FENOMENOLOOGILINE

F E N O M E N O L O O G I L I N E    (sugudevaheline)  võrdõiguslikkus

Nähtuste kirjeldamisele rajatud

Põhiliselt autobiograafiline.

Kõik algab nagu tavaliselt – tulekustutamisest. Enamasti ei ole siiani tahetud vaadata, miks tuli tekkis ja arenes. Ega minagi tule tekkimisest eriti midagi tea – ju see algas juba e. m. a. Tule arenguga olen ma aga mõnel juhul kaasas käinud, kusjuures mind paneb imestama – miks keegi seda ajajärku enda juures enam meenutada ei taha!

Proovime siis alustada! Ja ei saa me siin üle ega ümber aastatega määratud ajajärkudest Viljandis  -- algas see 1944. a. lasteaiaga, kus lapsed olid kõik võrdsed..

1944. sügisel algas minu koolitee Viljandi II MTK-s, kus esimese nelja aasta jooksul olid segaklassid ja ülemvõim oli antud tüdrukutele, keda tihti kiideti ülivõrdes. Esimeses klassis oli meid üle 40 lapse. Sõjaaegsete laste   mahajäämus lugemises ja arvutamises oli suur ja nii pandi ka mind teisi lapsi õpetama. Klassi lõpetades sain klassijuhatajalt ka oma  „tänu“ kätte. Ise arvasin, et sellise „tänu“ asemel oleks võinud mind minu teadmiste selgumisel kohe õppeaasta alul vähemalt järgmisse klassi üle viia. Usun, et enamik poisse lootis nagu mingile pedagoogilisele imele poistesse suhtumises. Tõele au andes peab ütlema, et hiljem see ka natuke paranes – teiste klassijuhatajatega. Alates viiendast klassist kuni kooli lõpuni oli see kool puhtalt tüdrukute tallermaa, s. o. viies, kuues ja seitsmes klass.

1948. a. sügisel lubati poistel üle minna eelmise kooli kõrval asuvasse  Viljandi II Keskkooli

viiendasse klassi. See oli puhas poiste kool  -- endine Viljandi Poisslaste Maagümnaasium.

Nelja aasta jooksul oli see nagu sanatoorium poisslastele!

Ja siis – nagu välk selgest taevast  -- 1952. a. alates on kogu Eestimaa üks segakoolide puder

Rahva seas arvati veel, et ju on Moskvas mõni hermafrotiit sattunud haridust korrastama.

Hea veel, et keskkoolid  11-klassilised jäid. Venemaal olid kõik koolid segakoolid.

Keskkoolide segamisel väikesi viperusi muidugi oli, Minul õnnestus jääda  II Keskkooli.

Mina tegelesin rohkem spordiga ja olin keskkooli viimases klassis Viljandi Laste Spordikoolis kiiruisutamise treener.

Üldiselt oli aga teada, et tüdrukud on arenenud ja arenevad poistest kuni kaks aastat kiiremini, eriti anatoomia ja füsioloogia valdkonnas. Huvitav, kuidas küll kõik teaduse valdkonnad selle poiste-tüdrukute segapudruga keskkooli jooksul rahul on olnud? Miks peavad nii erinevate  arenguastmetega lapsed käima kaksteist aastat samas    segaklassis? Kirjeldatud laste haridustee alguse kohta on mul jäänud mulje, et praegune Eesti Vabariik on Nõukogude Liidu õigusjärglane. Minu arvates saabki  siit alguse tulekahju, mida me juba aastaid oleme püüdnud kustutada ja tulemuseta!

Minu nägemuse järgi algab poiste-tüdrukute ebavõrdsus just algklassidest ja kestab vähemalt keskkooli lõpuni. Ega siis poiste areng sellega seisma jäänud pole. Ülikooli ajal jõuavad poisid oma arengus tüdrukutele järele ja tööle minnes soositakse poisse juba tüdrukutest rohkem. Ja võimaluse korral „vanade heategude“ meenutusel näidatakse nüüd tüdrukutele koht kätte. Kahjuks on see nii – üks eestlane on teise toit! Kuid see on algus ja tõenäoliselt hõlmab suhteliselt väheseid.

Hoopis vähem teenivad naised aga teatud töödel, kus töötasu on miinimumi ligidal ja pensioni staazi arvestuseks tuleb ühe pensioniaasta staazi jaoks töötada kuni kolm aastat.

Ütleks – see on häbematuse tipp!

Ja selle seaduse võtsid vastu inimesed, kes tegid endile palga Eesti Vabariigi kõrgema keskmise palga alusel ja kelle pensioni jaoks arvutatakse kuni 70% palgast lihttööliste 50% asemel.

Olen ilma arvutamatagi veendunud, et see pensioni arvestamise protseduur üksi katab peaaegu meeste- naiste palgavahe, mida me siin taga nutame. Ja soolise võrdõiguslikkuse volinikul pole siin midagi teha, sest meie Riigikogu poolt vastuvõetud määrustest ta üle ei ole.

Milleks seda volinikku  aga tegelikult  vaja on? See vajaks veel täiendavat uurimist.

Ma olen siin madalapalgaliste naiste arvuks lugenud kuni 50% kogu töötavatest naistest, kes peaaegu kõik peavad töötama kuni kolm aastat, et saada kaetud ühte pensioniaastat.

Mai   2016                  Endel  Laidoner       Viljandi II Keskkooli vilistlane      1955. a.  

                                                                    

Selline ebaõiglus ja ülbe suhtumine oma valijatesse Riigikogu poolt peab küll lõppema!

Tundub, et meil on praegu nagu riik riigis.

Quod licet Jovi,  non licet bovi!