumine klassikalise suusatamisega võrreldes ja tunduvalt lihtsam tehnika. Vajalik oli ainult varasem uisutamise oskus, st polnudki vaja hakata uisusammu leiutama.
Siin lähebki minu teooria lahku hr Kaarel Zilmeri teadmistest ja õppimisest kuulsate skandinaavlastega nagu uisutehnika „isa“ Pauli Siitonen, vennad Hassised ja teised. Kesk-Euroopa suusatajad ei vaevanud end erilise õppimise ja kohanemisega. Nemad tulid, sõitsid ja tihti ka võitsid. Igatahes sellist õppimist ja arenemist uisutehnikas, nagu skandinaavlased seda kogesid, polnud vajagi. Oli vaja ainult ümber kohaneda uisutamiselt suusatamisele.
Muide, skandinaavlaste uisusammu õppimine on väga sarnane meie parimate klassika sõitjatega. Nemad muudkui õpivad ja õpivad, aga mahajäämus „uisutamises“ mitte ei kahane. Tundub, et rolli mängivad siin uisutehnika õppimise alustamise iga, praegune iga ja vastavate uisutamiseks vajalike jalalihaste vähene välja arendamine.
Meie suusatajatest rääkides jätab soovida veel suusatamise oskus-kindlus võistlustel – eriti ühisstartides ja kõigil sprindidistantsidel. Oli muljet avaldav, kui Mati Alaver oli sunnitud tunnistama 24.novembri 2008.aasta Postimehes „eestlased vajavad väga hästi ettevalmistatud radu, et oma paremus maksma panna – nad pole ju iseloomult nahaalsed trügijad.“
Minu mõte oma kirjatöödega suusatamisest oli ja on dialoogi (vaidluste) avamine, vigade leidmine ja parandamine, noorte talentide juurde meelitamine, parema treeningmetoodika leidmine ja rahvusliku spordialana suusatamise üldine tugevdamine.
Kas vaidlustes peitub tõde?
Miks hr Kaarel Zilmer nimetab seda nutulauluks?
Minu arvates näitab see teatud rahulolu endaga ja see on arengu suhtes väga ohtlik märk. Ma ei ole paljuski hr Kaarel Zilmeriga nõus. Lihaste mehhaanika on ikka inimese eriseisundite puhul midagi muud, kui hr Kaarel Zilmer tahab meile tõestada.
Endise kiiruisutajana on mul piisavalt palju kogemusi, kus väsimuse saabudes, eriti lõpuosas, hakkab keha raskuskese liialt ette vajuma ja takistab libisemist.
Mõni talv tagasi oli väga perfektselt televiisorist näha Kristiina Šmiguni uisusammuga distantsi lõpetades liigselt ette vajunud keha ja tuntav libisemise aeglustumine. Sama seisundit kurdavad ka suusatajad ise.
Kas me saame pidada iga suusataja poolt sooritatud „uisutamist“ selle erinevateks arengu variantideks? Arvan, et mitte.
Klassikat on sõidetud üle 100 aasta. Ometi sõidab iga suusataja mingil määral oma moodi nii, kuidas tema sellest aru saab, ratsionaalsemaks peab ja igaühe enda anatoomia võimaldab. Nii, et me vaidleme tähtsusetuid asju, millest suusatamine midagi ei võida.
Ma ei saa aru, miks meie suusakorüfeed ja treenerid vait on. Just kui kardaks oma mõtteid avaldada või kardaks kedagi.
Kui meie väike rahvas tahab mingitki edu saavutada, peaks iga mõte olema teretulnud. Ärme surume kedagi maha. Vaidleme, sest vaidluses peitub tõde.
Võib-olla on hr Kaarel Zilmeril olemas omad Jaagud, Andrused, Kristiinad. Mina neid kahjuks oma vaimusilmas ei näe. Peame kutsuma eesti rahva appi oma rahvuslikku spordiala suusatamist päästma enne, kui mõni spordijuht (või riigijuht) seda ära ei kaota.
Minu poolt pole sellega uisutamine suusatamises veel lõppenud.
Annan sõnajärje üle ja jõudu tööle!

