FENOMENOLOOGILINE

F E N O M E N O L O O G I L I N E    (sugudevaheline)  võrdõiguslikkus

Nähtuste kirjeldamisele rajatud

Põhiliselt autobiograafiline.

Kõik algab nagu tavaliselt – tulekustutamisest. Enamasti ei ole siiani tahetud vaadata, miks tuli tekkis ja arenes. Ega minagi tule tekkimisest eriti midagi tea – ju see algas juba e. m. a. Tule arenguga olen ma aga mõnel juhul kaasas käinud, kusjuures mind paneb imestama – miks keegi seda ajajärku enda juures enam meenutada ei taha!

Proovime siis alustada! Ja ei saa me siin üle ega ümber aastatega määratud ajajärkudest Viljandis  -- algas see 1944. a. lasteaiaga, kus lapsed olid kõik võrdsed..

1944. sügisel algas minu koolitee Viljandi II MTK-s, kus esimese nelja aasta jooksul olid segaklassid ja ülemvõim oli antud tüdrukutele, keda tihti kiideti ülivõrdes. Esimeses klassis oli meid üle 40 lapse. Sõjaaegsete laste   mahajäämus lugemises ja arvutamises oli suur ja nii pandi ka mind teisi lapsi õpetama. Klassi lõpetades sain klassijuhatajalt ka oma  „tänu“ kätte. Ise arvasin, et sellise „tänu“ asemel oleks võinud mind minu teadmiste selgumisel kohe õppeaasta alul vähemalt järgmisse klassi üle viia. Usun, et enamik poisse lootis nagu mingile pedagoogilisele imele poistesse suhtumises. Tõele au andes peab ütlema, et hiljem see ka natuke paranes – teiste klassijuhatajatega. Alates viiendast klassist kuni kooli lõpuni oli see kool puhtalt tüdrukute tallermaa, s. o. viies, kuues ja seitsmes klass.

1948. a. sügisel lubati poistel üle minna eelmise kooli kõrval asuvasse  Viljandi II Keskkooli

viiendasse klassi. See oli puhas poiste kool  -- endine Viljandi Poisslaste Maagümnaasium.

Nelja aasta jooksul oli see nagu sanatoorium poisslastele!

Ja siis – nagu välk selgest taevast  -- 1952. a. alates on kogu Eestimaa üks segakoolide puder

Rahva seas arvati veel, et ju on Moskvas mõni hermafrotiit sattunud haridust korrastama.

Hea veel, et keskkoolid  11-klassilised jäid. Venemaal olid kõik koolid segakoolid.

Keskkoolide segamisel väikesi viperusi muidugi oli, Minul õnnestus jääda  II Keskkooli.

Mina tegelesin rohkem spordiga ja olin keskkooli viimases klassis Viljandi Laste Spordikoolis kiiruisutamise treener.

Üldiselt oli aga teada, et tüdrukud on arenenud ja arenevad poistest kuni kaks aastat kiiremini, eriti anatoomia ja füsioloogia valdkonnas. Huvitav, kuidas küll kõik teaduse valdkonnad selle poiste-tüdrukute segapudruga keskkooli jooksul rahul on olnud? Miks peavad nii erinevate  arenguastmetega lapsed käima kaksteist aastat samas    segaklassis? Kirjeldatud laste haridustee alguse kohta on mul jäänud mulje, et praegune Eesti Vabariik on Nõukogude Liidu õigusjärglane. Minu arvates saabki  siit alguse tulekahju, mida me juba aastaid oleme püüdnud kustutada ja tulemuseta!

Minu nägemuse järgi algab poiste-tüdrukute ebavõrdsus just algklassidest ja kestab vähemalt keskkooli lõpuni. Ega siis poiste areng sellega seisma jäänud pole. Ülikooli ajal jõuavad poisid oma arengus tüdrukutele järele ja tööle minnes soositakse poisse juba tüdrukutest rohkem. Ja võimaluse korral „vanade heategude“ meenutusel näidatakse nüüd tüdrukutele koht kätte. Kahjuks on see nii – üks eestlane on teise toit! Kuid see on algus ja tõenäoliselt hõlmab suhteliselt väheseid.

