Kogu oma töötamise 1961.a. alates olen püüdnud kursis olla meie väikese eesti rahva saavutustega spordis, kaasa tundnud muredele ja rõõmustanud edu üle.
Edasi ei pääse ma aga üle ega ümber ennast avamata. Pean sellest kirjutama, muidu arvavad paljud, et mis see loomakasvataja ka spordist teab!
Võin öelda, et tänaseks olen ma jõudnud tagasi oma lapsepõlve ja nooruse unistuse ja armastuse – kiiruisutamise juurde. Tõuke andis selleks minu kohtumine Audru Spordihoone juhataja härra Jaan Mooritsaga 2008/09. aasta talvel spordihoone saalis rulluisutamisega alustades, milliseks tegevuseks ma härra Siim Suursillalt lahkelt loa sain.
Võin julgelt öelda, et kohtasin Jaan Mooritsa näol universaalselt spordijuhti, kes tegeleb ise ja tunneb paljusid spordialasid, on täis energiat ja tahet tegutseda. Minu arvates ja kogemuste järgi peabki kõigepealt tahe olema. Kui tahet pole, ei tule asjast midagi välja!
Esmalt püüan näidata enda arengut sportlaseks kujunemisel. Olen tänaseni veendunud, et sport tegi minust inimese, andes mulle palju kaasa edaspidiseks elus.
Kõige aluseks spordis pean ma mitmekülgsust. Varases nooruses peab laps tegelema mitmete (et mitte öelda paljude) spordialadega. See on vajalik keha harmooniliseks väljaarendamiseks, et poleks vaja hiljem spetsialiseerumisel hakata korvama varasemaid puudujääke.
Minul algas see põrandavõimlemisega II klassis.
Tennisetreeningutega alustasin ma V klassis, kusjuures tennises kuulusin Viljandi võistkonda X klassis eesti koolinoorte spartakiaadil.
Olen tegelenud veel kergejõustiku, poksi, tõstmise ja jalgrattasõiduga. Ma nagu otsisin enda jaoks unelmate spordiala.
Alles VI klassis õppisin ma uisutama klassivenna pantsidega (vene hokiuisud). Järgmisel aastal õppisin juba Viljandi Laste Spordikoolis kiiruisutamist ja võistlesin juba samal aastal (1952) Viljandi võistkonnas Tartus Raadi tiigil Eesti esivõistlustel kiiruisutamises.
1953. a. tulin kiiruisutamises Pärnu oblasti koolinoorte meistriks 15 aastasena nooremas vanusklassis, võites kõik distantsid absoluutselt parimate tulemustega (vanema vanusklassiga võrreldes).
1954. a. võitsin ainukordse Eesti kuue linna-rajooni – Haapsalu, Pärnu, Kohtla-Järve, Viljandi, Rakvere ja Narva – matskohtumise kiiruisutamises täiskasvanutele Nelijärvel ja aitasin sellega kaasa Viljandi üldvõidule.
1955. ja 1956. a. võitsin ETKVL-i talispartakiaadidel kõik distantsid kiiruisutamises.
1953. a. lõpetasin Viljandi Laste Spordikooli kiiruisutamise osakonna ja juba järgmisel aastal usaldati mulle Viljandi Laste Spordikooli ja spordiühing Kalev kiiruisutajate õpetamine..
Jalgratast olen sõitnud ainult ühel aastal (1954 sügis – 1955 sügis). Tänu mitmekülgsusele ilma erialase treeninguta, võitsin 1955. a. suvel Viljandi rajooni koolinoorte spartakiaadil ülekaalikalt 25 km ja 50 km maanteesõidud – võitsin rohkem kui 4 minutiga järgnevat.
Ja kuigi ma olin oma keskkooli ainuke rattasõitja, tõid need võidud minu keskkooli esikohale rattasõidus. Samas võitis minu keskkool – Viljandi II Keskkool -- ka 1955. a. Viljandi rajooni koolinoorte suvespartakiaadi.
Mul on olnud õnn võistelda viiel aastal (1952 – 1956) kõigil tol perioodil Eestis kasutusel olnud uisuradadel – Tartus Raadi tiigil (400m), Tallinnas Kadrioru staadionil (400), Nelijärvel (400), Elvas (400), Viljandi järvel (400), Tartus Tamme staadionil (400), Tartus Raudtee Tehnikumi staadionil(333), Viljandi II Keskkooli pargis (260). Tol ajal oli kiiruisutamine Eestis küllaltki levinud – praegusega võrreldes – ja riiklikult doteeritud spordiala.
Põhiline kiiruisutamise tehnika täiustamine toimuski võistlustel – paremaid tehnikamehi jäljendades. Oli vaja kõrget eneseanalüüsi. Oli vaja jõuda niikaugele, et sa tunnetasid läbi saapa ja uisu jääd, et sa tunnetasid oma keha liigutusi sõrme- ja varbaotsteni välja.
Eriti on mind viimased viis aastat huvitanud perspektiivikamate noorte sporditegevus ja murdmaasuusatamise vaba- ehk uisustiil – murdmaasuusatamise areng ja FIS-i osa selles.