14.detsember 2008

SPORT MEDITSIINIS ehk MEDITSIIN SPORDIS

Kui inimene tundub praeguse meditsiini korralduse juures olema meditsiini jaoks – sellele viitab piisavalt keeruline, et mitte öelda raske või kohati võimatu, ligipääsetavus meditsiinile, siis sportlaste puhul peaks olema küll vastupidi. Aga võta näpust! Mäng käib ikka ühte väravasse.
Masendava mulje jättis televaatajale meditsiini korüfee Peeter Mardna esinemine 14. 12. 07. ETV saates „Vabariigi kodanikud“, kus ta väitis olukorra nii meditsiini kui arstide poole pealt ülimas korras olevat. Juba selline rahulolu meditsiini poole pealt on murettekitav, sest meedia andmetel rahva tervislik seisund on halb ja halveneb edasi. Sama rahulolu näib olevat tabanud ka Mihkel Mardnat, kes juhib ja peaks vastutama sportlaste tervise eest.
Ja kuigi meditsiini tehniline baas, aparatuur ja arstide meditsiinilised teadmised-oskused peaksid olema viimaste aastakümnete jooksul tunduvalt paranenud (suurenenud), ei anna see rahva tervisliku seisundi juures tunda.
Tundub, et viga on meditsiini juhtimises, kus meditsiin ja meditsiiniline personal ei kasuta maksimaalselt ära talle antud ja usaldatud võimalusi ning vahendeid. Oma osa mängib siin kahtlemata piisavalt külm suhtumine oma patsientidesse, liigne analüüside usaldamine, mis tihti ei vii õige diagnoosini ja usaldusliku vestluse puudumine patsiendiga – patsiendile tema haiguse olemuse selgitamine koos soovitustega edasiseks eluks. Või on siin põhjus selles, et me lollile ikka räägime ja aega raiskame, aru ta ikka ei saa!
Võin öelda oma kogemustest, et olen selle kõik läbi elanud. Olen piisavalt pidanud olema patsiendiks arstidele, kes on tõenäoliselt taotlenud ainult arsti kutset ja valget kitlit, haige vastu huvi tundmata. Ja kõigest hoolimata – olen ellu jäänud!
Tänutundega meenutan aga siinjuures Tartu Maarjamõisa kliiniku arste – neurokirurg professor Ruth Paimret, veresoonkonna professor Kalju Põderit ja professor Henno Tikkot, kes omakasupüüdmatult on aidanud mind ja minu töökaaslasi.
Meeldejäävad on minu kokkupuuted kirurgiaga üldse.
1962. a. opereeris mind Pärnu Haiglas kirurg Kõre, kusjuures teda assisteeris tol ajal Pärnu sõjaväeosas arstiks olnud Lembit Roostar –praegu emeriitprofessor. Nende meeldiva koostöö osalisena tundsin end minagi – väga hoolivad ja inimlikud kirurgid.
1971. a. tegi mulle uue Achilluse kõõluse kirurg Benno Änilane Tallinna Keskhaiglas. Operatsiooni tegi kirurg nagu noorele neiule – ilma komplikatsioonideta ja nähtavat jälge jätmata. Enne seda operatsiooni aga ravisid kolm Rapla kirurgi sama kõõluse venitust neli kuud. Siis sai mulle enne Rapla kirurge selgeks, et seda kannakõõlust, mida mul raviti, pole olemaski. Anekdoot! Aga tõsi!
19981. a. suvel olin uuringutel Tartu Maarjamõisa Kliinukus gastroentroloogia osakonnas professor Ants Peetsalu juures. Nädalane analüüside andmine haigust ei tuvastanud. Ka gastroskoopiline uuring tunnistas mind terveks. Tõde selgus aga tunniajalises vestluses professor Ants Peetsaluga enne kliinikust lahkumist, kus sain ka soovitused edasiseks eluks. Olen viimaseid jälginud ja väga tänulik professor Ants Peetsalule, kes minust niivõrd palju hoolis. Kaks nädalat varem olin sama haigusega uuringul Tartus Toomel gastroentroloogias. Gastroskoopilist uuringut ei tehtud. Diagnoosiks pandi aga – mao ülitundlikus – st. peaaegu terve – simulant!? JA kuigi Tartu Toomel gastroentroloogia oli tol ajal uuringute ja ravi keskuseks, jäi neil minu jaoks midagi puudu –võib olla ainult heast tahtest.
Nii ma siis arvan, et mul on mõningaid kogemusi meditsiinilisest abist kirjutamiseks.
Sportlaskonnas hakkab silma traumade rohkus viimaste aastate jooksul – eriti kiirjooksjate, mitmevõistlejate ja iluuisutajate hulgas.
Meedia võimaldab mul loetleda vaid vabariigi paremaid – kiirjooksjad Ksenja Balta, Marek Niit, Henri Sool, Martin Vihman, Argo Goldberg, praktiliselt kõik mitmevõistlejad, iluuisutajad Grethe Grünberg, Jelena Glebova. Seejuures paneb imestama meedias kajastamist leidnud Mihkel Mardna täiesti ebaprofessionaalne suhtumine Jelena Glebova vigastusse.
Kuid need on ainult tipud. Kui palju on aga teistel traumasid!?
Jääb mulje, et traumad on suuresti tingitud koostöö puudumisest arstidega. Ehk ütleme – meditsiin tuleb tuua sportlastele ligemale – meditsiin peab olema sportlaste jaoks, mitte nii nagu ma oma kirjatööd alustasin. Ei teeks paha, kui ka treenerite teadmised inimese anatoomiast ja füsioloogiast oleksid paremad. Tundub, et ka sportlaste vastavad teadmised on samal tasemel kui minul 50-aastat tagasi. Ideaalilähedase tulemuse annaks koostöö –sportlane – treener – meditsiin. Tõenäoliselt rikkus sama koostöö puudumine meie sportlaste osavõtu Osaka MM-ist ja kui poleks olnud Gerd Kanteri esikohta – maailmameistri tiitlit, tuleks terve 2007. a. kergejõustiku hooaeg koos Osaka MM-ga ebaõnnestunuks lugeda.
Siinjuures on kohane ära tuua ka sportlaste ettevalmistamise psühholoogilist külge, ehk ütleme – seda polnudki. Selgem näide on siin Gerd Kanteri pidevalt võidulainel hoidmine, mis ei andnud talle mingit motivatsiooni või lihtsalt põletas läbi. Järelikult Kanterile see metoodika ei sobi. Sellisel tasemel sportlasele oleks vaja kindlasti individuaalset psühholoogi.
Viimastel talvedel on hakanud häirivalt silma Kristiina Šmiguni 3-5 korda esinev nohu ühe talve jooksul, mida Kristiina meedia vahendusel kergelt võtab – aga ravi doktor Kulli vahendusel siiski ühe nädala ehk 7 päeva võtab nagu igal lihtsurelikul. Ma arvan, et ega nohu sellise treenituse juures positiivselt ei mõju. Ma ei saa aru, miks doktor Kullile on vaja nii kallist patsienti või on ka siin asi milleski muus. Siinjuures ei saa jätta ütlemata oma kogemustest – olin nooruses tänu kiiruisutamisele tihti nohune. Ja kui Kristiina oma nohuga
seda meelde ei tuletaks, võiksin öelda, et viimased kuus aastat ma nohu enam ei tunnista.
Peab ütlema, et meie tervishoiu juhtide ja haigekassa poolt vaadatuna on rahva meditsiiniline teenindamine ülimas korras.
Rahva poolt vaadatuna on asi kardinaalselt vastupidi. Tundub, et rahva meditsiiniline teenindamine võrreldes sotsialismi ehitamise ajaga ei ole paranenud. Seda näitab kõige ilmekamalt rahva tervise halvenemine.
Meditsiinialast korrasolekut meie rahva tervises ei näita ka tuberkuloosi ja soolenakkuste leviku suurenemine. See ei ole kuidagi loomulik ja loogiline seoses rahva üldise olukorra heaolu tõusuga. Vägisi tuleb meelde vana tõde –kala hakkab haisema peast!
Arusaamatu ja vähe läbipaistev on Ravimiameti töö. Ära on jäetud täielikult India päritolu suhteliselt odavad ravimid, looduslikest taimsetest produktidest toodetavad praktiliselt samad ravimid, mida toodavad suured ravimifirmad kemikaalidest. Tihti kasutavad isegi suured ravimifirmad India ravimifirmade looduslikke preparaate. Alati pole ka suurtel ravimifirmadel vastavat ravimit india ravimile. Toon siinjuures näiteks ainult Himalaya firma neerukivide vastase ravimi – tsiston.
Võib vist öelda, et nii kõrgetasemelised meditsiinilised juhtorganid – Haigekassa, Ravimiamet ja kindlasti veel keegi, istuvad oma suhteliselt kõrge palga otsas ja ennem segavad – takistavad kui soodustavad üksteise tööd.
Kui arste pidi olema meie väikese rahva arvu jaoks vähe, siis tundub, et meditsiini juhte on liiga palju.
On täiesti võimalik, et viimane takistabki meditsiinil olemast rahva jaoks ja samas on ka takistuseks teel rahva tervise näitajate paranemisele.

