Tark õpib teiste, rumal enda vigadest

Minu kirjutis hõlmab põhiliselt meie noori talendikaid sportlasi, nende rõõme ja muresid, õnnestumisi ja ebaõnne. Olen palju aastaid jälginud meie noorte talentide arengut ja tegutsemisi, neid analüüsinud, otsinud vasteid spordiajaloost ja jõudnud järeldusele, et paljud talendid on jäänud pidama oma juhendajate egoismi ja küündimatuse taha õige spordiala valikul oma õpilase jaoks.
Minu arvamus ei ole mingi dogma, vaid rangelt isiklik eelnevale tuginedes, mitte „kohvipaksult“ lugedes.
Palun kohe alguses vabandust, kui keegi tunneb ennast solvatuna. Võib süüdistada ka meedia asjatundmatut kajastust, kui ma midagi väga viltu panen.
Võib küsida, et miks ma kõiki noori talente ei kajasta – analüüsi. Tuleb välja, et ka mina olen ainult inimene kõigi oma nõrkustega. Ka minul on oma lemmikspordialad ja lemmik sportlased, keda olen jälginud ja kellele kaasa elanud. Nördimusega olen jälginud, kui mitme noore talendi tulemuste seiskumist, juhendaja poolt vale spordiala tõttu tingitud mõtetutest traumadest ja meditsiini suhtumisest traumadesse ja sportlastesse üldse. Sportlane on tänaseni meditsiini jaoks nagu tavakodanik. Meditsiin peab aga olema sportlase jaoks. Kuid see on juba omaette lugu.
Meedia kaudu on levinud arvamus, et eestlased, kui põhjamaine rahvas arenevad teistest rahvustest füüsiliselt aeglasemalt, ega oma võimet suhteliselt noorelt tõusta maailma spordiareenile. Kõik on aga suhteline ja ülimalt individuaalne. Kas meie, eestlased, oleme siis põhjamaisem rahvus, kui skandinaavlased ja kanadalased, kes tihti juba enne kahekümnendat eluaastat, näiteks suusatamises, on juba täiskasvanute tiitlivõistlustel poodiumitel. Meie noored sportlased aga ei võta osagi neist tiitlivõistlustest ja siis vaevlevad veel mitu aastat „üleminekuperioodil“ ja enamikus jäävadki sellele tasemele.
Siin teen ma ainukese järelduse – õige tippujõudmise aeg on maha magatud.
On muidugi spordialasid, mida ei tohigi liiga noorelt tipptasemel harrastada. Mõtlen siin kõigepealt tõstmist, mis eeldab inimese konstitutsioonilist valmisolekut. Terve rida spordialasid – nagu korvpall, jalgpall, tennis, võimlemine, uisutamine – vajavad aga väga varast alustamist ja ka tippu tõustakse juba 15-16 aasta vanuselt. Eriti ei tohi maha magada teatud vanuses möödalaskmist tehniliste nüansside omandamisel. On spordialasid, kus õige vanusepiiri ületamisel ei ole enam reaalne tehnika omandamine vajalikul tasemel. Mäletan, et viiskuuskümmend aastat tagasi öeldi Brasiilia jalgpalli fenomeni kohta „brasiilia poisikie sünnib juba palliga jala küljes“ ja soomlane sünnib suuskadel. Nende üleolek teistest oli sel ajal ilmne.
Kindlasti oleks ka Margus Metstakist sirhunud maailma tasemel korvpallur, kui t aoleks hakanud korvpalliga tegelema juba varajases nooruses.
Nüüd meie praegustest noortest talentidest spordiareenil.
Kettaheitest – peaaegu, et meie rahvusspordiala, nagu suusatamine.
