Suusatamine – vaba- ehk uisustiil

Meie kõrgemates spordiringkondades ja suusatajate hulgas leviv teadmine, et suusatamise vabastiil ehk nn uisustiil on eestlaste leiutatud.
Tuletab aga vägisi meelde „vene fenomeni“, kus kõik uus maailmas on venelaste leiutatud, kusjuures tõeline suurmees oli Mihhail Lomonossov. Veduri aga leiutas Polzunov.
Jaa! Eks suuskadel mäkke ronimine käärsammul ole ka uisustiili meenutav. Et aga Eestis oleks keegi suuskadel kogu võistlusmaa uisustiilis läbinud enne 1976.aastat – ei ole kuulnud. Aga just sel aastal, Innsbrucki taliolümpiamängudel tuli ameeriklane William Koch 30km suusatamises teiseks. On teada, et Koch sõitis kogi distantsi uudses stiilis, mis oli teistele sportlastele vastuvõtmatu ja tekitas protstilaine. Tulemust aga ei tühistatud ja William Koch sai hõbemedali. Läks veel aega, enne kui see stiil võistlustel omaks võeti ja eraldi arvestama hakati. See oligi vaba-ehk uisustiil.
On kahju, et Toomas Uba, kes kirjutas Innsbruck 1976. Taliolümpiamängud (1977) suusatamise osa, ei maini sellest sõnagi. Nii huvitavad hetked jagas meedia jälle maha.
Aga nüüd on jälle huvitav vaielda ja võib olla isegi patenti taodelda. Täiesti eestlaste moodi. Ainult leiutajatena ei taha me ise seda stiili endale selgeks teha ja õppida, sörgime rohkem teiste sabas ja palkame treenerid riikidest, kes on piisavalt kadedust ilmutanud Eesti suhtes meie suusatajate edu puhul koos takistuste veeretamisega meie edu teele, meie edukate sportlaste teele, näiteks Kristiina Smiguni dopinguskandaal, mis tuleks säilitada spordimuuseumis, koos skandaali algatajate ja läbiviijate jäädvustamisega. Kardeti ju meie Kristiina esiletõusu ja tehti kõik selleks, et seda nurjata või vähemalt edasi lükata. Ja tuldi toime!
Ma tean, et suusatajatele ei meeldi minu filosofeerimine nende kapsaaias. Olen vähemalt kümmekond aastat nende probleemidega endamisi tegelenud. Kuid tihti olen end tabanud sellelt, et isegi meie paremad suusatajad ei saa õieti aru vabastiili suusatamisest, eriti asjatundmatud on aga telereporterid vabastiili suusatamise ülekandeid tehes – nii mainiti möödunud talvel vaid möödaminnes skandinaavia suusatajate kõrgemat jalaasendit suusa suhtes (nagu uisutajad), aga kes kasutas, miks, eelised jne.on tänini teadmata.
Masendava mulje jättis eelmisel talvel pärast üht MK-etappi vabastiilis Jaak Mae kommentaar Aivar Rehemaa tulemuse kohta (kes oli temast taga pool) – Aivar, pikk poiss, oleks pidanud küll uisku hästi sõitma. Jah, pikad võivad uisustiili suusatada küll paremini, kui neil on lisaks suur võimsus – nagu oli Thomas Alsgaardil ja on Axel Teichmannil. Aga ülejäänud Saksamaa suusatajad on kõik lühikesekasvulised, aga tugevad „uisutajad“. Üldse hakkasid Kesk-Euroopa suusatajad maailma mastaabis tõusma vabastiilis, nüüd aga on nad universaalid. Meie aga jahime ainult klassikalise suusastiiliga ja teeme „uisku“ nagu muuseas ja ise peame end selle stiili leiutajateks. Meil on ju suur klassikalise suusatamise teoreetik Gross ja maailma parim tehnikamees Andrus Veerpalu. Ei tohiks aga olla teadmata treeneritel jt., et uisustiilis sõites rakenduvad hoopis teised jalalihased, kui klassikalises suusatamises. Ilmselge näide on siin Andrus Veerpalu jalakrambid uisustiilile minnes. Uisustiil nõuab aga suhteliselt tugevamaid jalgu ja just see on meie suusatajatel unarusse jäänud (välja arvatud ehk Anti Saarepuu, kui ta ainult vastu peaks). Ja kui me juba nooruses tugevaid jalgu alla ei saa, siis tundub, et Aivar Rehemaa eas on juba hilja.
Kuigi keha õige asend mõjutab mõlema suusastiili tulemust, siis tundub, et uisustiilis väsinult hakkab keha ette suuskadele vajuma, takistades niimoodi libisemist.