Hoopis vähem teenivad naised aga teatud töödel, kus töötasu on miinimumi ligidal ja pensioni staazi arvestuseks tuleb ühe pensioniaasta staazi jaoks töötada kuni kolm aastat.

Ütleks – see on häbematuse tipp!

Ja selle seaduse võtsid vastu inimesed, kes tegid endile palga Eesti Vabariigi kõrgema keskmise palga alusel ja kelle pensioni jaoks arvutatakse kuni 70% palgast lihttööliste 50% asemel.

Olen ilma arvutamatagi veendunud, et see pensioni arvestamise protseduur üksi katab peaaegu meeste- naiste palgavahe, mida me siin taga nutame. Ja soolise võrdõiguslikkuse volinikul pole siin midagi teha, sest meie Riigikogu poolt vastuvõetud määrustest ta üle ei ole.

Milleks seda volinikku  aga tegelikult  vaja on? See vajaks veel täiendavat uurimist.

Ma olen siin madalapalgaliste naiste arvuks lugenud kuni 50% kogu töötavatest naistest, kes peaaegu kõik peavad töötama kuni kolm aastat, et saada kaetud ühte pensioniaastat.

Mai   2016                  Endel  Laidoner       Viljandi II Keskkooli vilistlane      1955. a.  

                                                                    

Selline ebaõiglus ja ülbe suhtumine oma valijatesse Riigikogu poolt peab küll lõppema!

Tundub, et meil on praegu nagu riik riigis.

Quod licet Jovi,  non licet bovi!

EESTI OLÜMPIAKOMITEELE | EESTI SPORDIMUUSEUMILE

E E S T I    O L Ü M P I A K O M I T E E L E

E E S T I    S P O R  D I M U U S E U M I L E

Sellega kingin kahele juhtivale  spordiametile kummalegi kümme eksemplari enda raamatut

            „Murdmaasuusatamise juubelite aasta  2016“

Ma loodan, et Teile jääb ka  sellega maha  midagi mälestusväärset  murdmaasuusatamise  juubelitest 2016. aastal  Eestis ja kogu maailmas.

Kuna raamatud on  nüüd Teie omad, siis võite nendega vabalt ringi käia.  On siiski  minu poolt väike palve  --  kes selle raamatu  Teie poolt kingituseks  saab peaks selle kindlasti läbi lugema  ja mõtlema  --  kas see võib nii olla?  Kas see „Audru  Vanamees“ (E. L.)  räägib õigust või valetab?  Pärast raamatuga tutvumist  --  kuu või kahe pärast  -- oleks õige korraldada ümarlaud asjaosaliste vahel tõe ja selguse saamiseks.

Kes seda kingitust mingil põhjusel lugeda ei taha,  võiks annetusena maksta 20 eurot

MTÜ  Audru  Uisumeistrid arvele  EE911010220200344226.

Nii konservatiivseid  ja õppimise   vajadust  mitte tundvaid  inimesi  nagu on murdmaasuusatajad  annab küll tikutulega otsida.  Kahjuks püsivad  meie murdmaasuusatajad  maailma mastaabis langustrepil edasi.  Kuidas küll tunnevad end  nende ilmeksimatud  „Jumalad“?  Paratamatult hakkad uskuma juba minu nooruses rahva seas levinud kõnekäändu  --  kehakultuuri lähevad  õppima need, kes mujale sisse ei saa!    

Ütlen mõned märksõnad, mis on viinud murdmaasuusatamise allakäigu trepile:

· algteadmised füüsikast – raskuskeskme õige ja stabiilne asukoht suusatamisel, mis garanteerib pideva libisemise;

· füsioloogiast on vaja rohkem teada  -- õigete lihasgruppide harmooniline arendamine,                                              traumade vältimine ja nende suhteliselt efektiivsem ravimine;

· oma tegevuse jaoks on mõtlemise aega vaja rohkem  --  kõigil on alati kiire!