Ja just viimastel aastatel esineb noortel suhteliselt palju sporditraumasid. Ma olin ise peale keskkooli lõpetamist sporditraumade ohver – tänu vähesele inimese anatoomia ja füsioloogia tundmisele ja pidin seetõttu spordiga lõpparve tegema. Tänaste noorte juures tundub aga viga olevat mitte sobivate (valede) spordialade valikus ja treenerite madalas kvalifikatsioonis (on sama rumalad, kui mina oma nooruses). Näiteks on suur viga tõstekangiga liialdamisest enne 18-eluaastat ja eriti veel 12-14 aastaste tüdrukute poolt (meedia andmetel). Selles osalevad treenerid peaks saama karistada! Rikkuda noortel ära lülisammas arengueas on lihtsalt julm ja asjatundmatu. Minu nooruses olid inimkeha üldfüüsiliseks arendamiseks tõstesaalid ainult tõstekangi, hantlite ja sangpommidega; nüüd on jõusaalid kõigi mõeldavate vahenditega. Jätame kangi ikka tõstjatele. Teistele annab kang küll tugevad ja jämedad, kuid tuimad lihased. Tõstekangi vale ja väära kasutuse tõttu jõu arendamiseks on tänaseni Eestis pidurdunud kiirjooksu areng, samuti teiste lihaste erksust nõudvate spordialade arengud. Sellega seoses ei saa ma rahul olla meditsiini osaga spordis – jääb mulje, et sportlased on meditsiini jaoks (nagu kogu rahvas). Tegelikult peab aga meditsiin olema sportlaste jaoks.
Näiteks läks 2007. aasta paljudel meie sportlastel ja eriti perspektiivkatel noortel „vett vedama“ traumade tõttu. Enim kannatasid traumade käes kergejõustiklased ja iluuisutajad. Meedia võimaldab mul loetleda ainult vabariigi paremaid – kiirjooksjad Ksenja Balta, Marek Niit, Henri Sool, Martin Vihmann, Argo Goldberg, praktiliselt kõik mitmevõistlejad, iluuisutajad Grethe Grünberg, Jelena Glebova. Seejuures paneb mind imestama meedias kajastamist leidnud Mihkel Mardna täiesti ebaprofessionaalne suhtumine Jelena Glebova vigastusse. Kuid need on ainult tipud. Kui palju on aga teistel traumasid?
Jääb mulje, et traumad on suuresti tingitud koostöö puudumisest arstidega. Minu arvates annaks siin ideaalse tulemuse koostöö vormis – sportlane – treener – arst.
JA siis – meedia ja sport – meedia osa spordis.
Kuidas me noort sportlast veel stimuleerime kui mitte meedia kaudu? Kui veel kümmekond aastat tagasi kandis televisioon vabariiklikke spordivõistlusi üle täies mahus, siis praegu teeb seda vaid osaliselt (näiteks BIG-kuldliiga) või ei tee üldse. Kuna meil noori sportlasi vabariigi tasemel jääb järjest vähemaks, tuleks ikka neid kõiki näidata. Siiani ei ole aru saanud, et meie vabariigil oleks muid ja paremaid stiimuleid noorte spordi propageerimiseks ja noorte spordi juurde meelitamiseks. Praegu on meedia osa aga kesine ja on tuline kahju, kui see nii jääbki.
Nende murede ja teemadega seoses õnnestus mul 2007. aasta suvel jõuda Eesti Olümpiakomitees selle presidendi härra Mart Siimani juurde tunniajasele vastuvõtule. Pool ajast kulus Ksenja Balta sporditeele ja tulevikule. 18-aastaselt jooksis K.B. 100 m 11,5 sek ja 200 m 23,05 sek ja seda mitmevõistluse treeningute kõrvalt. On kahju, et K. B. treener nägi temas siis ainult mitmevõistlejat ja kaugushüppajat. Ka Mart Siiman nägi Ksenja Baltas ainult mitmevõistlejat, mis ainsa alana viiks K. B. maailmas esimese kümne hulka. Kuna K. B. oli tolleks ajaks juba ligi aasta ravinud kaugushüppes saadud traumat, küsisin otse – kas tahame jätkata kahtlase väärtusega alasid – nagu mitmevõistlus ja kaugushüpe –kuna tema konstitutsioon ei võimalda kuulitõuke ja odaviske (mitmevõistluse alad) erilist arengut ja saame tulemuseks keskpärase sportlase, pidevate traumade võimalusega ja koos kartusega kaugushüpet sooritada, või teeme Ksenja Baltast kiirjooksja, kelle sarnast Eesti varem näinud pole. Ütlesin veel, et õige ala valiku ja talle omase loomuliku kiiruse arendamise tulemusel võiks Ksenja Balta olla Pekingi OM finaalis mõlemal kiirusalal (11,0 – 22,0).
Sellel hetkel ei olnud veel kõik kadunud.