August, 2008. a.
Endel Laidoner

Jalgrattasport 1954 – 1955

Ajajärku 1954.a sügisest kuni 1955.a sügiseni, s.o. ühe aasta jooksul, võib nimetada Viljandimaa noorte jalgrattaspordis Viljandi II Keskkooli 11.klassi õpilase Endel Laidoneri tähelennuks.

1954.a oktoobris tuli Endel Laidoner kooli sügisestel võistlustel 20km jalgrattasõidus esikohale. See võit tuli praktiliselt külasepa poolt tehtud jalgrattaga, mis on ka näha juuresoleval pildil, kus Endel Laidoner on kodumaja ees Uus tn 7.

1955.a kevadel ostis spordiühing Kalev Endel Laidonerile tänavasõidu jalgratta. Jalgratast võistlusteks ette valmistades puudus aeg ja ka oskused selle ümberehituseks – parendamiseks Endel Laidoner vahetas ainult juhtraua, laagritesse uue määrde, reguleeris jalgratta veeremid vabamaks ja konstrueeris pedaalidele nahkrihmad. Ülekanne jäi aga kahjuks samaks – 2,66(6). Kahjuks puudus tol ajal Viljandis eestvedaja jalgrattaspordis.

Selle rattaga tegi Endel Laidoner 1955.aastal Viljandis noorte võistlustel puhta töö. Ta tegi seda ilma eritreeninguteta, tänu mitmekülgsusele spordis (tennis, kergejõustik, tõstmine, uisutamine).

