Kas rahas peitub õnn?

Arvan, et pool inimkonnast vastab sellele jaatavalt, ülejäänud aga eitavad rahas peituvat õnne.

Milles siis viimaste arvates peitub õnn?

Materialistina ühinen ma meie rahvaesindajate põhimõttega -- õnn peitub raha rohkuses. Viimases Riigikogu koosseisus on saadikuid, kes aastaid tagasi ütlesid, et 500 eesti krooniga kuus elab ära küll. Millegipärast eelistavad nad tänaseni enam kui 100 korda suuremat sissetulekut. See on mõistuse vastane, kuidas on jõutud sellise tulemuseni! Algas see iseendale töötasu määramisest, millele järgnesid nn hüvitised. Hüvitiste määramise algatajaks oli endine kolhoosi esimees Toomas Varek. Tõenäoliselt tema ainsana viimastest rahvaesindajatest oli kolhoosi esimehena saanud maitsta sotsialismiaegseid hüvitisi majandi juhtidele ning analoogselt ja nahhaalselt määrati need nüüd endile ise. Ja lõpuks – vist oli RK ainuke töö(amet), kus „masu“ ajal ei vähenenud sissetulekud vaid ennem isegi suurenesid.

Täielik teater mängiti Riigikogus maha taastuvenergia hinna kujundamisel urmas Sõõruma ettepanekust lähtudes. Kui Sõõrumaa soovis taastuvenergia kwh hinnaks 1.15 EK, siis RK kinnitas uueks hinnaks 1.35 EK ja seda ühel häälel. Selle peale ütles Sõõrumaa – aga ma ei tahtnudki ju nii palju. Mis õigusega RK toimis niimoodi –võttis selle raha oma määruse alusel minusuguste(rahva) taskust ja andis Sõõrumaa taolistele(patriitsidele). Mina sellega nõus ei ole!

Kõik viitab sellele, et siin toimis teene teene vastu. Oletan, et S. pani varem iga rahvaesindaja lauale ümbrikuga 100 000 EK, ehk kokku 10 100 000 EK. Uus – 0.20 EK – kõrgem kwh hind kattis selle väljamineku paari kuuga ja edasi andis juba superkasumit.

Teatud erafirmade kasuks tehtud otsuseid nende tootehinna määramisel on RK hinge peal veel teisigi.

Kas need erafirmad on võrdsemad võrdsete hulgas?

Kuhu jäävad turumajandus ja vabakaubandus?

Kuhu jäävad tarbiakaitse ja konkurentsiamet?

Ja õiguskantsler Indrek Teder?

Taastuvenergia ülikõrge hinna määramine RK-s käis põgusalt läbi ka ETV saates „Vabariigi kodanikud“ 18. jaanuaril 2011. a., kus Ülle Madise selle nagu möödaminnes välja tõi. Indrek Teder oli aga päris vait. Küsimuses oli parteide rahastamise läbipaistmatus. Oli näha, et keegi ei taha radikaalset otsust välja pakkuda. Jüri mõis tunnistas aga olukorra isegi heaks.

Ainuke tulemuslik otsus oleks siin erafirmade kasuks tehtud otsuste ja nende tootehinna määramine RK tasemel ära lõpetada! Ja parteide rahastamine muutuks korrapealt läbipaistvamaks.

Sõõrumaa juhtum on aga tõenäoliselt väga iseloomulik ja ka õpetlik. Kuna S. RK tasandil midagi rohkemat saada ei looda, siis ei ole ka viimase kolme aasta jooksul tema rahakoti rauad avanenud parteide toetuseks.

LENNART MERI ja eluaegsed kohtunikud.

Tule taevas appi! Kas nii erudeeritud mehel, nagu LM toimus ajude pehmenemine või mängis rolli mõni muu põhjus (nagu – veri on paksem kui vesi), kui ta määras eluaegseks kohtunikeks praktiliselt sotsialismiehituse kooliga inimesed.

Terve kohtusüsteem on üles ehitatud selliselt, et kohtunik ei vastuta enda tehtud otsuse eest. Ja raha võtab eesti inimene vastu alati – olgu või kohtunik. Me räägime meedias sellest kümnekonnast kohtunikust, kes on „meelehea“ võtmisel vahele jäänud. Neid kohtunikke aga, kes ei ole vahele jäänud, on kindlasti kordades enam. Võib olla on see ametkond kõige enam korrumpeerunud Eestis?

Eestlane tahab hirmsasti raha ja sellega kaasnevat võimu. Võimu saavutades aga kindlasti kuritarvitab seda. Vahele jäädes mängib kõigepealt lolli ja kui sellest ei aita – on süüdimatu. Ja tulebki puhtalt välja.

Mäletan, et minu vanemad rääkisid tihti I Eesti Vabariigi ajal juurdunud peremehe tundest. Ja kuigi ma olen samasugune majaomanik nagu minu vanemad, siis peremehe tunnet pole ma maitsta saanud. On ainult kohustused, keelamised ja karistused. Meil on praegu täielikult karistuste vabariik, kusjuures karistused suurenevad ja paljunevad pidevalt.

Ja jõuamegi selleni välja, et meil ei eksisteeri mitte kodanikud, vaid – patriitsid ja plebeid.

Vägisi tuleb ajaloost meelde Rooma keisririik ja selle asukad – patriitsid ja plebeid, esimesed määrused-seadused, kusjuures viimaseid tegid patriitsid plebeide vaoshoidmiseks.

On iseloomulik siin meenutada Lauri Vahtre (kah ajaloolane) ütlemist riigikogulaste hüvede määramise põhjenduseks – kodanike kohus on meid valida ja edasi pole enam nende asi, mis me teeme. Ei ärata nagu erilist usaldust!

Kõik II EV RK-d ja valitsused on tegutsenud patriitside osakaalu ja võimu suurendamise suunas. Siiani on see neil ka õnnestunud. Selle eest peavad patriitsid tänama nõukogude võimu, kes ligi viiekümne aasta jooksul muutis eesti rahva sõnakuulelikuks käsutäitjaks. Ja mis me siin imestame, kui enamik patriitse on sotsialismiaegsete repressiivorganite päritoluga.

Ma küsin ainult – kui kauaks veel?

Üheks läbipaistvaks tegevuseks meie Riigikogu igapäevatöös on – võitlus iseenda sissetulekute vähendamise vastu. Selles tegevuses on riigikogu liikmed täies koosseisus ühe mütsi all.

Kas sellist vabariiki me tahtsimegi?

Kui peab paika klausel, et –iga rahvas väärib oma juhte – siis on ikka uskumatu, kui halvad me oleme, eriti ligimeste ja kaasinimeste vastu!

Oma kirjatööga „Kas rahas peitub õnn?“ ei tahtnud ma kedagi süüdistada.

Toon välja ainult tegeliku olukorra nii nagu mina seda näen. Rõõmu ja rahulolu see muidugi ei valmista.

Quod licet Jovi, non licet bovi!

Mis on lubatud Jupiterile, see ei ole lubatud härjale

Veebruar 2011