Lugupeetud akadeemik härra Endel Lippmaa

Lugupeetud akadeemik  härra  Endel  Lippmaa

Hõbeda ioonide võimalikust mõjust inimese füsioloogiale ja tervisele.

Tänan Teid telefonivestluse eest ja nagu kokku leppisime, kirjutan meili teel oma küsimuse täpsemalt lahti.

Meenutuseks kõigepealt, et kohtusime 1980-aastate lõpus. Töötasin tol ajal Audru sovhoosi peazootehnikuna ja kuna kasutasime juba aastaid ühe farmi lehmade söötmiseks Pärnu sõjaväe lennuvälja lennukite õhku tõusmise ja maandumise alla jääval alal toodetud sööta, tekkis minul kahtlus, et nende lehmade järglaste suures suremuses võiks olla põhjuseks raskemetalli lahustumatud soolad, mida nimetatud sööt tõenäoliselt aastaringselt sisaldas. Sellega olite ka Teie nõus ja andsite mulle juhtnööre, kust veterinaararstid peaksid analüüse võtma ja uuringud teeks Teie abiga TPI-labor – ainukesena Eestis. Pean aga tunnistama, et ma ei tulnud oma ülesandega toime.

Praegu aga pöördun Teie poole oma enda tervise probleemidega viimase 70-eluaasta jooksul, kuna minu arvates meie kaasaegne arstiteadus ei ole sellest praeguseks veel üle. Teie seisukohad ja sõnavõtud on mind aga alati väga imponeerinud.

Alates kooli minekust 1944. a. kuni tänaseni on minu operatsiooni haavad ja haavandid paranenud väga perfektselt. 1971. a. mais tegi mulle uue Achilleuse kõõluse – peale 4-kuulist kõõluse venituse ravi Raplas – Tallinna Keskhaiglas dr. Benno Änilane. Toon selle näite põhjusel, et kõigist traumaosakonna paarikümnest patsiendist paranesin mina üksinda perfektselt. Teistel kõigil raviti hoopis tüsistusi.

Oma kauaaegse hea tuttava neurokirurgi dr. Kristel Saardi soovitusel lasin ennast uurida Pärnu Haigla Sisehaiguste osakonna juhataja dr. Maie Puusaagi poolt sept. 2010 – veebr. 2012. a. Uuringute lõppedes ütles dr. Maie Puusaag mulle, et ei ole tükk aega nii tervet inimest enda ees seismas näinud. Alljärgnevalt toon ära tema öeldu:

1. Insult on võimalik – vererõhk  170-80;

2. Infarktiohtu ei ole, ei põe südamehaigusi, veresoonkond on terve,      

    ei ole veresoonte lupjumist;              

3. Suhkruhaigusest ei tea midagi;

4. Kolesterooli tase on normis, soonestik puhas;

5. Kilpnäärme talitlus on normaalne;

6. Kopsupõletikku ja tuberkuloosi ei ole põdenud;

7. Aju magnettomograafia on puhas;

8. Ainevahetus on korras;

9. Kasvajatesse haigestumise ohtu ei ole;

10. Magu ja 12-sõrmik on terved –uuring 1981. a. Tartus – Maarjamõisas dr. Ants Peetsalu  

    poolt.

Kogu eluaeg on minu vereanalüüsid olnud normis. Sporti olen ma teinud kogu keskkooli aja mitmekülgselt ja toidulaua tasemest sõltuvalt, kusjuures kiiruisutamises ja jalgrattas olin ma oma kaasaegsetest Viljandimaal peajagu üle. Võin öelda, et ülemine vererõhk, mis on mul lapsest saadik olnud 170 piires, ei ole mulle näiliselt mõjunud. Küll aga ei mõjunud mulle hästi peale 2012. a. uuringuid soovitatud vererõhu alandajad.

Olen mitme arsti käest, ka dr. Maie Puusaagi käest, küsinud – miks minu tervislik seisund on nüüd, 77 – eluaastal sellisel tasemel?  Vastuseks olen saanud naeratusi ja vahel ka viiteid mingile usule. Viimane võimalus langeb küll ära, kuna minu vanemad olid tavalised eestlased pühapäeva kirikulised – Viljandi Jaani koguduses, mille venelased 1944. a. likvideerisid.