· Murdmaasuusatamine uisutehnikas on intellektuaalne spordiala. See tähendab libisemist ilma pidurduseta  Võib veel öelda, et see on kõrvade vahel kinni

· Murdmaasuusatajatel tuleb lõpetada enda vigade põhjuste otsimine teiste juures.

  Tuleb hakata rohkem peeglisse vaatama.  

Tehnilisest küljest tuleb uisutehnikaga murdmaasuusatamise jaoks võtta kiiruisutamiselt seda, mis on vajalik ja kasulik , kusjuures ärgem tehkem murdmaasuusatamisest kiiruisutamist.

Ja ärgem unustagem seda, et murdmaasuusatamine on kõige massilisem kohustuslik spordiala noorte juures talvel.

Kuni käesoleva ajani ei ole ma näinud meie murdmaasuusatajatest ühtegi ainult libiseva uisusammuga suusatajat. Vaba tehnika võib see ju olla. Kas me seda siis olemegi tahtnud?

Kas me üldse ei mõtle sellele, mida tegi 18-aastane ameeriklane William Koch 1976. aastal Innsbrucki Olümpiamängudel 30 km murdmaasuusatamises – kas ta ratsutas „nõia luual“ või oli tal propeller p-----? Me kas ei taha või ei oska sellega arvestada?

Siin on meie jaoks tegijad ikka kas soomlased, mõned meie suusatajad  ja ennem isegi venelased (Pavel Koltsin - )  Aga mingisugune ameerika koolipoiss – ei iial!

Tule taevas appi!  (Ansipi moodi)

Veel mõni sõna uisustaadionist.       

Meie  lastel, noortel ja uisusõpradel on väga kahju, et uisumeistrid on üle koera saba saanud ja ajavad juba kaheksa aastat „koera“ taga! On ilmselge , et noortel on spordialade valik väike. MTÜ Uisumeistrid juhatuse liikmed on läbi käijnud kuni üheksa spordiala, kuni leidsid enda jaoks sobiva ja meeldiva. Samal ajal kuuleme aga meedias pidevalt, kuidas raha käsutajad lasevad seda lihtsalt tuulde. Kui seda kuuled, siis ei saa lahti mõttest, et meie juhtidel on noorte sport ja tervis meelest ära läinud.

            MTÜ Uisumeistrid juhatuse liikmed Jaan Moorits, Kaupo Koplus, Raoul Laidoner ja      

             Endel Laidoner on uisustaadioni rajamise mõttest alates pakkuda see lastele ja

             noortele tasuta sportimiseks. Kulud peab aga katma spordilaagrid ja võistlused kogu

              Eestimaa ulatuses, millest edasi arenevad rahvusvahelised jõuproovid.

              Uisumeistrid ei ole maha matnud ka murdmaasuusatajatele paremate

               treeningtingimuste pakkumist, vähemalt õige uisutehnika omandamiseks.                 

               Raamatust on näha, et meid toetavad Keskkonna minister, Audru Vallavalitsus,

               Pärnumaa Spordiliit, Eesti Uisuliit, Eesti Rulluisuliit, Pärnu Haigla, Politsei  ja

                Piirivalveameti Lääne regioon  ja Maanteeameti Lääne regioon.

                Tuleb aga nii välja, et rahajagamine  uisustaadioni ehituse jaoks on siiani spordi

                jaoks mitte eriti sõbraliku kildkonna käes. Eriti vastuoluline on siin Pärnu Lahe

                Partnrrluskogu käitumine,    

Kellel on aega lugeda, saab selle kõik minu murdmaasuusatamise juubeli raamatust. Selle raamatu pärast olen ma saanud rohkem nahutada kui kiita! Minu tuju on natukene tõstnud Ahto Lobjakase väljend, kus ta ütleb, et mida rohkem kirjatöö kriitikat saab, seda parem ta on. Arusaadav ja soodne on mulle  ka endise Eesti Maaülikooli rektori emeriitprofessor Olev Saveli suhtumine minu raamatus väljendatud mõtetesse, analüüsimisse ja olukorrast noorte

sportimisse.