Margus Hundist. Kaheksateist aastaselt heitis pooleteise kilogrammilist ketast tihti üle 70 meetri, tuli noorte maailmameistriks 2006.aastal. Tammert juunior ütles, et pooleteist kilogrammist ketast ei ole keegi nii hästi lendama saanud, on suhteliselt kapriisne riist. 2007.aastal kahekilogrammilist ketast enam korralikult lendama ei saanud, ei tulnud loodetud edasiminekut. Meedias väljendatud arvamuste järgi – tagasiminek. Hundi esimene treener Nuia päevilt püüdis lohutada – sellist olukorda juhtub paljudel. Minu arvates on aga siin midagi väga viltu. Margus Hunt jäeti lihtsalt omapead selles eas, kus igasugune abi on hädavajalik. Margus Hunt on üks paremaid kehalisi eeldusi (kui mitte kõigeparem) omav noormees meie kettaheitjate arsenalis ja nüüd me lihtsalt magasime maha võibolla kõige magusma aja kettaheite tehnika omandamisel ja kinnistamisel.
Jätkan siin meie viimase maailmameistri Gerd Kanteriga. Ei meeldi mulle põrmugi tema ebastabiilsus tehnikas ja just tiitlivõistlustel. Minu arvates võiks sellise taseme ja staažiga kettaheitja nagu unepealt tulles vajaliku tulemuse ära teha. Ja kuigi kettaheidet on peetud vanade meeste spordialaks ei ole neid vanakesi eriti palju, kes siin on läbi löönud. Ideaalsena on silma ees neljakordne olümpiavõitja (1956, 1960, 1964, 1968) Alfred Oerter, kes juba kahekümne aastaselt tuli olümpiavõitjaks, kuid vahepealsetel aastatel eriti silma ei paistnud. Oerteri treener ütles tema iseloomustamiseks „tal on tugevam konsentratsioonivõime, kui kellegil teisel. Ta ei lase end millestki häirida“. Vajadusel suutis ta muuta heitetehnikat, mis viis võidule.
Mulle tundub, et Kanteri juures on parim kettaheite tehnika omandamise aeg kasutamata jäänud. Pealegi mõjuvad Kanteri esitusele negatiivselt ääretult vale psühholoogiline häälestatus, pidev võidulainele häälestamine ja see, et oled maailma parim – ei ole siiani midagi positiivset toonud, enamikes on olnud pettumused.
Võibolla keegi arvab, et mis sa loll maailmameistri üle targutad. Tehtud vigu aga ei tohi häbeneda ka mitte maailmameister. Neist tuleb õppida. Praegu on Margus Hundi omapead jätmine iseloomulik näide, jääb mulje, et see ei huvita kedagi.
Ka tasuks Kanteri tiimil ja kõigil huvilistel üle vaadata Osaka MM kettaheite finaal, mis muide oli üldse parim spordirežissöri töö, mida ma näinud olen. Jälgida tasub siin igat finalisti üksikult. Kuna kogu kettaheite finaali näidati niivõrd perfektselt, siis pange paika kettaheite isiksus, tagajärg ja kettaheite lõppfaas. Ja ainult ühel finalistil, kõige tagasihoidlikumate kehaliste eeldustega finalistil – iraanlasel – lendas ketas lõpuni filigraanselt. Nii Kanteri, kui ka teiste finalistide ketas kaotab lennu lõppfaasis nagu pidurdusele üle minnes 3-5 meetrit. On mida vaadata ja võrrelda. Aga kas ka õppida?
Samas ei näidanud Helsingborgi maailmarekordi võistlus ketta lendu üldse.
Arvan, et kuna Kanteri puhul on meil tegemist ühe kindlama olümpiamedali kandidaadiga, siis oleks vaja Kanteril individuaalset psühholoogi, kes tegeleks ainult temaga, kes soovitavana oleks talle sõbra eest ja saaks kergejõustiku liidu poolt selle eest väärilist tasu.