Toon siin ära minu arvates minu tervist soodustanud tegurid:

1. Leilisaun lapsest saadik üks kord nädalas;

2. Ei ole suitsetanud kogu elu;

3. Ei tarbi liigselt alkoholi 1972. a. alates.

Ja tervisele mittesoodsad või mitte soovitatavad tegurid:

1. Audru joogivee kvaliteet oli 1971-2010 alla igasugust arvestust;

2. Olen lugenud söögi ajal;

3. Alates 1961. a. olen joonud ainult naturaalset lahustavat kohvi ja mitte vähe.

  

Minul omapoolse järelduse saamiseks on kulunud üle 70-aasta.

Minu vanemad olid Halliste mõisa teenijad. 1914. a. asusid nad elama Viljandi linna. Rääkisid nad aga tihti oma tähelepanekutest – mõisnikud olid väga hea tervise juures ja elasid väga vanaks, sõid aga hõbenõudelt. Ka minu juures kasutasid isa-ema juba varases nooruses hõbelusikat – võib olla oli ka siin mingi lootus taga? 1950-aastail tekkis emal kaenla alla kanamuna suurune kasvaja, mida Viljandi kirurgid opereerida tahtsid. Ei tea, kust emal tuli mõte kasvajat „Jordani veega“ kompressitama hakata. Võttis vist küll paar-kolm aastat, aga kasvajast sai ema lahti operatsioonita.

Minu vanematest suri isa 1942. a. südame haigusse – tõenäoliselt infarkti 68-aastaselt ja ema suri 1965. a. tuberkuloosi.

1961. a. elan ma  ametlikult oma esimese ja viimase naisega, kes hõbelusikat on minuga sarnaselt tarbinud tänaseks 55-aastat. Ka tema organismi soonkonnad on kõik puhtad, suhkruhaigust ei põe, kopsupõletikku ja tuberkuloosi ei ole põdenud. Samuti ei ole tema suitsetanud kogu elu ja joob lahustuvat naturaalset kohvi 1961. a. alates.

Tegelikult on ju hõbeda soodne mõju inimese tervisele rahva hulgas liikvel juba väga pikka aega. Miks see on aga jäänud teadmiste tasemele? Kui selles loos natukenegi tõtt on, siis on siin mängus ravimitootjate käsi, mis hõbeda käikutõstmisel oleks kaotanud sadu miljardeid dollareid. Ja võib olla meditsiin ja teadus on nii alarahastatud, et ei saagi pikaajalisemaid uuringuid ette võtta. Ei usu aga, et nendeks uuringuteks 70 aastat peab kuluma. Ravimitootjad ja firmad on tänapäevalgi meditsiini ja arstide käitumist mõjutanud.

Üldteada peaks aga olema hõbeda toime seisva vee kvaliteedile – hõbeda tükike vees hoiab selle puhta, selge ja läbipaistvana pikki aastaid.

Ma olen internetis tutvunud sajakonna hõbeda kasutamise võimalusi pakkuvate artiklitega. Enamikus on need abstraktsed ja soovituslikud, ilma teadusliku põhjenduseta. Skeptiliseks teevad aga hõbedavee tootmise aparaadid, vähemalt nii kauaks, kui me ei oska määrata hõbeda kontsentratsiooni ja ei tea hõbeda optimaalset kontsentratsiooni organismis ja kasutatavas vees. Me ei tohi ka unustada seda, et kõik on individuaalne – mis on sobiv Mikule, ei pea sobima Mannile!

Ma võrdlen seda praegu internetis ilmunut ja ei suuda siit küll vastust leida. Ühel on puhtalt äri maik juures, teine kajastab aga minu rohkem kui 70-aastast elu.

Loodan, et mu eelpooltoodu mõtted on edasist diskussiooni väärt ja läbi selle annab võimaluse tõele ligemale jõuda.