Minu arvates omavad uisustiilis eelise pikemad, võimsamad püstisema asendiga sõitjad, kelle keha raskuskese ette ei vaju j apõlvedest alla lastes sooritavad pikema ja võimsama tõuke (Alsgaard, Teichmann, Crawford). Muidugi mängib alati rolli üldfüüsiline ettevalmistus ja vormisolek.
Kui juba, siis räägiks veel suusatamisest. Ei tahaks olla praegu Alaveri nahas. Treeningutel on valatud higi rohkem kui varem, laagrid on sujunud hästi. Tulemused oleks aga nagu vastupidised. Unustame aga ära, et ega konkurendid samal ajal maganud. Ei ole meil sel talvel olnud Kristiinat ega Andrust. On jäänud vaid Jaak, kes ka siiani üle oma varju ei ole suutnud hüpata. Peame arvestama ka sellega, et Eesti suusatamises ei ole maailma mastaabis mitte kunagi olnud selliseid tähti, tippsuusatajaid nagu Kristiina Smigun, Andrus Veerpalu ja Jaak Mae. Tagala on aga praktiliselt tühi. Ja võib jäädagi tühjaks. Siin ei aita ainult Alaverist ja suvalisest suusatajast. Tippu maailma tasemele jõuavad ikka erilised inimesed, kel on enamik vajalikke omadusi kokku kogunenud – hea tervis, suur tahe suusatada, loov suhtumine, hea eneseanalüüsi võime, valu kannatamise oskus, suur võidutahe.
Siiski oleks vaja rohkem õppida ka rajatagustelt parimatelt, nende tulemusi analüüsida ja parim sobivatest omaks võtta. Ei saa siinjuures jätta meenutamata Bente Skari viimast võistlusaastat. Temaga võrreldes hakkas siis silma veel meie Kristiina paremus tõusudel ja distantsi viimasel kolmandikul, Bente aga lihtsalt libises eest ära. Ka Bente ise ei teinud sellest saladust. Ta ütles, et ma olen harjunud tõusudel kannatama (tagaasiandev suusk) ja lõpptulemuseks on alati õigustanud.
Kristiina Smigun oli nagu Bente Skari vari. Kõik lootsid ja arvasid, et pärast Skari loobumist on Smigun suveräänne liider, kuna tagapool oli tükk tühja maad. Kahjuks pole me tänaseni teinud Bente Skari suusatamisest ja taktikast omi järeldusi.
Meie Kristiina suusad on olnud ennem kinni määritud, kui libisevad. Möödunud talvel olid Kristiina suusad vaid üks kord rahuldavalt määritud. Rajatagused suusatajad aga tegid omad järeldused nii Bente Skarist kui ka Kristiina Smigunist. Ja nii jäigi Kristiina loodetud suur edu tulemata ja tema trumbid kadusid näiliselt. Ma ei saa aru, kuidas rajatagused suusatajad olid võimelised õppima Bente Skarilt, meie aga mitte? Suur ime, et Kristiina Smigun oma võimed Torina olümpial maksma suutis panna ja kaks kuldmedalit võita. Super!
Mis siis meie suusatamisest saab? Kui meie suusatamise tagala ennast näitama ei hakka, siis halvima stsenaariumi järgi võib keegi spordijuhtidest otsustada nagu kiiruisutamises pärast Ants Antsoni olümpiavõitu – ei ole perspektiivne spordiala, saab harrastada ainult raja taga.
Möödunud on nüüd ka Otepää selleaastane MK etapp. Meestest olid tasemel peale me põhitegijate ka veel Kaspar Kokk, Peeter Kümmel ja Timo Simonlatser. Kuid kus on teised meie tegijad, keda ei olnudki nii vähe rajal? Ülejäänud suusatajate tulemused jäävad nagu mingi barjääri taha kinni – enamikel veab alt tervis, teisi veab alt valu läve ületamise suutmatus (tahtejõu puudumine), puudub loov suhtumine suusatamisesse ja eneseanalüüsi võime, nõrk võidutahe, vale taktika (eriti suusasprindis). Suuskade määrimisega altminekut ma ei toonitaks – siin on kõigil võrdsed võimalused. Elukutseliste suusatajate ja määrdetiimide puhul on minuarvates seda mõtetu toonitada.
Nii et peale nimetatud suusatajate tuleb ikka tükk tühja maad. Kas ei teki aga ka mõte, et meie suusatajate tulemus on väga maksimaalsele lähedal. See on loomulik, et me tahaks paremini. Kas aga on see eriti võimalik meie rahvaarvu, eriti elukutseliste suusatajate arvu arvestades. On ehk palju tahta, et kõik tippsportlasele vajalikud omadused oleksid igas, ka elukutselises suusatajas olemas.

Endel Laidoner
Veebruar 2008