1955.a Viljandi rajooni koolinoorte suvespartakiaadil võitis ta kõigepealt noormeeste 25 km sõidu eraldistardist. Teise päeva 50 km sõitu ühisstardist laseme kommenteerida asjaosalisel endal: „Võistlus toimus Viljandi-Tallinna maanteel algusega Jämejala teeristist pöördepunktiga Navesti sillal. Distantsi esimene pool oli vastu tuult ja kuna ma kaasvõistlejate võimeid ei tundnud, nägin ainult, et keegi ei tahtnud vedada, ei kippunud ka mina nende võimeid proovile panema. Lisaks pudusid mul ka vastavad kogemused. Peale pöördepunkti aga tuli kohe pikast ja järsust Navesti mäest üles sõita. Võtsime pöördepunkti kogu grupiga praktiliselt koos. Mäest ülessõitu alustades nägin aga, et kõik ronisid jalgaratstelt maha ja kõnnivad või jooksevad oma ratast lükates. Tuli välja, et mina ainukesena ületan Navesti mäe jalgrattal sõites. Tegin endamisi otsuse, et nüüd on paras aeg minna. Ka tuul puhus nüüd tagant ja ilm oli igati soodne soolosõiduks. Nii lõpetasingi esimesena. Võistluse lõppedes öeldi mulle, et olen järgmist võistlejat võitnud üle 4 minuti, so vähemalt 2 kilomeetriga ja seda ainult 25 kilomeetrisel lõigul.“

Kuigi Endel Laidoner oli ainuke Viljandi II Keskkooli võistleja, tõid need tulemused kooli esikohale jalgratturite maanteesõidus. Sellega seoses oli Endel Laidoner osaline ka Viljandi II Keskkooli üldvõidus 1955.a Viljandi rajooni Koolinoorte suvespartakiaadil.

Eesti vabariiklikel koolinoorte spartakiaadil 1955.a sõitis Endel Laidoner sama rattaga. Jalgrattasõidu võistlused toimusid Tallinnas Tallinn-Leningras maanteel. Laseme jälle rääkida Endel Laidoneril endal: „Suvise treeninguga olin jõudnud päris heasse vormi. 25 km distantsil olles kuulsin tagantpoolt tulevat rattakummide sahinat ja varsti möödus minust nagu postist Võru poiss Husgvarnaga – ikka 2 pedaaliringi väntas ja kohe puhkas vabajooksul. Püüdsin temaga sammu pidada ja pedaalisin nagu hullumeelne, kuid kätte ma teda enam ei saanud. Minul ei olnud distantsi jooksul ühtegi puhkepausi pedaalimisel. Jäin selle enda arvates hullumeelse sõiduga 14-kohale, 2 ja pool minutit parema ajaga, kui kuu aega varem Viljandis.
50 km oli meeskonna sõit neljakesi meeskonnas. Meeskonnakaaslasi ma ei tundnud, kõik olid väljaspool Viljandit. Mingit tarka juttu ja taktikat meile keegi ei rääkinud. Teadsin ainult seda, et peame sõitma neljakesi koos ja aeg võetakse kolmanda võistleja lõpetamisel. Alustasime minu vedamisel ja kogu distantsi jooksul keegi teine vedama kas ei jõudnud või ei tahtnud minna. Finišeerimisel oli aga ühel poisil niipalju jõudu järel, et tuiskas minu selja tagant välja ja finišeeris paarkümmend meetrit enne oma kaaslasi. See totter etteaste tegi meid pärast teiste pilkealusteks. Jäime 50 km maanteesõidus kuuendaks. Tegi nõrdinuks, et Viljandis oli mitu vabariigi tasemel meesratturit, kes oleks võinud meiesuguseid kollanokki natukenegi koolitada, siis seda ei pidanud noorte spordinõukogu vajalikuks, ja arvas, et me oleme niigi targad ja tugevad. Kahjuks olid ka koolide kehalise kasvatuse õpetajad ainult nende spordialade patrioodid, mida nad ise harrastasid. Näiteks II Keskkooli Raimond Ranna – tennis ja suusatamine. Jäi mulje, et ega nad ülikooliski teadmisi teiste spordialade kohta eriti juurde ei saanud.
Keskpärastest tulemustest hoolimata arvati mind Eesti koolinoorte jalgratta võistkonna kandidaadiks üleliidulisteks võistlusteks ja mulle saadeti kutse treeninglaagrisse augustikuul, mina aga tegin samal ajal sisseastumiseksameid Kaliningradis.
Kõik eelpool mainitud tulemused ületasid tol ajal kehtinud II spordijärgu nõudeid.“

