Minu esimesest ülesastumisest suusatamises, eriti vabatehnika arengust ja osast murdmaasuusatamises saab tänavu (2011) oktoobris kolm aastat.
Sporditähes nr. 23 20. oktoobrist 2008 ilmunud kirjatööga lootsin laialdast diskusjooni suusatajate ja suusakorüfeedega. Vastas aga ainult Kaarel Zilmer, kes oma kirjatööga soovis minu suu sulgeda, igatahes mitte diskusjooni minusugusega. Vähe sellest – K. Z. Nimetas kõike minupoolselt täielikult luuluks.
Ütlesin juba siis, et diskusjooni puudumine meie rahvuslikuks spordialaks kujunenud murdmaasuusatamise arenemise üle on ohtlik ja ei soodusta eriti vabatehnika arengut.
K. Z. seisukoht näitab toimuva suhtes suusatamises ülimat rahulolu, mis ennem pidurdab kui soodustab suusatamise – eriti vabatehnika – arengut.
Kahjuks näitavad minu oletused murdmaasuusatamise olukorrast meie vabariigis tõesed olevat. On kahju, kui meie suusatamist juhivad nii ühekülgsed ja silmaklappidega inimesed.
Kahjuks näitab ka meie rahvuslik spordiala ennem hääbumise märke kui arengut!
Võib olla olete juba märganud, et ma olen püüdnud vältida väljendit „uisutehnika“. Ma olen aru saanud, et see nõelab erilasena suusatajaid ja suusakorüfeesid. Milleks tuletada meelde seda, mida ei osata ja millest aru ei saada või ei tahetagi aru saada.
Ja kuigi ma oma nooruses olin rahuldava tehnikaga kiiruisutaja ja oma südames olen seda tänaseni, ei vaata ma teiste spordialade peale tendentslikult, viltu ja kinniste silmadega. Üldiselt meeldivad mulle kõik spordialad, kus meie väikese eesti rahvuse esindajad maailma ulatuses silma paistavad. Püüan neid analüüsida ja mõelda, kas midagi saaks paremini. Mulle tundub, et just selles osas jäävad meie treenerite ja spordijuhtide tahe ja oskused puudulikuks ja on tendentslikud..
Ja kuigi meie meedia vaatab mööda maailma tasemel sportlaste antud intervjuudest (ju see näitab nende taset), toon ma siin ära osa intervjuust Justyna Kowalczykuga 16. jaanuaril 2009 Eurospordi kanalil saates „Breaking the ICE“, kus J. K. tunnistas, et oma edu eest võlgneb ta palju oma tiimile, kellest ta tänas eraldi Poola kiiruisutamise treenerit ja tema abi vabatehnika suusatamises.
On kahetsusväärne, et me Dario Cologna edu tahame põhjendada tema suhteliselt suurema hapnikutarbe võime (kuni 10%) ja mitmekülgsusega. Nendega on küll raske põhjendada meie suusatajate suurt mahajäämust. Kes on keelanud ja keelab meie treeneritel noorte arengut mitmekesistada? Me räägime ainult, kuidas meie parimad juba 2-3 aastaselt suusatasid ja ega nad teisi spordialasid teagi.
Isegi meie kuulus Mati Alaver leiab, et D. C. omadus mitte karta kondakti kaasvõistlejatega tuleneb tegelemisest mäesuusatamisega –ikkagi suusatamisega.
Nii et, ega meie suusatreenerid (ja suusatajad) oma kõrvadest kaugemale ei näe ja peale suusatamise ja just klassikalise suusatamise, eriti ei tunnista.
See aga , et kehalist trügimist ja kondakti kaasvõistlejatega õpetab just jalgratta grupisõit, meie suusatreenerid ei tea.
Me tunnistame, et D. C. tippmurdmaasuusatajaks saamisel on suur osa varases nooruses tegeldud mäesuusatamise, jalgrattasõidu ja jalgpalliga.
D. C. kehaline liikuvus ja koordinatsioon viitavad aga sellele, et ta on enne murdmaasuusatamise juurde jõudmist tegelenud ka piisaval tasemel uisutamisega.
Kahtlemata mängivad D. C. puhul suurt rolli tahtelised omadused ja põhjalikkus ja kõrge eneseanalüüsi võime.