Et üks asi kutsub esile teise, siis ei saa mee psühholoogiast rääkides üle ega ümber Andrus Värnikust. Maailmameister, kahtlemata isiksus omaette, kellest suurel määral tänu meediale ja ka temale endale on tänaseks saanud see, kes ta on. Kui sellisest meedipoolsest tähelepanust loodeti kasu, siis näeme ise, kuspoole asjad on liikunud. Ma ei mataks Andrus Värnikut siiski veel maha. Kuid Puustest talle vaevalt enam kasu on. Staadionil võib olla viis Puustet, kuid oda viskab ikkagi Värnik ise. Tagatjärgi tarkusena võib öelda, et kaotanud on sellest kõigest Eesti rahvas. Tõenäoliselt ei omandanud ka Andrus Värnik odaviske tehnilisi nüansse optimaalses eas. Praegu tundub, et Andrus Värnik võib küll oma tehnilise pagasiga võistelda maailma paremikuga tugeva vihmasaju korral (kui konkurentide odad muutuvad raskemaks). Sellise staaži ja tasemega sportlane peaks aga suutma oma tehnikat muuta ka kuiva ja normaalse ilma tarvis. Igatahes füüsilised eeldused on Värnikul piisavad, et mitte öelda perfektsed. Ka ei ole teda tabanud odaviskajatele iseloomulikud vigastused. Vaja on tugevalt süvendada eneseanalüüsi. Vaja on treenerit-sõpra ja psühholoogi, keda Andrus sisemas jäägitult usaldaks.
Nii Kanteri kui ka Värnika lood näitavad, kuigi nad ei ole võrreldavad, mis juhtub potensiaalsete sportlastega, kui neid õigel ajal ei märgata ja asjatundlikult ei suunata. On harv juhus, kui noor inimene jätkab oma arengut iseenese tarkusest õigesti. Võibolla tegi seda Alfred Oerter.
On hädast vaja tunda spordiajalugu, analüüsida tehtud vigu, nii sportlaste kui ka treenerite poolt ja õppida neid mitte kordama. Olen jälginud Erki Noolt terve tema karjääri jooksul, talle kaasa elanud, rõõmustanud ja kurvastanud ebaõnne korral. Minu silmis oli Erki Nool potensiaalne 9000 punkti mees ja võiks olla praegugi kehtiva MR omanik, kui oleks õigel ajal ära õppinud kolm ala kümnest. Ma ei saa aru, kuidas omaaegsetega võrreldes peaaegu kõige atleetlikum kümnevõistleja „maadles“ kuulitõukes 14 meetriga ja kettaheites 42 meetriga, kuidas kõige kiirem 100 meetri mees oli kõige aeglasem 110 meetri tõkkejooksja. Tundub ikka olevat nende alade tehniliste nüansside mitteõigeaegne omandamine. Tugeva isiksusena Nool vaevalt psühholoogi abi vajas.
Huvitav oleks siiski teada, mida ütlevad Erki Nool ja tema esimene treener Sokk ise treenerite vahetuse kasulikkusest. Kõrvaltvaataja sellest küll mingit kasu Erki Noolele välja lugeda ei osanud.
Tehtud vigade häbenemata avalikustamine on aga väga vajalik noorte tippsportlaste kasvatamisel ja varem tehtud vigade vältimisel. Ei ole ju vaja iga noore sportlase juures hakata jalgratast leiutama. Sellega magame maha kõige magusamad arengumomendid. Oma vigade avalikustamist ei tohi k aendised tippsportlased häbeneda, vaid peaksid tundma hoopis enda abistavat osa kogemuste edasi andmisel.
Muret tekitav on olukord spetsialiseerumisel ja spordialade vahetamisel sportlaste poolt kõige magusamas arengueas. Ma ei saa aru, misk Egle Uljas vahetas 400 meetri jooksu 800 meetri vastu. Usun, et Uljas oleks tänaseks 400 meetri jooksnud vähemalt 51 sekundi sisse, 800 meetris on aga loodetud edu tulemata, või polegi enamt loodetud.