  November,  2018-11-08

Lugupidamisega Endel Laidoner

Lugupeetud akadeemik härra Endel Lippmaa

Lugupeetud akadeemik  härra  Endel  Lippmaa

Hõbeda ioonide võimalikust mõjust inimese füsioloogiale ja tervisele.

Tänan Teid telefonivestluse eest ja nagu kokku leppisime, kirjutan meili teel oma küsimuse täpsemalt lahti.

Meenutuseks kõigepealt, et kohtusime 1980-aastate lõpus. Töötasin tol ajal Audru sovhoosi peazootehnikuna ja kuna kasutasime juba aastaid ühe farmi lehmade söötmiseks Pärnu sõjaväe lennuvälja lennukite õhku tõusmise ja maandumise alla jääval alal toodetud sööta, tekkis minul kahtlus, et nende lehmade järglaste suures suremuses võiks olla põhjuseks raskemetalli lahustumatud soolad, mida nimetatud sööt tõenäoliselt aastaringselt sisaldas. Sellega olite ka Teie nõus ja andsite mulle juhtnööre, kust veterinaararstid peaksid analüüse võtma ja uuringud teeks Teie abiga TPI-labor – ainukesena Eestis. Pean aga tunnistama, et ma ei tulnud oma ülesandega toime.

Praegu aga pöördun Teie poole oma enda tervise probleemidega viimase 70-eluaasta jooksul, kuna minu arvates meie kaasaegne arstiteadus ei ole sellest praeguseks veel üle. Teie seisukohad ja sõnavõtud on mind aga alati väga imponeerinud.

Alates kooli minekust 1944. a. kuni tänaseni on minu operatsiooni haavad ja haavandid paranenud väga perfektselt. 1971. a. mais tegi mulle uue Achilleuse kõõluse – peale 4-kuulist kõõluse venituse ravi Raplas – Tallinna Keskhaiglas dr. Benno Änilane. Toon selle näite põhjusel, et kõigist traumaosakonna paarikümnest patsiendist paranesin mina üksinda perfektselt. Teistel kõigil raviti hoopis tüsistusi.

Oma kauaaegse hea tuttava neurokirurgi dr. Kristel Saardi soovitusel lasin ennast uurida Pärnu Haigla Sisehaiguste osakonna juhataja dr. Maie Puusaagi poolt sept. 2010 – veebr. 2012. a. Uuringute lõppedes ütles dr. Maie Puusaag mulle, et ei ole tükk aega nii tervet inimest enda ees seismas näinud. Alljärgnevalt toon ära tema öeldu:

1. Insult on võimalik – vererõhk  170-80;

2. Infarktiohtu ei ole, ei põe südamehaigusi, veresoonkond on terve,      

    ei ole veresoonte lupjumist;              

3. Suhkruhaigusest ei tea midagi;

4. Kolesterooli tase on normis, soonestik puhas;

5. Kilpnäärme talitlus on normaalne;

6. Kopsupõletikku ja tuberkuloosi ei ole põdenud;

7. Aju magnettomograafia on puhas;

8. Ainevahetus on korras;

9. Kasvajatesse haigestumise ohtu ei ole;

10. Magu ja 12-sõrmik on terved –uuring 1981. a. Tartus – Maarjamõisas dr. Ants Peetsalu  

    poolt.

Kogu eluaeg on minu vereanalüüsid olnud normis. Sporti olen ma teinud kogu keskkooli aja mitmekülgselt ja toidulaua tasemest sõltuvalt, kusjuures kiiruisutamises ja jalgrattas olin ma oma kaasaegsetest Viljandimaal peajagu üle. Võin öelda, et ülemine vererõhk, mis on mul lapsest saadik olnud 170 piires, ei ole mulle näiliselt mõjunud. Küll aga ei mõjunud mulle hästi peale 2012. a. uuringuid soovitatud vererõhu alandajad.