Kõik see ongi D. C. võimaldanud tõusta murdmaasuusatamises universaalina maailma tipptasemele suhteliselt kiiresti ja suhteliselt hilisest murdmasuusatamisega alustamisest hoolimata.
Mingit fenomeni ma Dario Colognas ei näe!
Seda tõestab ilmekalt ka Holmenkolleni MM 2011, kus D. C. ei jõudnud poodiumilegi.
Holmenkolleni MM-i valguses ütlesid meie murdmaasuusatajad –lihtsalt ei jõudnud sõita. Nii raskeid radu ei olnud nad treeningutel sõitnud.
Kas Holmenkolleni rajad olid tõesti uudiseks meie treeneritele? On unustatud lihtsalt vana tõde – raske õppusel, kerge lahingus (Suvorov). Ja ainsana suutis sellest üle olla Jaak Mae! Ometi oli ka Holmenkolleni MM 2011 kõigile suusatajatele, treeneritele ja kõigile asjaosalistele juba mitu aastat varem teada.
Tahes või tahtmata ei saa ma siin üle ega ümber Marit Björgenist!
Kas ka fenomen?
Või lihtsalt võrdsem võrdsete hulgas?
Kui fenomen, siis tuleks Marit Björgen panna ühte ritta jamaika lühimaajooksja Usain Bolti ja ameerika mitmevõistleja Eatoniga. See just nagu ei sobi. Nende tulemused on saavutatud ausalt, ilma dopinguaineid tarvitamata.
Nii et ikkagi võrdsem võrdsete hulgas!
Oli masendav vaadata Marit Björgeni üleolekult sookaaslastest Holmnkolleni MM 2011 taustal. Ja on avalikult teada, et selliste tulemusteni on M. B. jõudnud norra suusajuhtide ja funktsionäride „abiga“. Meie vastavatel inimestel on, mida norrakatelt peale suusatamise õppida, kui enda peegli ees imetlemisest aega üle jääb.
Selline lugu on spordiajaloos küll esmakordne, kus antakse ametlik luba dopinguaine tarvitamiseks sookaaslastega „võrdsuse“ saavutamiseks. Loodetavasti see kunagi hiljem korrikeeritakse – kahjuks hilja. Au ja kuulsus on ammugi jagatud.
On huvitav, mis saab Kaija Udrase bronhiaalastmast? Kas Kaija Udrasele antakse luba tarvitada optimaalselt astmaravimeid nagu Marit Björgenile? Ja kas leitakse Kaija Udrasele sobivad ja suusatamist profi tasemel soodustavad ravimid?
Ei saa ma aga üle ega ümber Kristina Smigunist! Muidugi biograafija taustal.
Ma ütleksin, et koostöös Kristinaga on Jaan Martinson kirjutanud superraamatu. Ma teadsin ennegi, et spordifunktsionäride ja treenerite töö ei ole tasemel. J. M. toob siin ilusasti ja selgelt välja, et vastavad inimesed neile usaldatud töö asemel soojendavad end sportlaste ja nende saavutuste taustal.
Ka saab siin järjekordselt selgeks, et vabariigi koondiste treenerid ei tohi omada enda õpilasi, sest nad ei suuda olla erapooletud.
Näeme aga ka, mis viis Kristina tippu! Kõigepealt ääretu töötahe ja mitmekülgsus juba varases nooruses, edasi aga lati kõrgele asetamine ja tahtmine olla kõigist parem.
Ja Jumalale tänu, et tervis vastu pidas!
Kuipalju energijat kaotas aga Kristiina selles võitluses spordi funktsionäridega?
Igatahes oleks Kristiina soodsama kliima korral toonud mõnegi medali rohkem tiitlivõistlustelt.
On tuline kahju, et inimesed, kes peaksid mõtlema eesti spordi tulevikule, ei tee seda üldse. Olen varemgi öelnud, et me ei saa andekate noorsportlaste saatust usaldada ühe inimese – treeneri hoolde, kuna see käib talle üle jõu.
Arvestades eesti rahva väiksust (vähesust), tuleks treenereid ja vähemalt parimaid sportlasi pidevalt ära kuulata ja soovitavalt suunata.
Kui meil on aga eesti spordi lähitulevik ja üldse tulevik ükskõik, siis laseme aga vanas vaimus edasi.
Märts 2011 Kolumnist Endel Laidoner
No comments:
Post a Comment