Endel Laidoner

Olen Endel Laidoner ja annan enda lühitutvustuse allpool.
Sündisin Viljandis 14.aprill 1937.a.
Lõpetasin Viljandi II Keskkooli 1955.a.
Eesti Põllumajanduse Akadeemia lõpetasin 1961.a zootehnikuna.
Lõpetasin Viljandi Laste Spordikooli kiiruisutamises 1953.a.
Viljandi Laste Spordikooli kiiruisutamise treener 1955.a.
Viljandi Spordiselts „Kalev” kiiruisutamise treener 1956.a.
Omandasin juba 14-aastasena hea tehnika kiiruisutamises, täiendasin ennast pidevalt, omasin suurt võidutahet ja head eneseanalüüsi võimet.
Olin alates 1953.a. – nelja aasta jooksul – kuni 1956.a. meeste kiiruisutamises Viljandis suveräänne liider üheaegselt alguses poiste, noormeeste ja meeste klassis. Eelnevat arvestades usaldatigi mulle samaaegselt keskkooli lõpuklassiga Viljandi Laste Spordikoolis kiiruisutajate treenimine. Minu teada on Viljandi Laste Spordikoolis keskkooli õpilastest treenerina töötanud veel ainult Atko Viru korvpalli erialal.
Omasin kiiruisutamises III spordijärku (Eesti kõrgeim oli II spordijärk 1955-1956.a.).
Kuulusin õppeedukuselt keskkooli lõpuni paremate hulka ja nii ei olnud kunagi probleeme spordiga tegelemisel.
Nooruses tegelesin veel kergejõustiku, tennise ja jalgrattaspordiga.
Minu sportlastee lõpetasid sporditraumad.
Töötades 41 aastat majandi zootehnikuna, on mul pidevalt olnud üle 100 alluva, kellest vähemalt 90% on olnud naised. Põhitegevus seisnes tööde organiseerimises ja inimestega suhtlemises.

Kõigepealt valutan ma südant meie tippsportlaste või potentsiaalsete tippsportlaste pärast, kusjuures rahast ja nende tegevuse väärtustamisest ma ei räägiks.
Ma nimetan neid sportlasi meie rahvuslikuks rikkuseks.
Aga kuidas me nendega ringi käime ja nende tegevust kõrvalt vaatame?
Näiteks: Erki Nool – potentsiaalne 9000 punkti mees. Oleks huvitav kuulda just Soku suu kaudu, miks Nool treenerite vahetamist alustas. Minu arvates kasu asemel Nool tegi endale ainult muret juurde. Uutest treeneritest ei õpetanud Noolt keegi tõkkeid jooksma (kiireim 100m mees jäi kõige viletsamaks tõkkejooksjaks) ja kuuli tõukama (kõige atleetlikumal kümnevõistlejal oli raskusi 14m tõukamisega), küll aga halvenesid tulemused 100m, kaugushüppes ja odaviskes.
Jüri Jaanson – potentsiaalne olümpiavõitja Torino olümpial. Tahaks teada, kes andis talle õiguse raisata ennast enne finaalsõitu (Jaanson ise õigustas – näitasin neile, konkurentidele, koha kätte). Mind antud juhul tema hõbemedal ei rahuldanud ja tema nõuandjate peale olen tõeliselt nördinud. Ka musta mandri jooksjad on targemad.
Kas meedias kiideti Jaansoni treenerit põhimõttel, et kiida lolli, siis... (PS. Pean oma mõtteid siin konfidentsiaalseteks)

Tehtud vead peame saama selgeks ja leidma teed vigade vältimiseks tulevikus. Mainitud juhtudel tuleb inimestele muidugi läheneda väga targalt ja tasakaalukalt, lastes rohkem rääkida asjaosalistel.
Väga suur töö on kahtlemata praeguste ja tulevikus potentsiaalsete sporditippudega.

Lugupidamisega,


Endel Laidoner

Väike Eesti ja kallis eesti rahvas!