Olen mitme arsti käest, ka dr. Maie Puusaagi käest, küsinud – miks minu tervislik seisund on nüüd, 77 – eluaastal sellisel tasemel?  Vastuseks olen saanud naeratusi ja vahel ka viiteid mingile usule. Viimane võimalus langeb küll ära, kuna minu vanemad olid tavalised eestlased pühapäeva kirikulised – Viljandi Jaani koguduses, mille venelased 1944. a. likvideerisid.

Toon siin ära minu arvates minu tervist soodustanud tegurid:

1. Leilisaun lapsest saadik üks kord nädalas;

2. Ei ole suitsetanud kogu elu;

3. Ei tarbi liigselt alkoholi 1972. a. alates.

Ja tervisele mittesoodsad või mitte soovitatavad tegurid:

1. Audru joogivee kvaliteet oli 1971-2010 alla igasugust arvestust;

2. Olen lugenud söögi ajal;

3. Alates 1961. a. olen joonud ainult naturaalset lahustavat kohvi ja mitte vähe.

  

Minul omapoolse järelduse saamiseks on kulunud üle 70-aasta.

Minu vanemad olid Halliste mõisa teenijad. 1914. a. asusid nad elama Viljandi linna. Rääkisid nad aga tihti oma tähelepanekutest – mõisnikud olid väga hea tervise juures ja elasid väga vanaks, sõid aga hõbenõudelt. Ka minu juures kasutasid isa-ema juba varases nooruses hõbelusikat – võib olla oli ka siin mingi lootus taga? 1950-aastail tekkis emal kaenla alla kanamuna suurune kasvaja, mida Viljandi kirurgid opereerida tahtsid. Ei tea, kust emal tuli mõte kasvajat „Jordani veega“ kompressitama hakata. Võttis vist küll paar-kolm aastat, aga kasvajast sai ema lahti operatsioonita.

Minu vanematest suri isa 1942. a. südame haigusse – tõenäoliselt infarkti 68-aastaselt ja ema suri 1965. a. tuberkuloosi.

1961. a. elan ma  ametlikult oma esimese ja viimase naisega, kes hõbelusikat on minuga sarnaselt tarbinud tänaseks 55-aastat. Ka tema organismi soonkonnad on kõik puhtad, suhkruhaigust ei põe, kopsupõletikku ja tuberkuloosi ei ole põdenud. Samuti ei ole tema suitsetanud kogu elu ja joob lahustuvat naturaalset kohvi 1961. a. alates.

Tegelikult on ju hõbeda soodne mõju inimese tervisele rahva hulgas liikvel juba väga pikka aega. Miks see on aga jäänud teadmiste tasemele? Kui selles loos natukenegi tõtt on, siis on siin mängus ravimitootjate käsi, mis hõbeda käikutõstmisel oleks kaotanud sadu miljardeid dollareid. Ja võib olla meditsiin ja teadus on nii alarahastatud, et ei saagi pikaajalisemaid uuringuid ette võtta. Ei usu aga, et nendeks uuringuteks 70 aastat peab kuluma. Ravimitootjad ja firmad on tänapäevalgi meditsiini ja arstide käitumist mõjutanud.

Üldteada peaks aga olema hõbeda toime seisva vee kvaliteedile – hõbeda tükike vees hoiab selle puhta, selge ja läbipaistvana pikki aastaid.

Ma olen internetis tutvunud sajakonna hõbeda kasutamise võimalusi pakkuvate artiklitega. Enamikus on need abstraktsed ja soovituslikud, ilma teadusliku põhjenduseta. Skeptiliseks teevad aga hõbedavee tootmise aparaadid, vähemalt nii kauaks, kui me ei oska määrata hõbeda kontsentratsiooni ja ei tea hõbeda optimaalset kontsentratsiooni organismis ja kasutatavas vees. Me ei tohi ka unustada seda, et kõik on individuaalne – mis on sobiv Mikule, ei pea sobima Mannile!

Ma võrdlen seda praegu internetis ilmunut ja ei suuda siit küll vastust leida. Ühel on puhtalt äri maik juures, teine kajastab aga minu rohkem kui 70-aastast elu.

Loodan, et mu eelpooltoodu mõtted on edasist diskussiooni väärt ja läbi selle annab võimaluse tõele ligemale jõuda.