Mis Ksenja Baltast tänaseks saanud on, teame juba! Kahjuks on tema sportlastee olnud raske. Nelja aasta jooksul on K. B. saanud osaleda kümnekonnal võistlusel kaugushüppes, millest ühel krooniti Euroopa sisemeistriks, ülejäänutel ei jõudnud aga poodiumilegi. Neist vähemalt pooltel võistlustel kaasnesid aga uued traumad. On kahju, et meie kõrge spordijuht ei saanud minust aru ja suhtus niimoodi Ksenja Balta arengusse, kelle taolisi minu nägemuse järgi ilmub meie hulka ainult üks mitme põlvkonna jooksul. Praeguseks on aga K. B. konstitutsioon nii ära rikutud ja traumadest räsitud (ikkagi ligi viie aasta jooksul), et ka kõrgetasemelisest kiirjooksust ei tule enam midagi välja.
Härra Mart Siimaniga rääkisime veel Margus Hundist ja tema omapead jätmisest 18-aastaselt oma parimas arengueas. Praegu võib öelda, et Margus Hundi areng on seiskunud ja tõenäoliselt on M. H. Eesti kergejõustikule ka kadunud.
Mul ei tule küll meelde ühtegi nii suure potentsiaali ja perspektiiviga sportlast, kui Ksenja Balta ja Margus Hunt. Minu arvates on andestamatu, et me nende potentsiaali ei ole suutnud ära kasutada. Millegipärast on mul tunne, et nad ka ise saavad aru, et nendega on käitutud valesti ja nende potentsiaal on jäänud avamata.
Mulle jääb isegi mulje, et kellelgi funktsionääridest on olnud hirm, et tulevad nende hoolealuseid ohustama.
Võtku seda eestlase kadedust, õelust ja lauslollust see ja teine.
Härra Mart Siimaniga leidsime ühise keele ainult meditsiinilist teenindamist ja selle seost spordiga arutades. Ka M. S. leidis selle olukorra normaalsest kaugel olevat, mida on vaja tublisti parandada.
Mul on siiralt hea meel kohtumise üle Jaan Mooritsaga. Suuresti tänu temale olin sunnitud meenutama oma noorust, sõpru ja võistluskaaslasi. Ja kui Jaan Moorits tuli välja uisuraja rajamise ideega suvel rulluisutamiseks ja talvel igasuguseks uisutamiseks kuni kiiruisutamiseni, olin ma kahel käel nõus kaasa lööma. Mind hakkas ennastki huvitama, kas ja milleks ma enam suuteline olen!
Olen televisioonis näinud Tallinna liuvälju ja nendel uisutamist. Seda kõike on kahju vaadata, kuna uisutamise oskust näeb nendel liuväljadel ääretult vähe. See ei ole isegi mitte tritsutamine, vaid hoopis kakerdamine nii nagu keegi sellest aru saab või saada tahab.
Väga tahaks, et meie ettevõtmine lõpeks paremini. Et meie lapsed ja noored enam vähemgi valdaksid uisutamist, et nad oleks saanud mingitki koolitust.
Arvestades minu tegevust nooruses kiiruisutajana, minu kaheaastast treeneritööd noorte kiiruisutajate õpetamisel, kohtunikutööd kiiruisutamisvõistluste läbiviimisel, samuti eelnenud kirjapanekul põhinevat analüüsivõimet, tunnen ise, et peaks toime tulema uue väljakutsega.
Lõpetades ütleks, et kiiruisutamine on üks kiiremini arenenud spordialasid maailmas viimase 40-aasta jooksul. Nimetagem vaid – sisehallid, superlibisemiseks saadud jää koostis, uisutaja varustuse pidev täiustumine (uut tüüpi kiiruisud) ja kindlasti veel palju muudki. Eestis praegu vastavad võimalused on rohkem kui ahtakesed.
Näitena võiks ära tuua veel olümpiavõitja Ants Antson sõitis looduslikes tingimustes 10000m 17 minutiga, siis praegu sõidavad maailma parimad sama maa hallides 12 minuti piires.
Ja kuigi Eestis puuduvad kiiruisutamise tarvis jäähallid ja on ainult üks 250 m ringrada Adaveres, on ka siin saavutatud tulemused rekordilised. Lisaks on eesti väikesearvuline kiiruisutajate pere kasutanud ära võimalusi treenida ja võistelda raja taga sisehallides.
Sellega tahtsin ma näidata seda, kui kaugele võib viia tehniline progress kiiruisutamises.
Ants Antsoniga füüsiliselt ja tehniliselt võrdset meest ma praegu Eestis siiski ei näe.
Meie praegune parim naine – 16-aastane Saskia Alusalu – on aga tõesti haruldane leid kiiruisutamises ja ta võib jõuda nii kõrgele kui kaugele oskusliku treenimise juures, kui tervis vastu peab ja liiga vara läbi ei „küpsetata“. Tahe tundub tal selleks tugev olema. Selliste omaduste ja oskustega naist ja veel nii noort, pole ma Eesti kiiruisutamises varem näinud!
Kindlasti väärib ja vajab Saskia Alusalu nii väga häid juhendajaid kui korralikku toetust kõrge lõppsihi saavutamiseks.
27. märts 2011. a. Kolumnist Endel Laidoner
No comments:
Post a Comment