Kuigi meie (eesti) rahvas on vaid tolmukübeme suurune maailma rahvastikus, võib vist öelda, et juba kolmandat sajandit on keegi eestlastest jätnud oma jälje maailma. Erialade ja elukutsete poolest on siin esirinnas sport ja sportlased.
Kirjutama sundis mind suhtumine sporti üldse. Halb on suhtumine (tippsportlastes ja eriti) potentsiaalsetesse noorsportlastesse. Ma nimetan meie noori tippsportlasi meie rahvuslikuks rikkuseks ja niimoodi tuleks neid ka käsitleda.
Juba mõnda aega olen mõelnud sellest kirjutada. Nüüd on see siis käes.
Oma tausta avades pean ütlema, et nooruses olin ma tavaline poiss kõigi oma rõõmude ja muredega. Sündisin, elasin ja keskkooli lõpetasin Viljandis. Koolis käia tahtsin ma hirmsasti, õppimise vajadust aga eriti ei tundnud. Koolis olin ma pidevalt paremate hulgas, mis soodustas minu koolivälist elu. Koolivägivalda pole ma tundnud ega ka kaasõpilasi represseerinud. Tihti oli aga kaasõpilaste hulgas neid, kes ei suutnud ennast kaitsta tugevamate ja ülbitsejate ees. Mulle tuletati aga tihti meelde minu päritolu – kas Sa tead kes Sa oled? Sa pead olema madalam, kui muru, muidu saadetakse Sind Siberisse. Võib olla viimasest tingitult jõudsin ma spordi juurde suhteliselt hilja.
Et minu edasine jutt oleks arusaadavam ja et keegi ei tuleks mõttele, et ma päris kuupealt tulnud ei ole, pean ma enda sporditeed minimaalseltki avama. Algas see põrandavõimlemisest ja kergejõustikust, viiendas klassis alustasin tennisega. Alles kuuendas klassis õppisin uisutama. Olen harrastanud veel poksi ja tõstmist (üldfüüsilise arendajana). Jalgratast olen sõitnud ainult ühel aastal, keskkooli lõpuklassis, kus võitsin mõlemad kavasolnud distantsid rajooni koolinoorte spartakiaadil ja jõudsin Eesti koolinoorte koondise kandidaadiks. Minu hing ja süda kuulusid aga kiiruisutamisele.
Hindan väga oma lastetuba, kus arenesid välja minu iseloomuomadused – kohusetunne, hoolivus ja abivalmidus. Ma pole eluaeg, mitte kunagi, kellegi peale kaebamas käinud. Kõrge eneseanalüüsivõime pärisin ma geenidega oma isalt-emalt. Ma olen alati vihanud ülekohut ja valet. Ma ei säädinud unistuste latti kunagi nii kõrgele, et ma selleni ei ole ks jõudnud. Ega see latt liiga madal ka ei olnud. Selline ellusuhtumine ei lasknud mul tekkida kadedust mind ümbritseva suhtes.
Kiiruisutamises olin ma juba neljateistaastasena Viljandi võistkonnas Eesti esivõistlustel Tartus Raadi tiigil võistlemas.
1953.aastal viieteistaastasena tulin Pärnu oblasti koolinoorte meistriks kiiruisutamises absoluutselt parimate tulemustega.
1954.aastal toimusid Eestis ainukordsed kuue linna – Haapsalu, Pärnu, Kohtla-Järve, Viljandi, Rakvere ja Narva – kiiruisutajate matskohtumine täiskasvanutele Nelijärvel. Kuueteistaastasena võitsin ka need võistlused ning andsin sellega oma panuse Viljandi üldvõidule.
Lõpetasin 1953.a Viljandi Laste Spordikooli kõige madalama treeneri kutsega kiiruisutamises, kuid ega Eestis enamat saada ei olnudki võimalik, sest meie kesk- ja kõrgemadõppeasutused kiiruisutamisega ei tegelenud.
Töötasin Viljandis kiiruisutamise treenerina 1955. ja 1956.aastatel.
Tõenäoliselt polnud Viljandi tingimustes minu nooruses eriti rohkem võimalik saavutada. Ka avanesid Venemaa paremad uisurajad (Alma-Ata) meie uisutajatele alles 1960.a alguses.
Minu sportlastee lõpetasid traumad, mis olid tingitud inimese anatoomia ja füsioloogia liiga vähesest tundmisest. Konsulteerida on mul olnud võimalus Eesti parimate sportlastega, nagu keskmaajooksja Erich Veetõusme, suusataja Helmuth Meier jne.
Algtõed kiiruisutamises sain ma selgeks Kalju Jaanholdilt, järgmised kolm aastat õpetas mind Uno Peters. Põhiosa oma tehnilisest pagasist omandasin aga Eesti parimatelt tehnikameestelt neid võistlustel tähelepanelikult jälgides. Selles olen ma tänulik tallinlastele Leo Raudverele, Villi Lombile, Rein Renkele ja tartlasele Rein Kirsipuule.
Kuna minu kehalised eeldused olid suhteliselt tagasihoidlikud saavutasin ma edu piisavalt heale tehnikale. Suurt osa minu tulemustes omasid veel armastus oma ala vastu, võidutahe ja suur eneseanalüüsi võime.
Kuigi kiiruisutamine on ilus, väga tehniline ja atraktiivne spordiala, on see Eestis alati omanud suhteliselt ahtakest kandepinda. Piiri on siin pannud põhiliselt spordibaaside puudumine või nende vilets olukord, ka suhteliselt kapriissed talved.