Minu meelest ei ole Eesti kergejõustikul olnud kunagi sellist noortest kiirjooksjate paari, kui Ksenja Balta ja Marek Niit.
Ksenja Balta ilmumine spordipubliku ette toimuski algul mitmevõistlejana, kus lõpptulemuse headusest tema puhul mängisid otsustavat osa jooksud ja kaugushüpe. Ksenja Baltat võistlustel jälguides võib öelda – ideaalne kiirjooksja, temast ei saa iialgi kuulitõukajat ja odaviskajat. Ja kui me jõuharjutustega viimaseid alasid arendada tahame, siis kannatab kiirjooks. Ka kaugushüpe, kui küllaltki kapriisne ala, kus tulemus sõltub suurest paku tabamisest, tuleb unustada. Ka kaugushüppes saadud kaks traumat, millest esimest raviti ligi aasta, peaks kutsuma meid mõsitusele. Sellisel juhul tekib sportlasel kartus ala sooritamiseks maksimaalselt pingutada. Balta puhul ei tohiks me kasutada jõutreeninguid. Minu arvates on jõutreeningud kõigile meie kiirjooksjatele teatud hetkel piiri pannud – lihased on muutunud küll tugevamaks, reied on jämedad, aga kiirust juurde ei tule. Eriti kahju on vaadata just naisi kiirjooksjaid. Vale treeningu tulemusena on kadunud just elastsus ja kiirus jalalihastes. Ksenja Baltal oleks vaja arendada just loomulikuna tunduvat kiirust ja elastsust, mitte jõudu ja sellega kaasnevat tuimust. Kahju, et asjatundmatusest alade valikul, soov mitmevõistlejat teha ja ka kaugushüpe ei sobi enam, on üks otsustav arenguaasta aia taha läinud. Tagantjärgi tarkusena oleksin näinud Ksenja Baltat Pekingi Olümpiamängude finaalis mõlemal sprindidistantsil (11,00 ja 22,00).
Peaaegu samad sõnad kehtivad Marek Niidu kohta.
Tänapäeva jõu ja spordisaalid on treeningvahendeid täis. Neid peab oskama valida. Tõstekang tuleb aga kiirjooksail ja paljudel teistel, ära unustada. Viimase kasutaja võib saada küll tugevad, aga tuimad ja elastsuse kaotanud lihased. Tõenäoliselt on ka Erki Nool tõstekangi treeningvahendina liialdanud.
Need on ainult üksikud juhtumid meie kõige silmapaistvamate noorte tippsportlastega. Kuipalju aga taolisi olukordi veel on? Meedia kajastab ju ainult tippe.
Kas on meil õigust niimoodi ringi käia oma rahvusliku rikkusega? Kannatavad siin kõigepealt noored sportlased ise ja muidugi kogu eesti rahvas.
Tundub, et midagi on vaja muute või vähemalt täiustada meie noorte tippsportlaste ettevalmistuses. Me ei saa jätta sellist noorte suunamist ja ettevalmistamist ainult ühe inimese otsustada. Ka elu ise näitab, et see on talle liiga koormav.
Minu arvates võiks meil olla mingi kogu väga autoriteetsetest inimestest, asjatundjatest, kes tõesti tahavad seda tööd teha (mitte ainult kohvitada), lisaks olemasolevaile organeile, kes aastas näiteks kaks kuni kolm korda kuulaks ära meie noorte sportlaste (näiteks edetabeli 10 esimest) mured-rõõmud, eluolu, tervise, meditsiinilise abi kontrolli ja kindlasti soovitud lõppsihi. Koos sportlastega ka kindlasti nende treenerid.
Mainitud kogu omaks rohkem nõuandvat häält, kusjuures määravaks peaks jääma rohkem selle koosseisu autoriteetsus ja asjatundlikkus, kusjuures tõde peaks tulema välja ülimalt sõbraliku diskussiooni käigus.

Endel Laidoner
Aprill 2008