Meid, eestlasi, on alati vaimustanud kaasmaalaste edukad esinemised väljaspool kodumaad, Euroopas ja maailmas. Mind ja enamikke eestlasi vaimustas eriti Ants Antsoni esiletõus kiiruisutamises. Oleme Antsoniga eakaaslased. Ants Antson oli tolajal väljapaistev sportlane – pikk, füüsiliselt hästi arenenud, väga hea tehnikaga, hea eneseanalüüsivõime ja võidutahtega, ääretult tagasihoidlik inimene. Tulles 1964.a Euroopa meistriks ja olümpiavõitjaks arvasid paljud eestimaalased, et nüüd läheb kiiruisutamine Eestis käima. Mis juhtus aga tegelikult? Pärast Antsoni lõpetamist kadus kiiruisutamine Eestis hoopiski. Ei peetud perspektiivseks spordialaks tollaste spordijuhtide poolt kuigi oli esile kerkimas rida andekaid noori kiiruisutajaid Jüri Laglega eesotsas.
Praegu on esile kerkimas uus plejaad noori Eesti kiiruisutajaid Erik Idarannaga eesotsas. Eestis toetust leidmata treenivad ja võistlevad nad raja taga. Ma ei taha nende saavutusi põrmugi alahinnata. Nad on väga tublid. Kohatu on aga nende saavutusi võrrelda Ants Antsoni omadega. Üldse on rekordite tagaajamine kiiruisutamises Eestis suhteliselt mõttetu (meedia). Alates 1963.a kinnitatakse vabariiklikeks rekorditeks kiiruisutamises ainult Eesti territooriumil saavutatud tulemused. Maailma mastaabis on kiiruisutamine aga üks kiiremini arenevaid spordialasid üldse. Nimetagem vaid – sisehallid, superlibisemiseks saadud jää koostis, varustuse pidev täiustumine, tehnika ja kindlasti veel palju muudki. Antsoni tulemused on saavutatud looduslikes tingimustes, Idarannal hallis, väljaspool Eestit mõlemad. Idaranna tulemusi võiks nimetada parimaiks eestlaste poolt saavutatud aegadeks kiiruisutamises.
Minul on tunne, et spordialade ja selle järgi ka sportlaste jagamine perspektiivseiks ja perspektiivituiks jätkub sotsialismiehitamise perioodi eeskujul ka praegu. Kas me nimetame Erik Idaranda perspektiivituks? Kas sama põhjus on juba tabanud meie iluuisutajaid? Kusjuures ei saa jätta märkimata, et praegu on meie iluuisutajate saavutused maailma mastaabis tunduvalt kõrgemad meie suusatajate saavutustest. Ärgu suusatajad sellest võrdlusest solvugu. Kuid nii see paraku on.
Mulle tundub, et inimesed, kes spordialasid ja sportlasi niimoodi paika panevad, on oma aja ära elanud ja tuleb välja vahetada selgema nägemusega ja tolerantsemate inimestega.
Nii perspektiivikate noorte sportlaste – nagu Erik Idarand ja treener Anna Levandi koos Grethe Grünbergi ja Kristjan Ranna, Jelena Glebova ja Svetlana Issakova – jätmine ilma riikliku toetuseta on julm ja halastamatu käitumine meie rahvusliku rikkusega. Nii kõrgete tulemuste saavutamine enda eakaaslaste hulgas ja võrreldes, näitab, et neil noortel sportlastel on vajalikke omadusi, mis vajavad tunnustust ja toetust, et pürgida edasi kõige kõrgemate tippude poole. Tahtmist ja võimeid näib neil olevat.
Spordi ja sportlaste, eriti perspektiivikate noorsportlaste rahastamist riiklikest vahenditest alustan ma peaministri sõnadega: „Tule taevas appi!“. Arvestades Eesti praegust elatustaset ja majanduslikku olukorda ütlen ma, et see toetus on mannetu, et mitte öelda kuritahtlik.
Võtan endale Eesti spordisõprade volituse ja kutsun Eesti Vabariigi Valitsust ja Riigikogu aastaeelarvet vastu võttes arvestama tunduvalt rohkem spordi ja sportlaste toetamisega riiklikest vahenditest. Väga tihti on sportlased tõestanud, et nad tutvustavad Eestit välismaal rohkem, kui diplomaadid.
Sporti ja spordi rahastamist peaksid juhtima inimesed, kes seda tõesti omakasupüüdmatult, ausalt ja kogu hingest suure kohusetundega teha soovivad. Neile omadustele näib praegu kõige paremini vastavat Aivar Pohlak ja treeneritest Mati Alaver ja Anna Levandi. Andku mulle need inimesed andeks, kes tunnevad ennast puudutatuna. Ju siis on meedia nende tegevusi või tegevusetust vähe valgustanud.
Oma kirjutisega tahan ma esile kutsuda laialdast diskussiooni spordisõprade hulgas.
Kui selline diskussioon huvi pakub vestleksime edasi näiteks teemade:
· Sportlane ja meditsiin (kumb kumma jaoks?)
· Sport ja meedia
· Sportlaste spetsialiseerumine
· Probleemsed spordialad (suusatamine vabastiilis)

Lugupidamisega,

Endel Laidoner
Spordihuviline

Ohu tunnetamine. Mis on "oht"?

Oma nägemuses nimetaksin ma ohuks kõike, mis on kahjulik inimesele, tema olemusele, tegevusele, kuni selleni välja, mis võib lõpetada tema elutegevuse.
Kahtlemata on „oht“ väga lai mõiste. Siia alla tuleb paigutada kõik – alates lapseeas noaga sõrme lõikamisest kuni vägistamisteni, uppumisteni ja surmaga lõppemisteni välja.
Ma mõtlesin pealkirjastada oma loo ohust tõdemusega – „tark õpib teiste, rumal enda vigadest“. Aga mida sa enam õpid, kui sind elavate kirjas enam ei ole.
Meie, eestlased, oleme ohu tunnetamist ja eriti selle õpetamist süviti alati alahinnanud. Oleme lootnud nagu mingile kaasasündinud imele. Tegelik elu – õnnetuste rohkus kuni nende arvu suurenemiseni ja kuni surmaga lõppemisteni välja, räägib aga midagi muud. Kahjuks pole siiani aidanud liikluses, kui õnnetuste rohkeimas valdkonnas, ka kontrolli tõhustamine ja trahvide suurendamine ohu tekitanute suhtes. Mida sa surnut enam trahvid?
Usun, et kõik-võimalikud ohud on meid ümbritsenud juba maast-madalast alates. Ohte tajunud ja üle elanud on aga iga inimene vägagi erinevalt, mida näitavad ka tagajärjed.
Olen viimased kümmekond aastat järjest enam sellel teemal mõtisklenud. Ja järjest enam esitan ma endale küsimuse – miks ohu tunnetamist ei õpetata juba maast-madalast, algul kodus-lasteaias, edasi koolis nagu täpisteadusi? Miks ohutunnetamist pole seni õpetatud? See on jäetud nagu lapse-inimese intelligentsi hooleks, mille inimene nagu peaks omandama geenidega oma vanematelt, kellel seda tihti endalgi ei ole.
Kui me ohtudest läbi- ja üleelamise seostame intelligentsitasemega, siis lähen ma siin surmaga lõppenud õnnetuste lahtimõtestamise juurde. Kui nii, siis ütlen ma kindlalt, et inimesel, kes põhjustab teiste inimeste ja tihti ka iseenda surma, on tegemist kas täieliku või osalise intelligentsi puudumise või puudulikkusega. Ja kui intelligentsi taset oleks võimalik mõõta, tuleks sellised inimesed jätta ilma autojuhi õigustest. Loomulikult on intelligentsi mõiste tunduvalt laiem.
See kõik on toimunud minu nägemusel tänaseni. Ma usun aga, et me keegi ei taha, et meie ühiskond niimoodi rumalasti jätkab.
Tõenäoliselt seoses üliliberaalse kapitalismiga on meie koolikorralduses ilmnenud üliohtlikud tendentsid – nimetame seda koolivägivallaks või kuidas tahes.
Ja SMS-laenud! Kas inimvaenulikumat ohtu-olukorda saab veel olla?
Nii et seni, kuni ohtude olemust ja õpetamist sellest hoidumisest pole, loome me neid veel juurde. On üpris tõenäoline, et kellelegi on see väga kasulik, kaasa arvatud meie rahvaesindus, kes sügavalt mõtlemata seda kõike oma määrustega ja seadustega toetab.
Ja siis tegeleme me tulekahju kustutamisega selle asemel, et asjad juba eos paika panna.
Ja lõpuks oleme me hädas oma väikese rahvaarvuga! Ma ei usu, et selline olukord ja suhtumine meie rahvaarvu tõstab, ennem on olukord vastupidine.
Mulle on jäänud mulje, et kui inimene ei omanda ohutunnetamist geenidega oma vanematelt ja ei saa ka vastavaid teadmisi koolist ja on ise seejuures kuni keskmise intelligentsusega, jääb talle üle ohutunnetamist omandada ainult oma ihu peal katsetades.
Tegelik elu aga toob välja sellise suhtumise kurvad tagajärjed. Me tegeleme tulekahju kustutamisega. Siiani kasutusele võetud meetmed ei ole olukorda karvavõrdki parandanud.
Küsiks, kas see ohutunnetuse õppimine enda peal või intelligentsi ilmnemise ootamine ei ole siiani läinud liiga kalliks meie ühiskonnale – surmad, invaliidistumised või ka vägistajate ajuvaba ja karistamatu tegutsemine.
Tundub, et ka minginegi ohutunnetamise õpetamine oleks tänaseks kordades vähendanud õnnetusjuhtumeid ja sellega koos ka surmasi.
Mulle tundub ka, et enamikus autojuhte hindavad komisjonid ei ole vajalikul ettenähtud tasemel. Kui see nii poleks, oleks ka surmadega lõppevaid liiklusõnnetusi tunduvalt vähem.
Tõenäoliselt on ka autojuhtide õpetamise metoodika puudulik.
Minule tundub selline olukord ja suhtumine lühidalt öeldes inimvaenulik.
On kindlasti veel palju ohuilminguid. Ma vabandan nende inimeste ees, kes tunnetavad, et ma väga olulisi ohtusi ei ole puudutanud.
Võib-olla on ka paljud nii erudeeritud, et tunnevad selle kõik ülearusena.
Tegelikult loodan ma oma kirjutisega avada laialdast dialoogi, kus kõik saaksid oma arvamusega välja tulla. Ma arvan, et iga sõnavõtt on teretulnud.

8. juuni 2009
Endel Laidoner